Mul oli nii hea meel reede öösel koju jõuda. Maailma parim tunne? Oma koju jõudmine peale reisi. Siis ei tundu kõik need poolikud asjad, mis muidu kodus häirivad, poolikud, vaid kodu tundub nii ilus ja armas ja mõnus.

Üks osa minust oleks terve nädalavahetuse lihtsalt laiselnud, aga teine osa minust teadis, et pole ammu sõbrannadega kokku saanud ja mul oli nii hea meel, et me leidsime võimaluse kokku tulla Ussipessa. Tegelikult pidi see olema tüdrukute tripp Riiga, aga ajad ei klappinud ja mina ei oleks saanud kuidagi osaleda, nii Riiast sai Laulasmaa spaa. Kuna aga meil on ju ka nüüd saun, siis mugavalt sai Laulasmaast Ussipesa saunaõhtu. Mis me ikka sinna spaasse lähme, mõtlesime me, niikuinii enamuse ajast istuks me hotellirestos või toas, lobiseks, vahiks telekat, sööks ja jooks veini. Ussipesa sobis mulle veel kõige paremini. Ei pidanud kodustki välja minema!

Ma olen hetkel natukene tervisliku toitumise ja taimetoidu lainel, nii et Loodusväe kokkamisüritusele (millest ma pikemalt eraldi kirjutan varsti) olen ma igavesti tänulik. Sain nii palju inspiratsiooni ja retsepte, millega katsetada. Ma olen ka varem rääkinud, et ma ei ole väga mängija-tüüpi ema, mulle ei meeldi meisterdada ja ma ei ole väga osav lapsega koos mängimises, küll aga meeldib mulle lapsega koos asju teha. Minu suureks rõõmuks armastab Ida kokkamist ja igal vähimalgi võimalusel on ta mul köögis abiks. Mõnikord ei saa seda muidugi abiks nimetada, aga vahet ei ole, et võtab kauem aega ja on rohkem koristamist, oluline on see, et ta saab katsetada ja proovida.

Külaliste saabudes muutus meie kodu mõnusaks segasumma suvilaks. Ma olin sellest natuke puudust tundnud. Ma ei ole kõige parem võõrustaja, ma olen piisavalt laisk ega viitsi kunagi liiga palju ettevalmistusi teha ja maja koristada/kaunistada, aga mulle jubedalt meeldivad külalised. Mõnikord ma mõtlen küll, et tahaks olla selline ideaalne koduperenaine, et üllataks külalisi uhke pidulaua ja kaunistatud koduga, aga siiani on see vaid mõtteks jäänud. Ei ole vist seda soolikat, aga ma ikka kadestan neid inimesi, kes viitsivad ja oskavad. Noh igatahes kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi öelnud, et ma valin tüdrukutega spaapuhkuse asemel koduse nädalavahetuse, kus jooksevad ringi kuus last, siis ma oleks teile öelnud, et te olete hulluks läinud. Lastekisa ei ole ju mingi puhkus! Puhkus võib olla mitte, aga tore siiski. Lapsed tegelesid oma asjadega ülemisel korrusel, meie oma asjadega alumisel korrusel. Kui lärm liiga tugevaks läks, käisime kordamööda korda majja löömas.

Marek oli seekord naiste seltskonnas ainus mees (täiskasvanud mees siis) ja otsustas sauna ära kaduda, et omaette lõõgastuda. Omaette lõõgastumine tuli tal välja täpselt nii:

Isadepäev pidi ju olema see päev kui puhkuse asemel antakse isadele võimalus lastega koos midagi teha. Me andsime Marekile selle võimaluse. Boonuseks ühe lapse asemel sai ta endale neli last kantseldamiseks. Igati aus isadepäevakink! Ja kuna tema isadepäeva kingiks oligi saun, siis tundus loogiline, et tema kantseldab lapsi saunas. Okei, nali, ega need lapsed seal kaua ei püsinud ja nii sai Marek ikkagi lõpuks ka oma ärateenitud puhkusehetke. Ta on siin viimasel ajal vaesekene nagu üksikvanem. Mina vaid tulen korraks, pakin kohvri lahti/kokku ja kaon. Ma võin siin ta kallal küll vinguda ja viriseda, aga pole tal tegelikult häda kedagi. Pott ja kaas said kokku!

Külaliste lahkudes koristasime kiirelt kodu ja nüüd läheb pühapäev edasi puhtalt laiseldes. Hommikul (öösel?) on vaja juba 3:30 ärgata. Pagan see esimene lend nii varajane on. Hommikused lennud on ebainimlikud.

Keegi kunagi küsis mu maaliseina kohta, et kas ma sellest ei tahaks pikemalt rääkida. Tegelikult ei ole siin midagi rohkem rääkida, kui et ma olen piltide armastuse saanud kodust ja Norra vahetusperedest kaasa. Norras elasin ma pere juures, kes olid kunstikollektsionäärid, nende kodus olid kõik seinad maale täis. Ma käisin aegajalt seal kodus ringi nagu kunstimuuseumis ja lihtsalt imetlesin maale. Minu “maalikogu” on muidugi äärmiselt lahja, aga kõik need on mulle/meile armsad ja olulised. Navitrolla pilte hakkasin ma kunagi oma peikaga koguma. Tundub kummaline vana peikaga soetatud pilte seinal aukohal hoida? Võib olla, aga minu jaoks on see viis teda mälestada, Marek teab seda ja ei tee sellest probleemi, on selge, et noores eas surmaga nii ligidalt kokku puutumine on mind inimesena palju muutnud. Need pildid meenutavad mulle üht olulist eluetappi. Teine kõige olulisem pilt on kootud pilt blondist naisest. See on Mareki vanaema tehtud ja Mareki ema kinkis selle mulle sünnipäevaks. Mareki ema arvates meenutas see pilt mind. Ka teised on arvanud, et pilt on minust. Mareki vanaemaga ei ole ma kunagi kohtunud. Looduspildid (v.a kootud männipilt, mis ka Mareki vanaema tehtud) on emme kinkinud – Rootsi second hand leiud – ja Astrid Lindgreni raamatute illustratsioone meenutavad pildid ostsin mina Sõbralt Sõbrale poest, vaieldamatult ühed minu lemmikud. Kuldses raamis oleva pildikese ostsin ma vanalinnast Marekile sõbrapäevaks kunagi ammu. Kaks majakatusel istuvat kassi, kes vanalinna torne vaatavad,  meenutab mulle meie pulmavalssi. Käime katuseid mööda, Tule lähme turnime tornides, Lähme, katsume pilvi, Lähme värvime taeva siniseks, Ühed tahavad palju, teised rohkem veel Mõned tahavad kõike, Nad ei kõnni katustel. Me ei näe teisi kihutamas ringi, Meil on silmad ainult teineteise jaoks, Meil on aega hoida teineteisest kinni, Maailm kuhugi ei kao….maailm kuhugi ei kao.