Ütlemata jäänud sõnad

Sa ei olnud meile vaid sõber. Sa olid meie suunamudija. Sa olid meile kui perekond. Perekond, kellega koos sai nii palju naerdud, aga ka nutetud ja tülitsetud. Mäletad seda taldrikut, mille me ära kaotasime? Kas see taldrik seal tegelikult ka kunagi olemas oli, seda me ei saagi teada, kuid sel ei ole tähtsust. See oli sulle oluline ja kadus ära. Seda ei saanud ühegi uue taldrikuga asendada. Sina olid meie taldrik.  Sind ei saa ka asendada.

Sa olid eriline.

Mäletad sa kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada sinu peent avajat? Sa naersid mu üle ja küsisid, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada.

img_3837.jpg

Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua. Mäletad neid õhtuid, mis läksid üle hilisööks ja me istusime sinu köögis, jõime veini ja rääkisime maailma asjadest? Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Mäletad sa neid õhtuid sinu rõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust? Ei saa ka unustada krabisid. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.  Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Mäletad me vaatasime koos esimest korda „Totorot“? See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis sinu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.

Sa olid meie tädi Satu.

Ka Mareki tädi Satu. Mäletad, kuidas Marek su aia „ära rikkus“ ? Me ei teadnud, et sulle ei meeldi kui muru on liiga pügatud, sulle meeldis kui aed on natukene romantiliselt lohakas. Mina saan sinust aru, mulle meeldib ka. Marek ei teadnud. Sa helistasid ja küsisid, miks su aiast on nagu sõda üle käinud, et see nii lage on. Mäletad, kuidas sa pahandasid Marekiga, et ta su tööriistad igalt poolt kokku korjas? Sulle meeldis kui need olid seal, kuhu sina olid need jätnud. Aga sulle meeldis ka, kuidas Marek hytta´s nokitses. Te ei saanud keelebarjääri tõttu suhelda nii nagu mina ja sina, kuid teil oli oma suhtlus. Sinule meeldis, et ta kogu aeg midagi parandada tahtis ja temale meeldis, et ta sai kasulik olla. Aga kas sa seda mäletad kui sa küsisid, kas ta ka head ööd musi saab ja Marek selle peale ehmus? Me saime selle üle veel mitu aastat hiljem nalja visata.

Sa olid hea huumorisoonega.

Sinu huumorit ei pruukinud kõik mõista. Selleks pidi sind tundma ja teadma. Mäletad sa, kuidas sa oma psühholoogi haiglas kiusasid oma musta huumoriga? Su huumor oli must, aga sa suutsid oma olekuga kõige raskema päeva heledaks muuta. Sa teadsid, mida öelda. Mäletad, kuidas sa ütlesid, et sa ei taha mind suunata? Sa lootsid, et oled mulle teed näidanud. Sa tegid seda rohkem kui sa ise teadsid. Rohkem kui ma isegi aru sain. Mäletad kui sa leidsid mu poest nutmas ja ütlesid mulle, et aitab küll tänaseks, et lähme parem sinu poole? Mäletad kui Marek mulle järgi tuli, olime me šampanjast lõbusalt svipsis? Sama palju kui sa armastasid šampanjat, armastasid sa elu.

Sa armastasid palju.

Sa armastasid kunsti. Meil oli sama maitse. Mäletad kui ma avastasin, et üks vene kunstnik on teinud tuntud maalidest humoorikaid koopiaid? Sinu paljaste naiste maal, mida me nii tihti analüüsisime, oli ka nende seas. Ma lubasin sulle selle kunstniku kodulehe lingi saata, aga ma ei leidnud seda enam.  Sa armastasid lugeda. Mäletad kui me lugesime koos „Ohakalindu“? Mäletad, kuidas me olime sellest eriarvamusel. Mulle meeldis, sina olid pettunud. Sa oskasid raamatuid analüüsida sügavamalt kui vaid sõnad. Sa armastasid kultuuri. Mäletad kui me käisime koos Knausgårdi etendust vaatamas? Ann Christin tuli Idat hoidma, et prouad saaksid linna peale kultuuri nautima minna. Mäletad, kuidas sa kinkisid mulle Elena Ferrante romaanid ja ei jõudnud ära oodata, et ma need juba läbi saaks. Need olid su lemmikud ja sa tahtsid oma mõtteid nii jagada. Sa armastasid reisida. Mäletad, meil oli nii palju plaane? Me pidime minema Veneetsiasse, Taani, Hurtigruta-reisile, Amsterdami, Tallinna ja Stockholmi. me ei jõudnud koos reisile, aga me reisisime koos sinu mälestustes ja elu(kogemuse)s.

 

Sa armastasid jagada.

Ma ei pea silmas asju, kuigi ka sinu lahkusel ei olnud piire. Polnud heategevusorganisatsiooni keda sa ei toetanud ja polnud inimesi, keda sa poleks tahtnud aidata. Mäletad, kui sa ostsid uue maali, sest sulle tundus, et noori kunstnikke tuleb tunnustada. Ma ei mõistnud seda maali, kuid ma hindasin mõtet selle taga. Mäletad, Jaagup aitas sul selle seina panna? Me valisime sellele õiget kohta nagu suured kunstiteadlased. Kui asjad kõrvale jätta, siis sa armastasid jagada meiega oma elu. Jagada meiega oma kõige lemmikumat kohta maailmas. Hytta´t. Sa naersid mu üle, kuidas ma oma katkise autoga Eesti ja hytta vahel liiklesin, aga mäletad sa kui me palaval suvepäeval sinu punase putukaga teele jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust? Mäletad kui me talvel bålpanne ostsime? Kõik koos grillisime? Mina, sina, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Mäletad sa kui me sügisel saunas käisime ja pärast seda Næra jääkülma vette ujuma läksime? Ma ei tea, kas sa tead, aga Ida sai just tänu sinule saunapisiku. Meil on nüüd kodus saun ja ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Mäletad, ta kartis alguses sauna? Mäletad kui me kevadel esimesed korrad terrassil istusime, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid? Mäletad sa neid suviseid õhtusööke?

Sa armastasid pidu-õhtusööke.

Mäletad kui me Idaga eelmisel suvel pidime vaid korraks Lillehammerist läbi tulema ja edasi Poola sõitma? Meil olid lennupiletid olemas. Sa küsisid, kas me ei saaks neid muuta ja me veetsime kõige ilusama puhkuse hytta´s. Minu ema ja minu vanaema tulid autoga Rootsist meile külla. Sulle meeldis olla üksi ja sa ei armastanud väga paljusid inimesi peale oma perekonna Soomes, kellest ma nii palju head kuulsin, kuid ometigi avasid sa oma südame ja kodu mulle ning kogu mu perele. Ei ole palju inimesi, kes jätavad südamesse nii sügava jälje nagu sina. Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud sind kogeda, sinuga sõbraks saada, sinuga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda. Mäletad, kui sa näitasid mulle millised uued kangad sa olid tellinud ja me tellisime endale koos ühesugused sinised Marimekko tennised?

Sa armastasid disaini.

Mäletad sa kui me käisime läbi su riidekappi ja sa pärandasid mulle mõned oma vanad lemmikud? Sa ei valinud neid huupi, vaid ütlesid, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Sul oli võrratu maitse ja stiilitunne. Su riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. Mäletad sa seda käsisti tikitud käekotti, mis sa olid Prantsusmaalt ostnud ja mille sa mulle mu 35. sünnipäevaks kinkisid? Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Ma mäletan, kui kaunilt sa riides olid. Ma kadestasin su maitset. Mäletad, kuidas me eelmise aasta 17.mail proovisime selga su bunad, et ma saaksin Idaga koos lasterongkäigus olla Norra rahvariietes, aga su bunad-kingad ei läinud mulle jalga. “Järgmisel aastal võta enda omad kaasa,” ütlesid sa. Sa olid moe ja moeloojatega kursis rohkem kui paljud praegused moeblogijad. See ei tähendanud, et sa oleksid olnud pinnapealne. Oo, ei. Sa olid sügav, sa olid kõige intelligentsem inimene, keda ma teadsin. Aga mitte ainult. Sinus oli nii palju külgi.

Sa olid südamlik.

Kas sa mäletad, kuidas sa andsid mulle Klaudia telefoninumbri, sest sa arvasid, et me võiksime sõbrad olla? Sa teadsid, et meil ei ole palju sõpru ja sa nägid, et me võiksime klappida. Sa tundsid selle ära. Sa mõtlesid kogu aeg teiste peale. Mõtlesid, kuidas neil oleks hea ja millest neil võiks puudus olla. Oled sa mõelnud sellele, et ilma sinuta ei oleks meie elus Klaudiat ja Jaagupit? Me istusime eile Klaudiaga üleval ja rääkisime sinust. Kas sa tead, mis on sinu pärandus meile kõigile? Lisaks unustamatutele hetkedele? Sõprus. Sa oled meile kinkinud meie inimesed.

2 (1).jpg

Eelmisel kolmapäeval saatsin ma sulle sõnumi, et küsida, kuidas su tervis on. Ma teadsin, et sa oled haige. Sa ei saanud seda sõnumit kätte. Ma sain teada, et sa olid samal päeval läinud ära Nangijaalasse. Sa läksid sinna liiga vara. Ida arvas, et sa tuled meid igal aastal üle nõmmeliivasilla külastama, nii nagu “Cocos”, peaasi, et me sind ei unustaks. Ära muretse, sa saad üle silla kuna iganes sa soovid. Me ei unusta sind.

 

Satumainen Satu

2015 aasta sügisel olin ma väga lootusetus olukorras.  Ma ei näinud enam valgust tunneli lõpus. Seal polnudki valgust – sealt tuli hoopis täiesti ootamatu abikäsi. Selliseid ootamatuid abikäsi või tugiisikuid tuli mu ellu nii palju ja kõige juhuslikumalt. Mäletate, kuidas ma kogemata Lillehammeri tänaval sattusin kokku Antoniga? Tänu temale tulid meie ellu Lilian, Nicolai ja Anton juunior, viimasel ajal ei ole me küll liiga palju kohtunud, kuid see ei olegi nii tähtis, tähtis on see, et nad on olemas. Ja siis mu naabrinaine. Mäletate, kuidas ta mind ja Idat üllatas ja meile õue euroaluste diivanile padjad tõi salaja?  Lõpuks Satu. Juhuslik kohtumine raudteejaamas, mis muutus nii oluliseks.  Teda jääb meenutama nii palju asju. Muremõtete keskel pakkus ta meile elu, mis oli kohati nagu muinasjutt. 

Ja siis sain ma teada, et Satu tähendab soome keeles “muinasjutt”…

❤️

 Hvelvet restorani Lillehammeris olen ma korra juba detsembris külastanud, kui Satu mind, Idat ja mu sõbrannat sinna lutefiski sööma kutsus. Juba siis ümisesin ma mõnust. Sest nii lutefisk, teenindus kui atmosfäär oli nii imeline, et mul tekkis kohe halb tunne, et olen igal pool valet rääkinud. Nimelt, et Lillehammeris ei saa kusagil head toitu. Saab küll. Selleks tuleb lihtsalt Hvelvet restorani Stortorget’l külastada. 

Ma sattusin lutefiskist niiiiiiiii vaimustusse, et otsustasin oma teisi sõbrannasid oma tehtud kalaga üllatada. Üllatus oli see tõesti, sest see, mis mina kokku keerasin haises nagu surnud orav ja põgenes võdisedes kahvli eest.

blogger-image--768709036.jpg

Peale 15 aastast pausi sain ma jälle suusad alla. Ma ei mäletanud enam kui lõbus suusatamine tegelikult on.
IMG_4281.JPG

Minu enda meelelahutus oli sel nädalavahetusel hoopis teist nägu. Täpselt nagu muinasjuturaamatus. ma tean, et see väljend on ka juba nagu klišee, aga no ausalt. Ma avastasin poolkogemata kullerkupupõllu, mulle reaalselt tuli sellega seoses lapsepõlv meelde ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma korjasin lilli lausa nii palju, et meil ei jagunud kodus enam isegi vaase, et kõik lilled ära mahuks.

Õhtuks olin ma küll surmväsinud, kuid ometigi oli mul kuidagi nii palju lisaenergiat, et käisime Idaga lupiine korjamas, rohisime tuttava aeda ja nibin-nabin oleks ka mööblit värvima hakanud. Aga selleks oleks vaja olnud vana värv maha koorida ja seda ma enam ei viitsinud:D

IMG_0034.JPG

Vaatan praegu pilte ja mõtlen, et aga millega ma sellise luksuse välja olen teeninud? Kuidas saaks nii, et selline idüll ei paistaks ainult pildilt, vaid argipäev olekski üks suur idüll?

IMG_0080.JPG

IMG_9826

Selliste ilmadega on lausa patt toas istuda, seda juba pöhjusel, et ega Norra suve ette ei tea (täna hommikul linna söites kuulsin ma raadiost, et kusagil piirkonnas vöib lund sadada. APPI!) ja nii me peale tööd terassil elamegi.

Ma olen siiralt ja südamest tänulik juhuste eest. Ja eks see on natukene endale motivatsiooniks – nii tahan ma elada. PS: Mul tuli korraks selline Jack Dawsoni ja “Titanicu” tunne. Teate küll, kolmandast klassist shampanjat jooma;)

IMG_4215.JPG

blogger-image--1084566035

IMG_9436

Ma ei teagi, kust alustada. Sellest, et ma olen seda restorani soovinud külastada juba ammu, kuid olin kindel, et see on üks helesinine unistus – nii lähedal, samas nii kaugel? Või sellest, et üks imeline inimene tegi maailma kõige ootamatu ettepaneku tähistada seal mu sünnipäeva? Või sellest, et ma ei suutnud otsustada, kas nii hinnaline kink vastu võtta? Või sellest, et ma tundsin end nagu lõhestunud isiksus, kes tahtis sinna nii väga minna, aga teine osa tahtis juba tehtud broneeringu tühistada? Või sellest, et mida lähemale me laupäeval restoranile jõudsime, hakkasin ma kõhus liblikaid tundma. Jah, alustame sellest.

See oli kummaline segu põnevusest ja hirmust. Mis saab siis kui koht on liiga peen? Ma ei oska seal käituda? Ei saa toitudest aru ja seetõttu pettun. Mõnikord on ju nii, et unistus tundub palju ilusam kui tegelikkus.

Me ei olnud veel majanigi jõudnud kui meile uks avati. Me olime sellisest teenindusest hämmingus. Äärmiselt sümpaatne kelner juhatas meid lauda, kust avanes vaade Oslo Barcode’ile. Ma ei ole moodsa arhitektuuri liiga suur austaja, pigem meeldivad mulle vanad ja väärikad ehitised, kuid Barcode on üks mu lemmikpaikadest Oslos. Esimeste külalistena oli nii huvitav vaadata, kuidas maja loetud minutite jooksul külalistega täitus. Restoranis on vaid kaheksa lauda ning niisama tänavalt sisse astuda sinna ei saa. Kui ma praegu vaatasin nende kodulehte, siis esimene vaba laud oli juunikuus. Isver, ma oleks peaaegu unustanud, et reedel sain ma Maaemost veel telefonikõne, et meie külastust meelde tuletada (nagu ma oleks saanud seda unustada, ma olin laupäeval juba pool viis üleval, reisiärevus!) ja täpsustada, ega meil allergiaid pole. Suhtumine oli selline nagu oleks me ainsad restoranikülastajad sel päeval, keda pikisilma oodatakse.

Eilsest Maaemost ja sellega seotud emotsioonidest kirjutan ma eraldi. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna, milline elamus see oli. See oli midagi erakordset, vaimustavat, kordumatut ja unustamatut. Muinasjutuline. Ja palju rohkemat kui lihtsalt  toit.

IMG_0992

IMG_0994

12806118_10204692732278703_3066911371835519022_n (1)

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

img_4975.jpg

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

img_7356.jpg

Mul on peas olnud sada aastat mõte kirjutada Norrast üks raamat, aga kogu aeg olen ma ka mõelnud, et aga miks, kellele, mis siin nii põnevat on, mida teistega jagada. Tegelikult ei olegi asi põnevuses, vaid hoopis väikestes lugudes, nii naljakates, rõõmsates, kurbades, vihaleajavates, mida saaks kokku põimida raamatuks. Näiteks, kuidas me Satuga ühe kadunud taldriku pärast peaaegu tülli läksime. Me oleme tema juures elades suutnud ära kaotada ühe väärtusliku taldriku. Ja jumala eest, mul pole õrna aimugi, kuhu kurat see taldrik sai. Tänaseks on taldrik ikka kadunud, aga sõprus õnneks kestab. Sellest taldrikust ja teistest asjadest saaks rääkida nii palju lugusid.  Neid lugusid lisandub iga Norras käiguga. Seekord lisanduvad uue lambi lugu, arutelud elektri leiutamise üle, Jaagupi punaseks võõbatud varbaküüned, selle aasta esimene grill uue bålpanne´ga.

img_6768img_6804

Siis aga tulime me Idaga Satu juurde ja mu tuju muutus 100%. Kuidas ma saan öelda, et ma kellelegi korda ei lähe? Mul on ju siin lausa kaks perekonda, kes meid alati külla ootavad, kellele meie Lillehammerisse tulek rõõmu teeb. Muidugi võrdlen ma võrreldamatuid asju, sest külalislahkusega oma laene ei maksa, aga siiski… Ja kuidas saakski olla masenduses kui sul on õhtusöögiks krabid! Jumal kui head!

22119083_1520164121355460_778995506_n.jpgimg_3573.jpg

Meie Norra reis lõppes iseenesestmõistetavalt Lillehammeris sõprade pere juures. Me ei ole küll päris pere, aga mu meelest on liiga vale neid inimesi lihtsalt sõpradeks nimetada. Nad on osa meie Norra perekonnast.

Jaagupil oli sünnipäev, nii sättisime me end riidesse ning läksime linna. Tähistama. “Ma olen riides nagu läheks pulma,” ütles Klaudia kui me kodust lahkusime ning ilma liialdamata olime me järgmisel hetkel Inga ja Nami pulmas.

img_2255.jpgimg_2275.jpg

Praegu peaksime me Idaga veetma aega Poolas. Meil olid piletid täna varahommikusele Varssavi lennukile, aga mina ei oleks ju mina, kui mu plaanid ei muutuks viimasel hetkel. Selle asemel, et sõita neljapäeva hommikul tagasi Rootsi ja sealt edasi Poola, juhtus hoopis nii, et emme tuli Idaga hytta´sse. ma isegi natuke ei suuda uskuda, et vanaema ka kaasa tuli. Kaheksa tundi autosõitu on köömes minule, aga vanaemale võis see paras väljakutse olla. Ida oli teda lihtsalt nii palunud.

Ma ei saa öelda, et ma seda väikest plaanide muutust kahetsen. Vaadake ise neid pilte! See on täielik paradiis. Täiesti satumainen puhkus. Midagi rohkem oleks raske soovida. Ei oleks ma kunagi uskunud, et ma Norrasse suvepuhkust veetma tulen. Päike kütab nii, et isegi vesi on üle 20 kraadi.

img_1547img_1578img_1607

Näete, Ida on hytta´s üles kasvanud. Eile kui me talle Satu surmast rääkisime, rääkisime ka, et nüüd me ei saa talle enam külla minna, aga et meile jäävad pildid ja mälestused. Ida mõtles viivu ja ütles:”Jah, ma tean, et ei saa, sinna kolivad teised inimesed inimesed. (paus) Aga selles teise majas, hytta´s me ju saame käia!”

img_0619img_1513img_2581img_39143e2f3-img_0309

39200777_265164734100473_771491605147287552_n

Puhka rahus, satumainen Satu! Me kohtume Nangijaalas! 

Inimesed meie elus

Olete te kunagi mõelnud sellele, kui palju inimesi meie elust läbi käib. Mõni on meie elus vaid hetke, tuleb ja läheb, ei jäta mingit jälge, samas kui teised, kes meie elus on samamoodi vaid viivuks, jätavad kustumatu mälestuse.

Minu tädil ja onul ei olnud ühiseid lapsi, aga onul oli tütar eelmisest abielust. Ühed toredamad mälestused, mida ma lapsepõlvest mäletan, ongi onutütre külaskäigud või neil külas käimine. Siis ei olnud telefone ja kõik sellised külaskäigud olid enne kokku lepitud. Kellaajaliselt. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma alati tädi juures aknal ootasin kui kell hakkas lähenema õigele ajale, kõõlusin köögiaknal ja vaatasin, kas nad juba paistavad. Aknad olid valele poole, st mitte maja ette, aga köögiaknast suurte puude vahelt oli näha teed, kust kaudu bussipeatusest tädi poole tuldi. Samal ajal oli köök täitunud kõige imelisemate söögilõhnadega. Tädi tegi alati külaliste tulles Michelini tärnide väärilisi hõrgutisi. Trepikoda lõhnas alati tädi Helju pirukate järgi. See on minu lapsepõlve lõhn. Hiljem kui tädi oli vana ja haige oli toidulõhn kadunud, aga see lapsepõlve pirukate ja saiakeste lõhn on mul siiani ninas. Juba lapsena imetlesin ma tema oskust justkui olematutest toorainetest toite, mis viisid keele alla (välja arvatud piima-juurviljasupp, kes sellise õuduse üldse välja on mõelnud?). Lõpuks, peale pikka ootamist, oli külalisi näha. See oli alati nii tore. Tädi, onu ja onutütar istusid köögis, meie onu tütretütrega mängisime oma lastemänge. Ma (vist) olin temast natuke vanem, aga siiski oli ta minu lapspõlve üks parim sõber.

Me käisime nii tihedalt läbi. Tädi jaoks oli onutütar nagu oma tütar ja meie kõigi jaoks oli ta pereliige, kelleta nagu ei osanudki olla. Alati nii särav ja rõõmus. Ilus inimene. Ma mäletan seda šokki kui sain teada, et ta on haige. Ma olin täiesti laps, aga ma mäletan nii hästi seda segadust oma peas, mis mõttes ta sureb, mis mõttes just tema, aga ta on ju nii noor.  Tema surmaga kadus ka suhtlus onu tütretütrega. Me kohtusime uuesti palju kümneid aastaid hiljem onu matustel. Ma olen tihti mõelnud kui kurb see on, et see suhtlus kadus, aga samas ma ka mõistan. Tol ajal ei olnud kontakti hoidmine nii lihtne kui praegu.

Teine inimene, kes minu elu on totaalselt muutnud, on Norra Britt-Ida. Samamoodi justkui viivuks mu elus, aga kuidas üks inimene saab oma olemusega liigutada, minna nii hinge ja südamesse, et vaid temale mõeldes tulevad pisarad silma. Mul on nii kahju, et noor ja vana Britt Ida ei saanud kohtuda, aga ma usun, et vana Britt Ida oleks uhkusest lõhki läinud, et meie Ida just tema järgi on nime saanud.

Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlborot”“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada.  Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust.  Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi.

Britt-Ida oli naine, kes täitis ühe mu suurima soovi. Kui ma olin 16 ja nende juures jõule pidasin, soovisin ma, et ka mu ema ja õde saaks kogeda muinasjutulisi Haugeni jõule. Aasta hiljem läksime me ema, õe ja onuga neile SUVEL külla. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile keset südasuve edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.

„And merry christmas to you too, Liisu,” naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti. „Mis see on?” küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama. ”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.

”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas. ”Minul on, minul on,” hüüdis õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”. Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud.  ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause. Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.

#childhoodunplugged

Lugesin Perekoolist* inimeste lapsepõlvemälestusi ja mul hakkas natuke kurb. Ma olen veendumusel, et lapsepõlv mõjutab meie tulevikku olulisel määral ja kui lapsepõlves tunnetavad lapsed, et nad ei saa piisavalt tähelepanu või mäletavad negatiivseid asju, siis pole ju ime, et meie ümber on nii palju katkisi ja kibestunud ning kurjasid inimesi.

Minu lapsepõlve mahtus ka palju asju, mida ükski laps ei peaks üle elama ja kui nendele mõelda, siis võiks öelda, et mul oli õnnetu lapsepõlv, ometigi on kõik need lapsepõlvemälestused, mis mulle esimesena pähe tulevad, hoopiski helged ja kui te minult küsite, milline oli minu lapsepõlv, siis ma ütleksin teile kõhklemata, et õnnelik. Eile mõtlesin, millised on esimesed mälestused, mis mulle ilma pikalt mõtlemata pähe tulevad. Esimene mälestus on see, kui onu tuli tagasi sõjaväest. Ta tõi mulle vildikad, sellised paksud ja mõnusad ning te ju teate, millist rõõmu tõid 30+ aastat tagasi vildikad. Samal õhtul (vähemalt nii ma mäletan) läksime me kõik koos tädile külla. Väljas sadas paksu lund ja onu vedas mind kelguga enda järel, jooksis nii kiiresti, et lumi ta taldade alt lendas mulle näkku. Ma ei öelnud midagi, sest ma mäletan, et ma olin nii õnnelik. Teine mälestus, mis kohe pähe tuli, oli see, et ma ei mõistnud, kuidas päkapikud, kes tädi pool käisid, alati teadsid, mida ma tahan. Muidugi olid nõukaaja päkapikkudel limiteeritud võimalused, aga ma ihkasin üle kõige endale Hiina kleiti ja päkapikk tõi selle mulle. Kuidas ta teadis?  Kolmas mälestus on Kauksis telkimas käimine. Ma mäletan eriti eredalt ühte korda kui kusagilt oli kaasa õnnestunud hankida Fantat. Ma sain terve pudeli Fantat üksinda ära juua. Veidi hilisemast ajast kui me olime juba Annelinna kolinud, aga vanaema elas ikka Kivi tänavas kooli lähedal, mäletan ma kui vanaema peale kooli koridori aknast lehvitas. See tähendas, et ta oli teinud kas pannkooke või praekartuleid. Vanaema praekartulid olid maailma parimad. Kõige krõbedamad. Vaid tädi Helju pannkoogid ja marineeritud liha olid neist kartulitest ehk edetabelis eespool. Tädilastega mööda puid ja aedu jooksmine, herneraksus käimine, punaste sõstrate korjamine, puude ladumine (alati pidime me mingi töö ära tegema enne kui võisime ülejäänud päeva veeta nii nagu me tahtsime), lauatelefonilt võõrastele numbritele helistamine ja oma naljade üle itsitamine, triigitud saiad – üks parim osa lapsepõlvest. Ja õe sünd. Te ei kujuta ettegi kui uhke ma olin. Mul oli oma enda väike õde. Issand, ja Panda kampsun – vist üks imelisemaid riidetükke mu lapsepõlvest. Kui täna võib sellise WWF logoga sviitri osta ilmselt igast netikaubamajast, siis tol ajal oli see kampsun midagi nii erilist, et seda on raske sõnadesse panna.

10352570_10201892127343875_5627726499666719517_n

Kokkuvõttes ikka no paganama ilus lapsepõlv. Parim. Kaalub üle kõik need negatiivsed kogemused.

Aga kõige negatiivsem mälestus? Ma ei valeta, aga ausalt see tuli mulle esimesena meelde, sest ma mäletan kui pettunud ma olin. Praegu tundub see muidugi jabur ja naljakas, aga siis oli aasta 1989. Emme ja vanaema tulid Rootsist tagasi  ning rääkisid, kuidas nad laevas banaane sõid. Emme oli ühe pannud oma käekotti, et mulle ka tuua, aga hommikuks oli see olnud mustaplekiline ja plödine, et ta otsustas selle ära visata. Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiii pettunud. Miks ta selle ära viskas? Banaani! Ma oleksin seda ju ikka süüa saanud. Mis sellest, et nad tõid mulle hunnikutes riideid, vildikaid, komme, jäi mulle meelde see banaan, mida ma ei saanud. Ma sain banaani proovida alles aastaid hiljem. Vanaema tuli linnast jooksuga koju ja ütles, et sai banaane! Vot elu.

Nüüd ise ema olles püüan ma Idale ka pakkuda võimalikult õnnelikku lapsepõlve. Laias laastus arvan ma, et ma olen hakkama saanud, aga sama palju arvan ma ka, et ma olen seda ära rikkunud. Detailidesse enam ei lasku, sest kõik on juba varasemalt öeldud ja ausalt öeldes ei ole ma valmis, et Dagmar Lamp saaks jälle ainest oma kliklugudeks. Eile läksime me Idaga õhtul tülli. Ma lähen endast välja kui ta ei kuula mu sõna ja mulle vastu vaidleb, ma karjusin (või peaksin ma igaksjuhuks poliitkorrektselt kirjutama “häält tõstma”, et vältida võimalikke probleeme?) ta peale. Kui ta siis oli mõnda aega nutnud/jonninud ning mina allkorrusel kõva kivi mänginud, läksin ma üles, et ära leppida. Me läksime veel rohkem tülli. Kuigi teoreetiliselt oli Ida valesti käitunud, sain ma ju täiskasvanuna aru, et tema ei oska olukorda nii analüüsida ning mina kui ema ja täiskasvanu pean vabandama, et karjusin. Ma viskasin Ida kõrvale voodisse pikali ja palusin talt vabandust. Ütlesin, et ta on kõigest hoolimata maailma kõige armsam, parem ja toredam laps ja et me armastame teda väga väga väga väga. Kuuni ja tagasi. Ida nuuksus veel nutta. Ma silitasin ta pead, tegin talle musi ja võtsin ta kaissu. Vaikselt andis Ida mulle andeks, et ma karjusin. Me rääkisime sosinal juttu. Ma püüdsin selgitada, mis mind ärritas ja Ida rääkis oma muredest, soovidest ja kodujuustu-paprika salatist, mida me kindlasti homme peame kodus tegema. Ma silitasin veel ta pead ja minut hiljem nohises see väike kõva kivi- oma ema koopia mu kaisus. Veidi hiljem tõstsime me ta magama meie voodisse, meie keskele. Ma ei tahtnud, et ta ärkaks öösel või hommikul üksinda peale tüli, mulle tundus, et lapsele on oluline, et ta teaks, et ükskõik kui palju pahandust me teeme, siis me oleme ikka ja alati üksteise jaoks olemas. Ja võib olla ka mõned tänapäevased “hiina kleidid”. Selle Belle kleidiga ta vist magaks ka hetkel.

Ma ei ole kasvatusteadlane, mul ei ole lastega kogemusi, aga oma sisetunde, kogemuste ning lapsepõlvemälestuste põhjal julgen ma loota, et kõige olulisem on õnneliku lapsepõlve juures, et laps teaks, et ta on armastatud, no matter what. Kas ma eksin? Olen (vähemalt pooleldi) õigel teel?

*Jah, ma käin Perekooli foorumit lugemas. Blogijate teemad mind ei huvita (õnneks neid pole ka enam olnud), aga huvitav on lugeda inimeste arvamusi erinevatel ühiskondlikel teemadel. Kohe päriselt, see on nagu omamoodi blogi, mida õhtuti sirvida enne magamajäämist. 

Unenäod

Mul on alati olnud hästi sürreaalsed unenäod. Nüüd antidepressantide tõttu on need veel sürreaalsemateks läinud, kui nii saab öelda, sest unenäod on nii tõesed, et mõnikord hommikul ärgates ma ei ole kindel, kas nägin und või on see asi ka päriselt juhtunud mingi aeg tagasi. Ma tean, et see kõlab nii locolt, aga no näiteks võin ma unes näha, et istun arvutis ja kirjutan blogipostitust. Mõnikord pean ma siis järgi vaatama, kas see oli uni või ma päriselt eelmisel õhtul kirjutasin midagi.

Hästi tihti näen ma unes lapsepõlves läbi elatud ebameeldivaid seiku. Tihti on need vanad juhtumised mu unenägudes tänasesse konteksti jõudnud. Ma olen nii tihti õnnelik kui üles ärgates taipan, et see oli vaid uni. Hästi palju on mu unedes hirmu ja põgenemist. Miks?

Kolm- neli korda olen ma unes näinud lähedase inimese surma. Vanatädist nägin und, et me käisime sõjaväes onu vaatamas ja jooksime pärast rongi peale, mina sain rongile, aga tema jäi rongist maha, kukkus pikali ja sõdurid hakkasid teda peksma. Hetk hiljem oli tädi kõrge mäe tipus ja haihtus siis uttu. Tädi suri üsna pea pärast seda unenägu. Muidugi ei osanud ma seda und nähes surmaga seostada, vaid nüüd tagantjärele. Nii ka nende teiste unenägudega. Üks uni lõppes nagu te teate nii, et saatsin peikale sõnumi, et kas ta on surnud. Ta suri umbes samal ajal autoõnnetuse tagajärjel.

Nädal tagasi kirjutas mulle sõbranna, et nägi toda sama peikat unes. “Veider oli,” ütles ta. Tema jaoks ilmselt oligi, aga minu jaoks on sellest peikast unenäod tavalised.  Natuke võib olla ebameeldivad, sest ma ei saa nendest unenägudest aru. Ma ei saa aru, miks ma neid näen. Need ei ole mingid romantilised igatsevad unenäod, mida ma häbeneks ka oma abikaasale rääkida (kuigi ma ei ole seda teinud – ilmselt nüüd tuleb rääkida), vaid kummalised udused unenäod. Ma näen seda peikat tegelemas erinevate asjadega, erinevates situatsioonides, ma tean, et see on tema, aga ma ei näe kunagi tema nägu või on ta vale näoga või on ta nägu udune. Alati. Aga nimi, kohad, tuttavad on tema omad. Ma ei saa aru, miks ma teda udusena näen. Sõbranna ütles, et need on hoopis deemonid.

Mis deemonid ja mille pärast? Ma ei taha deemone unes näha.

Külmkapi peal klaaskuuli sees on natuke ruumi mulle ja siin tihti jalutan

Ma nägin täna ilgelt ebameeldivat und, et keegi tassis tükk tüki haaval laiali tädi Helju korterit. Isegi seinaliistud võttis kaasa, et saavat rahaks teha. Mul oli kahju, aga vähemalt jäi korter alles ja tänasin jumalat, et see toimus ilma kakluseta. Samal ajal kaklesid allkorrusel naabrid, nii et ma hakkasin kartma, ent olin õnnelik, et kaklus otseselt meid ei puudutanud. Lammutasime tädi korterit sõbralikult laiali ja korraga jõudis alumise korruse kaklus ka meieni. Tegin hommikul silmad lahti ja tänasin jumalat, et see kõigest uni oli.

Eks see ilmselt oli natuke mu enda südametunnistus, mis endast märku andis. Peale tädi surma sain ma korteri endale ja panin kohe teistpidi müüki. Raha oli vaja. Ei mõelnud ratsionaalselt, võtsin pangaga ühendust, kuna korter oli laenu tagatis ja sain teada, et kõige õigem oleks korteri müügist saadud raha eest laen tagasi maksta ja uus laen taodelda. “Muidugi saate,” kinnitas laenuhaldur. Pikaajalisemad blogilugejad teavad, et tegelikult hoopiski muidugi ei saanud, nõuded ja ma ei tea mis olid vahepeal muutunud. Ühesõnaga teenisin ma sellest kiirest müügist 15 000 eurot. Laenust sain ka muidugi lahti, aga olgem ausad, see 120 eurot, mis ma laenu eest kuus maksin oleks palju väiksem kui summa, mis mulle korteri välja üürimine sisse oleks toonud. Oleks võinud tehingu pooleli jätta, aga 15 000 tundus ikkagi 15 000 – pealegi olime me just restorani alustamas (mille algkapitali jaoks korter algselt müüki saigi pandud).  Nüüd pole laenu, korterit, restorani ega sissetulekut. Ma võin endale sisendada, et see oli tark otsus, sest maja on vana ja nii edasi, aga fakt jääb, et nüüd tagantjärele tean ma, et… Tagantjärgi tarkus, millega midagi teha pole.

Ei, see ei ole enesehaletuspostitus. Peale tänast vastikut unenägu hakkasin ma mõtlema Ussipesa peale. Kui mitu korda me oleme mõelnud, et lihtsam oleks kogu see majapidamine sinnasamusesse saata ja kolida korterisse, nii et saaks jalad seinale visata ja ei peaks mõtlema selle peale, kas muru niidab end ise ja lumi lükkab end ise laiali. Kui palju kordi me oleme tundnud, et siia majja läheb veel nii palju raha, et see saaks sellist nägu nagu me tahaksime. Kui palju kordi me oleme vaadanud seda vana kuuri ja mõelnud, et hakka jõud peale. Kui palju oleme me mõelnud, kui palju lihtsam oleks mujal. Ükskõik kui palju me neid mõtteid ka ei mõtle, teame me sisimas, et see on meie kodu. Siin on meie mälestused. Meie elu. Olgu see koht nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa, ühelt poolt uueneb, teiselt poolt laguneb, aga see on meie. Ussipesa on nagu Jareki laulusõnad – meie väike Antarktika, meie väike Holland, meie väike Venemaa, meie väike Tai ja kui köögis on sõbrad täis meeldivalt,siis see on me väike Eestimaa. Mul on nii hea meel, et Marek oma vanaisa talu üles otsustas putitada.

Ma loodan, et see püsib ka 100 aasta pärast siin. Teised inimesed, teised kilked, teised tunded, aga loodetavasti ikka see põlvest põlve edasi antud oma tunne omade käes. Siin on kodutunne.

12108795_1662768560607011_6562316902013283520_n.jpg

Teine koht, mis mind paneb heldima ja tänulikkust tundma on vanaema maja. Lobudik imeilusas (ja ilmselt väärtuslikus) paigas, mille onu oleks võinud lihtsalt maha müüa, aga ta ei teinud seda, ta on sellele kohale uut elu sisse andmas ja see teeb mind tänulikuks. Seal on möödud pea kogu mu lapsepõlv. Seal on möödunud mu õe lapsepõlv. Seal on möödunud mu ema ja onu lapsepõlv. Seal on mälestused, seal on elu, seal on samasugune kodu tunne nagu Ussipesas. See on oma. Isegi siis kui oli lobudik, oli seal mõnus olla. Okei, mitte puberteedina, sest kes see ikka tahab selles vanuses maale vanaema juurde minna, aga muidu on see koht alati ja kõigile südamelähedane. Rahalisest väärtusest olulisemad on emotsionaalsed väärtused ja tulevikku mõtlemine. Lihtne oleks ka see olnud maha müüa, aga taibukad inimene mõtleb, mis saab edasi. Mis saab siis kui raha otsa saab. Mida siis müüa.

Ma loodan, et saan kaheksakümneaastaselt seal kepi najal aias ringi kõndida ja lastelastele ning teistele noortele sugulastele rääkida, kuidas ma vanaema võõrasemadest lillesuppi keetsin. Millegi pärast tahtis vanaema mulle kere peale anda.

IMG_4566

Kolmas koht, mis tekitab erilise tunde on meie oma väike Bullerby, kus kõrvuti elavad minu isa ja tema kaks õde. Minu lapsepõlve kõige helgemad mälestused on ilmselt sealt, sest kui maal vanaema juures oli mõnikord igav, siis siin jagus meil tädilastega tegevusi rohkem kui vanematele ilmselt meeldinud oleks. Triigitud saiadest retkedeni kaugele kaugele Vaarikasaarele (mis lapsena tundus nii kaugel, ent nüüd avastasin alles hiljuti et see on ootamatult tädi majale nii lähedale tulnud).  Ma kasvasin isata ja selle väikese Bullerby suurim väärtus minu jaoks oli see, et kuigi ma olin külas tädil ja tädilastel, oli mu väikeses “hüljatud lapse” peakeses teadmine, et isa on seal samas.  Mulle oli tähtis (olgu see siis lapselik enesepettus) teadmine, et mul ikkagi oli isa olemas. Need on sellised tunded ja teemad, millest ma väga tihti ei räägi, aga ma kujutasin endale aegajalt ette, et tegelikult olen ma nädalavahetusel isal külas.

Kui palju on neid kohti, kus vennad-õed niimoodi harmooniliselt koos elavad? Mulle on alati tundunud see koht selle pärast nii maagiline, erilise energiaga. Ma ei ole ilmselt ainus, kes nii arvab ja on tänulik, et selline oma Bullerby eksisteerib. Nüüd saab minu asemel seal käia Ida. Samamoodi nagu käisin mina. Tädi pool. Ma näen seda laia naeratust tema suul kui ta saab tädi Pepe juurde minna. Ma olen nii tänulik, et ta saab kogeda minu lapsepõlve Bullerbyt. Samas saab öelda, et nägi ka vanaisa. Isegi kui korraks või vilksamisi.

Ma olen oma hinges lootusetu romantik. Ma loodan, et sellised Bullerbyd jäävad püsima.

20800273_1938114829739048_4845030991543891726_n

See kole uni pani mind tänulikkust tundma ja lootma, et keegi ei raputa seda klaaskuuli. Mitte kunagi. Naiivne? Teil oleks samad mõtted kui te oleks nii koledat und näinud.

Koonerdamine ja kokkuhoid

Ma olen natuke napakas inimene (aga seda te juba ju teate), megapaljude kiiksudega, üks neist on see, et ma olen täielik kooner. Mingite asjade koha pealt. See on mulle vist mu vanatädi Heljust sisse kodeeritud. Tema oli selline naine, kes oskas põhimõtteliselt mitte millestki teha valmis pidusöögi, mis viis keele alla. Kui ta oleks veel elus, siis ma teeks temaga koos kodurestorani, paneks tema peakokaks ja me oleks täielik hitt. Tema söögitegemise oskused olid fenomenaalsed. Mul on natuke kahju, et ma arvasin, et tädi elab igavesti ja ei õppinud tema saladusi selgeks. Mul on alles küll tema retseptivihikud, kuid see pole päris see.

Tädi oli hästi lahke ja oleks vist mulle ära andnud kõik, mis tal oli ja mida ma oleks tahtnud. Puberteedina ja hiljem “laenas” ta mulle pidevalt raha, kirjutas selle oma märkmikusse üles ja kui laen sai tagasi makstud, siis tegelikult teadsin ma, et pea igal tähtpäeval nagu sünnipäevad ja jõulud ja tõnisepäev ja mardipäev ja karjalaskepäev, tegi ta kingitusi ja kinkis mulle sama suured summad kui ma laenanud ja tagasi maksnud olin. Või siis teinekord juhtus lausa nii, et ta “laenas” millegi jaoks raha, ütles, et las see jääda sünnipäevakingiks, aga kuna sünnipäevani oli näiteks kolm kuud aega, siis kinkis ta sünnipäevaks ikka sama suure summa uuesti.  Tädi oli tavaline pensionär. Kust tal siis alati nii palju raha oli? Ta reaalselt koonerdas ja kogus sukasäärde (hommikumantli taskusse). Kui ta suri, siis leidis onu Endel selle rahataskuga hommikumantli üles ja natuke liialdades ning võllanalja tehes oli ta tol hetkel nagu Ervin Abel “Siin me oleme” filmist. Palus meil poest lausa õlut tuua. Ja endale likööri. Maasika oma.  Muidugi tundis ta tädist puudust, ma mäletan tema kõne tädi peielauas kui ta palus tädi käest vabandust, et oli teinekord halb mees olnud, aga too rahakoti leidmine oli mingi hetkeline rõõmutunne. Tädi oli tugeva iseloomuga kange naine. Kui tema koonerdas, siis tähendas see, et ka onu pidi koonerdama.

Tädi ja onu olid kihvt paar. Tädi oli pikk ja peenike, onu lühike ja paksuke, terve elu kutsus tädi oma meest Nunnuks. Kõik kutsusid teda tädi järgi  Nunnuks. Tädi aga oli Daam. Suure algustähega.

tü26.JPG

Ta õpetas mulle palju. Sealhulgas ka koonerdamist. Ma ei arva, et see on paha. Muidugi hetkel olen ma olukorras, kus ma paratamatult peangi koonerdama, et oma väljaminekute ja laenude ja võlgadega hakkama saada, kuid laias laastus olen ma nagu tädi Helju. Aastaid kogusin ma raha reaalselt “sukasäärde”, mitte pangakontole. Mul oli kodus peidus mitmeid tuhandeid kroone ja hiljem eurosid. Minu “säästukonto”.  Keegi ei teadnud sellest, ma võib olla polegi sellest kellelegi rääkinud. Kui mingi summa oli koos, siis ma lubasin endale mõne suurema väljamineku, mõne asja, mida ma olin tahtnud. Kõige viimaseks “säästukonto ostuks” sai Itaalia reis enne Ida sündi. Mulle meeldis mu väike saladus. Ma loodan, et ma saan varsti tagasi järjele ja uue konto “avada”.

Mulle meeldib hästi süüa, aga mul on (ilmselt tädi Heljust) üks tõsine kiiks. Ma ei armasta raha raisata koduse toidu peale. Ma ei suuda toidu peale raha raisata. Restoranis ja reisil söömine on midagi muud, aga koju ei osta ma põhimõtteliselt kunagi uhkeid toite. Argipäevadeks. Hiljuti tegin ma kodus söögiks liharulle ja mu 10 aastat noorem sõbranna küsis mult, et mis imelikke vanaaegseid toite ma teen ometi, et kas mul piinlik ei ole. Ei ole piinlik, mulle meeldib kodus süüa tavalist ja soodsat toitu ning “hullata” restoranis. Restoranis süües ei vali ma näiteks kunagi kana, see on nii igav. Ma valin pigem midagi huvitavat. Mu teine sõbranna postitas hiljuti pildi, kus ta Poolas “duck blood soup´i” sõi. Kõlab õõvastavalt, aga ma restoranis ma prooviksin pigem sellist rooga kuu läheksin kindla peale. Lammast ei ole ma kodus kunagi teinud, kuigi (hästi tehtud) lambakarree on üks mu lemmikuid toite, ma ei raatsi. Toidu kohapealt ma koonerdan täielikult.

Ma olen nõus ühe oma teise sõbrannaga, et raha on kulutamiseks, vahend elamiseks, kuid me jäime eriarvamusele selle koha pealt, kus ja millele seda kulutada. Mul on kapis üks ainus must kleit – DKNY oma, temal on kapis 8093 musta kleiti H&Mist ja Reservedist, jumal tänatud et mitte Sheinsidest.  Tema teeb õhtusöögiks vähemalt parti ja hiidkrevette, minna kartulit ja kastet. “Ära sa seda kusagil kõva häälega küll räägi,” ütles ta, “inimesed arvavad, et sa oled vaene.”

Ma ei ole vaene. Ma olen lihtsalt teatud asjade pealt kooner. Hoian kokku asjade jaoks, mis mulle korda lähevad. Näiteks reisimine. Ja kodusisutsus. Te ei kujuta ette, kuidas ma tahaksin hetkel minna Itaaliasse. Ja nii ongi, et (kui laenud ja võlad makstud) ma pigem koonerdan kodus ning siis lähen ja reisin. Ei lähe reisile oma võileivakotike seljas, vaid lähen restorani ja tellin seda, mida tahan.

Uut kümnekohalist söögilauda tahaksin ka.

14030800_1129407030431173_1735696564_n-1