Isadepäevast. Ausalt.

Loen jälle erinevaid kommentaare. Seekord isadepäeva kohta ning ma mõistan, et see tekitab erinevaid tundeid. Mina, olles lahutatud vanemate laps ja elanud ajal, mil ei olnud kombeks, et laps elab natuke ema juures ja natuke isa juures, olen läbi elanud erinevad tunded seoses selle päevaga.

Ma olen isadepäeva vihanud, sest ma olen tundnud end alati nagu “see teine”, “see ülearune”, ma pean praegugi isadepäeva selliseks veidi vastikuks formaalsuseks ja see pole tingitud mitte enam sellest, et ma olen olnud nö isata laps, vaid ma olen ise ka olnud see, kes pole isa peale mõelnud. Kuidas on isadepäeval tundnud end tema? Ma ei ole seda kunagi küsinud, sest lihtsam on ju olnud mõelda, et kannataja/ohver olen mina.

Isast ja isadepäevast

Ma ei ole alati armastanud isadepäeva. Ma ei ole ka alati armastanud oma isa. Lahutatud vanemad, uued pered ning paratamatult tundsin ma lapsena, et ma ei mahu võrrandisse, olin ühel ja teisel pool justkui ülearune, see igavene teine. Seega ei olnud isadepäev ja emadepäev kunagi mu lemmikpüha, tundsin nende päevade vastu salaja trotsi. Mul oli nende päevadega armastan-vihkan suhe.

Samad tunded on mul olnud ka isa suhtes. Armastan-vihkan. Lapsena ma mäletan, et rääkisin teistele, et käisin isal külas, aga tegelikkuses tähendas see seda, et olin isa õe juures ning käisin isale “tere” ütlemas. Ega me kumbki midagi rääkida ei osanud, aga ma mäletan, et mulle oli see oluline, et sain tal nö külas käia. Isegi kui see tähendas enne bussile minekut ukse vahelt kohmakalt “tere” ütlemist. Ma idealiseerisin oma isa. Vaatasin oma beebipilte ja tundsin uhkust, et mul on maailma parim isa. Mis sellest, et teda ei olnud kunagi olemas. Ma olin endale võtnud pähe, et mul on maailma parim isa. Ise teda tundmatagi.

Nädalavahetuse loba

Mul oli nii hea meel reede öösel koju jõuda. Maailma parim tunne? Oma koju jõudmine peale reisi. Siis ei tundu kõik need poolikud asjad, mis muidu kodus häirivad, poolikud, vaid kodu tundub nii ilus ja armas ja mõnus.

Üks osa minust oleks terve nädalavahetuse lihtsalt laiselnud, aga teine osa minust teadis, et pole ammu sõbrannadega kokku saanud ja mul oli nii hea meel, et me leidsime võimaluse kokku tulla Ussipessa. Tegelikult pidi see olema tüdrukute tripp Riiga, aga ajad ei klappinud ja mina ei oleks saanud kuidagi osaleda, nii Riiast sai Laulasmaa spaa. Kuna aga meil on ju ka nüüd saun, siis mugavalt sai Laulasmaast Ussipesa saunaõhtu. Mis me ikka sinna spaasse lähme, mõtlesime me, niikuinii enamuse ajast istuks me hotellirestos või toas, lobiseks, vahiks telekat, sööks ja jooks veini. Ussipesa sobis mulle veel kõige paremini. Ei pidanud kodustki välja minema!

Ma olen hetkel natukene tervisliku toitumise ja taimetoidu lainel, nii et Loodusväe kokkamisüritusele (millest ma pikemalt eraldi kirjutan varsti) olen ma igavesti tänulik. Sain nii palju inspiratsiooni ja retsepte, millega katsetada. Ma olen ka varem rääkinud, et ma ei ole väga mängija-tüüpi ema, mulle ei meeldi meisterdada ja ma ei ole väga osav lapsega koos mängimises, küll aga meeldib mulle lapsega koos asju teha. Minu suureks rõõmuks armastab Ida kokkamist ja igal vähimalgi võimalusel on ta mul köögis abiks. Mõnikord ei saa seda muidugi abiks nimetada, aga vahet ei ole, et võtab kauem aega ja on rohkem koristamist, oluline on see, et ta saab katsetada ja proovida.

DSC00731DSC00748DSC00762DSC00768

Külaliste saabudes muutus meie kodu mõnusaks segasumma suvilaks. Ma olin sellest natuke puudust tundnud. Ma ei ole kõige parem võõrustaja, ma olen piisavalt laisk ega viitsi kunagi liiga palju ettevalmistusi teha ja maja koristada/kaunistada, aga mulle jubedalt meeldivad külalised. Mõnikord ma mõtlen küll, et tahaks olla selline ideaalne koduperenaine, et üllataks külalisi uhke pidulaua ja kaunistatud koduga, aga siiani on see vaid mõtteks jäänud. Ei ole vist seda soolikat, aga ma ikka kadestan neid inimesi, kes viitsivad ja oskavad. Noh igatahes kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi öelnud, et ma valin tüdrukutega spaapuhkuse asemel koduse nädalavahetuse, kus jooksevad ringi kuus last, siis ma oleks teile öelnud, et te olete hulluks läinud. Lastekisa ei ole ju mingi puhkus! Puhkus võib olla mitte, aga tore siiski. Lapsed tegelesid oma asjadega ülemisel korrusel, meie oma asjadega alumisel korrusel. Kui lärm liiga tugevaks läks, käisime kordamööda korda majja löömas.

Marek oli seekord naiste seltskonnas ainus mees (täiskasvanud mees siis) ja otsustas sauna ära kaduda, et omaette lõõgastuda. Omaette lõõgastumine tuli tal välja täpselt nii:

DSC00771.JPG

Isadepäev pidi ju olema see päev kui puhkuse asemel antakse isadele võimalus lastega koos midagi teha. Me andsime Marekile selle võimaluse. Boonuseks ühe lapse asemel sai ta endale neli last kantseldamiseks. Igati aus isadepäevakink! Ja kuna tema isadepäeva kingiks oligi saun, siis tundus loogiline, et tema kantseldab lapsi saunas. Okei, nali, ega need lapsed seal kaua ei püsinud ja nii sai Marek ikkagi lõpuks ka oma ärateenitud puhkusehetke. Ta on siin viimasel ajal vaesekene nagu üksikvanem. Mina vaid tulen korraks, pakin kohvri lahti/kokku ja kaon. Ma võin siin ta kallal küll vinguda ja viriseda, aga pole tal tegelikult häda kedagi. Pott ja kaas said kokku!

DSC00776.JPG

Külaliste lahkudes koristasime kiirelt kodu ja nüüd läheb pühapäev edasi puhtalt laiseldes. Hommikul (öösel?) on vaja juba 3:30 ärgata. Pagan see esimene lend nii varajane on. Hommikused lennud on ebainimlikud.

Keegi kunagi küsis mu maaliseina kohta, et kas ma sellest ei tahaks pikemalt rääkida. Tegelikult ei ole siin midagi rohkem rääkida, kui et ma olen piltide armastuse saanud kodust ja Norra vahetusperedest kaasa. Norras elasin ma pere juures, kes olid kunstikollektsionäärid, nende kodus olid kõik seinad maale täis. Ma käisin aegajalt seal kodus ringi nagu kunstimuuseumis ja lihtsalt imetlesin maale. Minu “maalikogu” on muidugi äärmiselt lahja, aga kõik need on mulle/meile armsad ja olulised. Navitrolla pilte hakkasin ma kunagi oma peikaga koguma. Tundub kummaline vana peikaga soetatud pilte seinal aukohal hoida? Võib olla, aga minu jaoks on see viis teda mälestada, Marek teab seda ja ei tee sellest probleemi, on selge, et noores eas surmaga nii ligidalt kokku puutumine on mind inimesena palju muutnud. Need pildid meenutavad mulle üht olulist eluetappi. Teine kõige olulisem pilt on kootud pilt blondist naisest. See on Mareki vanaema tehtud ja Mareki ema kinkis selle mulle sünnipäevaks. Mareki ema arvates meenutas see pilt mind. Ka teised on arvanud, et pilt on minust. Mareki vanaemaga ei ole ma kunagi kohtunud. Looduspildid (v.a kootud männipilt, mis ka Mareki vanaema tehtud) on emme kinkinud – Rootsi second hand leiud – ja Astrid Lindgreni raamatute illustratsioone meenutavad pildid ostsin mina Sõbralt Sõbrale poest, vaieldamatult ühed minu lemmikud. Kuldses raamis oleva pildikese ostsin ma vanalinnast Marekile sõbrapäevaks kunagi ammu. Kaks majakatusel istuvat kassi, kes vanalinna torne vaatavad,  meenutab mulle meie pulmavalssi. Käime katuseid mööda, Tule lähme turnime tornides, Lähme, katsume pilvi, Lähme värvime taeva siniseks, Ühed tahavad palju, teised rohkem veel Mõned tahavad kõike, Nad ei kõnni katustel. Me ei näe teisi kihutamas ringi, Meil on silmad ainult teineteise jaoks, Meil on aega hoida teineteisest kinni, Maailm kuhugi ei kao….maailm kuhugi ei kao.

DSC00781DSC00777 Igasugu pilte on mul veel. Osad on ülemisel korrusel seintel. Osa ootavad ikka evel igavese remondi lõppu.

Mul on maailma kõige parem isa!

Täpselt nii ütleb homme ilmselt suur osa inimesi oma isale. Mina ütlen ka. Kõlab veidralt, arvestades seda, et olen lahutatud vanemate laps, isa kui sellist isa-isa ei ole mul otseselt kunagi olnud ja ma arvan, et lahutatud vanemate laps jääb mingil määral alati kaotajaks, teisele kohale, üleliigseks. Aga ei, ärge saage minust valesti aru, see ei ole siin mingi peen iroonia või kibestumus ja ärapanemine, ma päriselt arvan, et kõigest hoolimata on mul äge isa.

Asi polegi suure tõenäosusega selles, milline on olnud või ei ole ole olnud minu suhe isaga, ma ei ole lapsena teda isegi kuigi palju tundnud, kuid oluline on see, kuidas meie kodus minu isast räägiti. Alati vaid positiivset, keegi ei näidanud välja ei kibestumust, viha, pettumust,  minu ees ei räägitud kunagi isast midagi halba. Mina ei tea ju täpselt, kuidas mu vanemad lahku läksid ja mida nad teineteisest peale lahutust arvasid, kuid minule räägiti alati, et isa oli kihvt, omamoodi, võib olla isegi laisk ja mugav, aga muheda huumoriga, nii et keegi ei pannud seda pahaks. Vanaema räägib siiani, kuidas ta kord puid raius ja isa kõrval kännul istus ning anekdoote rääkis. “Töö läks kohe kiiremini,” naerab vanaema siiamaani. Isa oli projektijuht.

Nädalavahetus

Kui eelmisel nädalavahetusel veetsin ma aega oma venna õega, siis sel nädalavahetusel tutvusime me vennaga oma tuttuute vendade ja õdedega, kes loomulikult meile ju päriselt vennad ja õed ei ole ehk siis käisime isa abielu tähistamas. Nojah, eks ma pean tunnistama, et salaja abiellumine pahandas mind natuke, aga lõppkokkuvõttes mõtlen ma, et mis see minu asi on. Ja eile oli meil väga meeleolukas tähistamine/tutvumisõhtu. Hästi palju toredaid inimesi, huumorit ja õnnelik noorpaar.

Õhtusöögil käisime me sellises Hiina restoranis nagu Hot Pot. Kui ma veel noor ja kena olin, oli seal Tartu kõige popim restoran Tsink Plekk Pang, nüüd oli nimi vahetunud, aga toit oli ikka väga hea. Kui armastate hiina toitu, siis julgen väga soovitada. Ja mõnusalt avar oli ka, ideaalne väikeseks koosviibimiseks. Mis mind muidugi imestama pani, oli natuke ükskõikne teenindus. Tund aega ootasime me vahuveini ja kui isa siis seda meelde läks tuletama, selgus, et neil polegi vahuveini. Kui mul oleks restoran, kuhu tuleb üsna suur seltskond, siis ma eeldaks, et nad tulevad tähistama midagi ja vaataks igaks juhuks varud üle. Või jookseks kõrvalolevasse poodi. Või jumala eest, lihtsalt tuleks ütleks, et meil pole vahuveini.  Kui see natuke aeglane ja tuim teenindus välja arvata, siis restorani enda kohta ei ole mul ühtegi kehva sõna öelda. Lähen teinekordki. Vahelduseks täitsa vahva külastada ka mõnd Tartu toidukohta, mis Joelile ei kuulu:D

Hommikul hakkasime võimalikult ruttu kodu poole liikuma. sest peale reisi ja enne hullumeelset töönädalat ei ole midagi mõnusamat kui lihtsalt kodus olla. Läks see asi muidugi nii, et meie Idaga jäime koju toimetama ja Marek läks tööle miskit tulekahju kustutama. Mina ei suutnud vastu panna kiusatusele lahti korkida vein, mille Marek mulle Saksamaalt tõi ja isegi kui te nüüd peate mind alkohoolikuks, sest, kes see ikka pühapäeval veini joob, siis ma ei saa seda enda teada hoida, kuna tegu on ÜLIhea veiniga, mida ma lihtsalt tahan soovitada veinisõpradele. Nii puuviljane ja pehme.

IMG_3643.JPG

Facebookist te juba nägite mu uusi serveerimisaluseid, mis pidada hoopis kulbihoidjad olema. Ma selle peale poleks tulnudki, et neid kulbihoidjateks pidada, aga täiega kujutasin neid nähes ette, kuidas sealt saab mõne mõnusa eelroa serveerida.  Mulle tulid silme ette kohe metsaannid või kreemjas pasteet kaunistatud jõhvikate või mõne maitseaineoksaga. No täiesti hakkas silme ees jooksma, kuidas neid laua katmisel ära saaks kasutada. Mitte et ma väga suur lauakatja oleks, aga mõnikord ikka tuleb tahtmine.

IMG_3632.JPGIMG_3631.JPG

Ida on täiesti hull kokandushuviline ja iga kord kui ma süüa teen pean ma välja mõtlema, mida talle teha anda, sest ta nõuab, et mida ta teha saab. Seekord usaldasin natuke kartlikult talle seente hakkimise. Ta on oma ema moodi plähmerdis ja terav nuga tema käes ei tundunud kõige õigem otsus, aga jummel, kus ma olen oma last alahinnanud. Nii osavat ja pühendunud seenehakkijat andis leida. Boonuseks muidugi see, et ta oli vähemalt 20 minutit tasa. Ta on natuke oma isasse, kes kogu aeg rääkima peab. Ja kui ma ütlen kogu aeg, siis ma mõtlen KOGU AEG.

IMG_3637.JPGIMG_3638.JPG

Õhtu lõpetuseks avastas Ida kapist ühe oma sünnipäevakingi. Ma olin selle ära peitnud, sest ei olnud viitsinud nende klaasivärvidega mässata. Nüüd mõtlesin, et no hea küll…värvime siis. Kui te otsite kingitust umbes nelja-aastasele lapsele, siis see on üks pagana äge kingitus. Mitte et ma teaks, kust neid osta saab ja mis nad maksavad, aga me mõlemad sattusime vaimustusse. Üliäge asi! Ma ostaks kohe ise ka veel paar komplekti, saab ka vahvaid kingitusi teha teistel. No nii isadepäevaks ja emadepäevaks;)

IMG_3645IMG_3646IMG_3647IMG_3648 Aa, no puhtalt nime pärast ostsin Marekile lennujaamast väikese kingituse ka. Ida poolt. Oma isale kinkisin ma isadepäevaks nagu lubatud pohmaka. Võta heaks, isa! IMG_3627.JPG Ida omalt poolt tegi Marekile veel ühe väikese kingituse. Tai bohh, Marek, kui sa ei arva, et see maailma kõige ilusam lillepott on. IMG_3652.JPG

Aga neid pole see ju kunagi huvitanud!

Loen siit ja sealt isadepäeva kohta. Üks kirjutab kinkige asju, teine kirjutab väärtustage aega, kolmas kirjutab, et isa saadab teda pidevalt v***u, neljas meenutab idülli, viies räägib, mida meisterdab, kuues…Ja siis olen mina. Isadepäev ei tekita minus mingit emotsiooni. Tegelikult ka emadepäev (aga isadepäeva valguses jätame selle teema kõrvale).

Asi ei ole selles, et ma olen isata üles kasvanud. Ma püüdsin oma lapsepõlvest meenutada, kas mul on lasteaiast mingeid mälestusi isadepäeva peost või üldse pidudest, kus mu isa oleks võinud kohal olla, aga mul ei ole ühtegi mälestust. Ma ei tea, kas siis ei tähistatud isadepäeva või ma isata lapsena lihtsalt olen need peod enda jaoks ära blokkinud mälust. Ma ei mäleta,et isadepäeva oleks kuidagi eriliselt tähistatud. Võib olla siis tähistati rohkem armee aastapäeva? Ei? Ja?

Aga kui mul pole isa?

Igal pool, kuhu ma ka ei vaataks, räägitakse isadepäevast. Lasteaias ja koolis on isadepäeva kontserdid, tehakse kaarte, meedia on täis reklaame pakkumistega, mida isadele kinkida. Mul ei ole selle vastu iseenesest midagi, või no natuke on, sest mu meelest peaks see olema selline isade ja laste päev, aga mitte, et “isadepäeva eripakkumine lõhnale see ja see 98.99”, aga pagan sellega, las olla. Kes tahab kingib lõhna, kes tahab läheb isadepäeva brunchile, kes teeb ise plastiliinist lille – me oleme nii erinevad, et olgu igaühele oma.

Ma mõtlen hoopis teisele asjale. Mida tunnevad need lapsed, kel pole isa?  Sellele mõttele jõudsin ma siis kui nägin, et üks mu sõbranna oli isadepäevakontserdil ja lapse poolt isale valmistatud kikilipsu hoopis peapaelana kasutas. Mu meelest ääretult leidlik lähenemine, aga ma jäin mõtlema, et selliseid lapsi, kellele isadepäevakontserdile vaid ema läheb, on ju palju rohkem. Paljudel polegi ju isa. See tähendab, et saate küll aru, mida ma mõtlen. Ma ei arva, et lapsed on pühast vaimust sündinud, kuid ometigi on ju nii, et paljud vanemad omavahel isegi mitte ei suhtle, rääkimata siis sellest, et isa tuleks lapse isadepäeva kontserdile. Ja kui see laps igalt poolt kuuleb, et jagage oma lugusid oma isast ja miks isa on sulle kõige kallim, siis paratamatult jään ma mõtlema nendele “isadeta” lastele. Ega ma tegelikult ei tea, kas see kedagi üldse “kotib”, kas kohal on ema või isa või kas see on häbiasi öelda, et mul polegi isa, see on lihtsalt üks mu järjekordne uitmõte.

1456530_620004911371390_613867405_n.jpg

Mina kasvasin nö isata. Õnneks ei mäleta ma väga, et isa puudumine oleks mulle sellistel pidupäevadel mingeid erilisi traumaatilisi jälgi jätnud, aga ma ei mäleta ka, et isadepäeva üldse nii väga tähistatud oleks. Võib olla ma lihtsalt ei mäleta või ei taha mäletada? Emadepäeva ma mäletan ja naistepäeva, aga isadepäev on kuidagi selline täiesti olematu püha mu jaoks olnud. Minuvanused, värskendage mu mälu, kuidas vanasti selle isadepäeva tähistamisega oli?  Aga ma mäletan, et kui koolis oli vaja vanemate andmed päevikusse kirja panna, siis ma alati panin ka isa töökoha (mille ma luuletasin või arvasin siiralt suuremaks ja olulisemaks) alati kirja. Uhkusega. Võib-olla on see mingi märk sellest, et tegelikult mul ei olnud päriselt isa olemas?

Mul oli olemas kasuisa. Meie suhted on olnud nagu nad on ja ega meil pole kunagi sellist päris isa-tütre suhet olnud, kuid sellest hoolimata pean ma tema kiituseks ütlema, et rasketel hetkedel on ta siiski mu jaoks olemas olnud. Niimoodi natuke salaja või vaikselt, kuid siiski, pubekana ei osanud ma kindlasti mitte hinnata ja mõista seda kui ta mu peiksi, kes mu kõrval voodis magas, välja viskas ja ega ka hiljem ei ole me kumbki osanud ega tahtnudki teineteist rohkem mõista.

Ma olen teoreetiliselt kasvanud üles kahe isaga, kellest mõlemast ma minulikul moel hoolin, kuid samas tunnen ma ikkagi, et mul ei ole üles kasvades isa olnud ja kui isadepäev oleks olnud siis nii suur kui praegu, siis ma oleks vist veel rohkem “fucked up laps” kui ma praegu olen. Ma mõtlen, et päris kurb oleks olnud kogu selle isadepäeva tähistamise keskel olla see laps, kel pole isa. Ja seda enam olen ma tänulik, et mul on kodus kasvamas üks kolmeaastane röövliplika/printsess, kes armastab küll oma “mammat” väga, kuid üle kõige maailmas armastab oma “pappat”.

Ma tegelikult isegi lõpuks, olles ema, saan aru, mida tähendab see minu jaoks klišeelik lause – “me oleme laste pärast koos”. Ja ma siiralt mõtlen, et seni kuni mees (või naine) ei ole vägivaldne alkohoolik ega tõeline tropp, siis tasuks ehk teinekord just laste nimel järgi anda oma põhimõtetes ja veendumustes. Et lapsel oleks isade – ja emadepäev.

IMG_3714.JPG

Palju õnne isadele! Väärtustage oma laste armastust!

 blogger-image-1040996726blogger-image-278258952