Isast ja isadepäevast

Ma ei ole alati armastanud isadepäeva. Ma ei ole ka alati armastanud oma isa. Lahutatud vanemad, uued pered ning paratamatult tundsin ma lapsena, et ma ei mahu võrrandisse, olin ühel ja teisel pool justkui ülearune, see igavene teine. Seega ei olnud isadepäev ja emadepäev kunagi mu lemmikpüha, tundsin nende päevade vastu salaja trotsi. Mul oli … Continue reading Isast ja isadepäevast

Mul on maailma kõige parem isa!

Täpselt nii ütleb homme ilmselt suur osa inimesi oma isale. Mina ütlen ka. Kõlab veidralt, arvestades seda, et olen lahutatud vanemate laps, isa kui sellist isa-isa ei ole mul otseselt kunagi olnud ja ma arvan, et lahutatud vanemate laps jääb mingil määral alati kaotajaks, teisele kohale, üleliigseks. Aga ei, ärge saage minust valesti aru, see … Continue reading Mul on maailma kõige parem isa!

Aga neid pole see ju kunagi huvitanud!

Loen siit ja sealt isadepäeva kohta. Üks kirjutab kinkige asju, teine kirjutab väärtustage aega, kolmas kirjutab, et isa saadab teda pidevalt v***u, neljas meenutab idülli, viies räägib, mida meisterdab, kuues...Ja siis olen mina. Isadepäev ei tekita minus mingit emotsiooni. Tegelikult ka emadepäev (aga isadepäeva valguses jätame selle teema kõrvale). Asi ei ole selles, et ma … Continue reading Aga neid pole see ju kunagi huvitanud!