Rääkisin täna hommikul ühe sõbrannaga, kes rääkis, et ta talvel üldse ei taha toast välja minna, no et kole ja pime ja kõle ja külm, mina olen aga arvamusel, et iga ilmaga saab väljas olla, peaasi, et riided õiged seljas on ja seda kõike ka nautida. Mulle meeldib välja olla! Eriti kui midagi teha on. Kuhugi minna. Midagi vaadata.
Samal ajal kui mu sõbranna üritas mulle selgeks teha, et talv on nõme, pakkisin mina asju, et päevaks Pärnusse minna. Lottemaale. Suvel kui teised Lottemaal käisid jõudsin mina töö tõttu vaid parklasse ja seetõttu olin ma täna sama elevil kui Ida. Võib olla elevil ei ole õige sõna – ma olin pigem põnevil, sest kuigi ma olen Lottemaa kohta kuulnud vaid kiitvaid sõnu, olin ma Jõulu-Lottemaa kohta kuulnud kriitikat, et pole see miski jõulumaa, mudane ja külm on hoopis.
Lund ju tõesti ei olnud, kuid neile, kes pori pärast pahandavad, ütleksin ma, et palun ärge tulge kontsasaabaste ja peokingadega. Mul oli kurb vaadata mõndasid vanemaid, kes külma käes (kuigi ilm ei olnud isegi külm!) lõdisesid, sest nad olid valedes riietes. Kas inimesed ei tea, kuhu nad lähevad või ei näe nad kodust väljudes, et väljas on (Eestimaa) talv? Meid pori ei häirinud. Esiteks teist nagu polnudki, pigem oli liiv ja mõned porilombid ja teiseks olid meil seljas riided, mis olidki mõeldud looduses olemiseks.
Aga siis Lottemaa.
Njaa, ma pean ka kiitjate kooriga ühinema ja ütlema, et tegu ON ühe ägeda teemapargiga, üks ägedamaid, kus mina käinud olen. Julgen isegi vist nii kaugele minna, et ütlen, et senine lemmik – Junibacken – sai troonilt lükatud. Me jõudsime kohale 12-30 ja kui ma mõtlesin küll, et no mida me ometi seal neli tundi teeme, siis ühtäkki oli kell täiesti ootamatult juba kolm saanud. Me olime kogu aeg tegevuses.
Samas me ei jõudnud ei etendusele ega kontserdile, sest noh lihtsalt ei pannud tähele, et kell nii ruttu läks. Muidugi me nägime, et siin ja seal kogunes rahvast ja Lottemaa elanikud käisid ka ringi, et etendustest teada anda, aga meil oli ajataju kadunud. Kahetseda ilmselt võiks, aga milleks. Meil oli niisama ka lõbus. Ja väga lõbus.
Kui välja arvata need paar korda kui Idas diiva välja lõi ja ma olin jonnimise pärast nõus temaga lihtsalt lahkuma. Haarasin tal teiste vanemate halvustavate pilkude all jopest kinni ja hakkasin temaga kindlal sammul parkla poole liikuma. Õnneks kadus diiva sellise ähvarduse peale kiiresti ja edasi oli kõik jälle tore. Kui toitlustusest rääkida, siis meil Idaga läksid silmad särama kui nägime varianti lõkkel vorsti grillida. See on talviste õues olemiste juures tõeline maasikas koos kuuma tee või glögiga. Ma ei tea kui popp see vorsti grillimine teiste külastajate seas oli, aga mulle tundub, et seda tuleks ja võiks rohkem propageerida. Ma kujutasin ette kui suur oleks tunglemine lõkke ümber kui selles teemapargis oleksid olnud Norra lapsed.
Ma olin natukene hämmingus kui tore see teemapark ka päriselt oli. Mul ikka oli ju natuke eelarvamus, et no kuidas saab seal täiskasvanul nii lõbus olla, et kõik kiidavad. Võtmesõna on ilmselt lapsemeelsuses. Oled lapsemeelne, on Lottemaa külastus suurepärane kogemus igas vanuses ja iga ilmaga. Oled tulnud peoriietega ja keskendud negatiivsele (noh et külm on:), siis ei saagi sulle meeldida.
Lotte maja, mis ilmselgelt oli kõige populaarsem atraktsioon, oli ainus, mis minusse natuke negatiivse mulje jättis, aga põhjus ei olnud mitte Lottemaas ega Lotte majas, vaid inimestes, kes lihtsalt tunglesid ja üldse ei hoolinud, kuhu ja miks nad astuvad, peaasi, et näeks Lottet. Ma saan aru, et Lotte on popp ja kõik lapsed tahavad temaga pilti teha ja koos meisterdada, aga siin tuli mulle korraks meelde, miks mulle massiüritused ei meeldi. Inimesed ei oska käituda.
Etteruttavalt tahaksin ma natuke pahandada ka rongisõiduga. Seisime oma mudilastega kenasti järjekorras ja kui siis rong tuli, hakkasid inimesed lihtsalt tormi jooksma. Kasvõi (võõrastest) lastest üle. Peaasi, et ise rongi saaks. See oli nii sürreaalne kogemus. Palju kiiremini ja mugavamalt saaks kui inimesed oskaksid järjekorras seista. Me tahtsime rongisõidust loobuda, aga lapsed ei olnud nõus. Mõtlesime järgmist rongi oodata, aga rongijuht ütles, et kaks mudilast mahuvad tema kõrvale kabiini küll. Emadega on aga jama värk. Nii otsustasime me Mareki õega 800 m parklani joosta, et enne rongi kohale jõuda ja lapsed rongilt vastu võtta. 800 jalutamist parklast Lottemaani oli lapsemäng, aga jooks parklasse oli enesetapp. Poolel teel andsin mina alla. (Õnneks ma ka teadsin, et Mareki õemees oli juba parklas ja ilmselt lapsed päris omapäi ei jää). Aga tõesti, inimesed, ärge loomastuge!
Taevani kiita, lisaks läbimõeldud teemapargile, tahaks ma töötajaid ja näitlejaid. Need näitlejad olid ju nii rollis sees, et mul endal jäi juba vahepeal tunne, et äkki see kõik ongi päris. Natuke nalja sai ka. Kõndisime staadionilt mööda, kus Adalbert ja kärbes Jaak jalkat mängisid. Adalbert hüüdis korra “Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas!” Mulle kui lapsemeelselejäi see kohe kõlama ajju ja ma küsisin Idalt, et kas ta kuulis, mis Adalbert ütles. Et Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas. Enne kui Ida midagi vastata jõudis, kuulsin ma oma selja tagant ohet “Eks ole” ja mulle vaatas otsa Oskar, kellest me seda lauset öeldes just möödunud olime. See nägu, millega ta mind vaatas, oleks olnud Oscarit väärt.
Jäneste maja meisterdamise toas olid näitlejad-juhendajad samamoodi nii rollis sees, et väga raske oli uskuda, et seal kostüümi all on peidus inimene, mitte päris Lotte multikast tuntud tegelane.
Neli tundi lusti värskes õhus mõjus nii, et Ida jäi pool kaheksa magama. Puhas boonus! Kui ma ei peaks homme tööle minema, siis ma läheks vabalt homme tagasi. Mitte selle pärast, et Ida magama jäi normaalselt, vaid see tõesti oli kihvt kogemus. Peale jõulupidusööke kulus ka värske õhk ja liikumine täiega ära. Kui te kahtlete, kas minna või mitte, et pole ehk õiget talveilma, siis unustage see vabandus. Pange kummikud jalga, kindad kätte, müts pähe ja laske lapsemeelsusel endas möllata.
Paar päeva veel jõuate (http://lottemaa.ee/tule-kulla/joulud-lottemaal/). Minge!
