Kui ma oma blogiga raha teeniks, siis ma peaksin vist varsti sõbrannadele maksma hakkama, sest mulle tundub, et pooled lood siin on ajendatud nendega jutuajamistest. Õnneks ma ei teeni, nii et kasutan lihtsalt neid ära. Samas mõtted on minu. Lihtsalt nemad panevad mind neid mõtteid mõtlema.

Ühel päeval rääkisime me töötamisest ja juhustest. Ma enam ei mäletagi, millest täpsemalt, aga nemad olid rohkem seda meelt, et kõik, mis meiega juhtub, on meie enda teha. Meie enda pingutused, meie enda töö, meie suhtumine. Selles osas olen ma nendega nõus, et on inimesi, kes ei tee midagi, toovad ettekäändeid alates õnnetust lapsepõlvest kuni migreenini, aga kurdavad, et pole eluga rahul. Võta siis midagi ette ja tee midagi! Olen sellega nõus. Aga sellega pole ma nõus, et kõik tuleb alati ise teha, oma töö ja vaevaga ning et juhuseid pole olemas. Mina usun juhustesse. Mu elus on nii palju juhuseid, tänu millele ma olen seal, kus ma olen.

Ussipesas metsas, küsite te? Vau, mis saavutus. Ma ei pea seda silmas. Ma pean silmas kogemusi, mis on mind inimesena muutnud ja vorminud. Muidugi ei saa ma väita, et ma ei oleks samasse kohta välja jõudnud kui keegi poleks mind toetanud, aga nii on ikka lihtsam olnud küll, palju lihtsam. Tänu juhustele.

Juba see, et ma sada aastat tagasi Rotary kaudu Norrasse läksin, on puhas juhus. Puhas juhus, et Mesna Rotary otsustas tulla Tartusse ja sealt üks vahetusõpilane leida. Tol ajal ei olnud see kõik tavaline ja Taru Rotary oli vahetuse suhtes leige, pealegi ei olnud kedagi, kes oleks Norrast tahtnud Eestisse, Tartusse tulla. On juhus, et selleks valitud õpilaseks sain mina. Lihtsalt juhuste kokkusattumus.

On juhus, et ma sattusin Norras elama perede juurde, kellest päriselt said minu pered. Mitte niisama vahetuspered, aga pered, kes hoidsid mind nagu oma tütart. Oleks võinud teisiti minna, teistel oli igasuguseid kogemusi. Nelja pere asemel jäi mulle kaks peret. Jälle juhuste kokkusattumus, et üks peredest ei saanud mind vastu võtta perekondlikel põhjustel ja ma oleks pidanud saama endale asenduseks Yuko pere, aga ma palusin, et võiksin Briti ja Arne juurde jääda. Samuti pidin ma juhuste kokkusattumusel olema natuke kauem Knuti ja Kari juures. Ma palusin, et ehk ei peaks ma enam nende juurest ka kolima, kui niikuinii oli vaid paar kuud Norras elamist veel jäänud. Nii jäi mulle kaks peret.

Tänu nendele peredele läksin ma edasi Lillehammerisse kunstiajalugu õppima. Üks pere lubas, et toetavad mind õpingute ajal elamisega ja rahaliselt, teine pere aitas mul üldsegi viisa ja elamisloa saada. Ilma nende peredeta ei oleks ma Lillehammerisse õppima läinud. Tartu ülikoolis tahtsin ma minna õppima skandinavistikat, aga vastuvõtt oli iga kahe aasta järel, mul oli üks aasta oodata. Ma olin plaaninud Rootsi lapsehoidjaks minna. Ma päriselt käisin mingis agentuuris end juba kirja panemas. Praegu tuleb kananahk peale vaid sellest mõttest. Õnneks läks hästi ja ma sain (mulle tehti?) Lillehammeris kooli minna. Sealt hakkas kõik edasi kerima, palju juhuseid, mis on otseselt või kaudselt seotud Norraga ja nende kahe aastaga, mil ma seal elasin. Ka Oslos sain ma ülikoolis käia tänu sellele, et sain Briti ja Arne tütrei juures Oslos elada. Vastasel juhul ei oleks mul stipendiumist jagunud ja mu vanematel ei oleks olnud võimalusi minu õpinguid toetada. Ilma Norra ja nende inimesteta Lillehammeris ei oleks ma täna mina.

Isegi Britt Ida Loviisa nimi on 50% Norrast pärit.

Puhas juhus on see, et ma aastaid hiljem läksin sõbrannaga külapeole. Ma ei olnud kunagi ühelgi sellisel peol käinud ja ei saa öelda, et ma väga oleksin tahtnud minna. Ta keelitas mind kaasa. On puhas juhus, et tollel peol oli keegi, kes töötas Norras, kellele ma andsin igaks juhuks oma visiitkaardi ja tänu kellele sain ma oma esimese projekti Norras.

On puhas juhus, et me Lillehammeri raudteejaamas saime tuttavaks Satuga. Ta küsis, kas me oleme eestlased, et tuttav keel. Me istusime rongis kõrvuti, tema sõitis Oslosse haiglasse, meie Idaga lennujaama. Me ei jaganud telefoninumbreid. Kuu aega hiljem astus ta mu poe uksest sisse. Meist said sõbrad. Ta avas meile oma südame ja oma kodud, ta toetas ja aitas meid kui meil oli kõige raskem. Ka rahaliselt. Me saime tuttavaks juhuslikult.

On puhas juhus, et minu poenaabriks sai Ann Christin, kellega me juhuslikult ühel õhtul juttu hakkasime rääkima ja puhas juhus, et tema abikaasa ettevõttes oli just vaja ehituse projektijuhti. Nii kolis Norrasse meie juurde Marek.

On puhas juhus, et Satu hakkas arsti juures rääkima Klaudiaga ja puhas juhus, et Klaudia talle mainis, et tal oli Eestist pärit elukaaslane. Tänu Klaudiale saime me Idaga ka pärast Lillehammerist ära kolimist käia iga kuu Lillehammeris, kus Ida ikka lasteaias käis, seal ajal kui mina Norra kliente külastasin. Ahjaa, on puhas juhus, et ma kandideerisin ühele ametikohale, kuhu ma ei sobinud, aga neile sobis mu norra keele oskus ja teadmised Norrast, nii et just like that otsustati tegelema hakata Norra turuga. Nad ei olnud kunagi varem Norra poole vaadanud. Puhas juhus.

Juhuseid on veel ja veel. Väiksemaid ja suuremaid. Ma olen tähele pannud, et mul on anne olla tihti õigel ajal õiges kohas. Võib olla ma kujutan seda endale ette, aga mulle tundub, et juhused on mänginud ja mängivad mu elus suurt rolli. Absoluutselt kindlasti mängivad rolli ka kogemused ja teadmised, enesekindlus ja julgus, aga kõik needki on tulnud läbi juhuste.

Kuidas teiega on? Kas te usute juhustesse?