Kui ma varasemad aastad olen ikka Ida sünnipäeval mõelnud, et on täiesti uskumatu, et olen juba x aastat ema olnud, siis sel aastal ma nii ei mõtle. See on minu jaoks sama loomulik kui hommikune hambapesu. Ma mõtlen, et kui tühi oleks minu elu siis kui asjad oleks nii nagu ma varasemalt rääkisin, et ei taha lapsi ning arvasin, et minust ei saaks kunagi ema. Vähemalt head ema.

Aga mis on see “hea ema”? Kas selline ühtne definitsioon üldse on olemas? Ma võin mürki võtta, et kusagil on kamp inimesi, kes väidavad iga hinna eest, et mina see kindlasti ei ole. Nad on jälginud ja vaadanud iga mu (vale?) liigutust, aga nad ei ole märganud, et ka mina olen emana arenenud. Mantrana korrutavad nad, et “aga ta on ju tunnistanud, et beebieas ei sobinud talle emaks olemine”. See ei ole sugugi nii. Ma olen Idat armastanud esimesest sekundist saati ja ei ole tundnud rohkem õnne kui siis kui sain enda kohta öelda “ema”.

• 

• 

• 

• 

Ma ei ole olnud musterema, meie elu ei ole olnud nagu Pinterest detsembris ja ma olen absoluutselt kindlasti teinud vigu ja on kindlasti olnud hetki, mida ma ei ole armastanud, millega ma ei ole toime tulnud. Muidugi on sõnu ja tegusid, mida ma tahaksin tagasi võtta, tahaksin kohati aega tagasi kerida ja teha kõike uuesti ja paremini, aga sellest kõigest hoolimata olen ma kõik need kaheksa aastat armastanud Idat ja emaks olemist rohkem kui midagi muud siin maailmas.

Emadusest on kiputud jagama vaid kõike seda imelist ning ilusat, meile sisendatakse, et peame armastama ja jumaldama kõike ja igat hetke ja kui siis tegelikkus ei vasta sellele, mida me oleme näinud ja ise ka endale ette kujutanud, siis tekivad süümepiinad, et miks mina ei ole samasugune nagu kõik need teised, miks vaid minu beebi ei maga, miks mina olen väsinud, miks mina tunnen, et olen emana läbikukkuja. Süümepiinad, mida me endale tekitame end teistega võrreldes, on lihtsad tulema. Tahaks ka olla hea ema nagu teised. Mõistmata, et me kõik oleme iga üks oma moodi head. Me lihtsalt püüdleme mingi abstraktse tiitli poole, isegi kui keegi pole täpselt ühtselt kirja pannud, mida selle tiitli saamiseks tegema peab. Me vaid teame, et tahame olla Hea Ema.

Võib olla teeb heaks emaks see kui saab kellegi teise kohta öelda halb ema? Mina ei tea. Kuid tunnistage mulle ausalt, et te pole kunagi oma lapse peale pahandanud, häält tõstnud, närvi läinud, vihastanud, kui see tõesti nii on, siis võite minu poole näpuga viibutada ja pead vangutada, sest mina olen ja teen seda jätkuvalt. Isegi kui ma ei taha ja ma püüan “taskust rahu võtta” enne kui midagi ütlen, siis enne kui see rahu sealt taskupõhjast leitud on, on häälekad sõnad või pahandamine juba lendu läinud. Ma olen pahandanud, karjunud, nutnud, lapsega koos ja salaja, ma olen tundnud süümepiinu ja läbikukkumistunnet, kuid täna ei tunne ma end enam halva emana. Ma tunnen end tavalise inimesena, kes päevast päeva paremaks emaks kasvab, ebatäiuslik, kuid alati oma lapse eest nõus pea ees lahingusse lendama. Ükskõik, mida keegi minust arvab.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et naudin emaks olemist nüüd rohkem kui siis kui Ida oli beebi. Sest kõik on lihtsam. See lause öeldud, pean ma ka tunnistama, et kõik on tunduvalt raskem. Need lõputud vaidlused, lõputud veenmised, lõputud selgitused ja kaklused. Kui me Idaga kakleme, siis me kakleme nii et karvad lendavad (loodan, et keegi ei lugenud, siit välja füüsilist kaklust). Me paugutame uksi, trambime jalgu, lubame kodust ära kolida. Üks on nelikümmend, teine kaheksa, aga me kakleme ühtemoodi. Me oleme üksteise peegelpilt. Emotsionaalsed ja kangekaelsed, Ida rohkemgi kui mina. Meie tülide ajal läheb Marek lihtsalt eemale. Ta on püüdnud meid lahutada, aga kui meie tahame kakelda, siis meie peame ära saama kakelda. “Tead, mis,” on Marek öelnud, “varem mul oli vaid üks “hull”, aga nüüd ma pean siin kahe “hulluga” hakkama saama.” Ega ta midagi valesti ei ütle. Kaks kõva teadagi head jahu ei jahvata. Vähemalt tülitsemise ajal.

• 

• 

• 

• 

Ja siis me lepime ära. Poeme üksteisele kaissu, vabandame, räägime südamest nagu naine naisega ning teeme plaane, mida me järgmiseks koos ette võtame. Emana on see selline natukene bitter sweet tunne. Ma tunnen esiteks süümepiinu, et olen kakelnud kaheksaastase lapsega, tülitsenud nii, et me kõik nutame, aga ma tunnen ka kõige suuremat heldimuse ja armastuse tunnet kui me siis koos rahulikult istume ja ma mõistan, millise kingituse Ida on mulle teinud, et mind oma emaks on valinud. Bitter. Sweet. Magusalt mõru. Mõrudalt magus. Armastus. Võib olla teile tundub,e t pillun jällegi siin tobedaid klišeesid, sest kui mulle peale vaadata, siis olen ma kindlasti paljude jaoks külm nagu jääkuninganna. Ei vaidle vastu. Aga ma olen kirglik. Kirglik kaklemises. Kirglik armastuses. Ja kui ma midagi armastan, siis nii, et kõik see väline jää sulab. Minu sees on peidus soe ja kirglik ema. Ei hea ega halb. Inimlik.

• 

• 

• 

• 

Kaheksa aastat Britt Ida Loviisa emana on mind palju muutnud. Ma olen mõistnud, et elu ei saagi kogu aeg olla nagu ajakirja klantspildil, kuigi ma tahaks. Ma olen mõistnud, et Ida tuba ei saagi olema kogu aeg korras, sest meie arusaam koristamisest ja kaunistamisest on erinev. Ma ei viska kaunistusi prügikasti, vaid kiidan ta loovust. Ma panen uhkusega kaela joogikõrtest kee ning raamin ära ta joonistused nagu need oleks noore Picasso enda tehtud. Ma olen mõistnud, et meie riietumismaitse ja muusikamaitse on erinev ja hakkabki olema, kuigi ma ei tahaks. Ma tahaks, et ta oleks väikene mini-me. Ja siis ma taipan, et erinevast riietumisstiilist hoolimata, ta ongi. Minu väikene mini-me. Kirglik. Sellepärast me nii kaklemegi. Ja nii armastamegi.

Väikestel lastel on väikesed peod,väikesed südamed, väikesed teod…

Väikestel lastel on veeselged silmad

nende jaoks selged ka vihmased ilmad!

Väikestel lastel on looduse juuksed,tõeline naer ja tõelised nuuksed…

Jäägu neil silmad veel kauaks nii särama,lahti siis neile kõik maailma väravad!

Palju õnne, Britt Ida Loviisa!