Nagu te aru olete saanud, siis me oleme nüüd mõneks ajaks vähemalt Eestis Ussipesas tagasi, ma olen kuulnud nii palju naljakaid kuulujutte, viimane neist näiteks see, et Marek elab praegu üldse kusagil välismaal, et ma mõtlesin siis ka oma versiooni, mida ma ise julgen lausa tõeks kutsuda, ära rääkida.
Mida paljud ilmselt ei tea on see, et mingil hetkel kolis meie juurde Norra ka Marek. Me otseselt ei varjanud seda, kuid hoidsime seda rohkem enda teada. Seda juba põhjusel, et Ussipesa oli niiöelda omapäi ja et hoida eemale mitteoodatud külalisi, siis me seda teemat väga ei puudutanud. Mõnikord oli küll tahtmine mõnele kommentaatorile, kes jälle torkas, et miks see mees tööl ei käi, mis ema see lapse isa juurest minema viib jne jne jne, midagi otse lajatada, kuid näete, isegi mina oskan keelt hammaste taga hoida. Marek sai omale töö ja mina tegelesin poega. Poel ei läinud kehvasti, kuid ei saa ka kuidagi öelda, et see oleks midagi sisse toonud, naljaga pooleks ütlesime me, et see on mu kallis hobi. Kallis hobi aga leiba lauale ei too ja nii leidsin ma endale kõrvale lisatööd, mida väga kenasti andis poepidamise kõrvalt teha. Ma pakun turundusteenust paarile Eesti ettevõttele ja veidral kombel olen ma tagasi jõudnud ühe oma esimese tööandja juurde ehitusvaldkonda, tänu kellele ma tegelikult Norra ehitusmaastiku ja -seadused ning reeglid endale selgeks tegingi (ja mis veel hullem kus see mehelik valdkond mind ka huvitama hakkas) ja teen neile lisaks turundusele ka Norra objektidele vajaminevaid dokumente.
Poepidamine on äärmiselt kihvt, kuid ma pean ka ausalt tunnistama, et väikse lapse ja pereelu kõrvalt oli väga raske IGA PÄEV KOGU AEG KELLAST KELLANI poodi üksi pidada. Nii jäid mul paljud olulised üritused ja käigud vahele, kuid abilise palkamiseks mul vahendeid ei olnud. Siis tekkis võimalus kolida pood naaberpoe teisele korrusele, mis andis meile mõlemale poepidajale natuke hingamisruumi. Tema asendas mind ja mina teda, minu poe käive kukkus muidugi, sest inimesi teisele korrusele meelitada oli keerulisem kui ma oleksin arvanud, kuid sellest hoolimata kõik toimis, uniselt ja Lillehammerile omaselt. Kulud kontrolli all ja vaba aega ka pere jaoks. Mulle see sobis. Selle aasta suve alguses sain ma pakkumise kolida paremasse (et mitte öelda lausa ideaalsesse) asukohta, riskija minus tahtis seda pakkumist nii vastu võtta, kuid midagi hoidis mind tagasi. Mingi sisetunne ja ma ütlesin pakkumisele “ei”.
Ma tänan siiani jumalat või ma ei tea keda, et seda pakkumist vastu ei võtnud, sest kolm päeva hiljem sai Marek tööpakkumise Eestisse. Töö, mis talle meeldib, töö, mida ta oskab ja töö, mis tähendab kodus elamist. Oma kodus elamist. Meil oli aega otsustada, kas see pakkumine vastu võtta, täpselt üks päev. Mis te arvate, kas see oli minu jaoks lihtne. Üks, mis oli kindel, oli see, et pere peab koos olema. Kas koos Norras või koos Eestis, aga selline mööda ilma laiali ja vaid heal juhul kuus korra kokku saamine ei sobinud meile kellelegi, peale selle on Ida ja Mareki suhe nii eriliselt tugev, et neid lahus hoida oleks juba lapse suhtes patt. Mina olin just psühholoogi juures käies jõudnud “sisemise rahuni”, et nüüd on meie elu Norras. Ja siis tuli selline ootamatu pakkumine, mis kõik peapeale keeras. Aga mis me siis teeme? Mis saab poest? Perest? Kas jääda Norra või minna Eesti?
Ma ütlen täiesti ausalt, et mina oleksin tahtnud jääda Norra ja mingil määral tahtnud, et Marek tööpakkumisest loobub, kuid abielu tähendab kompromisse ja teinekord ka oma soovide ja ego alla surumist. Ma nägin, kuidas Marek tegelikult tahtis nii seda tööd kui ka koju Eestisse tulla. Me võtsime vastu ühise otsuse, et kolime Eestisse. Perekonnana.
Poega otsustasime me vaadata, kas see suudab üksinda ilma minuta toimida. No ütleme nii, et see toimis, aga mitte nii, et sel oleks mingit mõtet. Poe eesmärk on siiski kasumit teenida. Jah, ma oleks võinud Idaga edasi jääda Norra ja Eesti vahele seiklema, mulle see oleks sobinud, sest esiteks mulle meeldib selline natuke kohvrite otsas elamine ja teiseks oleks Ida saanud käia edasi Norra lasteaias, kuid…maksta kahe lasteaia eest ja kanda erinevaid kulusid, mida kahe riigi vahel reisimine kaasa toob, ei tundunud kuigi mõistlik. Olime jälle otsustamise kohas.
Enne kui ma suutsin üldse midagi otsustada ja mõelda, juhtus aga minu naaberpoe omanikuga õnnetus ning ta sattus haiglasse, haiguse tõttu võttis ka tema paar nädalat tagasi vastu otsuse oma poe uksed sulgeda. Ehk siis kui ei ole poodi esimesel korrusel, siis ei ole poodi ka teisel korrusel ning esimesele korrusele ma kolida ei saaks, sest 1) see on niiiiiiiiii üüratu suur ruum ja 2) siis oleks ma jälle üksinda ja pere lahus. Seega panid mõlemad poed oma uksed kinni.
Mul on ääretult kahju, et mu naaber haiglasse sattus, kuid mul on natukene hea meel, et asjad kõik nii läksid, et meie Lillehammeri-periood otsa sai. Juba selle aasta sügisest (eriti peale Oslos messidel käimist) olen ma otsinud mooduseid, kuidas pood Oslosse üle kolida. Ma ei taha seda teha uisapäisa, ma ei taha seda teha üksinda. Ma tahan, et see oleks hea asukohaga, mitte röögatult kallis ja mida me saaksime pidada mitmekesi. Selleks, et see plaan toimima saada, on nii palju pisiasju, mis on vaja klappima ja tööle saada, ma ei tea, kaua see aega võtab ja kas me sellega hakkama saame, kuid olles poodi pidanud 1,5aastat, siis ma tean kindlalt väita, et sellisel poel on väga suur potentsiaal, mul on väga selge pilt silme ees, mis Norras müüb ja millega sinna turule minna tasub.
Vot. Nii lihtne meie lugu ongi. Ei mingeid skeeme, ei mingeid põrumisi, ei mingit salapära, loomulikult sai tehtud vigu ja võib-olla ka valesid otsuseid, loomulikult jagus ka probleeme kuhjaga, kuid kui ma mõtlen kui minimaalsete vahenditega alustatud ja hakkama sai saadud, siis kõik on võimalik. Hetkel aga oleme me koos Ussipesas. Ja kuigi ma tunnen Norrast puudust, siis mul on hea meel OMA KODUS olla. KOOS OMA PEREGA. Kõigel muul ei ole tähtsust. Ma ei tea, kas me suudame Oslos poe käima panna ja kuna, kuid isegi kui ei suuda, siis poe pidamine on igal juhul minu elu kõige õpetlikum ja põnevam kogemus. Siiani.
Mis sai nendest asjadest, mida sa Norra poes müüsid? Kas tassisid kõik Eestisse tagasi või saatsid kuidagi omanikele tagasi või…?
Eks ta veidi läbikukkumine oli selle koha pealt, et pood erilist kasu sulle sisse ei toonud ja lõpuks oli omamoodi teie perele “koormaks”. Samas paistab, et sa võitsid palju enamat hetkel! Tundub, et teie pereelu on hetkel nii korras ja sa kirjutad Marekist nii armsalt (pole seda varem nii tähele pannudki) 😊
Kõik kaubad, mis alles jäid, said Eestisse tagasi ja ootavad omanikele tagastamist.
Ma ise ei ütleks, et see läbikukkumine oli, aga eks sellesse saab jah erinevat moodi suhtuda:) Aga selle koha pealt olen ma küll nõus, et meie pereelu kannatas välja ja elas üle kriisid ja depressioonid ning mulle endale tundub küll, et me oleme perena nüüd kordi tugevamad kui olime veel eelmise aasta alguses
Jeeee, Go girl! Sa ajad õiget asja.
Minu arvates ei tohiks asju käsitleda läbikukkumise või õnnestumisena, see oli üks etapp elus ja asjade kokkulangemisel sai see läbi. ei tohiks põdeda või karta või häbeneda asju, mille aeg saab otsa. see on elu, algavad uued asjad, uued väljakutsed, kus saab poe pidamisest tulenevaid kogemusi kasutada. Ühes kommentaaris kirjutas üks kommentaator, et oled eeskujuks, et näed siin ei saa hakkama, proovid midagi muud ja seal ei saa hakkama ja jälle proovid midagi uut ja minu jaoks oli sellel kommentaaril selline negatiivne või ironiseeriv maik… Inimesed, kes pole proovinud olla ettevõtjad ei tohiks nii kergekäeliselt jagada selliseid halvustavaid arvamusi. Jõudu kõigis tegemistes, Oluline on endaga rahul olla, siis on otsused õiged, kui sisemuses rahul pole, siis on midagi valesti läinud ja see sunnib püüdlema paremuse või muutuste jms poole.
Eh, kui sa minu kommentaarile vihjad, siis seal ei olnud mitte midagi ironiseerivat. Vastupidi. Tundsin Eveliisi üle hoopis uhkust, et ta oma ideed ellu viib, mitte pead liiva alla ei peida.
Jah, too kommentaar oli ka minu jaoks ironiseeriv ja pigem negatiivne, sest minu tegevused ei ole sugugi nii, et proovin siin ja proovin seal nagu Nipernaadi. Aga samas ei olegi oluline, mismoodi suhtub sellesse perioodi keegi teine, minu jaoks on oluline see, millistel p¨hjustel see otsus tagasi kolida sündis ja mida see perele kaasa tõi. Ja nagu ma kirjutasin, siis ma ei näe siin ei mingit põhjust näha läbikukkumist, allaandmist ega ka õnnestumist, häbist vms rääkimata, minu jaoks oli see väga oluline periood elus
Kusjuures ma ei pidanudki sind silmas, et sina tunned häbi v kartust vms, pigem mõtlesin inimesi üldiselt, kes kardavad otsuseid ja muutusi oma elus teha, et siis neid tembeldatakse kohe läbikukkujateks või suhtutakse parastavalt. Olen ka ise seda kogenud, et see on suur julgus oma rada käia ja julgeda teha otsuseid ja minna kaasa muutustega, mis elus kaasas käivad, nagu öeldud inimese enda sisetunne ütleb, kas asi on õige v mitte ja kui natuke kaalutlevat mõistust ka kasutada, siis tuleb teha nagu tegema peab. Ja iga asi on millekski hea ja kasulik, iga kogemus ka. Tahtsin lihtsalt klaarida, et sinu puhul ma just ei näegi sellist põdemist ja häbitunnet nagu paljudes teistes on, et no kuidas ma nüüd siis nii teen ja lähen ja olen ja nii ikka ei saa ju, et mis teised mõtlevad (v-o sisimas elad need emotsioonid läbi). Oma julgusega oled küll eeskujuks ja mitte lahmiva julgusega vaid minu jaoks on ka kõik arvamused põhjendatud…see mulle meeldib, kui inimene arvab midagi, julgeb sellest kirjutada ja ka põhjendab oma arvamust normaalselt.
Ja, ma olen sinuga nõus, et paljud häbenevad või kardavad mingeid tehtud otsuseid või muutusi. Näiteks on mul üks tuttav, kes koondati ja pikka aega ta vingerdas kuidagi kui tööst räägiti, lõpuks siis punastades tunnistas, et on töötu, et jube häbi tunnistada,et läbikukkuja on. No ei saa ju niimoodi koondamist vaadata, mis läbikukkuja. Paar kuud hiljem leidis töö, mis tõesti meeldis ja silma särama pani, siis oli tänulik, et teda koondati, sest ta ise oleks harjumusest või hirmust töötuse ees seal elu lõpuni konutanud. Iga asi on millekski hea.
A see “mis teised küll mõtlevad” on teema, mille pärast ma päris paljudega olen vaielnud. Minu arvates ei saa elada nii, et kogu aeg mõtleme “a mis teised arvavad”, kuid mul on nii palju tuttavaid, kes selle pärast nii põevad. Ühele tuttavale andsin Mihkel Raua raamatu lugeda just selle pärast, et vbla ta siis näeb, et teiste arvamus ei ole kõige olulisem ja mõnikord ei loe kohe üldse mitte
Minul on hea meel, et te tagasi olete. 🙂
Hirm läbikukkumise ees oli minul ka tohutu suur. Eile keegi Kristallkuuli blogis kirjutas mu kommentaarile vastu, et no mis kraad see baka siis on, keskkooli pikendus. Ausalt öelda ma natukene pahandasin. Mul on ametlikult ainult see baka, käisin küll magistri ka läbi, aga lõputöö on tegemata. Kolm aastat vindusin töö kõrvalt seda magistrit teha, sest kartsin teiste silmis läbikukkujana paista. Tegelikult olin ise õnnetu ja väsinud ja stressis, mul oli koolist villand, tahtsin vahelduseks elada ka. 20 aastat õppida võib mõnele inimesele tunduda suure eneseteostuse ja õnnena, mina olin lõpuks nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ja polnud see baka mingi keskkooli pikendus, kui keskkoolis nii palju kirjutama peaks, kui mina bakas, siis ei kurdaks õppejõud juba aastaid, kui kehvad ja arusaamatute tekstide kirjutajad on Eesti koolilõpetajad. Magistrikraad jääb mul veel mõnda aega saamata, sest soovid ja eesmärgid elus on teised ja kool ei ole praegu prioriteediks. Põdesin pikalt eksmatrikuleerimist, alustasin sõbrannadele rääkimistki tasa ja targu, keegi ei pidanud mind läbikukkujaks. Endal oli ikkagi pikalt tunne nagu oleks täiesti mõttetu amööb. Minu meelest on täiesti arulage pingutada ja teha hambad ristis midagi, mis teistele õige tundub, et teised ei arvaks halvasti. Arvaku siis, ju ei peaks nende arvajate arvamus mind siis huvitama.
Täna hommikul enne tööle tulema hakkamist, mõtlesin, et mida küll tänaval minust arvatakse kui ma oma parka ja matkasaabastega lähen. Ja siis sain aru, et mul tegelikult on savi, sest ma kavatsen töölt jalgsi koju tulla ja õues on külm. Õudne ma tean, üldse ei ole seksikas ega daamilik. 😀
Mina olin peale bakat 110% kindel, et læhen edasi magistrisse,sest noh nii ju peab ja mida siis teised arvaks kui ma ei läheks. Aega läks aga edasi ja edasi, aina rohkem sugulasi ja sõpru sai magistrikraadi kätte ja mina leidsin end aina rohkem mõttelt, et aga ma ei viitsi ja ei taha ja ma ei tea isegi, mida ma tahaks edasi õppida. St et filoloogina ma ei näe mingit pointi minna magistrisse, sest see teema ei huvita mind nii süvitsi ja ma ei näe, et sellest mulle ka mingit kasu oleks. Paar aastat tagasi tegelikult tegin sisseastumiskatsed Tallinna Ülikooli, tahtsin keeletoimetajaks õppida, aga põrusin sisseastumiskatsetel, sest kammoon ma sain alles siis teada, et karmiinpunane ei kirjutata g-ga. Mul peaks olema häbi seda tunnistada, aga ei ole. Mul peaks olema häbi, et mul pole magistrit, aga ei ole. Ma ei välista sugugi, et ma ikkagi mingi hetk, kui Ida on tsips vanem, lähen kooli uuesti, sest mulle on alati meeldinud õppida, kuid selles hetkes siin ei ole see üldse oluline. Teised arvaku mis tahavad:)
Mitte kunagi ei ole keegi sinuga rahul. Vingutakse selle üle, et ei ole keskkool läbi. Siis leitakse keegi, kellel keskkool läbi, aga ei käi ülikoolis – jälle paha! Siis on inimene, kellel baka käes – vingutakse, et mis mõttetu eriala see veel on (minu isiklik kogemus see viimane) 😀 Veel ei ole mulle keegi ütlema tulnud, et miks mul magistrit pole… veel.
Hahhaa, seda mõttetu eriala juttu kuulsin mina ka, et no mida sa selle norra keelega pihta hakkad, aga näed terve tööelu ongi Norra ja norra keele ümber keerelnud;)
Ühinen ka nendega kellel on hea meel, et sa tagasi oled. Ja pere peab koos olema. Lõppkokkuvõttes on see kõige tähtsam.
Selle sain ma Norras selgeks, et pere ON kõige tähtsam, enne ajasin alati vaid karjääri taga, nii et minu enda jaoks oli Norras elamine väga suur ja kasulik õppetund, kus asjadel tekkis hoopis teine väärtus ja mõttemaailm samuti muutus:)