Kui eelmisel nädalavahetusel veetsin ma aega oma venna õega, siis sel nädalavahetusel tutvusime me vennaga oma tuttuute vendade ja õdedega, kes loomulikult meile ju päriselt vennad ja õed ei ole ehk siis käisime isa abielu tähistamas. Nojah, eks ma pean tunnistama, et salaja abiellumine pahandas mind natuke, aga lõppkokkuvõttes mõtlen ma, et mis see minu asi on. Ja eile oli meil väga meeleolukas tähistamine/tutvumisõhtu. Hästi palju toredaid inimesi, huumorit ja õnnelik noorpaar.
Õhtusöögil käisime me sellises Hiina restoranis nagu Hot Pot. Kui ma veel noor ja kena olin, oli seal Tartu kõige popim restoran Tsink Plekk Pang, nüüd oli nimi vahetunud, aga toit oli ikka väga hea. Kui armastate hiina toitu, siis julgen väga soovitada. Ja mõnusalt avar oli ka, ideaalne väikeseks koosviibimiseks. Mis mind muidugi imestama pani, oli natuke ükskõikne teenindus. Tund aega ootasime me vahuveini ja kui isa siis seda meelde läks tuletama, selgus, et neil polegi vahuveini. Kui mul oleks restoran, kuhu tuleb üsna suur seltskond, siis ma eeldaks, et nad tulevad tähistama midagi ja vaataks igaks juhuks varud üle. Või jookseks kõrvalolevasse poodi. Või jumala eest, lihtsalt tuleks ütleks, et meil pole vahuveini. Kui see natuke aeglane ja tuim teenindus välja arvata, siis restorani enda kohta ei ole mul ühtegi kehva sõna öelda. Lähen teinekordki. Vahelduseks täitsa vahva külastada ka mõnd Tartu toidukohta, mis Joelile ei kuulu:D
Hommikul hakkasime võimalikult ruttu kodu poole liikuma. sest peale reisi ja enne hullumeelset töönädalat ei ole midagi mõnusamat kui lihtsalt kodus olla. Läks see asi muidugi nii, et meie Idaga jäime koju toimetama ja Marek läks tööle miskit tulekahju kustutama. Mina ei suutnud vastu panna kiusatusele lahti korkida vein, mille Marek mulle Saksamaalt tõi ja isegi kui te nüüd peate mind alkohoolikuks, sest, kes see ikka pühapäeval veini joob, siis ma ei saa seda enda teada hoida, kuna tegu on ÜLIhea veiniga, mida ma lihtsalt tahan soovitada veinisõpradele. Nii puuviljane ja pehme.
Facebookist te juba nägite mu uusi serveerimisaluseid, mis pidada hoopis kulbihoidjad olema. Ma selle peale poleks tulnudki, et neid kulbihoidjateks pidada, aga täiega kujutasin neid nähes ette, kuidas sealt saab mõne mõnusa eelroa serveerida. Mulle tulid silme ette kohe metsaannid või kreemjas pasteet kaunistatud jõhvikate või mõne maitseaineoksaga. No täiesti hakkas silme ees jooksma, kuidas neid laua katmisel ära saaks kasutada. Mitte et ma väga suur lauakatja oleks, aga mõnikord ikka tuleb tahtmine.
Ida on täiesti hull kokandushuviline ja iga kord kui ma süüa teen pean ma välja mõtlema, mida talle teha anda, sest ta nõuab, et mida ta teha saab. Seekord usaldasin natuke kartlikult talle seente hakkimise. Ta on oma ema moodi plähmerdis ja terav nuga tema käes ei tundunud kõige õigem otsus, aga jummel, kus ma olen oma last alahinnanud. Nii osavat ja pühendunud seenehakkijat andis leida. Boonuseks muidugi see, et ta oli vähemalt 20 minutit tasa. Ta on natuke oma isasse, kes kogu aeg rääkima peab. Ja kui ma ütlen kogu aeg, siis ma mõtlen KOGU AEG.
Õhtu lõpetuseks avastas Ida kapist ühe oma sünnipäevakingi. Ma olin selle ära peitnud, sest ei olnud viitsinud nende klaasivärvidega mässata. Nüüd mõtlesin, et no hea küll…värvime siis. Kui te otsite kingitust umbes nelja-aastasele lapsele, siis see on üks pagana äge kingitus. Mitte et ma teaks, kust neid osta saab ja mis nad maksavad, aga me mõlemad sattusime vaimustusse. Üliäge asi! Ma ostaks kohe ise ka veel paar komplekti, saab ka vahvaid kingitusi teha teistel. No nii isadepäevaks ja emadepäevaks;)
Aa, no puhtalt nime pärast ostsin Marekile lennujaamast väikese kingituse ka. Ida poolt. Oma isale kinkisin ma isadepäevaks nagu lubatud pohmaka. Võta heaks, isa!
Ida omalt poolt tegi Marekile veel ühe väikese kingituse. Tai bohh, Marek, kui sa ei arva, et see maailma kõige ilusam lillepott on.
