Juibacken on mu Stockholmis külastamist ootavate muuseumide listis olnud juba oh kui kaua, aga kuidagi ilma lapseta tundus naljakas sinna minna ja varem arvasin ma, et Ida on liiga väike selle jaoks. Ka eile oli külastuskäik juba küsimärgi all, sest päev oli pikk olnud, sellele eelnenud tõeliselt tormine ja magamata öö laevas ja Ida oli tibake pahur, ma siiski riskisin. Me jõudsime tund enne sulgemisaega (augustis kl 18ni) ja sisenesime muuseumi, mis on koduks paljudele Rootsi raamatukangelastele.
Ma tõesti soovitan kõigil lapsemeelsetel lapsevanematl ja lastel see külastuskäik ette võtta! Erinevate tegelaste majakeste kõrval on tõeline atraktsioon (ka eesti keeles jutustav) muinasjuturong (“sagotåget”). Istud rongipingile ja pink viib teid üles ja alla sõites läbi Astrid Lindgreni tuntumate lugude maailma.
Näha saab Vahtramäe Emilit, Korpi ja Joonatani, Kibuvitsaorgu, Karlssoni segamini tuba, puujuurte all kädistavaid tötskääbuseid ja Katla hõõguvaid silmi (siin panin ma Ida silmad kinni, sest ta natukene kartis pimedamaid kohti ja kui ta juba seda kartis, siis ma arvasin, et Katla on natuke liiast). Ida muidugi Lindgreni lugudest teab vaid Pipit ja Emili lugusid, nüüd on põhjust hakata talle teisi oma lapsepõlve lemmikuid tutvustama, et teine kord veel põnevam oleks. 
Kui rongisõidud sõidetud ja Segasumma suvila läbi käidud, saab külastada Muumimaad, teatrit vaadata, kohvikus einestada ning raamatu- ja suveniiripoes ringi vaadata. 
No ja mis te arvate, kas meie Stockholmi külastus jäi ilma Emmaus Second Handist läbi astumata. Eksite kui nii arvate. Seal oli hetkel ka allahindlus – KÕIK lasteriided -50% ja palju asju 10-20SEK. Muuhulgas see valge Massimo Dutti pluus. 10 SEK!
Sobis nii hästi Ida outfitiga, mille tädi oli talle (vist) Taani second handidest skoorinud. Tädi oli neid nähes öelnud, et need nii Ida stiil,mille peale ta tütar ütles, et “ei, see ei ole Ida stiil. See on Eveliisi stiil!” Noh poteito potaato.
Ja lõpetuseks Pipi puukingad. Tõsi, kõndida ta nendega ilmselt ei saa, aga need olid lihtsalt nii vahvad. Kas pole? 
Mul olid väiksena kollased kahe silmaga puukingad ning need olid mu kõige lemmikumad jalanõud. Käisin nendega kogu aeg ja igal pool. Kui vahel midagi muud jalas oli johtus see sellest, et nad kolisesid: kaitsev kummitald kippus juba servadest kuluma ning ega sammusin ma nendega ka kui eesrindlik tehasetööline, mitte nagu õrn haldjaneidis. Nii et tegelikult on need täitsa kantavad. On ju paljud skandinaavlased nendest kunagi üles kasvanud.
Junibacken on armas jah. Käisime seal kunagi päevakruiisil ning veetsime mõnusalt terve päeva tänu sellele Djurgardenis, tõstmata jalgagi südalinna. Väga tsill ja teistmoodi reis oli.
Pingback: Stockholm, Stockholm, Stockholm – estonianwithabackpack