Satu

Kas teie usute juhustesse?

/ Eveliis / 4 Comments

Kui ma oma blogiga raha teeniks, siis ma peaksin vist varsti sõbrannadele maksma hakkama, sest mulle tundub, et pooled lood siin on ajendatud nendega jutuajamistest. Õnneks ma ei teeni, nii et kasutan lihtsalt neid ära. Samas mõtted on minu. Lihtsalt nemad panevad mind neid mõtteid mõtlema.

Ühel päeval rääkisime me töötamisest ja juhustest. Ma enam ei mäletagi, millest täpsemalt, aga nemad olid rohkem seda meelt, et kõik, mis meiega juhtub, on meie enda teha. Meie enda pingutused, meie enda töö, meie suhtumine. Selles osas olen ma nendega nõus, et on inimesi, kes ei tee midagi, toovad ettekäändeid alates õnnetust lapsepõlvest kuni migreenini, aga kurdavad, et pole eluga rahul. Võta siis midagi ette ja tee midagi! Olen sellega nõus. Aga sellega pole ma nõus, et kõik tuleb alati ise teha, oma töö ja vaevaga ning et juhuseid pole olemas. Mina usun juhustesse. Mu elus on nii palju juhuseid, tänu millele ma olen seal, kus ma olen.

Ussipesas metsas, küsite te? Vau, mis saavutus. Ma ei pea seda silmas. Ma pean silmas kogemusi, mis on mind inimesena muutnud ja vorminud. Muidugi ei saa ma väita, et ma ei oleks samasse kohta välja jõudnud kui keegi poleks mind toetanud, aga nii on ikka lihtsam olnud küll, palju lihtsam. Tänu juhustele.

Juba see, et ma sada aastat tagasi Rotary kaudu Norrasse läksin, on puhas juhus. Puhas juhus, et Mesna Rotary otsustas tulla Tartusse ja sealt üks vahetusõpilane leida. Tol ajal ei olnud see kõik tavaline ja Taru Rotary oli vahetuse suhtes leige, pealegi ei olnud kedagi, kes oleks Norrast tahtnud Eestisse, Tartusse tulla. On juhus, et selleks valitud õpilaseks sain mina. Lihtsalt juhuste kokkusattumus.

On juhus, et ma sattusin Norras elama perede juurde, kellest päriselt said minu pered. Mitte niisama vahetuspered, aga pered, kes hoidsid mind nagu oma tütart. Oleks võinud teisiti minna, teistel oli igasuguseid kogemusi. Nelja pere asemel jäi mulle kaks peret. Jälle juhuste kokkusattumus, et üks peredest ei saanud mind vastu võtta perekondlikel põhjustel ja ma oleks pidanud saama endale asenduseks Yuko pere, aga ma palusin, et võiksin Briti ja Arne juurde jääda. Samuti pidin ma juhuste kokkusattumusel olema natuke kauem Knuti ja Kari juures. Ma palusin, et ehk ei peaks ma enam nende juurest ka kolima, kui niikuinii oli vaid paar kuud Norras elamist veel jäänud. Nii jäi mulle kaks peret.

Tänu nendele peredele läksin ma edasi Lillehammerisse kunstiajalugu õppima. Üks pere lubas, et toetavad mind õpingute ajal elamisega ja rahaliselt, teine pere aitas mul üldsegi viisa ja elamisloa saada. Ilma nende peredeta ei oleks ma Lillehammerisse õppima läinud. Tartu ülikoolis tahtsin ma minna õppima skandinavistikat, aga vastuvõtt oli iga kahe aasta järel, mul oli üks aasta oodata. Ma olin plaaninud Rootsi lapsehoidjaks minna. Ma päriselt käisin mingis agentuuris end juba kirja panemas. Praegu tuleb kananahk peale vaid sellest mõttest. Õnneks läks hästi ja ma sain (mulle tehti?) Lillehammeris kooli minna. Sealt hakkas kõik edasi kerima, palju juhuseid, mis on otseselt või kaudselt seotud Norraga ja nende kahe aastaga, mil ma seal elasin. Ka Oslos sain ma ülikoolis käia tänu sellele, et sain Briti ja Arne tütrei juures Oslos elada. Vastasel juhul ei oleks mul stipendiumist jagunud ja mu vanematel ei oleks olnud võimalusi minu õpinguid toetada. Ilma Norra ja nende inimesteta Lillehammeris ei oleks ma täna mina.

Isegi Britt Ida Loviisa nimi on 50% Norrast pärit.

Puhas juhus on see, et ma aastaid hiljem läksin sõbrannaga külapeole. Ma ei olnud kunagi ühelgi sellisel peol käinud ja ei saa öelda, et ma väga oleksin tahtnud minna. Ta keelitas mind kaasa. On puhas juhus, et tollel peol oli keegi, kes töötas Norras, kellele ma andsin igaks juhuks oma visiitkaardi ja tänu kellele sain ma oma esimese projekti Norras.

On puhas juhus, et me Lillehammeri raudteejaamas saime tuttavaks Satuga. Ta küsis, kas me oleme eestlased, et tuttav keel. Me istusime rongis kõrvuti, tema sõitis Oslosse haiglasse, meie Idaga lennujaama. Me ei jaganud telefoninumbreid. Kuu aega hiljem astus ta mu poe uksest sisse. Meist said sõbrad. Ta avas meile oma südame ja oma kodud, ta toetas ja aitas meid kui meil oli kõige raskem. Ka rahaliselt. Me saime tuttavaks juhuslikult.

On puhas juhus, et minu poenaabriks sai Ann Christin, kellega me juhuslikult ühel õhtul juttu hakkasime rääkima ja puhas juhus, et tema abikaasa ettevõttes oli just vaja ehituse projektijuhti. Nii kolis Norrasse meie juurde Marek.

On puhas juhus, et Satu hakkas arsti juures rääkima Klaudiaga ja puhas juhus, et Klaudia talle mainis, et tal oli Eestist pärit elukaaslane. Tänu Klaudiale saime me Idaga ka pärast Lillehammerist ära kolimist käia iga kuu Lillehammeris, kus Ida ikka lasteaias käis, seal ajal kui mina Norra kliente külastasin. Ahjaa, on puhas juhus, et ma kandideerisin ühele ametikohale, kuhu ma ei sobinud, aga neile sobis mu norra keele oskus ja teadmised Norrast, nii et just like that otsustati tegelema hakata Norra turuga. Nad ei olnud kunagi varem Norra poole vaadanud. Puhas juhus.

Juhuseid on veel ja veel. Väiksemaid ja suuremaid. Ma olen tähele pannud, et mul on anne olla tihti õigel ajal õiges kohas. Võib olla ma kujutan seda endale ette, aga mulle tundub, et juhused on mänginud ja mängivad mu elus suurt rolli. Absoluutselt kindlasti mängivad rolli ka kogemused ja teadmised, enesekindlus ja julgus, aga kõik needki on tulnud läbi juhuste.

Kuidas teiega on? Kas te usute juhustesse?

Jäta endale meelde, ei ütle norrakale, et minu oma on parem kui sinu oma

/ Eveliis / 3 Comments

Ma olen nüüd vist ennast lõpuks välja maganud. Kuigi kell on kaheksa hommikul ja on laupäev ning ma eeldan, et normaalsed inimsed magavad veel. Samas ma eile vist kell seitse juba magasin. Meelitasin Ida ülesse filmi vaatama ja ega ma sellest filmist suurt ei mäleta, mingeid katkendeid nägin, aga no tõesti ma olin tohutus unevõlas. Ma ei kujuta ette, kuidas ma Ida beebiea üldse üle elasin, siis oli see unevõlg ja magamatus ju tavaline argipäev. Igatahes…ma olen nüüd välja puhanud. Jube mõnus on oma kodus magada.

Aga Norras oli ka ÜLE KAHE AASTA jube mõnus käia. Ma päriselt käisingi viimati Norras Satu matustel ja see oli 2019.aastal. Ma üldse ei valeta kui ma ütlen, et mul on Norraga seoses selline armastan-vihkan suhe olnud üle 20 aasta. Selles mõttes, et iga kord kui ma olin liiga kaua Norras, tundsin ma, et ma tahan Eestisse ja iga kord kui ma olin liiga kaua Eestis, tundsin ma, et tahan Norrasse. Hetkel olen ma ilmselgelt armastan-faasis ja nii oli Gardermoeni jõudmine natuke nagu koju jõudmise tundega. Oleks hea meelega Lillehammeri poole suuna võtnud, aga ees ootas kohtumine Larvikus.

Note to self: kui ärgata kell kaks öösel selleks, et jõuda kella 11ks kliendikohtumisele, siis mõte ei jookse ja sõnad/keeled lähevad sassi. Sellise varase lennu asemel on mõistlik päev varem kohale tulla. Minuga on nii, et kui pole kaua keelt kasutanud, siis ei tule sõnad üldse meelde, aga päev hiljem kui ma autoga Oslo poole vurasin, toimis mu aju juba norrakeelselt. Ja siis neljapäeval tagasi Eestisse jõudes, ei tulnud mul eestikeelsed sõnad meelde. Veider aju, et niimoodi keeltest end segada laseb.

Aga potentsiaalsed koostööpartnerid olid superchillid ja koosolek pisikesest pusimisest siiski edukas. Ma küll vandusin end maapõhja, et mõned asjad meelde ei tulnud, kuid tundub (mu kõhutunne ei peta mind tavaliselt), et sellest polnud midagi. Peale kohtumist ootas mind Farris Bad – väidetavalt üks Norra paremaid spaahotelle. Loomulikult ei olnud mul kaasas ujumisriideid, sest mul ei olnud absoluutselt plaanis spaad kasutada, sest valik sai tehtud selle hotelli kasuks, et pidime nende koostööpartneritega minema õhtust sööma samasse hotelli. Õhtusöök jäi ära ning ma mõtlesin lihtsalt hotellitoas end välja puhata, aga kuna hotelli check in’ i tehes anti kaasa ka spaa kasutamiseks trikoo, siis ma otsustasin järgi vaadata, mis selles spaas siis pakutakse. Spaa nagu spaa ikka. Armas ja hubane, kuid täiesti samasugune nagu kõik need spaad, kus me Eestis käinud oleme. Kui võrrelda, siis võib olla natuke hubasem versioon Laulasmaa spaast.

Kuna üksi oli spaas igav, või avastasin ma, et ma pole nii väga suur spaainimene enam, otsustasin, et käin paarist saunast läbi ja lähen tagasi tuppa. Ühes saunas hakkas keegi norrakas minuga rääkima (ma ei olnud vaimustuses, sest olin väsinud ja pealegi oli selle sauna uksel silt, et siin peab tasa olema). Küsis, et kas olen spaas esimest korda ja kuidas mulle meeldib. Vastasin suhteliselt ükskõikselt, et okei spaa on, aga ei midagi erilist, et olen Eestis nii palju spaades käinud, et midagi vaud nüüd küll pole. Viga! Mulle tuli meelde Odd Børretzeni raamat, kust mulle jäi meelde, et mitte kunagi, never ever, aldri i livet, ütle norrakale, et arstid, suusatajad, kunst, muusika, kirjandus, toit, ilmselt ka hotellid on sinu maal paremad kui Norras kui sa tahad, et su norrakas hästi töötaks ja katki ei läheks. Jäta meelde tõsiasi, et kõik Norras on maailma parim! Ma olin selle vastu eksinud. Norrakas oli pettunud. Hakkasin siis end välja vingerdama ja jõudsime üheskoos järeldusele, et see hotell on luksus. Norrakas oli rahul. Et te Norras sama viga ei teeks, siis soovitan enne Norrasse minekut kasvõi see blogi läbi lugeda.

Minu jaoks oli pigem luksus see, et sain kõrvalolevasse Meny poodi minna ja sealt “kokt krabbeskjelle” osta. 19,90 NOK tükk. Vot see oli luksus.

Järgmisel hommikul vurasin ma kohtumistele Oslosse. Jõudsin tunnike enne kohtumist ja kuna kohtumine toimus Hegdehaugsveieni vahetus lähetuses otsustasin ma jalutada Majorstueni jaamani ja nostalgitseda. Ma elasin selles piirkonnas kui Oslo ülikoolis käisin. Kõik need poekesed, väikesed tänavad ja Majorstueni jaam on nii kodused ja tuttavad. Isegi üks kohvik, kust ma hommikuti kohvi kaasa ostsin. Ma pidin raha kokkuhoiu mõttes alati kalkuleerima, kas osta kohv ja kõndida ülikooli jalgsi või jätta kohv ostmata ning minna metrooga. Pean tunnistama, et mõnikord ostsin kohvi ja sõitsin ka jänest. Suurem osa mu stipendiumist kulus shoppingule (ja selle stipi eest sai ka see imeline tätoveering tehtud), nii et mingil hetkel tuli teatud asjade vahel valida. Metroo, kohv, metsik shoppamine, Grandiosa pitsa ja rämpstoit – kõik need kuulusid sellesse eluetappi. Täielik nostalgia oli seal jalutada uuesti. Kahju, et aega ei olnud Vigelandi pargist ka läbi hüpata. See on jätkuvalt üks mu lemmikkohti maailmas.

Üks sõbranna ütles, et ta teeks minu töö peale eneka, et ei saa olla midagi hullemat kui käia võõraste inimestega bondimas. Mulle meeldib, ma päriselt naudin seda. Iga kell valiksin ma väsimuse ja autoga ringi rallimise, et klientidega näost näkku kohtuda. Ausalt, nendest Zoom koosolekutest ja kohtumistest on nii kopp ees. Kui kõik läheb hästi ja piirangud leevenevad/kaotatakse, siis oktoobri lõpus ootab mind ees presentatsioon Norra Arhitektide Liidu liikmetele. Ma ei jõua ära oodata. Muidugi on selline asi ka natuke hirmutav, aga nii palju asju on hirmutavad. Näiteks tuli mulle meelde mu esimene Rotary klubi “kõne”. Neli lauset keeles, mida ma tookord veel ei osanud. Harjutasin ikka pikalt. Ma mäletan seda nii hästi. 18 aastat hiljem olin ma samas Rotary klubis tagasi ja pidasin uue kõne.

25 aastat hiljem ei ole midagi muutunud peale vanuse. Ikka olen Norras ja pean nö kõnesid. Mõni tuleb paremini välja, mõni halvemini, mõni läheb üldse aia taha. Mõni algab suure segadusega, aga lõppeb suurepärase tulemusega. Näiteks see arhitektuuribüroo kohtumine, kus osad inimesed olid arvanud, et kohtumine toimub Zoomis ning olid üllatunud kui ma füüsiliselt uksele koputasin.

Kõige oodatum osa oli loomulikult Lillehammerisse sõitmine. Saate aru, et kõikidest võimalikest kohtadest Norras, on mul üks potentsiaalne klient just selles linnas. Ma ei mäletanudki kui armas see linn tegelikult on. Elamise mõttes ma ei ole jätkuvalt kindel, et see oleks mu esimene eelistus, aga oma võlu on sellel linnal kindlasti. Sõitsin mööda Satu majast ja nii palju mälestusi tuli meelde. Selline natuke bittersweet tunne oli. Kõik need šampanja ja krabiõhtusöökide vestlused. Kõik need vaidlused ja erimeelsuses. Kõik need plaanid, kuhu me läheme. Kõik need kohad, mis jäid käimata. Kõik need kohad, kus sai käidud. Maaemo.

Tegelikult oli mul plaan Lillehammerist kohe edasi sõita, sest järgmisel hommikul pidin ma olema ca 300 kilomeetrit lõuna pool, aga kuidas ma oleksin läinud ära ilma Klaudiale tere ütlemast. Loomulikult lõppes see sellega, et ta keelas mul ära minna ja käskis enda juurde ööseks jääda. Mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Ma ei olnud ka teda ju kaks aastat näinud. See kõik oli väärt seda, et hommikul kell kuus ärgata ja edasi vurada. Magamine oli selle reisi jooksul niikuinii juba ülehinnatud olnud. Ja varahommikune mööda Mjøsa kallast sõitmine on omamoodi teraapiline. Päike hakkab vaikselt mägede tagant tõusma ja sillerdab järvelt vastu. Nii paganama ilus!

Lennujaamas tõdesin ma, et mitte midagi suurt pole minu tegevustes muutunud. Ikka ostan kaasa kohvritäie lompesid, pasteeti ka kaviari ning Kvikk Lunsj šokolaadi, vaid moe- ja koduajakirjad jätan nüüd ostmata. Vanasti oli see kohustuslik osa lennujaamas olemisest. Nüüd kuidagi ei huvita ja pole aega neid sirvida, parema meelega loen uudiseid selle kohta, et 2020 koroona-aasta ei ole ehitussektoris käivet vähendanud. Vanaks olen jäänud:D

Satumainen

/ Eveliis / 2 Comments

Ei saaks öelda, et ma olen peale Satu matuseid ta peale liiga palju mõelnud. Kohati on mul isegi süümekad olnud, et mis sõbranna ma selline olin, kui ei tule igatsust ja kurbust ja pisaraid peale. Samas olen sirvinud vanu postitusi ja mõelnud, et ikka megaäge naine oli. Eriline. Mulle tuli meelde, kuidas me kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada Satu peent avajat. Ta veel naeris mu üle ja küsis, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada. Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua.

Täna hommikul riideid selga otsides jäi mul silm peale pruunil seelikul, mille Satu mulle oli kinkinud. Ma ei olnud seda ammu kandnud. Ja kui ma siis täna hommikul end üleni “Satusse riietasin”, tundsin ma, kuidas ma tunnen temast tegelikult nii kohutavalt puudust. Mitte iga kell ja alati, sest me ikka kaklesime ka, aga ma teadsin, et “meie tädi Satu” on siiski alati olemas. Tema süstis minusse enesekindlust ja uskus minusse, andis mulle nõu, oli (mitte švami ja rätikuga, vaid) šampanja ja kokt krabbeskjell´idega alati ringinurgas olemas. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.

This image has an empty alt attribute; its file name is 22119083_1520164121355460_778995506_n.jpg

Mulle tuli meelde kui me käisime ta riidekappi läbi ja ta pärandas mulle mõned oma vanad lemmikud. Ta ei valinud neid huupi, vaid ütles, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Tal oli võrratu maitse ja stiilitunne. Ta riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. See käsisti tikitud käekotti, mis ta oli Prantsusmaalt ostnud ja mille ta mulle mu 35. sünnipäevaks kinkis. Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Satu oli nii kaunilt riides. Ma kadestasin ta maitset.

Ma tundsin korraga puudust nendest õhtutest, mis läksid üle hilisööks ja me istusime ta köögis jarääkisime maailma asjadest. Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Nendest õhtutest tarõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust. Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Kuidas me vaatasime koos esimest korda „Totorot“. See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis Satu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.

Mulle tuli meelde, kui me talvel bålpanne ostsime. Kõik koos grillisime. Mina, Satu, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Ida sai saunapisiku just tänu Satule. Ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Jah, see sama Ida, kes alguses sauna kartis. Oh ja need suvised õhtusöögid. Istusime terassil, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid.

Ja see, kui me veetsime koos kõige ilusama puhkuse hytta´s. See oli imeline puhkus, isegi hoolimata faktist, et me pisikese põrnikaga tee peale jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust. Selliseid asju sai juhtuda vaid meiega.

Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud osa saada sellest satumaisest naisest ja temaga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda.

This image has an empty alt attribute; its file name is img_1578.jpg

Krt, ma tundsin korraga Satust ja tema telefonikõnedest, vestlustest nii puudust.

Üks kord alkohoolik, alati alkohoolik

/ Eveliis / 10 Comments

Teate küll ju seda ütlust, et alkoholismist ei paraneta. Sama on ilmselt ka depressiooniga. Mina maadlen viimasega. Teate, neil, kel pole depressiooni olnud, on hea öelda, et jaluta, mediteeri, tee oma sisemus ise korda, aga ära söö tablette, aga depressioon ei ole midagi sellist nagu “halb tuju” või “niisama ärritus”, see on haigus, mis lööb ajukeemia sassi ning lilled ja liblikad seda korda ei tee.

Kui mul Norras elades depressioon oli, ootasin ma viimase hetkeni, et arsti poole pöörduda, sest tahtsin ise hakkama saada. Ei oleks saanud, ütlen ausalt, ega taha ka mõelda, millega see kõik oleks võinud lõppeda. Seekord tundsin ma depressiooni esimesed märgid kohe ära – mul väljendub see väga lihtsalt öeldes selles, et ma tahaksin karjuda ja midagi lõhkuda, jalaga puid taguda, majaseina peksta, ühesõnaga elada välja kõik oma emotsioonid täiest kõrist. Ma sain aru, et ükskõik, kuidas ma ei püüaks, siis ainult mediteerides ma selle olukorraga hakkama ei saa. Ja ausalt, mu pere on ühe korra mind aidanud ja pidanud pealt vaatama mu meelolude kõikumisi ning ebaadekvaatset käitumist, ma ei tahtnud, et nad seda veel korra peaksid läbi elama. Nüüd olen ma nädal aega AD-d uuesti söönud ja isegi kui esialgu on tegu platseebo efektiga, tunnen ma end juba täna paremini. St rahulikumalt, enesetunne on alguses neid sööma hakates jube kehv – kõik keerab sees, suu kuivab, aga ma tean, et see läheb mööda.

Eile olin ma lihtsalt diivanil pleedi sisse mässitult ja vaatasin “Minu geniaalset sõbrannat” ja haletsesin end natukene. Tundsin Satust puudust. Tema mulle kunagi kõik need raamatud kinkis ja ma mäletan nii eredalt ta enda elevust. Ta oli nendest raamatutest vaimustuses ja ei jõudnud ära oodata, millal ma need loetud saame, et saame siis koos arutama hakata. Me jõudsime vaid esimese romaani analüüsini. Istusime ta köögis, jõime veini ja sõime krabisid ning rääkisime sellest raamatust. Ida vaatas toas “Totorot” ja sõi lompe’sid. Ma vaatasin seda sarja, mõtlesin Satu peale ja tundsin tast nii puudust. Ta oli mulle selline tugi, et seda on raske sõnadesse panna. Läksin suhteliselt kurvas tujus magama.

Hommikul ärkasin nagu teise inimesena. Ma tundsin endas mingit tohutut jõudu.  Ma võin olla hingelt romantiline ja naiivne maanaine, kes tihti elab oma unistustes, aga ma olen ka võitleja. Ma ei lase ei endale ega oma lähedastele haiget teha. Panin selga Satu Marimekko kostüümi, võõpasin huuled roosaks ja astusin enesekindlalt uksest välja. Satu tuli niimoodi minuga kaasa.  Ta oleks minu üle uhke, et ma ei anna alla!

 

 

Elukutse: unistaja

/ Eveliis / 8 Comments

Ma olen terve elu olnud suur unistaja. Üks esimesi suuremaid unistusi, mida ma unistasin ja utoopiliseks pidasin, oli unistus raamatupood-kohvikust. Ma olin siis 16-aastane. Kujutasin vaimusilmas ette iga väiksemagi detaili, kuidas see poekene välja näeks, kuidas inimesed seal naudivad head kohvi, kunsti ja raamatuid ning mõtlesin siis edasi, aga kes ikka sellises poes käiks ja kust raha võtta. Sinna see unistus jäi. Tsiteerides mu uut lemmikut Tom Valsbergi, siis oleks ma tookord teadnud, et “eluterve pohhuist ütleb alati oma ideed välja, isegi kui need võivad tunduda teistele lollakad. Ta teab, et geniaalsed ideed on lollide ideedega äravahetamiseni sarnased hetkeni, kuni keegi need ellu viib.”

Ja nii olen ma pool oma elust unistanud. Unistan siiani. Mingil hetkel sain ma aga aru, et unistused ei tööta kui ise nende nimel ei tööta. Ma hakkasin neid täide viima, mõni läks paremini, mõni halvemini, mõni suisa kehvasti, aga ma ei kahetse, mul on kogemus, mälestused ja ma olen õppinud. Samas on mõned unistused sellised, mis lähevad lihtsalt täide, viitega, aga lähevad. See on ka üks põhjuseid, miks ma kunagi ei lõpeta unistamist. Mõned aastad tagasi oli mul unistus külastada Maaemo restorani. Tundus kättesaamatu ja sinnapaika ma selle unistuse jätsin. Facebook tuletas mulle meelde, et just täna – neli aastat tagasi – päev enne mu 35. sünnipäeva külastasime me seda restorani. See on üks mu ilusamaid mälestusi.

img_0995

Teine selline natuke ehk isegi tobe unistus on seotud mu esimese oma päris koduga 16 aastat tagasi. Te ju teate seda tunnet kui saad kätte oma korteri võtmed ja hakkad seda sisustama? Ja võib olla ka seda tunnet, kuidas soovid ja mõtted on üks, aga rahakott teine? Ma arvan, et mu korter oli päris kaunis, aga ma unistasin paljudest asjadest. Ostsin “Diivani” ajakirju ja vaatasin asju, mis mulle tundusid nii kättesaamatud ja luksuslikud. Ühel hetkel hakkasid mulle aina silma jääma ühe eestimaise tootja diivanid. nägid välja nagu kunstiteosed, aga ma ei julgenud neist isegi unistada. Mõned aastad hiljem käisin ma pidevalt Stockmannis käies mööda nende salongist, kiikasin arglikult sisse, aga loomulikult ei astunud ma sisse. Ma ei julgenud väga pikalt üldse isegi vaadata selliste salongide poole. Vaatsin aga “Diivanist” ja mujalt ja sinnapaika see unistus jäi. Diivanid tulid ja läksid, korter sai maha müüdud, maale kolitud, diivanid tulid ja läksid. Rohkem ma tolle salongi peale aastaid ei mõelnud, isegi ei teadnud, kas nad enam tegutsevad.Kuniks Telliskivisse tekkis koleda ja lagunenud laohoone kohale uus ja äge maja. Borgi oma.  see tootja poln kuhugi kadunud. Mul oli selle üle hea meel.

image001-4-2-1600x800

Huvi pärast kiikasin nende kodulehele ja lubasin endale, et lihtsalt huvi pärast lähen ühel päeval ka seda salongi külastama. Isegi kui peaks kallis ja luksuslik olema, siis enam ma ei karda. Mitte et ma oleks plaaninud uut mööblit osta. Aga lihtsalt uudishimust. Läks mitmeid kuid, ei jõudnud ma kuhugi, läks meelest ka tegelikult ära ja siis täiesti ootamatult olin ma seal salongis täiesti teistel põhjustel.

Kas teil ei ole mõne asjaga nii, et armute esimesest silmapilgust? Mina olen selline tüüp, kes suudab asjadesse armuda. Üks diivan jäi kohe silma, täiesti karjus minu nime, aga loogilistel põhjustel ma ignoreerisin tema karjeid ja kutseid. Ega ta rahu ei andnud. Nagu sireen püüdis mind oma kauni lauluga hurmata, aga ma ei allunud provokatsioonile. Kuu aega hiljem sattusid asjad kokku nii, et tulemus on allolevatelt piltidelt näha. Läks kõigest 14-15 aastat unistamist. Täna sain ma veel teada, et selle disaini aitas välja töötada Iitala disainer ja mul tekkis korraga tunne, et see kõik on justkui Satu sünnipäevakingitus mulle. See oleks nii tema moodi olla õigel ajal õiges kohas, isegi pilvepiirilt. Ilusat homset sünnipäeva mulle!

img_4404

Mis ma täna veel tahan öelda on see, et ärge kartke sisse astuda ka nendesse salongidesse, mis pealtnäha või meie mõtetes paistavad liiga luksuslikud. Need võivad tegelikult olla palju maalähedasemad ja sõbralikumad kui aimata oskaks. Tehke proovi selle Telliskivi 51B salongiga, kus teid aknalt kollane traktor tervitab.

 

 

 

 

 

2019 aasta …

/ Eveliis / 4 Comments

Ma olen ikka teinud aasta lõpus kokkuvõtteid oma lemmikutest, harilikult küll majutuskohtadest, aga 2019 on toonud nii häid kui halbu üllatusi, elamusi ja kogemusi, et teen kokkuvõtte asjadest, mis mulle 2019 on ühel või teisel moel emotsioone pakkunud.

  • parim hotellikogemus: Tegelikult ei ole see üdini aus, sest hotell ise ei pakkunud positiivset emotsiooni, küll aga üllatas mind spaa-osa, mis oli täiesti imeline. Seega siiski kui plussid ja miinused kokku panna, siis aasta hotellikogemuseks, sest tekkis vau-efekt, jääb Viiking Spaale. Mu isiklik lemmik muidu Pärnus on Hedon spa, aga Viiking suutis mind üllatada sellega, et heaks emotsiooniks ei ole palju vaja. 5+
  • kõige vihaleajavam sündmus: Euroremont Pranglis. ehk Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka  loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu maa saar, mis seedripalme kasvatab!”
  • parim reis: Siinkohal tahaksin ma öelda, et suhteliselt ootamatu reis Edinburghi oli aasta üllataja, sest lennupiletid (mis sellest, et kehva lennufirmaga) odavamad kui Tallinnast Tartusse sõit ja arhitektuur ning juba vaatasin pileteid, et tagasi minna (hind alates 16,99!), aga selle nädalavahetuse põhjal ütlen, et Lottemaa on ikkagi üle prahi. Jah, midagi uut otseselt ei ole, aga see emotsioon, millega sealt ära tuled iga kord, on absoluutselt väärt ka 2,5 tundi sõitu Tartust Pärnusse ja tagasiteel pimedas ära eksimist (sest “lõikame siit otse”).DSC00620
  • parim kosmeetikatoode: Sain veganmessil kokku sõbrannaga, kes kiitis taevani üht spreid, ma lasin end mõjutada, ostsin testimiseks ja tõepoolest – nüüd on see Hoia Arbuusisprei mu kotis kogu aeg kaasas. Mõnus ja värskendav. Samuti pean ma kiitma (jällegi tänu tuttavatele avastatud) Öli. Ja kiidusõnad pean ütlema ka BonMerité kehavõietele, mis mu keha jaoks on küll liiga rammusad, kuid talvisel ajal huulte jaoks suht asendamatu toode.
  • kõige kallim õppetund: Ära usalda, sest ka kõige nunnuma näo taga võib peidus olla üllatus, milleks sa valmis ei ole ja kui sul ei ole kirjalikku lepingut, siis boo-hoo, nuta endale jõgi, kaotajaks jääd sina. Või noh sõltub, millise nurga alt vaadata? Rahaliselt jäin kaotajaks mina, muus osas pole nii väga kindel.
  • parim toiduaine: Vürtsikas peakapsa Krimchi. Mine pekki kui hea! Ma olen seda purkide viisi endale sisse söönud, sest ma lihtsalt ei suuda ennast peatada enne kui purk on otsas. Täitsa niisama purgist olen ka söönud, lihtsalt, niisama, ilma igasugu peenutsemiseta. Teiseks suuuuuuuuuuuureks üllatajaks olid sel aastal Andri-Peedo talu kitsejuustud. Ostsin poest testimiseks nende valgehallitusjuustu ja see oli viga. Ma olen reaalselt sellest juustust sõltuvuses. Nii kreemjas ja värske, et mul juba praegu vaid sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma.
  • parim pidu: Siin läheb natuke rebimiseks. Osa minust ütleb, et peod Fotografiskas on midagi piire ületavat, sest see kõik on nii teistmoodi, et tekib tunne nagu ei olekski Eestis, vaid kusagil New Yorkis. Kunst, muusika, vaib, keskkond – kõik see kokku on midagi erilist. Fotografiska on absoluutselt parim, mis Tallinnasse on tulnud. AGA…Sibulatee sünnipäev oli samuti selle aasta sündmuste top3-s sees. Kas teisel või kolmandal kohal, ma ei oskagi öelda. SaunafEst´iga võivad need kaks üritust siis 2.-3. kohta jagada. 77358491_3277975222244881_8182296780625412096_o
  • parim pood: Esimeseks uueks lemmikuks nimetan ma Pesubutiigi, sest me kõik teame vist juba, et ma olen pesusõltlane ja Pesubutiik pakub hea alternatiivi mu teisele, kodumaisele lemmikule. Teiseks lemmikuks, ja superleiuks osutus Keilas (jah, Keilas on ikka midagi head ka!) second hand Hilpar. Oo ja kas ma saaksin ära unustada Sergei. Minu vaieldamatu lemmiku Tartust. Vat see on üks ehe hingega second hand. PS: kui teil see YSL kootud kleit veel alles on, siis palun pange see kõrvale, no nii kahju, et kooner olin. 8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb
  • pisarad-silma-hetk: Ma usun, et see tundub suhteliselt random teistele, aga mu jaoks oli nii armas minu nö ärasaatmispidu vanast töökohast. Nii hea emotsiooniga ja isegi nii, et natukene oli kahju, ei ole ma ammu kusagilt ära tulnud. Viimati üle kümne aasta tagasi ühest metalliettevõttest, kuhu mind (pool naljaga) võeti tööle just blogiskandaali tõttu (et “kui suudab olla nii terav, siis järelikult mõtlev inimene”)
  • saavutus: Tööalaselt ei ole enam mõtet rääkida, sest saavutus, mida ma pean saavutuseks, jääb vanasse töökohta ja pole enam oluline. Lapsevanema vaatevinklist pean ma saavutuseks “headeks vanemateks saamise koolituse” läbimist. Ühelt poolt hambad ristis, sest mis mõttes ikkagi meile lastekaitse saadeti “mureliku blogilugeja” poolt, teiselt poolt aga siiski saavutus selles mõttes, et see pani mind mõtlema rohkem lapse vanemaks olemise peale ja tegi mulle selgeks, et meie ei ole halvad vanemad ja et Ida on absoluutselt vaimustav laps. Oma vimkadega ja keskmisest emotsionaalsem, aga hei!, kas ma peeglisse olen vaadanud.
  • toredaim leid: Hiking Estonia matkaklubi. Ma ei ole sportlik, aga ometi leidsin ma ühe sportliku tegevuse, mis mulle meeldib. Matkamine! Kahjuks teisel poolaastal on nad kogu aeg oma matkad teinud kuupäevadel, mis mulle ei ole sobinud, kuid I´ll be back. Aitäh, Andrus, eestvedamise eest! DSC05550
  • parim tearikogemus: Theatrumi “See laps”. „See laps” on kümnest eri loost koosnev valusalt aus näidend, mis räägib lapsevanemaks olemisest, pereelu pimedamast poolest, illusioonidest ja ootustest teiste, aga ka enda suhtes. Ning sellest, kas õnn on see, kui on palju armastust, või hoopiski siis, kui seda on täpselt parasjagu või natuke vähem. Etendus, mis teeb puust ja punaseks selgeks, milline on lastevanemate roll. Ma nägin etenduses ennast, oma ema, Marekit… Mõtlemapanev tükk. Kui teil vähegi õnnestub veel pileteid saada, siis minge kindlasti seda vaatama! Teine geniaalne lavastus oli ZUGA Ühendatud Tantsijate “2 + 2 = 22”.  Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.
  • kõige kurvem sündmus: Meie tädi Satu Nangijaalasse minek. No nii kurb on, kui sellele mõtlema hakkan, et mõnikord tundub isegi lihtsam mitte talle mõelda, ag kui mõelda, milline tugi, sõber ja pereliige ta meile oli ning millised mälestused jäävad teda meenutama, siis ma olen elu lõpuni tänulik sellele päevale kui me rongijaamas juhuslikult kohtusime.  Sa olid meile nii nii kallis. Aitäh sulle muinasjutu eest, Satu! img_1578

Natuke kurbus hinges

/ Eveliis / 9 Comments

Huvitav, kas selles on süüdi ligihiiliv sügis, aga ma olen viimasel ajal olnud melanhoolne. Mitte kurb ega masendunud, aga just melanhoolne. Täna tuletas Facebook meelde aastatagust reisi hytta‘sse. See muutis mind veelgi melanhoolsemaks. Vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et issand jumal, kas selline inimene oli tõesti olemas, kes meiega oma muinasjutumaailma niimoodi jagas. See on ilmselgelt üks suurimaid ja fantastilisemaid kinke, mis meile kunagi tehtud on. Võõra inimese poolt. Me oleme Idaga palju Satu meenutanud. Kui ma enne matuseid kahtlesin, kas võtta laps kaasa, siis täna on mul hea meel, et ma seda tegin. Ta sai hüvasti jätta. Lehvitas arglikult kirstule, samal ajal kui mina sinna lilled asetasin.  Inimesed ikka tulevad ja lähevad meie elus, aga mõni jääb nii hinge ja kui seda inimest enam ei ole, siis on mingid hetked, kus tunned nii paganama palju puudust. Oi, me kaklesime ka ja vaidlesime, aga leppisime jälle, istusime koos hytta terrassil, jõime cavat ja sõime krevette, tegime plaane, kuhu me reisile läheme. Nii palju jäi ütlemata ja tegemata. Õnneks jäid mälestused, mille eest ma olen nii tänulik.

41952256_1911849865520215_8403750495612567552_n42058985_1911849895520212_5235988604714483712_n42087287_1911849782186890_6472554610295832576_n

Eile avastasime sõbrannaga et keegi on Satu maalid (ja vist ka muid asju) Norra osta.ee-sse müüki pannud. Ma tean, et mul ei ole sellega tegelikult üldse asja, aga kuidagi me mõlemad sõbrannaga tundsime nagu hoopi südames. Me teadsime mõlemad kui palju need maalid talle tähendasid. Nendest kahest maalist rääkis ta alati heldimusega, et ostis need esimese palga eest. Kuidagi kurb on nüüd neid oskjonil näha. Ma tean, et Satu oleks tahtnud neid näha heategevuslikul eesmärgil müügis või mõnes muuseumis edasi rippumas. Ta ei hoolinud rahast, talle oli tähtis teha head. Viimased korrad kui me hytta´s istusime rääkis ta palju sellest, et peaks oma vara annetama “Doctors without borders” tegevusele.  Seda enam tekib mulle südamesse kurbus.

Tuul tõuseb. Nii raske on hingata. Satu, kas mäletad seda kaske? Kus pole me kohtunud iial. Kas oleme kohtunud üldse? Su juuksed on rohtunud juba….

41977870_1911849948853540_1994923536312958976_n

42096589_1911849792186889_1865867238016286720_n

Ütlemata jäänud sõnad

/ Eveliis / 8 Comments

Sa ei olnud meile vaid sõber. Sa olid meie suunamudija. Sa olid meile kui perekond. Perekond, kellega koos sai nii palju naerdud, aga ka nutetud ja tülitsetud. Mäletad seda taldrikut, mille me ära kaotasime? Kas see taldrik seal tegelikult ka kunagi olemas oli, seda me ei saagi teada, kuid sel ei ole tähtsust. See oli sulle oluline ja kadus ära. Seda ei saanud ühegi uue taldrikuga asendada. Sina olid meie taldrik.  Sind ei saa ka asendada.

Sa olid eriline.

Mäletad sa kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada sinu peent avajat? Sa naersid mu üle ja küsisid, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada.

img_3837.jpg

Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua. Mäletad neid õhtuid, mis läksid üle hilisööks ja me istusime sinu köögis, jõime veini ja rääkisime maailma asjadest? Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Mäletad sa neid õhtuid sinu rõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust? Ei saa ka unustada krabisid. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.  Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Mäletad me vaatasime koos esimest korda „Totorot“? See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis sinu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.

Sa olid meie tädi Satu.

Ka Mareki tädi Satu. Mäletad, kuidas Marek su aia „ära rikkus“ ? Me ei teadnud, et sulle ei meeldi kui muru on liiga pügatud, sulle meeldis kui aed on natukene romantiliselt lohakas. Mina saan sinust aru, mulle meeldib ka. Marek ei teadnud. Sa helistasid ja küsisid, miks su aiast on nagu sõda üle käinud, et see nii lage on. Mäletad, kuidas sa pahandasid Marekiga, et ta su tööriistad igalt poolt kokku korjas? Sulle meeldis kui need olid seal, kuhu sina olid need jätnud. Aga sulle meeldis ka, kuidas Marek hytta´s nokitses. Te ei saanud keelebarjääri tõttu suhelda nii nagu mina ja sina, kuid teil oli oma suhtlus. Sinule meeldis, et ta kogu aeg midagi parandada tahtis ja temale meeldis, et ta sai kasulik olla. Aga kas sa seda mäletad kui sa küsisid, kas ta ka head ööd musi saab ja Marek selle peale ehmus? Me saime selle üle veel mitu aastat hiljem nalja visata.

Sa olid hea huumorisoonega.

Sinu huumorit ei pruukinud kõik mõista. Selleks pidi sind tundma ja teadma. Mäletad sa, kuidas sa oma psühholoogi haiglas kiusasid oma musta huumoriga? Su huumor oli must, aga sa suutsid oma olekuga kõige raskema päeva heledaks muuta. Sa teadsid, mida öelda. Mäletad, kuidas sa ütlesid, et sa ei taha mind suunata? Sa lootsid, et oled mulle teed näidanud. Sa tegid seda rohkem kui sa ise teadsid. Rohkem kui ma isegi aru sain. Mäletad kui sa leidsid mu poest nutmas ja ütlesid mulle, et aitab küll tänaseks, et lähme parem sinu poole? Mäletad kui Marek mulle järgi tuli, olime me šampanjast lõbusalt svipsis? Sama palju kui sa armastasid šampanjat, armastasid sa elu.

Sa armastasid palju.

Sa armastasid kunsti. Meil oli sama maitse. Mäletad kui ma avastasin, et üks vene kunstnik on teinud tuntud maalidest humoorikaid koopiaid? Sinu paljaste naiste maal, mida me nii tihti analüüsisime, oli ka nende seas. Ma lubasin sulle selle kunstniku kodulehe lingi saata, aga ma ei leidnud seda enam.  Sa armastasid lugeda. Mäletad kui me lugesime koos „Ohakalindu“? Mäletad, kuidas me olime sellest eriarvamusel. Mulle meeldis, sina olid pettunud. Sa oskasid raamatuid analüüsida sügavamalt kui vaid sõnad. Sa armastasid kultuuri. Mäletad kui me käisime koos Knausgårdi etendust vaatamas? Ann Christin tuli Idat hoidma, et prouad saaksid linna peale kultuuri nautima minna. Mäletad, kuidas sa kinkisid mulle Elena Ferrante romaanid ja ei jõudnud ära oodata, et ma need juba läbi saaks. Need olid su lemmikud ja sa tahtsid oma mõtteid nii jagada. Sa armastasid reisida. Mäletad, meil oli nii palju plaane? Me pidime minema Veneetsiasse, Taani, Hurtigruta-reisile, Amsterdami, Tallinna ja Stockholmi. me ei jõudnud koos reisile, aga me reisisime koos sinu mälestustes ja elu(kogemuse)s.

 

Sa armastasid jagada.

Ma ei pea silmas asju, kuigi ka sinu lahkusel ei olnud piire. Polnud heategevusorganisatsiooni keda sa ei toetanud ja polnud inimesi, keda sa poleks tahtnud aidata. Mäletad, kui sa ostsid uue maali, sest sulle tundus, et noori kunstnikke tuleb tunnustada. Ma ei mõistnud seda maali, kuid ma hindasin mõtet selle taga. Mäletad, Jaagup aitas sul selle seina panna? Me valisime sellele õiget kohta nagu suured kunstiteadlased. Kui asjad kõrvale jätta, siis sa armastasid jagada meiega oma elu. Jagada meiega oma kõige lemmikumat kohta maailmas. Hytta´t. Sa naersid mu üle, kuidas ma oma katkise autoga Eesti ja hytta vahel liiklesin, aga mäletad sa kui me palaval suvepäeval sinu punase putukaga teele jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust? Mäletad kui me talvel bålpanne ostsime? Kõik koos grillisime? Mina, sina, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Mäletad sa kui me sügisel saunas käisime ja pärast seda Næra jääkülma vette ujuma läksime? Ma ei tea, kas sa tead, aga Ida sai just tänu sinule saunapisiku. Meil on nüüd kodus saun ja ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Mäletad, ta kartis alguses sauna? Mäletad kui me kevadel esimesed korrad terrassil istusime, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid? Mäletad sa neid suviseid õhtusööke?

Sa armastasid pidu-õhtusööke.

Mäletad kui me Idaga eelmisel suvel pidime vaid korraks Lillehammerist läbi tulema ja edasi Poola sõitma? Meil olid lennupiletid olemas. Sa küsisid, kas me ei saaks neid muuta ja me veetsime kõige ilusama puhkuse hytta´s. Minu ema ja minu vanaema tulid autoga Rootsist meile külla. Sulle meeldis olla üksi ja sa ei armastanud väga paljusid inimesi peale oma perekonna Soomes, kellest ma nii palju head kuulsin, kuid ometigi avasid sa oma südame ja kodu mulle ning kogu mu perele. Ei ole palju inimesi, kes jätavad südamesse nii sügava jälje nagu sina. Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud sind kogeda, sinuga sõbraks saada, sinuga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda. Mäletad, kui sa näitasid mulle millised uued kangad sa olid tellinud ja me tellisime endale koos ühesugused sinised Marimekko tennised?

Sa armastasid disaini.

Mäletad sa kui me käisime läbi su riidekappi ja sa pärandasid mulle mõned oma vanad lemmikud? Sa ei valinud neid huupi, vaid ütlesid, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Sul oli võrratu maitse ja stiilitunne. Su riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. Mäletad sa seda käsisti tikitud käekotti, mis sa olid Prantsusmaalt ostnud ja mille sa mulle mu 35. sünnipäevaks kinkisid? Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Ma mäletan, kui kaunilt sa riides olid. Ma kadestasin su maitset. Mäletad, kuidas me eelmise aasta 17.mail proovisime selga su bunad, et ma saaksin Idaga koos lasterongkäigus olla Norra rahvariietes, aga su bunad-kingad ei läinud mulle jalga. “Järgmisel aastal võta enda omad kaasa,” ütlesid sa. Sa olid moe ja moeloojatega kursis rohkem kui paljud praegused moeblogijad. See ei tähendanud, et sa oleksid olnud pinnapealne. Oo, ei. Sa olid sügav, sa olid kõige intelligentsem inimene, keda ma teadsin. Aga mitte ainult. Sinus oli nii palju külgi.

Sa olid südamlik.

Kas sa mäletad, kuidas sa andsid mulle Klaudia telefoninumbri, sest sa arvasid, et me võiksime sõbrad olla? Sa teadsid, et meil ei ole palju sõpru ja sa nägid, et me võiksime klappida. Sa tundsid selle ära. Sa mõtlesid kogu aeg teiste peale. Mõtlesid, kuidas neil oleks hea ja millest neil võiks puudus olla. Oled sa mõelnud sellele, et ilma sinuta ei oleks meie elus Klaudiat ja Jaagupit? Me istusime eile Klaudiaga üleval ja rääkisime sinust. Kas sa tead, mis on sinu pärandus meile kõigile? Lisaks unustamatutele hetkedele? Sõprus. Sa oled meile kinkinud meie inimesed.

2 (1).jpg

Eelmisel kolmapäeval saatsin ma sulle sõnumi, et küsida, kuidas su tervis on. Ma teadsin, et sa oled haige. Sa ei saanud seda sõnumit kätte. Ma sain teada, et sa olid samal päeval läinud ära Nangijaalasse. Sa läksid sinna liiga vara. Ida arvas, et sa tuled meid igal aastal üle nõmmeliivasilla külastama, nii nagu “Cocos”, peaasi, et me sind ei unustaks. Ära muretse, sa saad üle silla kuna iganes sa soovid. Me ei unusta sind.

 

Satumainen Satu

/ Eveliis

2015 aasta sügisel olin ma väga lootusetus olukorras.  Ma ei näinud enam valgust tunneli lõpus. Seal polnudki valgust – sealt tuli hoopis täiesti ootamatu abikäsi. Selliseid ootamatuid abikäsi või tugiisikuid tuli mu ellu nii palju ja kõige juhuslikumalt. Mäletate, kuidas ma kogemata Lillehammeri tänaval sattusin kokku Antoniga? Tänu temale tulid meie ellu Lilian, Nicolai ja Anton juunior, viimasel ajal ei ole me küll liiga palju kohtunud, kuid see ei olegi nii tähtis, tähtis on see, et nad on olemas. Ja siis mu naabrinaine. Mäletate, kuidas ta mind ja Idat üllatas ja meile õue euroaluste diivanile padjad tõi salaja?  Lõpuks Satu. Juhuslik kohtumine raudteejaamas, mis muutus nii oluliseks.  Teda jääb meenutama nii palju asju. Muremõtete keskel pakkus ta meile elu, mis oli kohati nagu muinasjutt. 

Ja siis sain ma teada, et Satu tähendab soome keeles “muinasjutt”…

❤️

 Hvelvet restorani Lillehammeris olen ma korra juba detsembris külastanud, kui Satu mind, Idat ja mu sõbrannat sinna lutefiski sööma kutsus. Juba siis ümisesin ma mõnust. Sest nii lutefisk, teenindus kui atmosfäär oli nii imeline, et mul tekkis kohe halb tunne, et olen igal pool valet rääkinud. Nimelt, et Lillehammeris ei saa kusagil head toitu. Saab küll. Selleks tuleb lihtsalt Hvelvet restorani Stortorget’l külastada. 

Ma sattusin lutefiskist niiiiiiiii vaimustusse, et otsustasin oma teisi sõbrannasid oma tehtud kalaga üllatada. Üllatus oli see tõesti, sest see, mis mina kokku keerasin haises nagu surnud orav ja põgenes võdisedes kahvli eest.

blogger-image--768709036.jpg

Peale 15 aastast pausi sain ma jälle suusad alla. Ma ei mäletanud enam kui lõbus suusatamine tegelikult on.
IMG_4281.JPG

Minu enda meelelahutus oli sel nädalavahetusel hoopis teist nägu. Täpselt nagu muinasjuturaamatus. ma tean, et see väljend on ka juba nagu klišee, aga no ausalt. Ma avastasin poolkogemata kullerkupupõllu, mulle reaalselt tuli sellega seoses lapsepõlv meelde ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma korjasin lilli lausa nii palju, et meil ei jagunud kodus enam isegi vaase, et kõik lilled ära mahuks.

Õhtuks olin ma küll surmväsinud, kuid ometigi oli mul kuidagi nii palju lisaenergiat, et käisime Idaga lupiine korjamas, rohisime tuttava aeda ja nibin-nabin oleks ka mööblit värvima hakanud. Aga selleks oleks vaja olnud vana värv maha koorida ja seda ma enam ei viitsinud:D

IMG_0034.JPG

Vaatan praegu pilte ja mõtlen, et aga millega ma sellise luksuse välja olen teeninud? Kuidas saaks nii, et selline idüll ei paistaks ainult pildilt, vaid argipäev olekski üks suur idüll?

IMG_0080.JPG

IMG_9826

Selliste ilmadega on lausa patt toas istuda, seda juba pöhjusel, et ega Norra suve ette ei tea (täna hommikul linna söites kuulsin ma raadiost, et kusagil piirkonnas vöib lund sadada. APPI!) ja nii me peale tööd terassil elamegi.

Ma olen siiralt ja südamest tänulik juhuste eest. Ja eks see on natukene endale motivatsiooniks – nii tahan ma elada. PS: Mul tuli korraks selline Jack Dawsoni ja “Titanicu” tunne. Teate küll, kolmandast klassist shampanjat jooma;)

IMG_4215.JPG

blogger-image--1084566035

IMG_9436

Ma ei teagi, kust alustada. Sellest, et ma olen seda restorani soovinud külastada juba ammu, kuid olin kindel, et see on üks helesinine unistus – nii lähedal, samas nii kaugel? Või sellest, et üks imeline inimene tegi maailma kõige ootamatu ettepaneku tähistada seal mu sünnipäeva? Või sellest, et ma ei suutnud otsustada, kas nii hinnaline kink vastu võtta? Või sellest, et ma tundsin end nagu lõhestunud isiksus, kes tahtis sinna nii väga minna, aga teine osa tahtis juba tehtud broneeringu tühistada? Või sellest, et mida lähemale me laupäeval restoranile jõudsime, hakkasin ma kõhus liblikaid tundma. Jah, alustame sellest.

See oli kummaline segu põnevusest ja hirmust. Mis saab siis kui koht on liiga peen? Ma ei oska seal käituda? Ei saa toitudest aru ja seetõttu pettun. Mõnikord on ju nii, et unistus tundub palju ilusam kui tegelikkus.

Me ei olnud veel majanigi jõudnud kui meile uks avati. Me olime sellisest teenindusest hämmingus. Äärmiselt sümpaatne kelner juhatas meid lauda, kust avanes vaade Oslo Barcode’ile. Ma ei ole moodsa arhitektuuri liiga suur austaja, pigem meeldivad mulle vanad ja väärikad ehitised, kuid Barcode on üks mu lemmikpaikadest Oslos. Esimeste külalistena oli nii huvitav vaadata, kuidas maja loetud minutite jooksul külalistega täitus. Restoranis on vaid kaheksa lauda ning niisama tänavalt sisse astuda sinna ei saa. Kui ma praegu vaatasin nende kodulehte, siis esimene vaba laud oli juunikuus. Isver, ma oleks peaaegu unustanud, et reedel sain ma Maaemost veel telefonikõne, et meie külastust meelde tuletada (nagu ma oleks saanud seda unustada, ma olin laupäeval juba pool viis üleval, reisiärevus!) ja täpsustada, ega meil allergiaid pole. Suhtumine oli selline nagu oleks me ainsad restoranikülastajad sel päeval, keda pikisilma oodatakse.

Eilsest Maaemost ja sellega seotud emotsioonidest kirjutan ma eraldi. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna, milline elamus see oli. See oli midagi erakordset, vaimustavat, kordumatut ja unustamatut. Muinasjutuline. Ja palju rohkemat kui lihtsalt  toit.

IMG_0992

IMG_0994

12806118_10204692732278703_3066911371835519022_n (1)

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

img_4975.jpg

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

img_7356.jpg

Mul on peas olnud sada aastat mõte kirjutada Norrast üks raamat, aga kogu aeg olen ma ka mõelnud, et aga miks, kellele, mis siin nii põnevat on, mida teistega jagada. Tegelikult ei olegi asi põnevuses, vaid hoopis väikestes lugudes, nii naljakates, rõõmsates, kurbades, vihaleajavates, mida saaks kokku põimida raamatuks. Näiteks, kuidas me Satuga ühe kadunud taldriku pärast peaaegu tülli läksime. Me oleme tema juures elades suutnud ära kaotada ühe väärtusliku taldriku. Ja jumala eest, mul pole õrna aimugi, kuhu kurat see taldrik sai. Tänaseks on taldrik ikka kadunud, aga sõprus õnneks kestab. Sellest taldrikust ja teistest asjadest saaks rääkida nii palju lugusid.  Neid lugusid lisandub iga Norras käiguga. Seekord lisanduvad uue lambi lugu, arutelud elektri leiutamise üle, Jaagupi punaseks võõbatud varbaküüned, selle aasta esimene grill uue bålpanne´ga.

img_6768img_6804

Siis aga tulime me Idaga Satu juurde ja mu tuju muutus 100%. Kuidas ma saan öelda, et ma kellelegi korda ei lähe? Mul on ju siin lausa kaks perekonda, kes meid alati külla ootavad, kellele meie Lillehammerisse tulek rõõmu teeb. Muidugi võrdlen ma võrreldamatuid asju, sest külalislahkusega oma laene ei maksa, aga siiski… Ja kuidas saakski olla masenduses kui sul on õhtusöögiks krabid! Jumal kui head!

22119083_1520164121355460_778995506_n.jpgimg_3573.jpg

Meie Norra reis lõppes iseenesestmõistetavalt Lillehammeris sõprade pere juures. Me ei ole küll päris pere, aga mu meelest on liiga vale neid inimesi lihtsalt sõpradeks nimetada. Nad on osa meie Norra perekonnast.

Jaagupil oli sünnipäev, nii sättisime me end riidesse ning läksime linna. Tähistama. “Ma olen riides nagu läheks pulma,” ütles Klaudia kui me kodust lahkusime ning ilma liialdamata olime me järgmisel hetkel Inga ja Nami pulmas.

img_2255.jpgimg_2275.jpg

Praegu peaksime me Idaga veetma aega Poolas. Meil olid piletid täna varahommikusele Varssavi lennukile, aga mina ei oleks ju mina, kui mu plaanid ei muutuks viimasel hetkel. Selle asemel, et sõita neljapäeva hommikul tagasi Rootsi ja sealt edasi Poola, juhtus hoopis nii, et emme tuli Idaga hytta´sse. ma isegi natuke ei suuda uskuda, et vanaema ka kaasa tuli. Kaheksa tundi autosõitu on köömes minule, aga vanaemale võis see paras väljakutse olla. Ida oli teda lihtsalt nii palunud.

Ma ei saa öelda, et ma seda väikest plaanide muutust kahetsen. Vaadake ise neid pilte! See on täielik paradiis. Täiesti satumainen puhkus. Midagi rohkem oleks raske soovida. Ei oleks ma kunagi uskunud, et ma Norrasse suvepuhkust veetma tulen. Päike kütab nii, et isegi vesi on üle 20 kraadi.

img_1547img_1578img_1607

Näete, Ida on hytta´s üles kasvanud. Eile kui me talle Satu surmast rääkisime, rääkisime ka, et nüüd me ei saa talle enam külla minna, aga et meile jäävad pildid ja mälestused. Ida mõtles viivu ja ütles:”Jah, ma tean, et ei saa, sinna kolivad teised inimesed inimesed. (paus) Aga selles teise majas, hytta´s me ju saame käia!”

img_0619img_1513img_2581img_39143e2f3-img_0309

39200777_265164734100473_771491605147287552_n

Puhka rahus, satumainen Satu! Me kohtume Nangijaalas! 

“maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

/ Eveliis / 4 Comments

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega – nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli kaasas inglise keele sõnaraamat, sest ta kartis, et ma ei oska enam eesti keelt.

13241248_1730018097215390_6326439996103536448_n.jpg

Järgmine mälestus 17.maist on seotud emme ja onu külaskäiguga. Mul oli just läbi saanud aastane kursus Lillehammer Högskoles ning nad tulid mulle järgi. Sellest külaskäigust on mul meeles eriliselt see, kuidas onu sattus vasikavaimustusse Arne Bang & Olufseni stereost, me imetlesime seda pooooool õhtut, Arne rääkis sellest suuuuurima hea meelega (sellest ajast olen ka mina B&O usku pööratud) ja mina olin vaimustuses A-Ha uuest plaadist. Terve tagasitee lõõritasime me “maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on minu jaoks üks eriliste mälestustega päev (seda enam, et Arnet, kes mulle nagu isaks muutus, enam meie hulgas pole). Sellest, KUI oluline on 17.mai norrakate jaoks, ei hakka ma isegi rääkima enam.

IMG_3662.JPG

2015. aasta mais olime me Idaga kahekesi Norras. Ma nurusin Marekit, et ta Norra tuleks, et ta saaks osa suurest pidupäevast ja meie saaksime perena koos olla. Perena koos saime me olla, kuid tagantjärele mõtlen ma, et see oli üks paganama masendav päev. Meie tujud olid teatavatel põhjustel nulli lähedased, ilm oli masendavalt külm ja 17. mai polnud sugugi oma näoga. Või siis ilmselt oli ikka, sest ilm pole Norras kunagi takistuseks, kuid…no saate aru küll. Me istusime oma hallis ja külmas Lillehammeri kodus ja varjasime teineteise eest oma masendust. Kõik tundus nii tume ja lootusetu. Kas ma juba ütlesin, et õudselt külm oli?

IMG_3762.JPG

2016. aasta oli hoopis kaunim. Esiteks oli  imeilus ilm ja teiseks ei olnud me enam Lillehammeris üksinda. Me olime  leidnud inimesed, kes meid külla kutsuvad ja aitavad koduigatsust peletada. Ja selle üle olin ma ülimalt tänulik. Selle aasta 17. maist sündisid uued mälestused.

IMG_2579

blogger-image--1026412919.jpg

17.mai 2018 oli jälle sarjast “modern family”. Marek kodus, Klaudia Poolas ja meie Ida, Jaagupi ja Satuga Lillehammeris. Õnneks vedas jällegi ilmaga, kuigi hommikul linna jalutades oli seitse kraadi ja varbad olid jääkülmad kui linna jõudsime, kuid lasterongkäiguks tuli päike välja ning lasteaiarongkäiguks oli ilm täpselt sama imeline nagu terve see nädal on olnud. Suvi Norras on midagi erakordselt ilusat. Kuna 17.mai tähendab, et lapsed võivad süüa nii palju jäätist kui tahavad, kasutas Ida seda kenasti ära. Tema limiidiks sai kuus. Siis ütles ta ise, et nüüd ei jaksa rohkem.

Sel aastal oli esimest korda ka lasteaialaste rongkäik ja võtab ikka härdaks küll kui vaatad neid mudilasi rahvariietes rongkäigus jalutamas.

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

IMG_7286IMG_7288IMG_7291IMG_7297IMG_7312IMG_7322IMG_7325IMG_7331IMG_7337IMG_7342IMG_7356IMG_7360IMG_7358IMG_7365IMG_7367IMG_7370

17th of May always reminds me of my hostparents Britt and Arne from Rotary exchange student times. They invited my mom and sister to celebrate 17th of May with us and I remember how thankful I was. I was 17 years old, away from home for the first time for so long time and well, coming to Norway may not seem like a big thing  today, but 20 years ago it was a different story. Only plane tickets cost a fortune. At least for a middle class family. I remember how we picked them up in Oslo and later celebrated the day in Oslo. My 7 years old sister had brought with her an English-Estonian dictonary with her because she thought I cannot speak Estonian anymore. She could have us much ice cream as she wanted. It was a special day.

Next time I celebrated 17th of May was two years later. I had finished my studies at Lillehammer Högskole and my mom and uncle came to Norway to take me home. From this time I remember how my uncle and Arne talked for hours about Arne’s Bang and Olufsen stereo, and I was wearing a strange pink leather skirt, Where was the fashion police? Or was it the fashion then? Britt made fantastic dinner (thanks to her I love cooking (and art)).
Anyway… it was one cool day and trip back home. “Minor earth, major sky” we sang all the way to Stockholm, on the boat me and my uncle went dancing to the night club…sounds so weird now:) He was old then (34:D), I wonder what people thought seing a young girl in a night club with an OLD man.

But back to 17th of May. Three years ago me and Ida were alone in Norway. No families , no friends. I asked Marek to come to visit us, because I really didn’t want to be alone in that cold and dark apartment. It was a sad time and being alone made things even sadder. Marek came. I was happy that we could be toghether as a family, but we had no desire to celebrate anything. And it was FREEZING cold outside. We tried to enjoy the days, but you know quite frankly when you have lost almost everything, you don’t feel like celebrating. We sat in that cold apartment and did our best to enjoy. 17th of May last year had another face last year. Or was it us?

This year everything was totally different. Or actually like it is supposed to be. Like two years when we all lived in Norway. Yetserday was almost the same, only had a bit of “modern family” touch to it. Marek in Estonia, Klaudia in Poland and we celebrating together with “onu Jaabuk” and Satu. It was one AMAZING WARM SUNNY AND SWEET day, full of laughter and joy, celebration. the 17th of May had the face I remembered from old times (old times? what am I 98yrs old talking about “old times”?).  And we have friend (who feel almost like family) here. People, who invite us to their homes, help to get rid of homesickness, make us feel welcome in Norway. I am so grateful for that.
Ida took total advantage of the fact that children can have us much ice cream as they want today. She had 6 icecreams. Six!