Maailma parim ämm ja dramaqueenist minia

Hakkasin eile õhtul blogi kirjutama, kirjutasin ja kirjutasin ning panin korraga arvuti kinni ja ütlesin Marekile, et ei taha…”Sa ju just pool tundi kirjutasid midagi,” üllatus ta. Vastasin, et jah, aga siis kustutasin kõik ära, sest “mojot” ei tulnud peale. “Sa oled ikka imelik,” imestas Marek. Ma nõustusin ja ütlesin, et lihtsalt kõik, mis ma kirja panin, tundus nii ebaoluline. Alles hommikul sain ma teada KUI ebaoluline kõik see tegelikult ka oli.

Kehv 2020 aasta sai uue tähenduse. Nii raske on uskuda, et allolevatel piltidel olev alati naerusuine ja positiivne ema, vanaema ja ämm on meiega nüüdsest vaid mälestustes.

Mis mulle temaga seoses alati meelde tuleb, on esimesena Prangli saar. Vist 12 aastat tagasi hakkasime me perega seal käima. Mareki ema oli see, kes meid laupäevahommikuti saare ekskursioonile viis. Ma mäletan seda esimest korda kui ta meid hommikul üles ajas ja lubas, et tegu on lühikese tiiruga. Eve jaoks oligi kümme kilomeetrit lühike tiir. Sellest saare ekskursioonist sai traditsioon, me oigasime ja ägisesime kui Eve kõps kell üheksa laupäevahommikul ukse taga oli ja meid jalule ajas. Me ristisime selle “Erna retkeks”, aga aastast aastasse tegime retke kaasa.

See siin on üks mu lemmikumaid mälestusi. Peale Prantsusmaale tehtud perereisi. Teisel päeval vingerdasime meie Evega end Disneylandi minekust ära ja veetsime päeva mööda Pariisi muuseume ja butiike külastades. LV poes käisime ka. Näitasin Evele käekottide hindasid ja ta oli veendunud, et ma valetan talle, sest ükski kott ei saa ometi nii palju maksta. Sai. Näitasin talle pärast netist uuesti. Parfüümimuuseumist ostsime ühesugused parfüümid. Mul on nii hea meel nende mälestuste üle.

Eve arusaam meie huumorisoonest oli legendaarne. Ta võttis kõike tõsiselt ja me pidime talle alati üle seletama, et teeme nalja. Leidsin vanast blogist ühe sellise seiga.

Istume Prangli saarel. Lahti tehakse veinid, õlled. Kallan endale klaasi “Kellukest”.
“Nooh, nüüd on sul võimalus kõike kainena pealt vaadata,” itsitavad teised. Noogutan ja ohkan: “Ohh, elu alksiga oli ikka palju ilusam, kõik oli nii kena!”
“Kellega?”kiljatas Mareki ema ehmunult nagu oleks kuulnud kõige õudsamat lauset elus. Punastasin ja tundsin end AA liikmena. Jälle. Ja siis ma taipasin.
“Alkoholiga oli elu ilusam,”täpsustan ma.
Janeki ema hingas kergendatult. “Ja mina mõtlesin juba, et…”
Mareki ema oli arvanud, et ma räägin kellestki mehest, kelle nimi on Alks, ja kellega elu on palju ilusam kui tema pojaga.

Ma jään sellest kõigest nii puudust tundma. Sellest suhtlusest, tema üle heas mõttes naermisest ja sellest, kuidas ta mind ikka õpetas kui palju Marekit kiitma peab. Ma vastasin talle alati, et ise ta lasi pojal sellise valiku teha, et sai endale naise, kes ei kiida. Eve vastas alati, et ühe asja üle on tal hea meel. Et lapsed saavad elus hästi hakkama ja on kaasade näol hea valiku teinud. Et ei pea laste pärast muretsema ja nende ellu sekkuma.

This image has an empty alt attribute; its file name is 127.jpg

Eve oli parim ämm, keda endale tahta. Ja mul on Marekist ja ta õest nii kahju, kui ma vaid teaks ja oskaks, kuidas seda valu ära võtta või leevendada.

Lubasin endale hommikul, et olen tugev, et olen Marekile kõiges toeks, tegin Instagramis isegi nalja, et vat kui hea, et leina ja kriisikommunikatsiooni hinneteks ülikoolis “A”-d sain, et nüüd on aeg neid A-väärilisi teadmisi jälle rakendada, et Marekile toeks olla nii palju kui oskan, sest ausalt, ma ei taha teada kui raske temal võib olla. Nad olid nii lähedased. Viimane kord kui ema Marekile helistas rääkisid nad maast ja ilmast, tervisest ja iseloomudest. “Sina oled tugev!” ütles ema Marekile ja Marek vastas, et jah, olen küll. Hommikul nägin ma teistsugust Marekit. Kurba, segaduses ja šokis Marekit. “Sa võid lubada endale nõrk olemist,” püüdsin ma teda lohutada. “Ma olen sulle toeks,” lisasin ma ja juba paar tundi hiljem sõin ma oma sõnu. Ikka pidi Marek tugev olema.

Ma läksin hommikul tööle, et mõtted oleks mujal ja ilmselt ei olnud ka kogu see sündmus mulle veel kohale jõudnud. Korraga tundsin, et kõik mu silme ees läheb mustaks, mu süda oli paha, ma tahtsin oksendada ning mu pea oli plahvatamas. Helistasin Marekile ja ütlesin, et lasen end kellelgi koju viia. Selleks ajaks kui ma alla korrusele jõudsin, tundsin ma, et pean vist endale kiirabi kutsuma. Andsin Marekile ka teada. Mul ei ole ammu nii piinlik olnud, et samal ajal kui teistel on sada muud muret ja asjaajamist, suudan mina ikka panna asjad veel enda ümber keerlema. Aga ausalt, esimest korda elus oli mul hirm. Ma jõudsin kiirabit oodata 20 minutit ning kogu see aeg keerles mu peas vaid üks mõte – minuga ei tohi midagi juhtuda, ma ei saa talle seda teha, ma ei saa seda teha oma lapsele, ma pean vastu pidama. See on hirmus tunne kui süda klopib, käed värisevad, silme ees on must ja iga minut venib nagu tatt. Lõpuks ometi saabus kiirabi. Turgutas mind rohtudega üles ja andis Marekile üle. Marek viis oma drama queeni koju puhkama ning sõitis ise tagasi linna. Asju ajama. Tugevana.

Kui ta koju tagasi jõudis, murdus tema. Näha oma abikaasat sellisena on valus. Mu süda murdus sellest vaatepildist tuhandeks tükiks.

Ütlemata jäänud sõnad

Sa ei olnud meile vaid sõber. Sa olid meie suunamudija. Sa olid meile kui perekond. Perekond, kellega koos sai nii palju naerdud, aga ka nutetud ja tülitsetud. Mäletad seda taldrikut, mille me ära kaotasime? Kas see taldrik seal tegelikult ka kunagi olemas oli, seda me ei saagi teada, kuid sel ei ole tähtsust. See oli sulle oluline ja kadus ära. Seda ei saanud ühegi uue taldrikuga asendada. Sina olid meie taldrik.  Sind ei saa ka asendada.

Sa olid eriline.

Mäletad sa kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada sinu peent avajat? Sa naersid mu üle ja küsisid, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada.

img_3837.jpg

Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua. Mäletad neid õhtuid, mis läksid üle hilisööks ja me istusime sinu köögis, jõime veini ja rääkisime maailma asjadest? Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Mäletad sa neid õhtuid sinu rõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust? Ei saa ka unustada krabisid. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.  Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Mäletad me vaatasime koos esimest korda „Totorot“? See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis sinu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.

Sa olid meie tädi Satu.

Ka Mareki tädi Satu. Mäletad, kuidas Marek su aia „ära rikkus“ ? Me ei teadnud, et sulle ei meeldi kui muru on liiga pügatud, sulle meeldis kui aed on natukene romantiliselt lohakas. Mina saan sinust aru, mulle meeldib ka. Marek ei teadnud. Sa helistasid ja küsisid, miks su aiast on nagu sõda üle käinud, et see nii lage on. Mäletad, kuidas sa pahandasid Marekiga, et ta su tööriistad igalt poolt kokku korjas? Sulle meeldis kui need olid seal, kuhu sina olid need jätnud. Aga sulle meeldis ka, kuidas Marek hytta´s nokitses. Te ei saanud keelebarjääri tõttu suhelda nii nagu mina ja sina, kuid teil oli oma suhtlus. Sinule meeldis, et ta kogu aeg midagi parandada tahtis ja temale meeldis, et ta sai kasulik olla. Aga kas sa seda mäletad kui sa küsisid, kas ta ka head ööd musi saab ja Marek selle peale ehmus? Me saime selle üle veel mitu aastat hiljem nalja visata.

Sa olid hea huumorisoonega.

Sinu huumorit ei pruukinud kõik mõista. Selleks pidi sind tundma ja teadma. Mäletad sa, kuidas sa oma psühholoogi haiglas kiusasid oma musta huumoriga? Su huumor oli must, aga sa suutsid oma olekuga kõige raskema päeva heledaks muuta. Sa teadsid, mida öelda. Mäletad, kuidas sa ütlesid, et sa ei taha mind suunata? Sa lootsid, et oled mulle teed näidanud. Sa tegid seda rohkem kui sa ise teadsid. Rohkem kui ma isegi aru sain. Mäletad kui sa leidsid mu poest nutmas ja ütlesid mulle, et aitab küll tänaseks, et lähme parem sinu poole? Mäletad kui Marek mulle järgi tuli, olime me šampanjast lõbusalt svipsis? Sama palju kui sa armastasid šampanjat, armastasid sa elu.

Sa armastasid palju.

Sa armastasid kunsti. Meil oli sama maitse. Mäletad kui ma avastasin, et üks vene kunstnik on teinud tuntud maalidest humoorikaid koopiaid? Sinu paljaste naiste maal, mida me nii tihti analüüsisime, oli ka nende seas. Ma lubasin sulle selle kunstniku kodulehe lingi saata, aga ma ei leidnud seda enam.  Sa armastasid lugeda. Mäletad kui me lugesime koos „Ohakalindu“? Mäletad, kuidas me olime sellest eriarvamusel. Mulle meeldis, sina olid pettunud. Sa oskasid raamatuid analüüsida sügavamalt kui vaid sõnad. Sa armastasid kultuuri. Mäletad kui me käisime koos Knausgårdi etendust vaatamas? Ann Christin tuli Idat hoidma, et prouad saaksid linna peale kultuuri nautima minna. Mäletad, kuidas sa kinkisid mulle Elena Ferrante romaanid ja ei jõudnud ära oodata, et ma need juba läbi saaks. Need olid su lemmikud ja sa tahtsid oma mõtteid nii jagada. Sa armastasid reisida. Mäletad, meil oli nii palju plaane? Me pidime minema Veneetsiasse, Taani, Hurtigruta-reisile, Amsterdami, Tallinna ja Stockholmi. me ei jõudnud koos reisile, aga me reisisime koos sinu mälestustes ja elu(kogemuse)s.

 

Sa armastasid jagada.

Ma ei pea silmas asju, kuigi ka sinu lahkusel ei olnud piire. Polnud heategevusorganisatsiooni keda sa ei toetanud ja polnud inimesi, keda sa poleks tahtnud aidata. Mäletad, kui sa ostsid uue maali, sest sulle tundus, et noori kunstnikke tuleb tunnustada. Ma ei mõistnud seda maali, kuid ma hindasin mõtet selle taga. Mäletad, Jaagup aitas sul selle seina panna? Me valisime sellele õiget kohta nagu suured kunstiteadlased. Kui asjad kõrvale jätta, siis sa armastasid jagada meiega oma elu. Jagada meiega oma kõige lemmikumat kohta maailmas. Hytta´t. Sa naersid mu üle, kuidas ma oma katkise autoga Eesti ja hytta vahel liiklesin, aga mäletad sa kui me palaval suvepäeval sinu punase putukaga teele jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust? Mäletad kui me talvel bålpanne ostsime? Kõik koos grillisime? Mina, sina, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Mäletad sa kui me sügisel saunas käisime ja pärast seda Næra jääkülma vette ujuma läksime? Ma ei tea, kas sa tead, aga Ida sai just tänu sinule saunapisiku. Meil on nüüd kodus saun ja ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Mäletad, ta kartis alguses sauna? Mäletad kui me kevadel esimesed korrad terrassil istusime, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid? Mäletad sa neid suviseid õhtusööke?

Sa armastasid pidu-õhtusööke.

Mäletad kui me Idaga eelmisel suvel pidime vaid korraks Lillehammerist läbi tulema ja edasi Poola sõitma? Meil olid lennupiletid olemas. Sa küsisid, kas me ei saaks neid muuta ja me veetsime kõige ilusama puhkuse hytta´s. Minu ema ja minu vanaema tulid autoga Rootsist meile külla. Sulle meeldis olla üksi ja sa ei armastanud väga paljusid inimesi peale oma perekonna Soomes, kellest ma nii palju head kuulsin, kuid ometigi avasid sa oma südame ja kodu mulle ning kogu mu perele. Ei ole palju inimesi, kes jätavad südamesse nii sügava jälje nagu sina. Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud sind kogeda, sinuga sõbraks saada, sinuga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda. Mäletad, kui sa näitasid mulle millised uued kangad sa olid tellinud ja me tellisime endale koos ühesugused sinised Marimekko tennised?

Sa armastasid disaini.

Mäletad sa kui me käisime läbi su riidekappi ja sa pärandasid mulle mõned oma vanad lemmikud? Sa ei valinud neid huupi, vaid ütlesid, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Sul oli võrratu maitse ja stiilitunne. Su riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. Mäletad sa seda käsisti tikitud käekotti, mis sa olid Prantsusmaalt ostnud ja mille sa mulle mu 35. sünnipäevaks kinkisid? Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Ma mäletan, kui kaunilt sa riides olid. Ma kadestasin su maitset. Mäletad, kuidas me eelmise aasta 17.mail proovisime selga su bunad, et ma saaksin Idaga koos lasterongkäigus olla Norra rahvariietes, aga su bunad-kingad ei läinud mulle jalga. “Järgmisel aastal võta enda omad kaasa,” ütlesid sa. Sa olid moe ja moeloojatega kursis rohkem kui paljud praegused moeblogijad. See ei tähendanud, et sa oleksid olnud pinnapealne. Oo, ei. Sa olid sügav, sa olid kõige intelligentsem inimene, keda ma teadsin. Aga mitte ainult. Sinus oli nii palju külgi.

Sa olid südamlik.

Kas sa mäletad, kuidas sa andsid mulle Klaudia telefoninumbri, sest sa arvasid, et me võiksime sõbrad olla? Sa teadsid, et meil ei ole palju sõpru ja sa nägid, et me võiksime klappida. Sa tundsid selle ära. Sa mõtlesid kogu aeg teiste peale. Mõtlesid, kuidas neil oleks hea ja millest neil võiks puudus olla. Oled sa mõelnud sellele, et ilma sinuta ei oleks meie elus Klaudiat ja Jaagupit? Me istusime eile Klaudiaga üleval ja rääkisime sinust. Kas sa tead, mis on sinu pärandus meile kõigile? Lisaks unustamatutele hetkedele? Sõprus. Sa oled meile kinkinud meie inimesed.

2 (1).jpg

Eelmisel kolmapäeval saatsin ma sulle sõnumi, et küsida, kuidas su tervis on. Ma teadsin, et sa oled haige. Sa ei saanud seda sõnumit kätte. Ma sain teada, et sa olid samal päeval läinud ära Nangijaalasse. Sa läksid sinna liiga vara. Ida arvas, et sa tuled meid igal aastal üle nõmmeliivasilla külastama, nii nagu “Cocos”, peaasi, et me sind ei unustaks. Ära muretse, sa saad üle silla kuna iganes sa soovid. Me ei unusta sind.

 

Satumainen Satu

2015 aasta sügisel olin ma väga lootusetus olukorras.  Ma ei näinud enam valgust tunneli lõpus. Seal polnudki valgust – sealt tuli hoopis täiesti ootamatu abikäsi. Selliseid ootamatuid abikäsi või tugiisikuid tuli mu ellu nii palju ja kõige juhuslikumalt. Mäletate, kuidas ma kogemata Lillehammeri tänaval sattusin kokku Antoniga? Tänu temale tulid meie ellu Lilian, Nicolai ja Anton juunior, viimasel ajal ei ole me küll liiga palju kohtunud, kuid see ei olegi nii tähtis, tähtis on see, et nad on olemas. Ja siis mu naabrinaine. Mäletate, kuidas ta mind ja Idat üllatas ja meile õue euroaluste diivanile padjad tõi salaja?  Lõpuks Satu. Juhuslik kohtumine raudteejaamas, mis muutus nii oluliseks.  Teda jääb meenutama nii palju asju. Muremõtete keskel pakkus ta meile elu, mis oli kohati nagu muinasjutt. 

Ja siis sain ma teada, et Satu tähendab soome keeles “muinasjutt”…

❤️

 Hvelvet restorani Lillehammeris olen ma korra juba detsembris külastanud, kui Satu mind, Idat ja mu sõbrannat sinna lutefiski sööma kutsus. Juba siis ümisesin ma mõnust. Sest nii lutefisk, teenindus kui atmosfäär oli nii imeline, et mul tekkis kohe halb tunne, et olen igal pool valet rääkinud. Nimelt, et Lillehammeris ei saa kusagil head toitu. Saab küll. Selleks tuleb lihtsalt Hvelvet restorani Stortorget’l külastada. 

Ma sattusin lutefiskist niiiiiiiii vaimustusse, et otsustasin oma teisi sõbrannasid oma tehtud kalaga üllatada. Üllatus oli see tõesti, sest see, mis mina kokku keerasin haises nagu surnud orav ja põgenes võdisedes kahvli eest.

blogger-image--768709036.jpg

Peale 15 aastast pausi sain ma jälle suusad alla. Ma ei mäletanud enam kui lõbus suusatamine tegelikult on.
IMG_4281.JPG

Minu enda meelelahutus oli sel nädalavahetusel hoopis teist nägu. Täpselt nagu muinasjuturaamatus. ma tean, et see väljend on ka juba nagu klišee, aga no ausalt. Ma avastasin poolkogemata kullerkupupõllu, mulle reaalselt tuli sellega seoses lapsepõlv meelde ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma korjasin lilli lausa nii palju, et meil ei jagunud kodus enam isegi vaase, et kõik lilled ära mahuks.

Õhtuks olin ma küll surmväsinud, kuid ometigi oli mul kuidagi nii palju lisaenergiat, et käisime Idaga lupiine korjamas, rohisime tuttava aeda ja nibin-nabin oleks ka mööblit värvima hakanud. Aga selleks oleks vaja olnud vana värv maha koorida ja seda ma enam ei viitsinud:D

IMG_0034.JPG

Vaatan praegu pilte ja mõtlen, et aga millega ma sellise luksuse välja olen teeninud? Kuidas saaks nii, et selline idüll ei paistaks ainult pildilt, vaid argipäev olekski üks suur idüll?

IMG_0080.JPG

IMG_9826

Selliste ilmadega on lausa patt toas istuda, seda juba pöhjusel, et ega Norra suve ette ei tea (täna hommikul linna söites kuulsin ma raadiost, et kusagil piirkonnas vöib lund sadada. APPI!) ja nii me peale tööd terassil elamegi.

Ma olen siiralt ja südamest tänulik juhuste eest. Ja eks see on natukene endale motivatsiooniks – nii tahan ma elada. PS: Mul tuli korraks selline Jack Dawsoni ja “Titanicu” tunne. Teate küll, kolmandast klassist shampanjat jooma;)

IMG_4215.JPG

blogger-image--1084566035

IMG_9436

Ma ei teagi, kust alustada. Sellest, et ma olen seda restorani soovinud külastada juba ammu, kuid olin kindel, et see on üks helesinine unistus – nii lähedal, samas nii kaugel? Või sellest, et üks imeline inimene tegi maailma kõige ootamatu ettepaneku tähistada seal mu sünnipäeva? Või sellest, et ma ei suutnud otsustada, kas nii hinnaline kink vastu võtta? Või sellest, et ma tundsin end nagu lõhestunud isiksus, kes tahtis sinna nii väga minna, aga teine osa tahtis juba tehtud broneeringu tühistada? Või sellest, et mida lähemale me laupäeval restoranile jõudsime, hakkasin ma kõhus liblikaid tundma. Jah, alustame sellest.

See oli kummaline segu põnevusest ja hirmust. Mis saab siis kui koht on liiga peen? Ma ei oska seal käituda? Ei saa toitudest aru ja seetõttu pettun. Mõnikord on ju nii, et unistus tundub palju ilusam kui tegelikkus.

Me ei olnud veel majanigi jõudnud kui meile uks avati. Me olime sellisest teenindusest hämmingus. Äärmiselt sümpaatne kelner juhatas meid lauda, kust avanes vaade Oslo Barcode’ile. Ma ei ole moodsa arhitektuuri liiga suur austaja, pigem meeldivad mulle vanad ja väärikad ehitised, kuid Barcode on üks mu lemmikpaikadest Oslos. Esimeste külalistena oli nii huvitav vaadata, kuidas maja loetud minutite jooksul külalistega täitus. Restoranis on vaid kaheksa lauda ning niisama tänavalt sisse astuda sinna ei saa. Kui ma praegu vaatasin nende kodulehte, siis esimene vaba laud oli juunikuus. Isver, ma oleks peaaegu unustanud, et reedel sain ma Maaemost veel telefonikõne, et meie külastust meelde tuletada (nagu ma oleks saanud seda unustada, ma olin laupäeval juba pool viis üleval, reisiärevus!) ja täpsustada, ega meil allergiaid pole. Suhtumine oli selline nagu oleks me ainsad restoranikülastajad sel päeval, keda pikisilma oodatakse.

Eilsest Maaemost ja sellega seotud emotsioonidest kirjutan ma eraldi. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna, milline elamus see oli. See oli midagi erakordset, vaimustavat, kordumatut ja unustamatut. Muinasjutuline. Ja palju rohkemat kui lihtsalt  toit.

IMG_0992

IMG_0994

12806118_10204692732278703_3066911371835519022_n (1)

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

img_4975.jpg

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

img_7356.jpg

Mul on peas olnud sada aastat mõte kirjutada Norrast üks raamat, aga kogu aeg olen ma ka mõelnud, et aga miks, kellele, mis siin nii põnevat on, mida teistega jagada. Tegelikult ei olegi asi põnevuses, vaid hoopis väikestes lugudes, nii naljakates, rõõmsates, kurbades, vihaleajavates, mida saaks kokku põimida raamatuks. Näiteks, kuidas me Satuga ühe kadunud taldriku pärast peaaegu tülli läksime. Me oleme tema juures elades suutnud ära kaotada ühe väärtusliku taldriku. Ja jumala eest, mul pole õrna aimugi, kuhu kurat see taldrik sai. Tänaseks on taldrik ikka kadunud, aga sõprus õnneks kestab. Sellest taldrikust ja teistest asjadest saaks rääkida nii palju lugusid.  Neid lugusid lisandub iga Norras käiguga. Seekord lisanduvad uue lambi lugu, arutelud elektri leiutamise üle, Jaagupi punaseks võõbatud varbaküüned, selle aasta esimene grill uue bålpanne´ga.

img_6768img_6804

Siis aga tulime me Idaga Satu juurde ja mu tuju muutus 100%. Kuidas ma saan öelda, et ma kellelegi korda ei lähe? Mul on ju siin lausa kaks perekonda, kes meid alati külla ootavad, kellele meie Lillehammerisse tulek rõõmu teeb. Muidugi võrdlen ma võrreldamatuid asju, sest külalislahkusega oma laene ei maksa, aga siiski… Ja kuidas saakski olla masenduses kui sul on õhtusöögiks krabid! Jumal kui head!

22119083_1520164121355460_778995506_n.jpgimg_3573.jpg

Meie Norra reis lõppes iseenesestmõistetavalt Lillehammeris sõprade pere juures. Me ei ole küll päris pere, aga mu meelest on liiga vale neid inimesi lihtsalt sõpradeks nimetada. Nad on osa meie Norra perekonnast.

Jaagupil oli sünnipäev, nii sättisime me end riidesse ning läksime linna. Tähistama. “Ma olen riides nagu läheks pulma,” ütles Klaudia kui me kodust lahkusime ning ilma liialdamata olime me järgmisel hetkel Inga ja Nami pulmas.

img_2255.jpgimg_2275.jpg

Praegu peaksime me Idaga veetma aega Poolas. Meil olid piletid täna varahommikusele Varssavi lennukile, aga mina ei oleks ju mina, kui mu plaanid ei muutuks viimasel hetkel. Selle asemel, et sõita neljapäeva hommikul tagasi Rootsi ja sealt edasi Poola, juhtus hoopis nii, et emme tuli Idaga hytta´sse. ma isegi natuke ei suuda uskuda, et vanaema ka kaasa tuli. Kaheksa tundi autosõitu on köömes minule, aga vanaemale võis see paras väljakutse olla. Ida oli teda lihtsalt nii palunud.

Ma ei saa öelda, et ma seda väikest plaanide muutust kahetsen. Vaadake ise neid pilte! See on täielik paradiis. Täiesti satumainen puhkus. Midagi rohkem oleks raske soovida. Ei oleks ma kunagi uskunud, et ma Norrasse suvepuhkust veetma tulen. Päike kütab nii, et isegi vesi on üle 20 kraadi.

img_1547img_1578img_1607

Näete, Ida on hytta´s üles kasvanud. Eile kui me talle Satu surmast rääkisime, rääkisime ka, et nüüd me ei saa talle enam külla minna, aga et meile jäävad pildid ja mälestused. Ida mõtles viivu ja ütles:”Jah, ma tean, et ei saa, sinna kolivad teised inimesed inimesed. (paus) Aga selles teise majas, hytta´s me ju saame käia!”

img_0619img_1513img_2581img_39143e2f3-img_0309

39200777_265164734100473_771491605147287552_n

Puhka rahus, satumainen Satu! Me kohtume Nangijaalas!