Kui me Idaga üks viimaseid kordi Antonil külal olime ja koos tema ja ta lastelaste, Anton jr ja Lilianiga õhtust sõime, meenutasime me vanu lugusid tollest ammusest ajast kui ma Norrasse sattusin. Me naersime kõhud kõveras ja ma lubasin, et ikka kirjutan oma Norra raamatu lõpuni. Raamat jäi kirjutamata. Aga täna tahan ma jagada teile killukesi nii viimastest kohtumistest kui ka tolle raamatu mustandist.
Antoni jonnakus on ka üks põhjus, et minust üldse kunagi vahetusõpilane sai. Ta käis Eestis mitu korda uurimas, kas tõesti keegi ei taha oma noori saata välismaale õppima Lõpuks üks klubi võttis vedu ja edasine on ajalugu. Anton ei olnud vaid sõber, ta on üks neist inimestest, kes mind on vorminud, aidanud, inspireerinud.
Eile läks temagi üle lillesilla. 🥀
Juuni 2015
Olime Idaga tavapärasel õhtusel jalutuskäigul, juba peaaegu kodus ja siis märkasin ma järsku tänaval üht tuttavat meest. See oli nii uskumatu, et ma päriselt ei uskunud oma silmi, ma tahtsin sellele inimesele juurde minna, aga kuna ta oli koos seltskonnaga, siis korraga muutusin ma häbelikuks ja ei julgenud. Luusisin natuke veel läheduses, et ehk läheb seltskond laiali. Ei läinud, nad pöörasid hoopis ühte sisehoovi sisse. Mul oli kahju, et ma ei olnud julgenud ligi astuda ja me lonkisime koju tagasi.
Kodus hakkas mul kripeldama. Ma panin Ida vankrisse ja me jooksime tagasi sinna sisehoovi juurde.
Julgelt kärutasin ma sisehoovi ja nägin juba tuttavat nägu, kuid sain siis aru, et seal on miski koosviibimine ja tahtsin uuesti välja tagurdada. Aga mind oli märgatud. “Tulge aga!” hõigati mulle.
“Ma lihtalt nägin üht tuttavat ja pidin talle tulema tere ütlema,” pomisesin ma. Kõik naeratasid sõbralikult ja ootasid huviga, et kelle tuttav ma siis olen, kaasaarvatud minu tuttav. Ma jäin tema ette seisma.
“Kas sa oled minu tuttav?” küsis ta segaduses.
“Oled sa Anton?” küsisin mina.
“Jah,”vastas tema ja püüdis mõistatada, kes kurat ma olen.
“Mina olen Eveliis,” ütlesin ma.
Järgmisel hetkel vaatas Anton mulle sügavalt silma, seal oli näha rõõmupisaraid, ta haaras mu käest ja lausus: “See pole lihtsalt võimalik! Kuidas jumala eest sa siia sattusid?”
Et te nüüd ei arvaks, et tegu oli mingi vana armastusega (Marek, ma loodan, et sa ei ole juba infarkti saanud, et mis salapäraste meestega ma siin kohtun:), siis Anton on umbes 90-aastane. Samas ma ei tea ka, sest juba 18 aastat tagasi arvasin ma, et ta on 90. Kole küll öelda, aga ma ei osanud arvata, et ta enam eluski on.
Anton oli Rotary vahetusõpilaste “isa”, ühtlasi oli ta ka esimene inimene, kes mind vastu võttis, kui ma 18 aastat tagasi 16-aastasena Fornebu lennujaamas maandusin:
Jõudsin vaid mõelda, et huvitav, kuidas ma ta küll ära tunnen, kui esimese asjana saabumishalli jõudes nägin enda nimega plakatit. Plakatit hoidis piltidelt nähtud tuttava näoga mees – Mesna Rotary vahetusõpilasprogrammi eest vastutav Anton. Kiitsakas, kiilaneva pealaega, väga vana mees, mõtlesin ma teda esimest korda nähes. Üsna varsti sain ma aga selgeks, et hoolimata naljakast välimusest ja veel naljakamast keskmisest nimest Muusmann (Mus norra keeles „hiir“, mann „mees“) oli Antoni näol tegemist tõeliselt siira ja suure südamega inimesega, kes mind mingil põhjusel kohe omaks võttis. Selliseid inimesi sattus Norras elades mu teele palju teisigi, kuid esimeseks muljeks heasüdamlikkusest ja soojusest oli just Anton Muusmann Beck.
„Kus su Rotary pintsak on?“ oli üks ta esimene küsimus peale viisakuste vahetamise. Ehmatasin. Mis pintsak? Mul ei olnud mingit Rotary pintsakut. Mis asi see veel olla võis? Keegi ei olnud mulle sellest midagi rääkinud.
„Ee..eemm,“ kogelesin, „see jäi kogemata maha.“ Anton vangutas pead.
„Nojah, pole hullu, keegi saab sulle selle kindlasti järgi saata.“
Noogutasin. Kindlasti saab. Ma pean lihtsalt välja uurima, mida see Rotary pintsak endast kujutab. Selgus saabus kiiremini kui ma oleks aimata osanud.
„Saa tuttavaks, see on Yuko,“ tutvustas Anton mulle auto juurde jõudes tüdrukut, kes kandis kõige koledamat pintsakut mida ma üldse kunagi näinud olin. „Tema on meie klubi teine vahetusõpilane, Jaapanist.“
Teretasime üksteist häbelikult ning ronisime autosse, et alustada sõitu Oslost Lillehammerisse – uude koju. Pärast mõningat vaikust, küsis Yuko: „Kus su Rotary pintsak on?“
Jälle see pintsak. „Eestisse unustasin,“ pomisesin ma vaikselt ja sain korraga aru, et see kole sinine pintsak tuhandete kolisevate metallist märkidega ei olnud mitte jaapani mood, vaid salapärane Rotary pintsak, mida kõik vahetusõpilased ühistel kogunemistel kandma pidid. Ilmselt siis ka Norra jõudmisel. Seda ei olnud mulle keegi rääkinud.
Alloleval pildil olen mina ilma oma Rotary pintsakuta Oslo lennule minemas.
Suvi 1997
Kas te suudate uskuda, et Anton on alati kõik oma klubi vahetusõpilased Põhja-Norra reisile viinud? Samal ajal kui meie Yukoga nautisime reisi Hurtigrutal, vuras tema autoga meile Tromsøsse vastu. 1500 km. Tagasi sõitsime me kõik koos autoga. See oli üks äärmiselt meeleolukas reis.
Trollfjordist läbi sõitmine ei lähe vist meelest kellelgi, kes seda kogenud on. Ühtäkki keerab laev mägede vahele, kus loodus on aukartustäratav – kõrged mäetipud ja massiivsed, läbimatud mäed peegeldavad vaiksest tumedast veepeeglist teile vastu. Vaikus. Te hoiate hinge kinni, kas laev tõepoolest mahub sealt läbi. Kolm kilomeetrit põnevust. Trollfjord, mis asub Vesterålenist lõunas, on avause juures vaid 70m laiune. Pole siis ime, et kõik hinge kinni hoiavad. See on maagiline koht. Maagiline hetk. Te ei imestaks sugugi kui kõik saagad ja lood, mida te Põhja-Norra kohta kuulnud olete, tõeks saaks.
Trollfjordi pääseb vaid mereteed pidi. Ma mäletan, et seal pidi ka paar majapidamist olema. Ei tea, kas keegi elab seal ikka veel? Mul on hea meel, et ma olen sellisel reisil saanud käia. Ma läheks sinna muidugi iga kell tagasi. Igal aastaajal. Lisaks sellele tahaks ma nii kohutavalt külastada Svalbardi. See tundub nii hullumeelselt ekstreemne.
Edasi käisime me vähemalt minu arvates läbi kõik põhjaranniku saarekesed. Neid oli vähemalt tuhat. Ma ei suutnud aru saada, kuna me ühelt saarelt teisele jõudsime, kuna me mandri peal olime ja mis suunas me liikusime. Orienteerumises ei ole ma kunagi eriti tugev olnud. Tranøy’lt jäi mulle meelde Tranøy majakas, Tranast Petter Dassi kabel ja Hamarøy’st Knut Hamsun. Petter Dassist rääkis Anton terve tee erilise vaimustusega. Alstahaugis imetlesime me vähemalt veerand tundi Petter Dassi monumenti ja kuulasime ”Nordland trompet’ist”. Petter Dassi olulisus jäi tol hetkel mu jaoks sama tabamatuks nagu esimestel kuudel oli jäänud mulle tabamatuks Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisus. Ma arvan, et kui ma oleks selle välja öelnud, oleks ma ilmselt Antonilt kere peale saanud. Keegi ei kahtle Petter Dassi ja Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses. ”Dass” tähendab slängis muide ”käimlat“, nii piinlik kui see ka pole, jäi just see fakt mulle meelde. Knut Hamsuni elukohast Hamarøyl olin ma märksa suuremas vaimustuses. Lausa nii, et pärast reisi lõppu, ostsin ma endale nii romaanid „Nälg“ kui „Maa õnnistus“, norrakeelsed.
Juuni 2015
Me istusime piduliku õhtusöögilaua taga ja nautisime kodurestorani hõrgutisi, lobisesime maast ja ilmast, unistasime, kuidas me Lillehammeris koos kohviku avame ning ma olin nii pagana õnnelik, et olin tol päeval kui kogemata tänaval Antonit nägin, tagasi läinud. Mõelda vaid kui ma poleks seda teinud. Siis ei oleks meil Lillehammeris nii fantastilisi tuttavaid.
Kui me koju hakkasime minema, andis Nicolai Idale kaasa mõned oma “beebimänguasjad”. “Mul on liiga palju mänguasju,” ütles ta asjalikult, “ja need ongi mu jaoks juba liiga titekad. Ma annan need hea meelega Idale.” Samal ajal oli Lilian meile “natuke” sööki kaasa pakkinud. Nii natuke, et Liliani vend, kelle nimi on ka Anton, pidi meid autoga koju viima. Nüüd võiksime meie omakorda pool Lillehammerit endale külla pidusöögile kutsuda.
Nii uskumatu, et veidike nukra alatooniga jaanipäevast sai tegelikult üks ääretult vahva jaanipäev.
Ahjaa. Ma sain ka tunda, et vanamutina ja Liliani vennale Antonile öelda, et me oleme temaga varem kohtunud, siis oli ta 11-aastane, aasta oli 1998. Aga ma ka pean ütlema, et just tänu tollele mineviku Antonile oskan ma slaalomit sõita:
Enne kui ma arugi sain, et Anton oli mind ninapidi vedanud, olime me kõige kõrgemas mäetipus ja ainuke rada, mis sealt alla tuli, oli tähistatud musta sildiga. Nii palju kui mina asjast aru sain, tähistas must rada kõige järsemat rada. Anton hakkas ilma igasuguse raskuseta mäest alla sõitma.
„Oota, sa igavene suslik,“ hüüdsin ma talle järele, „ma ei oska siit alla tulla, see on nii järsk, et ma murran oma kaela.“
Anton muigas. „Midagi sa ei murra, ma õpetan sind, ära ole selline beebi.“
„Mina ja beebi?“ mõtlesin ma, „ma talle veel näitan.“ Hakkasin hulljulgelt Antoni järel mäest alla sõitma, aga mägi oli tõepoolest nii järsk, et ma suutsin enne kõhuli lumme heitmist vaid mõelda, kuidas ma ülihelikiirusel mäest alla tuhisen ja kaela murran või siis suurelt kiiruselt pidurdamiseks lumme heites kaela murran. Igal juhul teadsin ma, et see sõit lõppeb mu kaela murdumisega. Kui ma olin kõhuli heites siiski suutnud metsiku hoo peatada ja tundsin, et ka kael on terve, otsustasin ma, et suuskadel ma alla küll ei sõida. Võtku see või päev otsa aega, aga mina jalutan mäest alla.
„Ära karda, ma õpetan sulle, kuidas hoogu pidurdada ja kuidas siit ilma kukkumata alla saada,“ ütles Anton nähes, et ma suuski jalast ära püüan saada. Ma olin ta peale nii vihane, et ta mind oli mustale rajale meelitanud, et ei tahtnud teda kuulatagi, kuid Anton oli oma vanuse kohta väga hea läbirääkija ja mõjutaja. Pärast mõningast vaidlemist olin ma nõus tema näpunäidete järgi mäest alla sõitma. Kui viha pisikese poisi vastu oli lahtunud ja me õnnelikult tagasi „kindla maa“ peale jõudsime, olin ma Antonile selle kogemuse eest tänulik. Ilmselt ei oleks ma ilma ekstreemse olukorrata kunagi slaalomisuusatamist päriselt ära õppinud ja olekski jäänud madalatel küngastel edasi-tagasi nühkima. 11-aastane Anton süstis minusse slaalomipisiku, mis on minu sisse siiani püsima jäänud.
Suvi 2015
Nagu kokku lepitud läksime me külla Rotary vahetusõpilaste “isale” Antonile. Ida jaoks oli see nagu paradiis, sest (kuigi välja toodi ka Antoni lapselapse mänguasjad) tal lubati mängida kõikide asjadega, mis korteris leidusid. “Lase tal olla!” keelas mind Anton kui mina Idat keelasin. “Need on vaid asjad!”, “Ta ei saa midagi ära lõhkuda ega millegagi end vigastada!”, “Istu ja lase lapsel joosta!”
Sõnakuuleliku endise vahetusõpilasena lasin ma siis Idal tuhlata köögikappides ja klimberdada klaveril. Minu suureks üllatuseks ja rõõmuks oli Antoni kodu vägagi lapsesõbralik – seal elas ka tema lapselaps oma pojaga.
Nii saigi Ida “maailma” avastada ja meie Antoniga juttu puhuda. Kuna tegu on ikkagi eakama inimesega arvasin ma, et üle tunni meie külaskäik ei kesta, sest ma arvasin, et ta väsib külalistest ära. Vastupidi. Ma oleksin pidanud paremini teadma. Mulle tuli meelde kui Anton meid, vahetusõpilasi, suusapuhkusele viis ja ma veel päris päris algaja suusataja olin. Esimesest slaalomipäevast olin ma tibake väsinud ja nii nõustusin ma Antoniga ühe murdmaaringi tegema. Palju ta ikka sõidab, vana mees ju, mõtlesin ma. 12 kilomeetrit hiljem sain ma aru, et olin Antonit alahinnanud. Energiline ja täis elurõõmu oli ta ka täna, 15 aastat hiljem.
“Mida me siis ka täna teeme?” küsis ta. Ma ei osanud midagi vastata. “Kas lähme teeme ühe autosõidu?” Antoniga autosõidust võiksin ma kolmkümmend erinevat lugu rääkida. Tänu temale on mul mälestustes ka üks autoreis Põhja-Norra.
Ühesõnaga… Me istusime autosse ja vurasime suusahüppemäe poole (ikka sinna pääääris üles, kuhu ma olen mõelnud, et võiks Idaga jalutada, kuid kahel põhjusel – ootamatud ilmamuutused ja kipakas vanker – pole ma seda jalutuskäiku julgenud ette võtta, sest sinna mäkke annab ikka rühkida).
Me lõpetasime imelise pühapäeva õhtusöögiga Antoni juures. Anton on kusjuures (nagu paljud minu tuttavad norrakad) sügavalt usklik. “Kas sa usud jumalasse?” küsis Anton mult järsku. Ma ei osanud päris kohe midagi vastata. “Ma ei saa öelda, et ma usun, aga ma ei saa ka öelda, et ma ei usu, ma usun, et on olemas mingi kõrgem jõud,” vastasin ma.
“Selles võid sa kindel olla,” ütles Anton mulle veendunult ja me vestlesime ülejäänud aja usulistel teemadel. See oli väga huvitav ja mõtlemapanev.
Kevad 1996
„Kas me nüüd hakkame grillima?“ päris Anton. Ma olin siiski õigesti kuulnud. Jõudes lavvu, traditsioonilise saami telgi, juurde võttis Antoni tütremees Ian seljakotist välja tohutu hunniku grillviinereid ja lameleiba. Keset külma talveilma istusimegi me ühtäkki lavvu’s lõkke ääres ja küpsetasime vorste. Kui ma peaksin Norrast valima oma lemmiktoidu, siis just sel hetkel sai selleks pølser ja lompe (grillviinerid ja lameleib). Ma sain teada, et nii nagu suusatamise juurde käivad apelsinid ja Kvikk Lunsj, on ka talvel lõkkel grillimine suusaretkede lahutamatu osa. See traditsioon hakkas mulle tõeliselt meeldima, või tuleks öelda maitsema.
See on mu esimene kokkupuude ühe tõelise Norra traditsiooniga. Grillida iga ilmaga vorstikesi. Veider, sest mulle tegelikult ei maitse üldsegi viinerid, kuid väljas, värske õhu käes, lõkkel grillituna maitsevad need imeliselt. Ausõna, ma ei valeta.
September 2015
Aga palun saage tuttavaks. Siin nad on. Minu Norra perekond. Imelised inimesed, kes teevad võimatuks olla kurb või masenduses. Nende ellusuhtumine ja mõttemaailm on nii eluterve. “Perekond ennekõike” ja Kardemoni linna reeglid – “Ei tohi kedagi kiusata, tuleb olla hea ja sõbralik, aga muidu tohib teha seda, mida tahad”
Anton seenior oli võtnud endale õhtu missiooniks meid punasest veinist purju joota. “Skal!” ütles ta ja tõstis klaasi. Mina ka. “Oot-oot, sa tõstsid klaasi, aga ei joonud tilkagi, mis see siis olgu,” “pahandas” ta minuga. Me naersime, kuidas 85-aastane mees esitas mulle joomise väljakutse. Mulle meenus tädi Lola, kes kehva silmanägemise tõttu ajas segamini gžinni ja tooniku pudelid ja tegi meile ühel õhtusöögil maailma kõige kangemad kokteilid, maitses enda oma, kehitas õlgu ja ütles: “Hüvasti, selge päev!” Ka tema on Antonivanune. Antonil tundus eile sama taktika olevat. *Igaks juhuks ma ikka ütlen, et loomulikult ei joonud keegi meist end laua alla ega ka ei roomanud ma pärast koju. Igaks juhuks mainin:)
Kui me siis kenasti õhtusöögilaua taga istusime, ulatas Lilian mulle ühtäkki autovõtmed. “Vanaisa pakkus välja, et sa võid tema autot laenata kui te siin elate, sest ausalt nüüd kui sa pead hakkama Idat lasteaeda viima, siis jalgsi on sinna liiga pikk tee,” ütles ta. Kas te suudate seda uskuda? Mina ei suutnud. Ma ei osanud kuidagi isegi oma tänulikkust väljendada. Ma olin sõnatu. Sõnatu, et keegi midagi sellist teeb. “Ja kui see jama siin läbi saab lähme kõik koos puhkama, vanaisal on Türgis korter,” lisas ta. Enne kui ma jõudsin sellelegi reageerida, lisas Anton: “Tea et sina ja su pere olete sinna alati teretulnud!”
Detsember 2015
Kõige lõpuks astus läbi Anton, kes oli käeluu murdnud. “Väljas on libe, sa ei tohiks selle käega niimoodi ringi kõndida hetkel,” pahandasin ma. Anton lõi käega ja ütles vaid: “Ega ma ei tohigi. Lilian on mul keelanud hetkel välja tulla kodust, aga ma pidin tulema vaatama, kuidas sul läheb.”
Selle killukesega on paslik lõpetada. Ta hoolis kõikidest nii tohutult. Eriline inimene, kes jättis väga sügava jälje südamesse. Kima taevastel teedel samamoodi edasi nagu sa kimasid tol Põhja-Norra reisil, Anton!
Selliste ilmadega on lausa patt toas istuda, seda juba pöhjusel, et ega Norra suve ette ei tea (täna hommikul linna söites kuulsin ma raadiost, et kusagil piirkonnas vöib lund sadada. APPI!) ja nii me peale tööd terassil elamegi.
Näete, Ida on hytta´s üles kasvanud. Eile kui me talle Satu surmast rääkisime, rääkisime ka, et nüüd me ei saa talle enam külla minna, aga et meile jäävad pildid ja mälestused. Ida mõtles viivu ja ütles:”Jah, ma tean, et ei saa, sinna kolivad teised inimesed inimesed. (paus) Aga selles teise majas, hytta´s me ju saame käia!”
