Ma olen naine. Ma ei ole rumal. Kõik naised teavad, millised on nende parimad nurgad, millised riided neile kõige paremini sobivad, millised riided vigu esile toovad ja millised neid varjata aitavad.
Kui te mulle peale vaatate, siis ma saan aru, ma olen täiesti tavaline naine. Võib olla veidike ebasportlik, aga ei midagi katastroofilist. Ma ei ilusta end, ma ei kasuta filtreid, ma olen selline nagu ma olen. See aga ei tähenda, et ma sellega rahul oleksin, mis on riiete all.
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest kui kaks aastat tagasi tööle läksin esimesel päeval ja avastasin, et dr. Mari Laasma ilukliinik on täpselt kõrvalruumis. Ei, ma ei kuulnud Mari Laasma nime esimest korda. Ma olin kunagi ammu temaga ühes beebigrupis ja sain sealt teada, et ta on kirurg (parandage mind kui ma eksin, see oli ikkagi üheksa aastat tagasi).
Seda, et tal on ilukliinik, ma ei teadnud. Polnud põhjust teada ka, sest ma olin teise ilukliiniku klient ja rahul, milleks teisi kohti guugeldada või otsida. Ma olen mugav. Just sel põhjusel ma ka uurisin, kas Mari Laasma juures saab oma kortse sirgeks süstida. Sai. Ja nii ma mugavalt seal käima hakkasingi. Absoluutselt mitte kui mingi blogija või influencer, lihtsalt keskealine naine kõrvaltkontorist. Ei mingeid koostöid.
See sissejuhatus on siis öeldud selleks, et ei tekiks mingeid kommentaare, et omg, milline turunudusgeenius, “kogemata” avastas selle kliiniku ja teeb koostööd.
Elu läks edasi.
Ühel palaval suvepäeval istusime sõbrannaga meie terrassil ja vaatasime oma lõualotte. See ei olnud ilus vaatepilt. Guugeldasime ühe tuntud suunamudija endist lotti ja otsustasime, et meie tahame ka lotituks saada. Järgmisel päeval lugesime, et see lõikusest taastumine on ikkagi valus ja lõime põnnama. Või siis polnud me veel ilulõikuste usku. Sinnapaika see teema jäi.
Kuu aega tagasi mõtlesin ma, et peaksin ikkagi Mari Laasma juurest läbi astuma, sest varsti vahetan töökohta ja tundes mind ma ei viitsi enam siis tegeleda sellega kui mugav pole, aga et peaks ikka uurima, kas lotiga saab midagi ette võtta. “Homme,” mõtlesin ma, kuniks eile oli viimane “homme” ja enne kui töölt ära läksin, astusin läbi, et uurida, kas Mari saab mind üle vaadata. Loomulikult ei olnud teda just siis tööl. Mõtlesin, kas panna aeg konsultatsiooni või mitte. Laiskuskondiites võttis minust võimust. Ma ju tean, et ei viitsi. Eriti kui uus töökoht ja Ida huviringid ja nii edasi. “Aga kuna tal oleks aega konsultatsiooniks?” küsisin siiski. Selgus, et homme (ehk täna). Panin aja kirja.
Arvake, kas ma täna hommikul olin telefoni haaramas, et aeg tühistada? Ida oleksin kooli viinud ja hea oleks veel viimased paar päeva kodus Netflixi vaadata. Seda enam, et uus telekas ju ka;) Mingil põhjusel võtsin ma mitteminulikult end kokku ja vedasin end kohale.
Mari vaatas mu lõuga ja kaela ning ütles ausalt, et lihtsat varianti pole. Põhjused on erinevad. Hambumus, kehakaal.. “Ma mõistan sind,” ütles Mari, “selles vanuses tahaks ikka parem välja näha.” Sting! Aga ei, see ei olnud halvasti mõeldud, vaid naiselt naisele, samas vanuses naiselt naisele. “Kuidas sul kehakaaluga on?”küsis Mari diskreetselt (kuigi see on mulle näkku kirjutatud). Vastasin ausalt, et pahasti, sest stress, probleemid, antidepressandid ja jah, ka alkohol on oma töö teinud. Mul on 10+ *lisakilo. Ma olen vahepeal neist küll natuke lahti saanud, aga stress, probleemid, antidepressandid ja jah, ka alkohol…Võimalik et ka koroona ja vaktsiinid. Ma ei tea. Päästerõngas mu kõhu ümber tekkis ootamatult sel aastal. Hoolimata sellest, et ma liigun rohkem ja jälgin, mida ma söön ja joon. Minu keha oli otsustanud, et kaal, mida ta peab hoidma on 77 kilo. Ja et päästerõngas kaunistab keha. Ma ei ole sellega nõus. Ma tean kaalu, milles ma end hästi tunnen. Ja ei, ma ei aja siin taga mingit gümnaasiumiaegset kaalu, ma ei ole enam 20, ma ei aja taga ideaalsust. Aga mammi ma olla ei taha!
Ühesõnaga. Jõudsime me sinna, et kuigi ma olin Marile Instagrami kirjutanud, et kas on mingi imerohi lotieemaldamiseks ilma kaalulanguseta ja tervislike eluviisideta, siis ei ole. Või samas nagu on ka, kuid me kõik teame, et imerohud üksinda ei aita. Vaja on ka endapoolset panust. Mitte nii et tõmbad 40+ aastaselt näo aina botoxit täis, aga samal ajal oled näpud püsti ja paned pidu edasi. Ehk siis täiesti ootamatult võttis see konsultatsioon hoopis teise pöörde.
“Ma garanteerin sulle tulemused, kui sa koostööd teed,” ütles Mari. Selles mõttes koostööd, et mina annan endapoolse panuse ka ja ei jää vaid imerohtudele lootma.
“Nooooh,palju ma siis tegema pean,” küsisin ma skeptiliselt. Kui te mind tunnete, siis te ju teate, et ma ei ole kuigi sportlik.
“Alustame sellest, et me kaotame su kehast kümme kilo ja sa lubad, et liigud vähemalt 10 000 sammu ning tuled minuga talisuplema,” ütles ta.
Kaks viimast tundusid easy-peasy. Ida on niikui tahtnud kogu aeg talisuplejaks hakata ja miks peaks mina olema kehvem kui keskmine eestlane, kes meie rahvussporti harrastab. Aga oot, wait what, kuidas me selle kümme kilo siis ka veel kaotame. Et ta pidas silmas seda, et koos nende tegevustega? Nii ja naa.
Selgus, et on olemas ravim, mille toimeaine on semaglutiid (ma ei tea, kas ravimi nime tohib nö reklaamida, seepärast jätan selle mainimata, aga küsige Mari Laasma kliinikust või oma perearstilt). NB! See ei ole imeravim, aga aitab rasvumise ja ülekaalu puhul, kuigi on nö teise tüübi diabeedi raviks. Ent kui ma teile hiljem näitan oma pilte, siis saate aru, et ma ei ole siin mingi 53 kg kaaluv anorektik (hahh, nagu keegi kahtlustaks), vaid teise tüübi diabeet hiilib ligi kui ma midagi ei muuda. Ja ükski arst ei kirjuta seda ravimit välja nendele “omg, ma olen nii paks 45 kilogrammi kaaluvatele paksukestele”, seega ei pea kartma siin ka midagi ebaeetilist. Noh okei, saame mu kaalu 10 kilo kergemaks. Lott kaob ära. Mida siis veel vaja. Aga mida teha selle nahaga, mis rippuma jääb kaalukaotusel? Kahjuks minu vanuses see enam kuidagi ise ära ei kao.
Lotikonsultatsioon oli juba ühe pöörde võtnud, ma olin andnud näpu “kuradile” ehk spordientusiastist arstile, kes tõesti propageerib lisaks iluteenustele ka tervisliku eluviisi olulisust, aga nüüd tuli veel üks pööre. Jutuajamise käigus sai sellest päris koostöö. Üheksakuuline projekt “Eveliisi imeline muutumine”.
Semaglutiid aitab kaalu langetada, mina luban olla tervislikum ja Mariga kaasa minna (god knows, see saab raske olema, ma ei ole järjepidev, aga samas tahaks sama särav 40+ naine nagu Mari ise olla küll) ja lisaks teeme me mu kõhule ja kaelale Fotona Tight Sculpt protseduuride kuuri. “Oled sa päriselt ka valmis jagama seda teekonda ka teistega?” küsis Mari. Selles mõttes, et ta küsis päriselt, et ega see ei tekita minus ebamugavust näidata endast enne ja pärast fotosid ja pakkus, et võin näidata ju vaid nii palju kui mugav. Minu arvates ei oleks see aus. Ma olen päris kindel, et minu lugejad ja jälgijad on minuvanused naised, kes sama probleemiga maadlevad. Ma olen nõus kogu seda teekonda kogu oma paljastuses jagama. Enne-pildid on ikka päris koleda, ma luban teile:D Varsti jagan esimesi fotosid ja mõõte teiega.
Kuna see kõik langes asjade kokkusattumisel, juhusel tahtel, kuidas iganes seda nimetada, mulle sülle koostööna, siis kogu seda teekonda jagan ma blogis tasuta lugemisena, Instagramis loomulikult ka. Mari Laasma ilukliiniku sotsiaalmeedia kontosid (IG konto leiate siit) soovitan ka jälgima hakata, sealt saate täpsemalt teada, mida me tegema hakkame (lisaks ka muud põnevat ja kasulikku ilu ja tervise teemadel). Agve Kask hakkab minu “tightsculptija” olema (tema IG konto leiate siit). Võimalik, et lisaks oma sammudele ja talisuplusele “määrivad” nad mulle ka jõutreeningu juurde. Klõnks! Aga kõigest samm-sammult.
Hetkel kahjuks semaglutiidi süstide+tight sculpt kompleksteenust kodulehelt ei leia, see oli Mari ja tema kolleegide keskis alles (st just) kokkupanemisel, aga infot saate juba uurida, endalegi konsultatsiooni kirja panna ja noh minu pealt vaadata, kas ilma kirurgiata on minu vanuses ja vormis võimalik veel nö elu parim vorm saavutada. Ses mõttes on ju asjade kokkulangevus, et mina just praegu sealt uksest sisse astusin selle probleemiga (või noh lootsin kiiret lotieemaldust, aga siiski) ja nemad just praegu olid paketti kokku panemas? Kui see pole märk, et kõik pidi nii minema, siis mis on?
Olge siis minuga sel teekonnal kaasas ja vaadake, kas ma saan hakkama. Aga üht võib paluda? Jätke need “isshhand, milline paksmagu” kommentaarid endale (või klatšige sõbrannaga), eks?
Esimese semaglutiidi süsti tegi Ave mulle täna ära. Edasi hakkan ma neid iga nädal kodus ise tegema. Kui kõrvalmõjudest rääkida, siis tavalised pidid olema iiveldus, puhitus, ebamugavustunne kõhus. Minul hakkas peale esimest süsti pea ringi käima.
Mis oli Mareki esimene reaktsioon kui sai teada, et plaanin saledaks ja tervislikuks hakata? Vaadake Instastoryst. Ma teadsin, et ta nii reageerib.
*hea küll, 10+kilost on loetud välja 10 kilo. Paari aastaga liikus mu kaal 63 kilo pealt pea 80kg-ni. Hetkel olen 76 kilo (Mari juurde minnes 77,8kg). Mu pikkus on 168 cm. Mu käsi kirjutab pigem 10+ lisakilo kui et pea 20kg.
Kust alustada?
Kas sellest, et me oleme alati rääkinud, et ma olen nagu oma tädi Helju. Sh ka tervise poolest. Ma mäletan nii hästi seda kui ma tulin peale tsüsti eemaldamist koju tulin haiglast, seljas vaid hommikumantel, Marek mind tuppa talutas, sest ma ei jaksanud ja kui mul siis hommikumantli varrukast taskurätikud maha kukkusid (tal olid need alati varrukas varuks), ütlesin ma, et nüüd olen tädi Helju valmis.
Mingi emotsiooni ja kampaania ajel liitusin ma mõnda aega tagasi Erik Orgu toitumiskavaga. Kui ma ei eksi, siis on mu konto ikka veel aktiivne, aga ma ei tea, sest mingil põhjusel ei tõmmanud tema kava mind käima. Okei, oleme ausad, mind natuke on häirinud ka tema meeleheitlik püüd igal pool ja igal kujul pildis olla ehk siis tema isik ei ole mulle just kõige rohkem mokkamööda, aga samas kui ta pakkus paarikümne euro eest ideaalse keha saavutamise võimalust, siis meeleheitlik mina haaras sellest kinni. Teinud ei ole ma sealsest kavast aga ühtegi toitu ega rohkem kui kaks-kolm korda käinud seda ka vaatamas. Vastab vist tõele, et kui uksest ja aknast peale pressib, siis hakkab lõpuks antireklaamina toimima.
Fitlapi avastasin ma Tere karulaugupestoga kodujuustu pakendilt. Muidugi ei ole ma kivi all elanud ja eks ma siin- seal olin sellest nimest ka kuulnud, aga süvenenud ma rohkem enne ei olnud (ajasin pidevalt sassi Fitbiti vms-ga). Nüüd siis avastasin selle kodujuustu. Kodujuust on üldse üks mu lemmikumaid toiduaineid ja kui sinna on lisatud veel mu kevadine lemmik karulauk, olen ma müüdud. Tänu sellele kodujuustule hakkasin ma Fitlapi rohkem uurima. Pean tunnistama, et olin ka selle kava suhtes skeptiline, sest esimene kogemus oli pigem mahavisatud raha kui kasu. Ei ole see kava ka midagi erinevat, olin ma kindel. Võta aga näpust. Ma olen Fitlapi järgi toite teinud nüüd kaks nädalat ja olen üsna vaimustuses. Ei, ma ei ole imeväel kaotanud oma kehakaalust soovitud kümme kilo, aga ma võin teile välja tuua mõned plussid, miks Fitlap mulle meeldib:
Viimane suurim miinus olen tegelikult mina ise. Minu mugavus. Ma tean, et ma olen piisavalt mugav, et 100% toitumiskava järgida ja ilmselgelt olen ma ka see tüüp, kes veiniga patustab, aga kui nüüd mõelda, et ma siiski mõtlen oluliselt rohkem sellele, mida söön, siis tegelikult on see hoopis suur samm edasi. Kas pole? Võib olla kuu aja pärast ajan ma näpuga järge ja teen kava nii nagu teised Fitlapi toetusgrupis Facebookis? Vaatame.
Igal juhul ma täitsa soovitan minusugustel laiskloomadel Fitlapiga liituda. Kui just kohe bikiinikeha ei saavuta, siis tervislikumaks ja teadlikumaks saate selle kava abil küll.
Mul oli eile õhtul peas nii palju negatiivseid mõtteid, et peale seda kui ma olin ära nutnud, end haletsenud, saanud teada, et suure tõenäosusega ei ole mu rahavargusega midagi teha (läinud, siis läinud) ja jõudnud mõelda ka, et blogimine jäägu minevikku, sest sellest ei tule mitte midagi head, jõudsin ma ka mõelda, et magan peatäie ja haletsen siis ennast edasi. Pean ausalt tunnistama, et hommikuks ei olnud mu tuju kuigi palju parem, aga kuna ma siiski messi jaoks pean end ja oma tuju kokku klopsima, otsustasin ma vahelduseks keskenduda, millelegi positiivsele.
Mõnda aega tagasi kutsus Loodusvägi, mind oma 10.sünnipäevale, et ühiselt Anni Arro stuudioköögis kokata ja mahetoidust rääkida. Mul oli selle üle väga hea meel, sest viimasel ajal olen ma teadlikult püüdnud oma pere toidulauda tervislikumaks muuta ning hakanud kriitiliselt üle vaatama ka, mida toit sisaldab. Ma olen varasemalt toitu ikka pigem hinna järgi ostnud (restoranis ma ei koonerda, aga kodutoite tehes tahan olla võimalikult säästlik) ja mulle on ikka ja alati tundunud, et mahe ja tervislik ja looduslik on priiskamine. Viimasel ajal olen hakanud aru saama, et ei ole ja kui natuke planeerida ja mõelda, siis pole mahetoit ka palju kallim kui üldse on. Nädalavahetusel tulid mulle sõbrannad külla ja ma tegin toite inspireeritult just Loodusvägi ürituselt saadud retseptidest. Oma üllatuseks vaatasin ma kassatšekki ja see oli isegi väiksem kui tavaliselt (kui ma valimatult asju korvi laon). Mõned asjad vahetasin välja, mõned unustasin ära, aga mis see toidutegemine siis muud on kui katsetamine.
Jagan teiega ka mõningaid retsepte sellelt ürituselt. Rohkem retsepte leiate siit.
Fotod: Loodusvägi.
Hoidke Loodusväe lehel ja blogil ka silma peal, päris palju saab targemaks. Mina hommikul kui otsustasin rattaga tööle ja tagasi ja lasteaeda ja koju sõita:
Mina avastades, et pean ekstra kaheksa kilomeetrit sõitma:
Mina 1,5 kilomeetrit enne kodu:
Mina peale 22 kilomeetrit rattasõitu kodus diivanil istudes:
Ja see, armas Heily, on põhjus, miks ma 3647828 aastat Roheliste Rattaretkest kõrvale vingerdan. Minu maksimum on 6 kilomeetrit rattasõitu päevas. Mitte 600. Mu pepu valutab ja mingi valemiga ei sunniks te mind uuesti homme ratta selga istuma. Ehk ülehomme. Aga kui selle tempoga rattaretke läbi sõita, siis ma saaks vist jõuludeks sõidetud.
Kui aga naljad, ja ebamugav rattapaigutus võimalus rongis, kõrvale jätta, siis see rattasõit on päris lahe. Mulle tuli täiega meelde lapsepõlv kui Andu ratta pakikal sai Vasula poodi sõidetud ja heal päeval juhtus seal ka jäätist olema. Saba oli nii pikk, et enne kassasse jõudmist oli jäätis juba sulanud, aga isssssand kui hästi see sulanud jäätis maitses.
Igal aastal luban ma endale, et vot nüüd võtan end kätte ja saan suveks saledaks. Vahet ei ole kas ma olen kaalunud 52 kg, 58kg, 65kg, 71kg – iga kord üks ja seesama lubadus. Täielik pullikaka, sest tegelikkuses ma tunnen end, kui ma just ei väliselt nii suur, et uksest sisse ei mahu, siis ei ole mõtet mõelda, et vot nüüd hakkan ma saleda(ma) keha nimel pingutama.
Küll olen ma vanusega täheldanud, et ma olen rohkem rõhku hakanud panema sellele, mida ma söön ja miks ma liigun. Te ju teate, et veganlus on mulle täiesti mõistmatu mõiste olnud, et miks ja kellele ja kust ma saan need puudujäävad toitained jne jne jne, aga inimesed arenevad, sh ka mina. Täna kui Kaisa meile väikese veganpakikese saatis, hüüatas Marek: “Issand, ta teeb meist veganid! Või no ongi juba teinud!” Ja see ei olnud etteheide, vaid pigem tunnustus. Jah, ma leian ikka, et mul on Keilas elades raske leida “outside of the box” toiduaineid, aga põhimõtteliselt kui ma ei oleks nii mugav, saaks ma ilmselt linnas nädala toidu valmis ost, kuid see selleks. Asi ei ole selles, et me hakkaks kogu perega veganiteks või taimetoitlasteks, asi on hoopis enesetundes ja tervises. Näiteks Marek ei tarbi juba issand-ma-ei-tea-mingi-pool-aastat piimatooteid ja ei ohi enam, et raske on olla või siin ja seal on lööve. Ja minu punnkõht ei ole ka enam nii punnis. Kaalunumbri jälgimisest loobusin ma kuu aega tagasi, see ei anna mulle midagi juurde, küll aga olen ma jälgima hakanud oma keha. Ja ma TUNNEN end kergemana.
Spordiinimene ei ole ma kunagi olnud. Mulle ausalt ei meeldi sport. Või okei, ütleme siis, et ma ei ole leidnud spordiala, mis mulle meeldiks. HAF-is meeldis – nii jumping kui EMS, aga mul ei ole aega seal käia. Oot, kerime tagasi. On küll aega, ma ei viitsi. Ma leian ettekäändeid. Norra, töö, laps, pere…Lollid vabandused. Treeningsaalid on rahvast täis. Vaevalt need kõik vallalised töötud on, eksju. Noh, aga õnneks meeldib mulle niisama liikuda, matkata, värskes õhus liikuda. Asi seegi. Võiks öelda, et pole aega, aga tegelikult olen täitsa elevil, et 5.05 Kõrvemaale Öörännakule lähen. Orienteeruda ma ei oska, aga loodetavasti mind päris üksi metsa ei lasta, ikka tiimina koos.
No vot. Ja nii olengi ma esimest korda elus loobunud endale mingite debiilsete “suveks saledaks” lubaduste andmisest. Tänu tõukele Kreisilt Veganilt on mu uus moto hoopis “kogu aeg tervislikum”.
NB! Allolevat postitust palun lugeda huumoriga!
Niisiis. Peale pikka moosimist, otsustasin ma oma treenerit kuulda võtta ja vedasin oma paksu (kuid juba 3,5 kg kergema) tagumiku jumpingu trenni. Pean täiesti ausalt ütlema, et ma ei olnud sellest mõttest vaimustusest, sest olin seda trenni korra, nii umbes 1,5 minutit (!) eelmise aasta sügisel proovinud ja köhisin juba siis peale seda pingutust oma kopsud välja. Aga nagu ma rääkinud olen, siis treenerid on HAF klubis halastamatud, ainsaks sobilikuks ettekäändeks trennist puudumiseks on ilmselt surm ja nii Angela mind enne rahule ei jätnudki kui ma alla andsin ja jumpima läksin. No küll ma selle 20 minutit kuidagi vastu pean, mõtlesin ma vapralt.
Feil oli niimoodi arvata. Trenn kestis nimelt tervelt tunni. Ma suutsin veel olla vaimukas (vähemalt enda arvates), et siia me ka sureme, kuid ma ei osanud veel ettegi arvata, et trenn mind nii läbi võtab, et peale esimest kuut minutit higistasin ma rohkem kui keskmine eesti mees kuumas sauna ja olin endale hingeldades sisse kulistanud liitri vett. EMS-treening on selle trenni kõrval puhas puhkus! Jumping on niiiiiiii intensiivne! Kui ma kodus Ida peale häält tõstan, ütleb ta mulle kohe “Ära karju mu peale!”, eile kui treener meie peale nö häält tõstsis, et tõstke jalgu, ma ei taha näha logelemist, liigutame, liigutame, jõuad, jõuad, oli mul talle tahtmine öelda “Ära karju mu peale!”. Kahjuks või õnneks ei olnud mul selleks lihtsalt jõudu. Ma püüdsin batuudi peal tasakaalu hoida ja sama mängleva kergusega nagu teised muusikarütmis energiliselt kaasa hüpata. Tulemus oli see, et teised nägid trenni tegevat mängleva kerglusega, samal ajal kui mõtlesin, et püha jeesus, kaua see trenn veel kestab. Pauside ajal jõin ma ära veel kaevutäie vett, et mitte otsi anda.
Kui te nüüd arvate, et jumping on maailma kõige hullem trenn, siis laias laastus on teil õigus. AGA see on ka ilmselt maailma kõige tõhusam trenn. 1) Peale trenni lubasin ma, et mu suust ei lähe sisse enam ühtegi rämpstoidulaadset toodet, sest ma nägin, millist vaeva ma pean nägema, et need burgerid ja hotdogid oma kõhult ja reitelt ära saada. Kui te otsite moodust, kuidas end motiveerida vähem süüa, et viimasel hetkel veel suveks saledaks saada, siis jumping on see koht, kuhu teil minna tuleb. 2) Mu pulsikell näitas päevaseks liikumiseks enne trenni 21%, peale trenni näitas see 113%.
Ja kui te siis peale trenni olete end suutnud taastada, tunnete te (ka peale rasket ja väsitavat tööpäeva) metsikut energiat. Jube mõnus tunne on. Sellest saate te muidugi aru alles trenni lõppedes aru. Trenni tehes jöuate te end 675 korda maapöhja vanduda, et siia tulite;)
Mina lähen uuel nädalal uuele katsele. Ma kutsun kaks julget blogilugejat endaga trenni kaasa. Kui tahad mulle seltsi pakkuda, et ma ei oleks ainus algaja, siis jäta enda nimi siia kommentaaridesse;) Ärge olge arad! See ei ole nii hull trenn kui ma mulje jätan. See on veel palju hullem:D
NB: Eveliisi koodiga on trenn mai lõpuni hinnaga 5€ (tavahind 12€ )!!! Algajate trennid E 18 ja N 18:30 🙂
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et jah, mul on kodus peegel ja kui ma end peeglist vaatan, siis ma tõesti ei näe seal Mama June´i või emavaala, kuid see pilt, mida ma näen ei meeldi mulle samuti. Samal ajal kui inimesed, kes on end väliselt to the max tuuninud, räägivad meile kui oluline on ennast armastada sellisena nagu me oleme, et ilu algab seest, mõtlen mina, et see on kõige kahepalgelisem jutt. Eriti inimeste suust, kes on endale kõikvõimalikku kunsti külge panna lasknud.
Minu ei ole oma kehaga hetkel rahul. Ma vaatan peeglisse ja ma näen vananeva kehaga lodevat naist. Või ei, see pole päris õige, ma näen kui õudne võiks see pilt olla siis, kui ma ka trennis ei käiks. Võdisev kõhupekk paneb mind piinlikkust tundma. Ma süüdistan antidepressante, mis mu kehakaalu suurendasid, mitte ennast. Isegi kui ma nägin, et kaal on tõusnud viis kilo, ei muutnud ma oma ebatervislikke toitumisharjumusi. Isegi kui kaal oli tõusnud seitse kilo ei teinud ma muud kui vaid ohkisin, et midagi ei lähe enam selga. Kaheksa lisakiloga olin ma ahastus ja vihkasin end oma uues kehas. Ma vihkan seda siiani. Ma vihkan, et ma pean garderoobis pead vaevama selle üle, mida selga panna, et see ei oleks kitsas, ei oleks liiga pingul, ei näitaks üleliigseid volte. Ma tahaks lihtsalt riidepuult haarata esimese ettejuhtuva riideeseme ja selle selga panna. Mu kapp ei ole täis ebarealistlikult xs-suuruses riideid. Täiesti tavalisi 38 suuruses riideid. Ja need ei lähe mulle selga!
Ma ei ole sellega rahul. Seepärast palusin ma oma treeneril nüüd mind aidata ka kaalu langetada. Lisaks trennile pean ma nüüd 2-3 nädalas 40 min jalutama (vähemalt 6km/h), samuti alustasime me minu toitumisharjumuste muutmisega. Ma võtan nüüd oma trenni kui projekti. Projekti, mille eesmärgiks on maikuuks mahtuda oma riietesse ja tunda end oma kehas hästi.
Kui trennist rääkida, siis ma olen viimasel ajal saanud päris palju küsimusi EMS-trenni kohta ja selle kohta, et kas see ikka liiga keeruline ja hull ei ole. Ma olen pidanud ausalt tunnistama, et ma ei mäleta enam oma esimest kokkupuudet ja tundeid selle trenniga ning seepärast vedasin ma eile proovitrenni kaasa oma sõbranna. Sõbranna kartis ja nii tegi treener talle 50% võimsusega kava, et ta harjuks üldse elektriimpulssidega. Ma vaatasin seda trenni pealt ja võin nüüd ausalt öelda, et trenni koormus ja harjutused valitakse täpselt inimese järgi. Seega kui te kuulete näiteks mind karjumas “miks te mind piinate” või mõnd teist inimest puhkimas nii nagu oleks viimne päev ukse ees, siis ärge kartke. Trenn tehakse täpselt vastavaks teie võimetele. Mu sõbranna arvas pärast, et oleks suutnud ka rohkem teha, kuid ei suutnud keskenduda, sest teine inimene oli ka ruumis, kes pealt vaatas. Mul endal oli pärast sama tunne, ma ei keskendunud. Seepärast ongi see individuaaltrenn. 100% sinu ja treeneri aeg – mõlemal üks eesmärk, üks projekt. Sain eile teada, et mõnes klubis tehakse EMS-trenni kahele inimesele korraga. Ma ei soovita seda. Miks? Inimeste tasemed on erinevad. Te ei saa trennist maksimumi.
Minu sünnipäeva puhul on kõigile mu jälgijatel võimalik sel nädalal trenni aja pannes saada esmase proovitrenni koos konsultatsiooniga 29€-ga (tavahind 48€). Kui soovite peale seda ka klubiga liituda, saate seda teha liitumistasuta.
Lisainfot leiate SIIT
Trenniga alustasin ma eelmise aasta sügisel, kuid käisin seal pigem oma suva järgi, nii et seda ei saa päris trenniks nimetada. Kui ma eelmise aasta lõpus (ootamatult) kaheksa kilo juurde võtsin ja pidin endale tunnistama, et olen oma elu kõige kehvemas vormis, otsustasin ma end käsile võtta ja päriselt trennis käima hakata. Nüüd olen ma reeglipäraselt varsti kolm kuud trennis käinud, võimalusel kaks korda nädalas. Ma hakkan nägema esimesi tulemusi, pikk tee on veel käia, kuid see on selline motivaator kui esimesed tulemused tulema hakkavad. Ma vannun teile, et mu kõhupeki kihi alla on vormunud kõhulihased ja pealegi on kaks kilo kadunud. Võib olla oleks tulemused veel paremad, kui ma oleks kohe alguses ka toitumisele tähelepanu pöörama hakanud, aga see selleks.
EMS-treeninguga on selline pull lugu, et kohe kui nädal vahele jääb (nagu mul nüüd reisi pärast jäi) on esimene uus treening jube raske, võtab võhmale ja ohkima ning hingeldama, eriti kui proovida vastu pidada nii palju kui treener nõuab. Nii ma seal täna peale pausi ohkisin ja puhkisin, leemendasin higist ja pingutasin täiest jõust. Minu pingutused olid nii häälekad, et ma suutsin oma esimesse trenni tuleva uue kliendi ilmselt poolsurnuks ehmatada. Millesse ma end ometi seganud olen, küsis ta ja tundis hirmu, et kas ta ikka sealt elusana väljub.
See ajendas täna mind kirjutama. Paljud on hakanud selle trenni vastu huvi tundma, kuid kardavad elektriimpulssi, et äkki see teeb haiget. Ma kinnitan teile käsi südamel, et see ei tee haiget, see teeb lihtsalt iga liigutuse ja pingutuse füüsiliselt raskemaks. Harki- kokku hüppamine ei ole eriti keeruline eksju? Elektriimpulss teeb selle lihtsalt kümme korda (panin suvalise arvu) raskemaks ja just see ongi, mis selle kõigest 20 minutit kestva trenni nii efektiivseks muudab.
Vaadake, ma olen laisk inimene, ma ei ole kunagi trennis käinud, mul ei ole kehakaalu ja kehaga kunagi probleeme olnud ning ma olen trenni pidanud raharaiskamiseks. Jah, just nii olen ma arvanud. Alles nüüd saan ma aru, et trenni ei ole vaja teha vaid kehakaalu vähendamiseks, vaid ka heaks enesetundeks. Ma olen maadelnud depressiooni ja läbipõlemisega, just psühholoog suunas mind veelgi rohkem liikuma ja mõtlema trenni peale. Mul ei ole ju vaja trenni teha, mõtlesin ma ise, sest ma ju liigun niigi päris palju. See ei ole üks ja see sama. Trenni tegemine on HOOPIS MIDAGI MUUD. See enesetunne kui sa higistleemendavana ja haisvana ronid duši alla ning lihtsalt lõõgastud! See on imeline tunne ja ka parim stressi ravi. Mina olen peale igat trenni nagu uus inimene ning lausa ootan uut trenni.
Ma ei ütle seda niisama “läbinähtava reklaamtekstina”, kuid mina olen leidnud endale ideaalse trenni ning kuna mulle on antud võimalus trennis käia, siis ma võtan seda täie tõsidusega. Treeneriga võrreldes näen ma muidugi välja nagu puupakkudel tantsida püüdev karu, kuid ma pingutan 110%, sellest ka need kohutavad ohkimised ja puhkimised ja hädaldamised, mis ootesaali kostavad kui ma trenni teen. Käsi südamel, keegi ei piina mind seal tegelikult ja trenn ei valus ega ebamugav, lihtsalt sedavõrd intensiivsem kuivõrd ise pingutada. Alles eelmisel nädalal (!) õppisin ma õigesti kõhulihaseid pinguldama. Oleks ma sellele varem pihta saanud, oleks mul võib olla juba poole väiksem punu ja sikspäkk punnitaks pluusi alt.
Igatahes ma tahtsin teile kinnitada, et trenn ei ole ei ebamugav ega valus. Kas keegi on seda trenni proovinud või lausa käib seal? Millised on teie muljed? Kas keegi tahaks minuga kaasa trenni proovima tulla?
Minu trennipäevikut võite lugeda SIIT
Peale tänast trenni olin ma nagu ikka nii läbi, et käed ja jalad olid nagu sült. Me pidime Idaga trennist edasi minema külla mu sõbrannale, kui ma nägin, et buss tuleb ja me olime nii lähedal kuid samas nii kaugel, haarasin ma Ida sülle, et bussi peale jõuda. Endal käed ja jalad ei kandnud ning ma isegi ei tea, mis see sundis mind nii jooksma, uus buss oleks ju mõne aja pärast niikuinii tulnud, aga mul vist tekkis mingi napakas hasart. Me jõudsime bussini ja buss pani TÄPSELT nina eest meil uksed kinni. Ma karjatasin pettumusest. Buss tegi ukse uuesti lahti. Ma olin peale trenni teinud veel väikese lisatrenni:D