Need kullerkuppude pildid, millest ma Facebookis rääkisin, tuletasid mulle meelde üht imeilusat päeva hytta’s. Juba kaheksa aastat tagasi. See on üks nendest mälestustest, mis mul on nii eredalt meeles nagu oleks see eile olnud. Kas ma kõlasin nagu see vanadaam Titanicult just?
Aga see on üks eriline mälestus, sest kuigi hytta oli kõige võrratum koht, kus ma elanud olen, siis veider mõelda, et suurema osa sellest ajast elasin ma omamoodi udu sees. Kulgesin. Ilusate ja romantiliste piltide taga oli peidus sügav depressioon. Mitte sõnakõlksuna või diagnoosina, mille ma ise endale külge oleksin guugeldanud. Vaid psühholoogi pandud diagnoos koos antidepressantidega.
Selliste ilmadega on lausa patt toas istuda, seda juba pöhjusel, et ega Norra suve ette ei tea (täna hommikul linna söites kuulsin ma raadiost, et kusagil piirkonnas vöib lund sadada. APPI!) ja nii me peale tööd terassil elamegi.
Näete, Ida on hytta´s üles kasvanud. Eile kui me talle Satu surmast rääkisime, rääkisime ka, et nüüd me ei saa talle enam külla minna, aga et meile jäävad pildid ja mälestused. Ida mõtles viivu ja ütles:”Jah, ma tean, et ei saa, sinna kolivad teised inimesed inimesed. (paus) Aga selles teise majas, hytta´s me ju saame käia!”
//
*muinasjutuline soome keeles 
Skafferiest, kus me kohvitamas käisime, pean ma eraldi postituse tegema. Ma olen seda kohvikut pikalt Facebookis jälginud, kuid kunagi pole olnud võimalust sinna sattuda. No kas on auto katki olnud või pole teist üldse olnud või… Nüüd oli terve auto ja hea seltskond. Patt oleks olnud see koht külastamata jätta. Õnneks sattus ka suvi just sel päeval olema.
Ülejäänud internetitud päevad (jah, selle pärast ma ei olegi kõikidele sõnumitele, meilidele vastanud, meil oli piiratud internet ja seda kasutasime me “hädavajalikeks” töödeks + mõned kohustuslikud Instagrami sutsakad of course) veetsime me hytta´s. Seal verandal istudes, samal ajal kui põdrad OTSE meie akna alt mööda jalutasid, krevette süües tundus tegelikult lausa uskumatu, et meil on olnud selline võimalus seda kohta koduks nimetada. Tõeliselt muinasjutuline koht! Ja no ausalt, kõlab klišeena, aga ei saa ju elu üle nuriseda kui elad/oled elanud sellises kohas! Ja no alpakad koduloomadena. Mida sa hing veel ihkad, ausalt, ma küsin kohe päris siiralt!
Ja siis läks põnevaks! Ma ei tea, kes see hull oli, kes ütles, et tal on vaja Stavangerisse kliendi juurde minna ja et seda võiks autoga teha? Ma keeldun tunnistamast, et see olin mina. Noh igal juhul rentisime me mu tuttava tuttavalt auto ja ajama me Lillehammerist Stavangeri poole panime. Satu ütles veel, et me ei sõida seda maad kahe päevaga ära, kuid meie olime uljad. Muidugi sõidame. Kõigest 505 kilomeetrit! Gps näitas sõiduajaks küll kaheksa tundi, aga no mis…väike asi! Ma teadsin küll, et tee viib meid üle mägede, kuid jumala eest, ma ei olnud arvestanud sellega, et nende 87678m kõrguste mägede otsas, neist üles-alla, ümber ja üle sõitmine võtab aega. Hingematvalt ilus on küll, aga… Ega siis meie ei ole normaalsed inimesed, kes ENNE reisi endale teekonna ja võimalikud ööbimiskohad selgeks teeks.
Poolel teel oli meil selge, et me ei jõua mitte mingi nipiga õhtuks Stavangerisse ning me hakkasime otsima ööbimiskohta. Ei ole eriti lihtne autosõidu ajal sobivat hotelli leida kui 1) sul pole internetti 2) sa ei tea koha nimesid ja 3) su gps, mille sa hambad ristis telefoniarvet kartes siiski sisse lülitad, lolliks läheb. Ahjaa, 4) ka – on puhkuste tippaeg ning hotellid maksavad väikese varanduse. Lõpuks õnnestus mul leida üks motell, mis tol hetkel kui ma hotelli broneerisin, tundus olevat 97 km kaugusel – see sobib, mõtlesime meie ja ma broneerisin hotelli ära (57 km, mis oli vahemaa esimese hotellini, tundus TOL HETKEL liiga lähedal). Kui me tund aega hiljem gpsi jälle sisse panime (ei, me ei sõitnud SEE KORD huupi, vaid kirjutasime endale üles teenumbri ja kohad, millest läbi peame sõitma) näitas gps vahemaaks hotellini 138km ja 1h 40 minutit. Te ei kujuta ette, mitu korda ma emale ütlesin, et magame siin samas autos, sest mina (kes ma istusin kõrval) tundsin, et ma enam ei jaksa sõita, seda enam, et meile tundus, et me oleme sattunud ringteele. Ma ei julgenud küsida, kas ema on ka väsinud, aga iga normaalne inimene oleks. Sest ilma igasugu liialduseta sõitsime me üle ja ümber 987986 m kõrgustest mägedest max 50 km tunnis.
Muidugi kui lõpuni aus olla, siis tegelikult oli ju ette teada, et kui autosse satume mina ja emme ja Ida, siis on seiklused juba meie reisi ette kirjutatud ning muidu ma ei teaks, et ka see lõunapool Norrat on IMEILUS, aga ei olnud midagi mõnusamat kui me LÕPUKS (kui meile tundus, et Ryssland* nimelist kohta EI OLE olemas) ometi oma hotelli üles leidsime.
Homme jätkame me reisi Stavangeri suunas. Tõotab tulla huvitav päev. Ja mis kõige hullem – me peame ka tagasi sõitma. Gps näitab sõiduajaks üle 13 tunni. Ma ei tea… Tundub ikka hullumeelne. Nii hullumeelne, et vaid minusugune hull otsustab 40minutilise lennukisõidu asemel 24tunnise autosõidu kasuks.
*koha nimi oli siiski Rysstad, aga kohati tundus küll et oleme sihtkohaks Ryssland (Venemaa) pannud.