satumainen living

Mõnikord tahaks ajas tagasi minna

/ / 2 Comments

Ma ei tea, kas te olete mu Instagramis näinud postitust 1999.aasta jõuludest Haugenis? Mitte et see nüüd nii väga oluline oleks. Lihtsalt kuidagi mingid asjad langesid nii naljakalt kokku ja viisid mind tööalaselt justkui sinna laua taha tagasi.

Juba teisipäeval lähen ma Norra ja siis saan ehk rohkem rääkida, mis asjad kokku langesid. Mulle endale on see nii põnev ja isegi uskumatu. Seoses sellega otsisin blogist paari sobivat pilti hytta´st. See ei olnud eriti keeruline ülesanne, sest vähemalt mulle endale tunduvad kõik hytta´s tehtud pildid imelised. Muinasjutulised. Satumaised noh.

Kas teie usute juhustesse?

/ Eveliis / 4 Comments

Kui ma oma blogiga raha teeniks, siis ma peaksin vist varsti sõbrannadele maksma hakkama, sest mulle tundub, et pooled lood siin on ajendatud nendega jutuajamistest. Õnneks ma ei teeni, nii et kasutan lihtsalt neid ära. Samas mõtted on minu. Lihtsalt nemad panevad mind neid mõtteid mõtlema.

Ühel päeval rääkisime me töötamisest ja juhustest. Ma enam ei mäletagi, millest täpsemalt, aga nemad olid rohkem seda meelt, et kõik, mis meiega juhtub, on meie enda teha. Meie enda pingutused, meie enda töö, meie suhtumine. Selles osas olen ma nendega nõus, et on inimesi, kes ei tee midagi, toovad ettekäändeid alates õnnetust lapsepõlvest kuni migreenini, aga kurdavad, et pole eluga rahul. Võta siis midagi ette ja tee midagi! Olen sellega nõus. Aga sellega pole ma nõus, et kõik tuleb alati ise teha, oma töö ja vaevaga ning et juhuseid pole olemas. Mina usun juhustesse. Mu elus on nii palju juhuseid, tänu millele ma olen seal, kus ma olen.

Ussipesas metsas, küsite te? Vau, mis saavutus. Ma ei pea seda silmas. Ma pean silmas kogemusi, mis on mind inimesena muutnud ja vorminud. Muidugi ei saa ma väita, et ma ei oleks samasse kohta välja jõudnud kui keegi poleks mind toetanud, aga nii on ikka lihtsam olnud küll, palju lihtsam. Tänu juhustele.

Juba see, et ma sada aastat tagasi Rotary kaudu Norrasse läksin, on puhas juhus. Puhas juhus, et Mesna Rotary otsustas tulla Tartusse ja sealt üks vahetusõpilane leida. Tol ajal ei olnud see kõik tavaline ja Taru Rotary oli vahetuse suhtes leige, pealegi ei olnud kedagi, kes oleks Norrast tahtnud Eestisse, Tartusse tulla. On juhus, et selleks valitud õpilaseks sain mina. Lihtsalt juhuste kokkusattumus.

On juhus, et ma sattusin Norras elama perede juurde, kellest päriselt said minu pered. Mitte niisama vahetuspered, aga pered, kes hoidsid mind nagu oma tütart. Oleks võinud teisiti minna, teistel oli igasuguseid kogemusi. Nelja pere asemel jäi mulle kaks peret. Jälle juhuste kokkusattumus, et üks peredest ei saanud mind vastu võtta perekondlikel põhjustel ja ma oleks pidanud saama endale asenduseks Yuko pere, aga ma palusin, et võiksin Briti ja Arne juurde jääda. Samuti pidin ma juhuste kokkusattumusel olema natuke kauem Knuti ja Kari juures. Ma palusin, et ehk ei peaks ma enam nende juurest ka kolima, kui niikuinii oli vaid paar kuud Norras elamist veel jäänud. Nii jäi mulle kaks peret.

Tänu nendele peredele läksin ma edasi Lillehammerisse kunstiajalugu õppima. Üks pere lubas, et toetavad mind õpingute ajal elamisega ja rahaliselt, teine pere aitas mul üldsegi viisa ja elamisloa saada. Ilma nende peredeta ei oleks ma Lillehammerisse õppima läinud. Tartu ülikoolis tahtsin ma minna õppima skandinavistikat, aga vastuvõtt oli iga kahe aasta järel, mul oli üks aasta oodata. Ma olin plaaninud Rootsi lapsehoidjaks minna. Ma päriselt käisin mingis agentuuris end juba kirja panemas. Praegu tuleb kananahk peale vaid sellest mõttest. Õnneks läks hästi ja ma sain (mulle tehti?) Lillehammeris kooli minna. Sealt hakkas kõik edasi kerima, palju juhuseid, mis on otseselt või kaudselt seotud Norraga ja nende kahe aastaga, mil ma seal elasin. Ka Oslos sain ma ülikoolis käia tänu sellele, et sain Briti ja Arne tütrei juures Oslos elada. Vastasel juhul ei oleks mul stipendiumist jagunud ja mu vanematel ei oleks olnud võimalusi minu õpinguid toetada. Ilma Norra ja nende inimesteta Lillehammeris ei oleks ma täna mina.

Isegi Britt Ida Loviisa nimi on 50% Norrast pärit.

Puhas juhus on see, et ma aastaid hiljem läksin sõbrannaga külapeole. Ma ei olnud kunagi ühelgi sellisel peol käinud ja ei saa öelda, et ma väga oleksin tahtnud minna. Ta keelitas mind kaasa. On puhas juhus, et tollel peol oli keegi, kes töötas Norras, kellele ma andsin igaks juhuks oma visiitkaardi ja tänu kellele sain ma oma esimese projekti Norras.

On puhas juhus, et me Lillehammeri raudteejaamas saime tuttavaks Satuga. Ta küsis, kas me oleme eestlased, et tuttav keel. Me istusime rongis kõrvuti, tema sõitis Oslosse haiglasse, meie Idaga lennujaama. Me ei jaganud telefoninumbreid. Kuu aega hiljem astus ta mu poe uksest sisse. Meist said sõbrad. Ta avas meile oma südame ja oma kodud, ta toetas ja aitas meid kui meil oli kõige raskem. Ka rahaliselt. Me saime tuttavaks juhuslikult.

On puhas juhus, et minu poenaabriks sai Ann Christin, kellega me juhuslikult ühel õhtul juttu hakkasime rääkima ja puhas juhus, et tema abikaasa ettevõttes oli just vaja ehituse projektijuhti. Nii kolis Norrasse meie juurde Marek.

On puhas juhus, et Satu hakkas arsti juures rääkima Klaudiaga ja puhas juhus, et Klaudia talle mainis, et tal oli Eestist pärit elukaaslane. Tänu Klaudiale saime me Idaga ka pärast Lillehammerist ära kolimist käia iga kuu Lillehammeris, kus Ida ikka lasteaias käis, seal ajal kui mina Norra kliente külastasin. Ahjaa, on puhas juhus, et ma kandideerisin ühele ametikohale, kuhu ma ei sobinud, aga neile sobis mu norra keele oskus ja teadmised Norrast, nii et just like that otsustati tegelema hakata Norra turuga. Nad ei olnud kunagi varem Norra poole vaadanud. Puhas juhus.

Juhuseid on veel ja veel. Väiksemaid ja suuremaid. Ma olen tähele pannud, et mul on anne olla tihti õigel ajal õiges kohas. Võib olla ma kujutan seda endale ette, aga mulle tundub, et juhused on mänginud ja mängivad mu elus suurt rolli. Absoluutselt kindlasti mängivad rolli ka kogemused ja teadmised, enesekindlus ja julgus, aga kõik needki on tulnud läbi juhuste.

Kuidas teiega on? Kas te usute juhustesse?

Jäta endale meelde, ei ütle norrakale, et minu oma on parem kui sinu oma

/ Eveliis / 3 Comments

Ma olen nüüd vist ennast lõpuks välja maganud. Kuigi kell on kaheksa hommikul ja on laupäev ning ma eeldan, et normaalsed inimsed magavad veel. Samas ma eile vist kell seitse juba magasin. Meelitasin Ida ülesse filmi vaatama ja ega ma sellest filmist suurt ei mäleta, mingeid katkendeid nägin, aga no tõesti ma olin tohutus unevõlas. Ma ei kujuta ette, kuidas ma Ida beebiea üldse üle elasin, siis oli see unevõlg ja magamatus ju tavaline argipäev. Igatahes…ma olen nüüd välja puhanud. Jube mõnus on oma kodus magada.

Aga Norras oli ka ÜLE KAHE AASTA jube mõnus käia. Ma päriselt käisingi viimati Norras Satu matustel ja see oli 2019.aastal. Ma üldse ei valeta kui ma ütlen, et mul on Norraga seoses selline armastan-vihkan suhe olnud üle 20 aasta. Selles mõttes, et iga kord kui ma olin liiga kaua Norras, tundsin ma, et ma tahan Eestisse ja iga kord kui ma olin liiga kaua Eestis, tundsin ma, et tahan Norrasse. Hetkel olen ma ilmselgelt armastan-faasis ja nii oli Gardermoeni jõudmine natuke nagu koju jõudmise tundega. Oleks hea meelega Lillehammeri poole suuna võtnud, aga ees ootas kohtumine Larvikus.

Note to self: kui ärgata kell kaks öösel selleks, et jõuda kella 11ks kliendikohtumisele, siis mõte ei jookse ja sõnad/keeled lähevad sassi. Sellise varase lennu asemel on mõistlik päev varem kohale tulla. Minuga on nii, et kui pole kaua keelt kasutanud, siis ei tule sõnad üldse meelde, aga päev hiljem kui ma autoga Oslo poole vurasin, toimis mu aju juba norrakeelselt. Ja siis neljapäeval tagasi Eestisse jõudes, ei tulnud mul eestikeelsed sõnad meelde. Veider aju, et niimoodi keeltest end segada laseb.

Aga potentsiaalsed koostööpartnerid olid superchillid ja koosolek pisikesest pusimisest siiski edukas. Ma küll vandusin end maapõhja, et mõned asjad meelde ei tulnud, kuid tundub (mu kõhutunne ei peta mind tavaliselt), et sellest polnud midagi. Peale kohtumist ootas mind Farris Bad – väidetavalt üks Norra paremaid spaahotelle. Loomulikult ei olnud mul kaasas ujumisriideid, sest mul ei olnud absoluutselt plaanis spaad kasutada, sest valik sai tehtud selle hotelli kasuks, et pidime nende koostööpartneritega minema õhtust sööma samasse hotelli. Õhtusöök jäi ära ning ma mõtlesin lihtsalt hotellitoas end välja puhata, aga kuna hotelli check in’ i tehes anti kaasa ka spaa kasutamiseks trikoo, siis ma otsustasin järgi vaadata, mis selles spaas siis pakutakse. Spaa nagu spaa ikka. Armas ja hubane, kuid täiesti samasugune nagu kõik need spaad, kus me Eestis käinud oleme. Kui võrrelda, siis võib olla natuke hubasem versioon Laulasmaa spaast.

Kuna üksi oli spaas igav, või avastasin ma, et ma pole nii väga suur spaainimene enam, otsustasin, et käin paarist saunast läbi ja lähen tagasi tuppa. Ühes saunas hakkas keegi norrakas minuga rääkima (ma ei olnud vaimustuses, sest olin väsinud ja pealegi oli selle sauna uksel silt, et siin peab tasa olema). Küsis, et kas olen spaas esimest korda ja kuidas mulle meeldib. Vastasin suhteliselt ükskõikselt, et okei spaa on, aga ei midagi erilist, et olen Eestis nii palju spaades käinud, et midagi vaud nüüd küll pole. Viga! Mulle tuli meelde Odd Børretzeni raamat, kust mulle jäi meelde, et mitte kunagi, never ever, aldri i livet, ütle norrakale, et arstid, suusatajad, kunst, muusika, kirjandus, toit, ilmselt ka hotellid on sinu maal paremad kui Norras kui sa tahad, et su norrakas hästi töötaks ja katki ei läheks. Jäta meelde tõsiasi, et kõik Norras on maailma parim! Ma olin selle vastu eksinud. Norrakas oli pettunud. Hakkasin siis end välja vingerdama ja jõudsime üheskoos järeldusele, et see hotell on luksus. Norrakas oli rahul. Et te Norras sama viga ei teeks, siis soovitan enne Norrasse minekut kasvõi see blogi läbi lugeda.

Minu jaoks oli pigem luksus see, et sain kõrvalolevasse Meny poodi minna ja sealt “kokt krabbeskjelle” osta. 19,90 NOK tükk. Vot see oli luksus.

Järgmisel hommikul vurasin ma kohtumistele Oslosse. Jõudsin tunnike enne kohtumist ja kuna kohtumine toimus Hegdehaugsveieni vahetus lähetuses otsustasin ma jalutada Majorstueni jaamani ja nostalgitseda. Ma elasin selles piirkonnas kui Oslo ülikoolis käisin. Kõik need poekesed, väikesed tänavad ja Majorstueni jaam on nii kodused ja tuttavad. Isegi üks kohvik, kust ma hommikuti kohvi kaasa ostsin. Ma pidin raha kokkuhoiu mõttes alati kalkuleerima, kas osta kohv ja kõndida ülikooli jalgsi või jätta kohv ostmata ning minna metrooga. Pean tunnistama, et mõnikord ostsin kohvi ja sõitsin ka jänest. Suurem osa mu stipendiumist kulus shoppingule (ja selle stipi eest sai ka see imeline tätoveering tehtud), nii et mingil hetkel tuli teatud asjade vahel valida. Metroo, kohv, metsik shoppamine, Grandiosa pitsa ja rämpstoit – kõik need kuulusid sellesse eluetappi. Täielik nostalgia oli seal jalutada uuesti. Kahju, et aega ei olnud Vigelandi pargist ka läbi hüpata. See on jätkuvalt üks mu lemmikkohti maailmas.

Üks sõbranna ütles, et ta teeks minu töö peale eneka, et ei saa olla midagi hullemat kui käia võõraste inimestega bondimas. Mulle meeldib, ma päriselt naudin seda. Iga kell valiksin ma väsimuse ja autoga ringi rallimise, et klientidega näost näkku kohtuda. Ausalt, nendest Zoom koosolekutest ja kohtumistest on nii kopp ees. Kui kõik läheb hästi ja piirangud leevenevad/kaotatakse, siis oktoobri lõpus ootab mind ees presentatsioon Norra Arhitektide Liidu liikmetele. Ma ei jõua ära oodata. Muidugi on selline asi ka natuke hirmutav, aga nii palju asju on hirmutavad. Näiteks tuli mulle meelde mu esimene Rotary klubi “kõne”. Neli lauset keeles, mida ma tookord veel ei osanud. Harjutasin ikka pikalt. Ma mäletan seda nii hästi. 18 aastat hiljem olin ma samas Rotary klubis tagasi ja pidasin uue kõne.

25 aastat hiljem ei ole midagi muutunud peale vanuse. Ikka olen Norras ja pean nö kõnesid. Mõni tuleb paremini välja, mõni halvemini, mõni läheb üldse aia taha. Mõni algab suure segadusega, aga lõppeb suurepärase tulemusega. Näiteks see arhitektuuribüroo kohtumine, kus osad inimesed olid arvanud, et kohtumine toimub Zoomis ning olid üllatunud kui ma füüsiliselt uksele koputasin.

Kõige oodatum osa oli loomulikult Lillehammerisse sõitmine. Saate aru, et kõikidest võimalikest kohtadest Norras, on mul üks potentsiaalne klient just selles linnas. Ma ei mäletanudki kui armas see linn tegelikult on. Elamise mõttes ma ei ole jätkuvalt kindel, et see oleks mu esimene eelistus, aga oma võlu on sellel linnal kindlasti. Sõitsin mööda Satu majast ja nii palju mälestusi tuli meelde. Selline natuke bittersweet tunne oli. Kõik need šampanja ja krabiõhtusöökide vestlused. Kõik need vaidlused ja erimeelsuses. Kõik need plaanid, kuhu me läheme. Kõik need kohad, mis jäid käimata. Kõik need kohad, kus sai käidud. Maaemo.

Tegelikult oli mul plaan Lillehammerist kohe edasi sõita, sest järgmisel hommikul pidin ma olema ca 300 kilomeetrit lõuna pool, aga kuidas ma oleksin läinud ära ilma Klaudiale tere ütlemast. Loomulikult lõppes see sellega, et ta keelas mul ära minna ja käskis enda juurde ööseks jääda. Mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Ma ei olnud ka teda ju kaks aastat näinud. See kõik oli väärt seda, et hommikul kell kuus ärgata ja edasi vurada. Magamine oli selle reisi jooksul niikuinii juba ülehinnatud olnud. Ja varahommikune mööda Mjøsa kallast sõitmine on omamoodi teraapiline. Päike hakkab vaikselt mägede tagant tõusma ja sillerdab järvelt vastu. Nii paganama ilus!

Lennujaamas tõdesin ma, et mitte midagi suurt pole minu tegevustes muutunud. Ikka ostan kaasa kohvritäie lompesid, pasteeti ka kaviari ning Kvikk Lunsj šokolaadi, vaid moe- ja koduajakirjad jätan nüüd ostmata. Vanasti oli see kohustuslik osa lennujaamas olemisest. Nüüd kuidagi ei huvita ja pole aega neid sirvida, parema meelega loen uudiseid selle kohta, et 2020 koroona-aasta ei ole ehitussektoris käivet vähendanud. Vanaks olen jäänud:D

Satumainen

/ Eveliis / 2 Comments

Ei saaks öelda, et ma olen peale Satu matuseid ta peale liiga palju mõelnud. Kohati on mul isegi süümekad olnud, et mis sõbranna ma selline olin, kui ei tule igatsust ja kurbust ja pisaraid peale. Samas olen sirvinud vanu postitusi ja mõelnud, et ikka megaäge naine oli. Eriline. Mulle tuli meelde, kuidas me kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada Satu peent avajat. Ta veel naeris mu üle ja küsis, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada. Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua.

Täna hommikul riideid selga otsides jäi mul silm peale pruunil seelikul, mille Satu mulle oli kinkinud. Ma ei olnud seda ammu kandnud. Ja kui ma siis täna hommikul end üleni “Satusse riietasin”, tundsin ma, kuidas ma tunnen temast tegelikult nii kohutavalt puudust. Mitte iga kell ja alati, sest me ikka kaklesime ka, aga ma teadsin, et “meie tädi Satu” on siiski alati olemas. Tema süstis minusse enesekindlust ja uskus minusse, andis mulle nõu, oli (mitte švami ja rätikuga, vaid) šampanja ja kokt krabbeskjell´idega alati ringinurgas olemas. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.

This image has an empty alt attribute; its file name is 22119083_1520164121355460_778995506_n.jpg

Mulle tuli meelde kui me käisime ta riidekappi läbi ja ta pärandas mulle mõned oma vanad lemmikud. Ta ei valinud neid huupi, vaid ütles, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Tal oli võrratu maitse ja stiilitunne. Ta riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. See käsisti tikitud käekotti, mis ta oli Prantsusmaalt ostnud ja mille ta mulle mu 35. sünnipäevaks kinkis. Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Satu oli nii kaunilt riides. Ma kadestasin ta maitset.

Ma tundsin korraga puudust nendest õhtutest, mis läksid üle hilisööks ja me istusime ta köögis jarääkisime maailma asjadest. Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Nendest õhtutest tarõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust. Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Kuidas me vaatasime koos esimest korda „Totorot“. See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis Satu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.

Mulle tuli meelde, kui me talvel bålpanne ostsime. Kõik koos grillisime. Mina, Satu, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Ida sai saunapisiku just tänu Satule. Ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Jah, see sama Ida, kes alguses sauna kartis. Oh ja need suvised õhtusöögid. Istusime terassil, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid.

Ja see, kui me veetsime koos kõige ilusama puhkuse hytta´s. See oli imeline puhkus, isegi hoolimata faktist, et me pisikese põrnikaga tee peale jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust. Selliseid asju sai juhtuda vaid meiega.

Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud osa saada sellest satumaisest naisest ja temaga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda.

This image has an empty alt attribute; its file name is img_1578.jpg

Krt, ma tundsin korraga Satust ja tema telefonikõnedest, vestlustest nii puudust.

Satumainen Satu

/ Eveliis

2015 aasta sügisel olin ma väga lootusetus olukorras.  Ma ei näinud enam valgust tunneli lõpus. Seal polnudki valgust – sealt tuli hoopis täiesti ootamatu abikäsi. Selliseid ootamatuid abikäsi või tugiisikuid tuli mu ellu nii palju ja kõige juhuslikumalt. Mäletate, kuidas ma kogemata Lillehammeri tänaval sattusin kokku Antoniga? Tänu temale tulid meie ellu Lilian, Nicolai ja Anton juunior, viimasel ajal ei ole me küll liiga palju kohtunud, kuid see ei olegi nii tähtis, tähtis on see, et nad on olemas. Ja siis mu naabrinaine. Mäletate, kuidas ta mind ja Idat üllatas ja meile õue euroaluste diivanile padjad tõi salaja?  Lõpuks Satu. Juhuslik kohtumine raudteejaamas, mis muutus nii oluliseks.  Teda jääb meenutama nii palju asju. Muremõtete keskel pakkus ta meile elu, mis oli kohati nagu muinasjutt. 

Ja siis sain ma teada, et Satu tähendab soome keeles “muinasjutt”…

❤️

 Hvelvet restorani Lillehammeris olen ma korra juba detsembris külastanud, kui Satu mind, Idat ja mu sõbrannat sinna lutefiski sööma kutsus. Juba siis ümisesin ma mõnust. Sest nii lutefisk, teenindus kui atmosfäär oli nii imeline, et mul tekkis kohe halb tunne, et olen igal pool valet rääkinud. Nimelt, et Lillehammeris ei saa kusagil head toitu. Saab küll. Selleks tuleb lihtsalt Hvelvet restorani Stortorget’l külastada. 

Ma sattusin lutefiskist niiiiiiiii vaimustusse, et otsustasin oma teisi sõbrannasid oma tehtud kalaga üllatada. Üllatus oli see tõesti, sest see, mis mina kokku keerasin haises nagu surnud orav ja põgenes võdisedes kahvli eest.

blogger-image--768709036.jpg
Peale 15 aastast pausi sain ma jälle suusad alla. Ma ei mäletanud enam kui lõbus suusatamine tegelikult on.
IMG_4281.JPG

Minu enda meelelahutus oli sel nädalavahetusel hoopis teist nägu. Täpselt nagu muinasjuturaamatus. ma tean, et see väljend on ka juba nagu klišee, aga no ausalt. Ma avastasin poolkogemata kullerkupupõllu, mulle reaalselt tuli sellega seoses lapsepõlv meelde ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma korjasin lilli lausa nii palju, et meil ei jagunud kodus enam isegi vaase, et kõik lilled ära mahuks.

Õhtuks olin ma küll surmväsinud, kuid ometigi oli mul kuidagi nii palju lisaenergiat, et käisime Idaga lupiine korjamas, rohisime tuttava aeda ja nibin-nabin oleks ka mööblit värvima hakanud. Aga selleks oleks vaja olnud vana värv maha koorida ja seda ma enam ei viitsinud:D IMG_0034.JPG

Vaatan praegu pilte ja mõtlen, et aga millega ma sellise luksuse välja olen teeninud? Kuidas saaks nii, et selline idüll ei paistaks ainult pildilt, vaid argipäev olekski üks suur idüll?

IMG_0080.JPG IMG_9826 Selliste ilmadega on lausa patt toas istuda, seda juba pöhjusel, et ega Norra suve ette ei tea (täna hommikul linna söites kuulsin ma raadiost, et kusagil piirkonnas vöib lund sadada. APPI!) ja nii me peale tööd terassil elamegi.

Ma olen siiralt ja südamest tänulik juhuste eest. Ja eks see on natukene endale motivatsiooniks – nii tahan ma elada. PS: Mul tuli korraks selline Jack Dawsoni ja “Titanicu” tunne. Teate küll, kolmandast klassist shampanjat jooma;)

IMG_4215.JPG

blogger-image--1084566035

IMG_9436

Ma ei teagi, kust alustada. Sellest, et ma olen seda restorani soovinud külastada juba ammu, kuid olin kindel, et see on üks helesinine unistus – nii lähedal, samas nii kaugel? Või sellest, et üks imeline inimene tegi maailma kõige ootamatu ettepaneku tähistada seal mu sünnipäeva? Või sellest, et ma ei suutnud otsustada, kas nii hinnaline kink vastu võtta? Või sellest, et ma tundsin end nagu lõhestunud isiksus, kes tahtis sinna nii väga minna, aga teine osa tahtis juba tehtud broneeringu tühistada? Või sellest, et mida lähemale me laupäeval restoranile jõudsime, hakkasin ma kõhus liblikaid tundma. Jah, alustame sellest.

See oli kummaline segu põnevusest ja hirmust. Mis saab siis kui koht on liiga peen? Ma ei oska seal käituda? Ei saa toitudest aru ja seetõttu pettun. Mõnikord on ju nii, et unistus tundub palju ilusam kui tegelikkus.

Me ei olnud veel majanigi jõudnud kui meile uks avati. Me olime sellisest teenindusest hämmingus. Äärmiselt sümpaatne kelner juhatas meid lauda, kust avanes vaade Oslo Barcode’ile. Ma ei ole moodsa arhitektuuri liiga suur austaja, pigem meeldivad mulle vanad ja väärikad ehitised, kuid Barcode on üks mu lemmikpaikadest Oslos. Esimeste külalistena oli nii huvitav vaadata, kuidas maja loetud minutite jooksul külalistega täitus. Restoranis on vaid kaheksa lauda ning niisama tänavalt sisse astuda sinna ei saa. Kui ma praegu vaatasin nende kodulehte, siis esimene vaba laud oli juunikuus. Isver, ma oleks peaaegu unustanud, et reedel sain ma Maaemost veel telefonikõne, et meie külastust meelde tuletada (nagu ma oleks saanud seda unustada, ma olin laupäeval juba pool viis üleval, reisiärevus!) ja täpsustada, ega meil allergiaid pole. Suhtumine oli selline nagu oleks me ainsad restoranikülastajad sel päeval, keda pikisilma oodatakse.

Eilsest Maaemost ja sellega seotud emotsioonidest kirjutan ma eraldi. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna, milline elamus see oli. See oli midagi erakordset, vaimustavat, kordumatut ja unustamatut. Muinasjutuline. Ja palju rohkemat kui lihtsalt  toit.

IMG_0992 IMG_0994 12806118_10204692732278703_3066911371835519022_n (1)

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

img_4975.jpg

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

img_7356.jpg

Mul on peas olnud sada aastat mõte kirjutada Norrast üks raamat, aga kogu aeg olen ma ka mõelnud, et aga miks, kellele, mis siin nii põnevat on, mida teistega jagada. Tegelikult ei olegi asi põnevuses, vaid hoopis väikestes lugudes, nii naljakates, rõõmsates, kurbades, vihaleajavates, mida saaks kokku põimida raamatuks. Näiteks, kuidas me Satuga ühe kadunud taldriku pärast peaaegu tülli läksime. Me oleme tema juures elades suutnud ära kaotada ühe väärtusliku taldriku. Ja jumala eest, mul pole õrna aimugi, kuhu kurat see taldrik sai. Tänaseks on taldrik ikka kadunud, aga sõprus õnneks kestab. Sellest taldrikust ja teistest asjadest saaks rääkida nii palju lugusid.  Neid lugusid lisandub iga Norras käiguga. Seekord lisanduvad uue lambi lugu, arutelud elektri leiutamise üle, Jaagupi punaseks võõbatud varbaküüned, selle aasta esimene grill uue bålpanne´ga.

img_6768img_6804

Siis aga tulime me Idaga Satu juurde ja mu tuju muutus 100%. Kuidas ma saan öelda, et ma kellelegi korda ei lähe? Mul on ju siin lausa kaks perekonda, kes meid alati külla ootavad, kellele meie Lillehammerisse tulek rõõmu teeb. Muidugi võrdlen ma võrreldamatuid asju, sest külalislahkusega oma laene ei maksa, aga siiski… Ja kuidas saakski olla masenduses kui sul on õhtusöögiks krabid! Jumal kui head!

22119083_1520164121355460_778995506_n.jpgimg_3573.jpg

Meie Norra reis lõppes iseenesestmõistetavalt Lillehammeris sõprade pere juures. Me ei ole küll päris pere, aga mu meelest on liiga vale neid inimesi lihtsalt sõpradeks nimetada. Nad on osa meie Norra perekonnast.

Jaagupil oli sünnipäev, nii sättisime me end riidesse ning läksime linna. Tähistama. “Ma olen riides nagu läheks pulma,” ütles Klaudia kui me kodust lahkusime ning ilma liialdamata olime me järgmisel hetkel Inga ja Nami pulmas.

img_2255.jpgimg_2275.jpg

Praegu peaksime me Idaga veetma aega Poolas. Meil olid piletid täna varahommikusele Varssavi lennukile, aga mina ei oleks ju mina, kui mu plaanid ei muutuks viimasel hetkel. Selle asemel, et sõita neljapäeva hommikul tagasi Rootsi ja sealt edasi Poola, juhtus hoopis nii, et emme tuli Idaga hytta´sse. ma isegi natuke ei suuda uskuda, et vanaema ka kaasa tuli. Kaheksa tundi autosõitu on köömes minule, aga vanaemale võis see paras väljakutse olla. Ida oli teda lihtsalt nii palunud.

Ma ei saa öelda, et ma seda väikest plaanide muutust kahetsen. Vaadake ise neid pilte! See on täielik paradiis. Täiesti satumainen puhkus. Midagi rohkem oleks raske soovida. Ei oleks ma kunagi uskunud, et ma Norrasse suvepuhkust veetma tulen. Päike kütab nii, et isegi vesi on üle 20 kraadi.

img_1547img_1578img_1607 Näete, Ida on hytta´s üles kasvanud. Eile kui me talle Satu surmast rääkisime, rääkisime ka, et nüüd me ei saa talle enam külla minna, aga et meile jäävad pildid ja mälestused. Ida mõtles viivu ja ütles:”Jah, ma tean, et ei saa, sinna kolivad teised inimesed inimesed. (paus) Aga selles teise majas, hytta´s me ju saame käia!” img_0619img_1513img_2581img_39143e2f3-img_0309 39200777_265164734100473_771491605147287552_n

Puhka rahus, satumainen Satu! Me kohtume Nangijaalas!