Hakkasin eile õhtul blogi kirjutama, kirjutasin ja kirjutasin ning panin korraga arvuti kinni ja ütlesin Marekile, et ei taha…”Sa ju just pool tundi kirjutasid midagi,” üllatus ta. Vastasin, et jah, aga siis kustutasin kõik ära, sest “mojot” ei tulnud peale. “Sa oled ikka imelik,” imestas Marek. Ma nõustusin ja ütlesin, et lihtsalt kõik, mis ma kirja panin, tundus nii ebaoluline. Alles hommikul sain ma teada KUI ebaoluline kõik see tegelikult ka oli.
Kehv 2020 aasta sai uue tähenduse. Nii raske on uskuda, et allolevatel piltidel olev alati naerusuine ja positiivne ema, vanaema ja ämm on meiega nüüdsest vaid mälestustes.
Mis mulle temaga seoses alati meelde tuleb, on esimesena Prangli saar. Vist 12 aastat tagasi hakkasime me perega seal käima. Mareki ema oli see, kes meid laupäevahommikuti saare ekskursioonile viis. Ma mäletan seda esimest korda kui ta meid hommikul üles ajas ja lubas, et tegu on lühikese tiiruga. Eve jaoks oligi kümme kilomeetrit lühike tiir. Sellest saare ekskursioonist sai traditsioon, me oigasime ja ägisesime kui Eve kõps kell üheksa laupäevahommikul ukse taga oli ja meid jalule ajas. Me ristisime selle “Erna retkeks”, aga aastast aastasse tegime retke kaasa.
See siin on üks mu lemmikumaid mälestusi. Peale Prantsusmaale tehtud perereisi. Teisel päeval vingerdasime meie Evega end Disneylandi minekust ära ja veetsime päeva mööda Pariisi muuseume ja butiike külastades. LV poes käisime ka. Näitasin Evele käekottide hindasid ja ta oli veendunud, et ma valetan talle, sest ükski kott ei saa ometi nii palju maksta. Sai. Näitasin talle pärast netist uuesti. Parfüümimuuseumist ostsime ühesugused parfüümid. Mul on nii hea meel nende mälestuste üle.
Eve arusaam meie huumorisoonest oli legendaarne. Ta võttis kõike tõsiselt ja me pidime talle alati üle seletama, et teeme nalja. Leidsin vanast blogist ühe sellise seiga.
Istume Prangli saarel. Lahti tehakse veinid, õlled. Kallan endale klaasi “Kellukest”.
“Nooh, nüüd on sul võimalus kõike kainena pealt vaadata,” itsitavad teised. Noogutan ja ohkan: “Ohh, elu alksiga oli ikka palju ilusam, kõik oli nii kena!”
“Kellega?”kiljatas Mareki ema ehmunult nagu oleks kuulnud kõige õudsamat lauset elus. Punastasin ja tundsin end AA liikmena. Jälle. Ja siis ma taipasin.
“Alkoholiga oli elu ilusam,”täpsustan ma.
Janeki ema hingas kergendatult. “Ja mina mõtlesin juba, et…”
Mareki ema oli arvanud, et ma räägin kellestki mehest, kelle nimi on Alks, ja kellega elu on palju ilusam kui tema pojaga.
Ma jään sellest kõigest nii puudust tundma. Sellest suhtlusest, tema üle heas mõttes naermisest ja sellest, kuidas ta mind ikka õpetas kui palju Marekit kiitma peab. Ma vastasin talle alati, et ise ta lasi pojal sellise valiku teha, et sai endale naise, kes ei kiida. Eve vastas alati, et ühe asja üle on tal hea meel. Et lapsed saavad elus hästi hakkama ja on kaasade näol hea valiku teinud. Et ei pea laste pärast muretsema ja nende ellu sekkuma.
Eve oli parim ämm, keda endale tahta. Ja mul on Marekist ja ta õest nii kahju, kui ma vaid teaks ja oskaks, kuidas seda valu ära võtta või leevendada.
Lubasin endale hommikul, et olen tugev, et olen Marekile kõiges toeks, tegin Instagramis isegi nalja, et vat kui hea, et leina ja kriisikommunikatsiooni hinneteks ülikoolis “A”-d sain, et nüüd on aeg neid A-väärilisi teadmisi jälle rakendada, et Marekile toeks olla nii palju kui oskan, sest ausalt, ma ei taha teada kui raske temal võib olla. Nad olid nii lähedased. Viimane kord kui ema Marekile helistas rääkisid nad maast ja ilmast, tervisest ja iseloomudest. “Sina oled tugev!” ütles ema Marekile ja Marek vastas, et jah, olen küll. Hommikul nägin ma teistsugust Marekit. Kurba, segaduses ja šokis Marekit. “Sa võid lubada endale nõrk olemist,” püüdsin ma teda lohutada. “Ma olen sulle toeks,” lisasin ma ja juba paar tundi hiljem sõin ma oma sõnu. Ikka pidi Marek tugev olema.
Ma läksin hommikul tööle, et mõtted oleks mujal ja ilmselt ei olnud ka kogu see sündmus mulle veel kohale jõudnud. Korraga tundsin, et kõik mu silme ees läheb mustaks, mu süda oli paha, ma tahtsin oksendada ning mu pea oli plahvatamas. Helistasin Marekile ja ütlesin, et lasen end kellelgi koju viia. Selleks ajaks kui ma alla korrusele jõudsin, tundsin ma, et pean vist endale kiirabi kutsuma. Andsin Marekile ka teada. Mul ei ole ammu nii piinlik olnud, et samal ajal kui teistel on sada muud muret ja asjaajamist, suudan mina ikka panna asjad veel enda ümber keerlema. Aga ausalt, esimest korda elus oli mul hirm. Ma jõudsin kiirabit oodata 20 minutit ning kogu see aeg keerles mu peas vaid üks mõte – minuga ei tohi midagi juhtuda, ma ei saa talle seda teha, ma ei saa seda teha oma lapsele, ma pean vastu pidama. See on hirmus tunne kui süda klopib, käed värisevad, silme ees on must ja iga minut venib nagu tatt. Lõpuks ometi saabus kiirabi. Turgutas mind rohtudega üles ja andis Marekile üle. Marek viis oma drama queeni koju puhkama ning sõitis ise tagasi linna. Asju ajama. Tugevana.
Kui ta koju tagasi jõudis, murdus tema. Näha oma abikaasat sellisena on valus. Mu süda murdus sellest vaatepildist tuhandeks tükiks.
