Ida tuli üks päev koolist koju ja ütles, et tema ei taha enam Pille ja Pireti sõber olla, sest nad vihkavad teda. Selgitasin talle, et mitte keegi ei vihka teda, aga tülisid tuleb ikka ette ja et neid tülisid ja arusaamatusi alles hakkab tulema. “Ja siis hakkate te veel poiste pärast tülitsema,” ütlesin ma talle. “Iuuu,” vastas Ida.
Järgmisel päeval olid Pille ja Piret ja Ida jälle omavahel parimad sõbrad. “Me saime aru, et käitusime rumalalt,” ütles ta. Ida on 10-aastane.
Ma mõtlen seda, et kas tõesti ei mahu nad kõik siia konnatiiki ära, et pidevalt üks kisklemine peab käima. 🤣On reaalne sõjaoht jne teemad maailmas, aga ei, vaja mängida lasteaiamänge liivakastis.
Mu meelest nende mängud puhul võiks meelde tuletada vanasõna, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Okei, üks alustab draamat, aga mõnikord oleks tark lihtsalt vait olla, mitte oma “vastulauseid” jagada, mis omakorda tekitab uued vastulaused ja uued ähvardused ja omakorda uued paljastused ja oma tegevuste õigustamine ja püüd selgeks teha, kellel õigus on.
Sest päriselt mitte kedagi ei huvita, kes kellele enne loll ütles. Lolliks teevad kõik end. Aga mõtlen ka, et peaks ju mahtuma kõik ära oma meelelahutussektorisse, et ei peaks pidevalt üksteisele kaikaid kodaratesse viskama…
Siin on mu meelest mingisugune põhimõtete ja prioriteetide vahe. Mul on ka hiljutisest ajast kogemus sotsiaalmeedia “jälgimistega” ja sellest tekitatud probleemiga. Päris ausalt leian mina, et kui täiskasvanud inimeste elus on sotsiaalmeedia nii tähtsal kohal, et sellega draamasid ja solvumisi tekitada, on elud liiga lihtsad ja aega liiga palju. Jah, sotsiaalmeedia on sõltuvus, sain sellest aru, kui ise otsustasin suurest osast sotsiaalmeediast tagasi tõmbuda. Fomo on reaalne, see tekitab inimestes tohutut ärevust. Mul on tegelikult ka kahju, et maailm sinna on jõudnud.
Seda tead sa muidugi ammusest ajast, mida ma arvan sellest, et maailmas on päris mured, surm ja häving ja siis on BSH, kelle ümber ei tiirle mitte vaid maakera vaid ka päike ja kuu kogu täiega. BSH on siinkohal pigem ühisnimetaja kõikidele sellistele sõdijatele ja draamakuningannadele. Kui ma su blogi ei loeks ja tööl ei käiks, ma ei teaks sellest kõigest mitte kui midagi. Aga iga kord kui kuulen, mõtlen, et tsirkuse tegemise asemel võiksid need inimesed oma eluga, midagi päriselt ära teha. Juba antiikajal öeldi, et rahval on vaja tsirkust ja leiba, aga kas see muutuda ei võiks juba?