Ma käisin eile Padisel toimunud “Naabrijuttude” vestlusõhtul, kus kokku said Keila linnapea Keiu Valge, Lääne-Harju vallavanema Jaanus Saat ja Saue vallavanema Andres Laisk. Ma ei tea, kas see on anne või rumalus, aga ma ei oska inimestest mõelda nii, et tema on linnapea, tema volikogu esimees, tema president, tema vallavanem ja nii edasi. Minu jaoks on kõik täpselt samasugused inimesed nagu ma ise. Võib-olla on selles süüdi Knut? Mäletate, ma alles hiljuti kirjutasin temast? No kui ei mäleta, las ma värskendan teie mälu.

Kui ma 1997.aastal Norrasse Rotary vahetusõpilaseks läksin, sai üheks minu host perekonnaks perekond Knut ja Kari Korsæth. Minu jaoks olid need vaid nimed, nad olid kõige tavalisemad Norra inimesed, kes on otsustanud paar kuud üht vahetusõpilast majutada, aga Norras panin ma tähele, et nii nagu ma nime Knut Korsæth mainisin, muutusid inimesed aupaklikuks. Sellele hakkas lisanduma imestus, et issake, ta on ju fylkesmann. Ma oskasin vaid õlgu kehitada. Isegi kui tundmatu sõna fylkesmann tõlgiti “county governor‘iks” ja ma oleks täpselt aru saanud, mis amet see siis on, oleks ma õlgu kehitanud. Mäletan isegi, et mult küsiti, kas ma ei karda sellise inimese juurde elama minna. Ma kehitasin ikka õlgu. Miks ma peaks kedagi kartma.