Norra ja Eesti lasteaedade erinevusest olen ma varemgi rääkinud. On asju, mis mulle Norra lasteaia juures üldse ei meeldi – näiteks see, et viie-aastased käivad mähkmega, last ei panna pissile ENNE kui ta ise küsib ja et nad ei õpi absoluutselt lauakombeid, vaid söövad nagu väikesed põssad. Kuna Ida saab oktoobris kolm ja minu jaoks oli täiesti mõistmatu. miks nii suur laps peaks veel mähkmes käima (eriti kui ta kodus käib pissil), siis ma hakkasin Idat lihtsalt mähkmeta lasteaeda saatma paar kuud tagasi. Esimene nädal juhtus ikka õnnetusi, kuid tänaseks keeldub Ida mähet kandmast ka öösel. Paar korda on öösel pissile küsinud, kuid muidu on ööd rahulikud (ja kuivad. ptüi,ptüi,ptüi). Kahe ja poole aastaselt sai Ida mähkmevabaks (mis on isegi hilja eksju?)
AGA…mulle meeldib väga palju asju Norra lasteaia juures. Näiteks individuaalne lähenemine. Rühmas on küll päris palju lapsi ja teatud päevakava on siiski olemas, kuid lastele lähenetakse individuaalselt. Ei ole ju mõeldav, et kõik lapsed on sarnased ja neid ei saa ju samadesse raamidesse suruda. Kas me kasvatame ühte sammu astuvat armeed või isiseisvalt mõtlevaid indiviide?
Ma toon mõned näited. Hommikusööki süüakse kuni 8:30ni, aga Ida jõuab teinekord lasteaeda alles 8:30 ja tahab ikkagi süüa, sest talle meeldib lasteaias süüa. Ta võib oma võileiva laua taga ära süüa, olgugi et teised juba mängivad. Mõned pisemad (aastased) teevad juba õues esimest uinakut.
Magamiseaeg on ca 12, aga keegi ei maga täpselt ühel ajal ja ühe kaua, vaid nii kaua kuni und on. Kui und ei ole, siis lihtsalt pikutavad veidike. Lapsed magavad väljas, aga samal ajal on suurem rühm (kes enam üldse päeval ei maga) õues mängimas, mis te arvate, et nad mängivad vaikselt. Ei, nad jooksevad ringi ja kilkavad nagu lapsed ikka. Üks ei kipu teist segama.
Ülejäänud aeg on mängimise aeg. On muidugi ka muusikatunnid ja ühised kogunemised jm, kuid laias laastus on lapsed töö lasteaias mängimine. Ja enamuse ajast on nad õues. IGA ILMAGA. Ja palun öelge mulle, millisele lapsele ei meeldiks suvel poriloikudes pladistada ja talvel lumes sumbata? Teate ju küll, ei ole halba ilma, on vaid halb riietus.
Miks ma sellest nüüd üldse räägin? Meie elus on viimaste päevade jooksul nii palju asju juhtunud, et igaks juhuks hakkasin ma Idale Eestis lasteaiakohta vaatama. Kui ma siis vaatasin päevakava, tekkis mul ühtäkki hirm. Ma ei taha, et mu lapsest väike sõnakuulelik sõdur kasvatatakse. Reegleid tahan ma küll jah, aga ma ei taha ära võtta oma lapse iseloomu, muuta teda kellekski teiseks, ma tahan, et ta saaks olla laps.
Kõige suuremad murekohad on minu jaoks:
- Õuesolek. Kui palju saab laps õues olla? Ja mida ta seal teha tohib? Vaatan päevakavast, et õues ollakse enne und ca tund, sulgudes on kirjas jalutuskäik. Mulle tuli kohe silme ette oma põhikool, kus me vahetunni ajal pidime VAIKSELT ÜKSTEISE KÕRVAL RINGIS jalutama. Kas kolmeaastased peavad ka lasteAIAS jalutama niimoodi või mida see tähendab? Miks ma kirjutasin AIA suurte tähtedega? Minu jaoks tähendab lasteaed seda, et teatud maa-ala on turvaliselt aiaga ümbritsetud ja lapsed võivad sellel teritooriumil teha, mida tahavad? Joosta, rattaga sõita, ronida, kiikuda. Ei? Lisaks ma ju tean päriselt lasteaedasid, kus lapsed ei olegi eriti väljas, sest ilm on kole ja lapsed ei taha. Aga lastelt pole keegi küsinud. Ja kui selles lasteaias, kus Ida käima peaks, ollakse õues alates 16.15st, siis sel ajal hakkan ma juba Idale järele minema. Ta ei saagi ju mängida? Vaid magada ja õppida prantsuse keelt, koreograafiat, semiootikat, ajalugu…
- .Magamine. Kui magamise aeg on kaks tundi, siis kas kõik peavad kaks tundi magama? Ma sain FBs sellele tegelikult juba vastuse, et muidugi peavad, sest 1) nad väsivad ära, 2) kui ei maga, siis peavad rahulikult kaks tundi pikutama, 3) sel ajal on õpetajatel arenguvestlused, koosolekud ja üldsegi kui lapse magamise aeg on teine, siis hakka enne lasteaeda ümber harjutama, sest ega siis keegi sinu lapse harjumustega ei arvesta. Mina ei suuda mõista, miks ei või laps, kes on oma une ära maganud (vaikselt) mängima hakata? Sest siis tahab teine ka, vastas mu sõbranna (kellest muide ma lasteaiaõpetajana VÄGA lugu pean). Mina tahan küsida, aga miks ei või osa mängida ja osa magada? Tuletan meelde, et Ida käib lasteaias, kus tema magamise ajal osa lapsi KILGATES ringi jookseb. Koosolekute kohta ütlen ma, et selleks on Norras näiteks iga teatud aja tagant “planleggingsdag”, mis tähendab seda, et õpetajad on koos koolitusel/koosolekul/arenguvestlusel ja lasteaed on suletud. Arenguvestlusi vanematega (need ju ikka toimuvad Eestis ka?) peetakse erinevatel päevadel ja aegadel, nii et see ei sega lasteaiatööd.
- Liiga palju reegleid, raame ja vähe individuaalset lähenemist ning paindlikkust. Ma tahan, et laps saaks areneda selleks, kes ta on, milleks tal on eeldusi, mitte selleks, kelleks meie ja ühiskond tahab. Ma tahan, et tal on õigus kaasa rääkida, mis talle meeldib ja mis mitte, mitte et täiskasvanud otsustavad kõik tema eest, sest ta ei tea veel, mis talle hea on. Mõelge kui keegi sunniks mind tegema asju, mida ma ei taha (jah, muidugi on asju, mida peab tegema, aga ma ei räägi sellest), siis ma oleks veel rohkem “screwed up” kui praegu. Ma mäletan oma lasteaiast eriti eredalt, et ma ei tohtinud lauast tõusta enne kui ühepajatoit oli lõpuni söödud, teised võisid juba “kaamelitatti” (karamellkisselli) süüa, mis oli mu lemmikmagustoit, aga mina ei saanudki seda, sest ma ei söönud enne KOGU toitu ära. Mis te arvate, kas ma vihkan ühepajatoitu siiani või mitte?
Ärge saage minust valesti aru, ma ei taha Eesti lasteaia-süsteemi maha teha (mulle ka meeldib, et nad õpivad lasteaias lisaks mängule), aga ma tahaksin, et me saaksime aru, et laps on väike MÕTLEV inimene ja tema töö on eelkätt MÄNG. Mul on tunne, et lasteaiad ja meie arvamus sellest, mis on õige, peaksid natuke muutuma. Muidu kiidame taevani kõiki muutusi ja seda kuidas silmad avanevad ning inimesed rohkem mõtlevad, aga lasteaedade koha pealt hoiame me natuke kinni selles, mis “tuttav ja turvaline ja õige”. Ma ei taha liiga teha õpetajatele ega üldistada, kuid mulle kipub jääma tunne, et lasteaiaõpetajad hoiavad teatud reeglitest kümne küünega kinni ega suuda paindlikud olla, sest see tähendaks mugavsustsoonist välja tulemist. Muutust? Ja kui te ütlete, et “väikeste ühte sammu astuvate sõdurite armeed” on lihtsam ohjata, sest üks täiskasvanu 20 lapse kohta ei jõua kõigi vajadusi ja soove täita, siis ma ütlen teile, et juba süsteemis on midagi mäda. Üks täiskasvanu ja üks abi on ILMSELGELT liiga vähe. Ma võiks siin pikemalt juurelda selle üle, millised kahjustused see endaga kaasa toob kui individuaalsust ei arvestada ja juba maast madalast meid vormima hakatakse. Minuvanustel ja vanematel on oma lasteaedadega seoses tihti mitte rõõmsad mälestused, vaid “armid”.
Ma tahaks kohe Ussipesa metsa “vabakäigu-lasteaia” luua. Kus lapsed ilusa ilmaga võiks oma lõunat õues värskes õhus süüa, joosta ja mängida ja magada nii palju kui nad tahavad. Kes kampa lööb? Tooks värsket hingamist lasteaia-maastikule?
In light of moving back to Estonia one of my concerns have been the kindergarten situation as we now have been used to the ones in Norway. I have talked about the differences before as well and there are some things I do not like here too. I mean a five-years old in a diaper is unnatural. It’s a small human, who can talk and express his/her needs. Ida turns three in October and has not been wearing a diaper since spring now, I just sent her to kindergarten without a diaper and of course there were some accidents, but she and the teachers learnt and I have a diaperfree toddler. I also do not understand toddlers and pacifiers. Why does a 3-4 old need a pacifier can anyone tell me? And I do not like that they do not learn any manners how to eat and behave on a dinner table. I think they are allowed to be little “peppa pigs” a bit too much.
BUT there are so many things I do like. There are quite many children in the group but they still manage to approach children more individually. They are not forced to do exactly the same things at exactly the same time, because all the children are different. Children get to grow up they way they are, no one is raising a small army of soldires, which pretty much for me sums up the kindergarten system in Estonia. Everyone has to do the same thing! I (and many people my age and older) have “scars for life” from Soviet kindergarten. The only thing that mattered was rules. I was not allowed to eat dessert and go sleep and play BEFORE I had finished up vegetable stew. I could not eat that and had to sit behind the table and stir at the cold stew. I cannot eat stew even now – 30+ years later.
I think in many ways Estonian kindergartens are afraid of come out of the box, because things have always been like this (read about the similarity with the experiment with monkeys and cold water here). Yes, I know there are very innovative kindergartens as well and not all teachers are the same, but the system overall needs a change. Neither am I saying that we should look up to Scandinavia in every way, but isn’t it the Estonian way to try to fit in to Northern countries so desperately in every other field, why not cooperate with kindergartens to learn from their experience?
Let me give you some examples of how children are treated based on their needs and character. Breakfast is eaten until 8:30, we are trying to make it for breakfast, but Ida is so slow in the mornings that we hardly make it to this time. She eats her breakfast at home, but also wishes to sit down at breakfast table in kindergarten as well for a minute. She usually doesn’t even eat from her matpakke, but is allowed to sit there and start the day in her own way. Nobody tells her off. In Estonia it’s not possible, because they are having warm porridge and it gets cold if not eaten at once and the classes begin. First of all I think breakfast matpakke from home is a good idea, because children like different things for breakfast. Ida has for example a weird taste – eats a yoghurt at home and insists on taking lompe with kaviar to kindergarten. Every morning. Why should she eat porridge if she doesn’t want? Just a thought. No criticism. I myself love porridge.
And what classes? Kindergarten should not be an “institution of education” as reffered in Estonia.
The smaller children are sleeping at ca 12, but no one at the same time. They wake up when they feel they have rested, the ones that are not used to sleeping are playing. Children are sleeping outside and if you think the other ones who are playing are being quiet while others are sleeping, you are wrong. They are playing like children do.
Rest of the day is playtime. Of course they are having musical “lessons” and gatherings, but in general childrens work at kindergarten is TO PLAY and to BE A CHILD. Have fun, not learn Geography and English. I do think that older children should know numbers and the alphabet, but not in the way things are in Estonia. Did you know that to get in the 1.grade in Estonia, they need to take an exam? And many preschoolers have tutors? Normal? I don’t think so.
It Norwegian kindergarten it is also important to be a lot outside NO MATTER weather. There is no bad weather, there are wrong clothes. And this I want to emphasize extreamly! Separate post especially for parents on this topic HERE.
I love that my child can be a thinking individual in Norwegian kindergarten. Not a little soldier. My main concerns about Estonian kindergartens are:
- The outdoor activities. Will they be outside? What can she do there? Are they allowed to walk, run, climb, get muddy and wet? Or do they have to “behave”? What about when it’s “bad weather”? Will they sit inside? That sounds so tragic. I hope kindergarten teachers have wellies and raincoats. And the parents allow their children to be taken out. Remember your own childhood? What did you like best? Play outside, right? One of the comments I got after this article was also published in Pere ja Kodu (LINK)was that I don’t have to be worried because “playing outside is a break for children from learning, so they get to play and do what they desire”. A break from learning? In kindergarten? Wow, I am not concerned anymore. What a relief!*
- Sleeping. If they all have to sleep for two hours HOW IS THAT POSSIBLE? Why does she have to STAY IN BED QUIETLY when she’s done resting? Why cannot she play? My friend said that the teachers have to do paperwork at this time (Why the hell do they have that much paperwork anyway? ) and have meetings. And the one assistant who is in the bedroom cannot leave. So everyone just have to stay in bed for this time. Two hours. No matter what. I am 35 yrs old and even I cannot lay quietly in bed for that long when I don’t want to sleep. Not enough teachers and finances? Agree. TOTALLY AGREE, but perhaps it’s time for our government to stop wasting money on idiotic minsiters like the Entrepreneurship one and start to think where and what we could do with this money so that it will come in good us?
- Too many rules, lessons, lerning and no flexibility. I repeat again that we are not a like, why are we starting to “mould” little children to be like one big gray mass. Let them be children. Let them play. Let them learn like children. We have our whole life ahead of us when we can be adults and “behave properly”.
I am not trying to say that everything is supposed to change. Not everything is black and white, but there should be a bit space for flexibility and individual approach. Änd childish innosence.
You know what one of my mottos is? Never loose your childish innosence. It’s the most important thing!
*This is a blog which is mostly meant for enterntainment, so when reading the posts please remember that sense of (sarcastic) humor helps and not everything on this blog is supposed to be taken too seriously.
Ma ei tea, mis imelik mulje sul on jäänud lasteaedadest Eestis, samas ega mul ka jube palju kogemusi pole, va siis sellega, kus Mari käib. Magamise kohta ma juba seletasin sulle – ütleme, et Ida on harjunud magama 45 min, aga “peab magama” poolteist tundi. Usu mind, ta ei jää kindlasti punkt kell 1 magama, ehk passib 20 minutit voodis, siis magab tunni ja kui ärkab, siis suudab ju ikka see 20 mintsa voodis lamada. Kuigi ma arvan, et kui juba paljud ärkavad, siis saabki uneaeg nn läbi.
Õues mängitakse ka iga ilmaga, ma saan ka tihti läbimärgasid asju+ üleni mullase Mari koju kaasa.
Õualast rääkides, noh, ega nad tõesti väravast minna ei saa, aga mingist jalutamisest küll juttu pole 😀 Igaüks tuiab seal ringi ja teevad, mis hing ihaldab. Mis minu meelest on suurtes lasteaedades jube imelik, on see, et igal rühmal on seal oma ala, kust nad ei tohi eemale minna. Neil muidugi nii palju rühmasid ka jne, et mõneti arusaadav, aga ma ei tea, kuidas nad teevad 2-3 aastasele selgeks, et see liumägi mis sa näed, see on teise rühma oma ja sina sinna minna ei või 😀
Üldse mingist “sõjaväekorrast” on minu kogemuste puhul asi kaugel. Vähemalt Mari sõimes teevad kõik suht seda, mida tahavad 😀 Va see, et voodisse peab jah minema siis, kui teisedki.
Ega mul pole rohkem kogemusi kui see mis mulle räägitud on. Üks lugu (mu tädi sattus sinna tööle) oli nii hirmus, et ma imestan, et see lasteaed üldse lahti oli nii kaua, ilma et keegi oleks midagi öelnud. Seal oli reaalne sõjaväekord.
Muidugi olen ma ka teistsuguseid lugusid kuulnud, kus kõik on ok, aga mulle tundub hirmutav, et me hakkame juba tillukesi lapsi raamidesse suruma ja ühesuguseks voolima.
Jalutamise lugesin ma välja selle lasteaia päevakavast, kuhu Ida koha sai. Ma ei tea, mida see tähendab, aga see kõlab kuidagi valesti.
Eks ma kirjutan uuesti, kui olen selle lasteaiaga ka reaalselt tutvunud. Vbla on maailma kõige ägedam lasteaed ja Idast kasvaks Eesti lasteaias väike Nobeli preemia laureaat:)
Mõnikord tähendab jalutamine näiteks jalutuskäiku kuskile lähedalasuvasse metsa/parki/kuhuiganes. Lapsed hoiavad ussist kinni ja jalutavad. Lapsele on see kasulik, sest nii jõuab ta järjest rohkem käia, lapsed saavad tutvuda ka loodusega lähemalt.
Kui ollakse lasteaiahoovis, siis sel ajal muidugi lapsed jooksevad ja mängivad.
See kõlab vahvalt ja mõistlikult. Eks ma vaatan lasteaia üle ja saan ju siis selgema pildi niikuinii
Siis on Maril hea lasteaed, kus mängitakse iga ilmaga õues. Mu aia taga on lasteaed, kus esimese piisa peale joostakse väikestega tuppa ja vsjoo. Mis sest, et see vihm 5 minuti pärast järgi võib jääda ja seni saaks varju all olla. Kõik on õpetaja viitsimises kinni.
Ma üldjuhul pooldan ka individuaalset lähenemist (mõistuse piires), aga näiteks söömine võiks ja peaks minu meelest küll kõikidel enam-vähem samas ajavahemikus toimuma. Eriti, et lastel ongi selles osas tihtipeale paras kambavaim. Kirjutad, et Ida jõuab tihtipeale lasteaeda alles 8.30 kui teised on juba söömise lõpetanud, aga tema tahaks ka siiski seal süüa? Miks sa teda lihtsalt 15 minutit varem lasteaeda ei vii? Kõik võidavad. Või ei? Ma pole muidugi kursis kaugel see lasteaed teil on ja kuidas sinna saamine toimub, aga kui selle 8.30 viimise taga on lihtsalt “varem ei viitsi” (suvaline teooria), siis see pole ju tegelikult mingi põhjus ..
Magamise kohta ka nii palju, et kindlal ajal puhkamine su lapsest nüüd sõdurit küll ei tee. Ja tegelikult on selles vanuses lapsele vähemalt 1,5h tunnine lõunauni/puhkus isegi vajalik. Pluss aitab selline “distsiplineeritud aeg” tegelikult ka edaspidises elus natukene kaasa ja õpetab last rahulikult olema. Koolis peab ju hakkama ka rahulikult istuma ja jälgima. Isegi kui tahaks mängida või midagi muud teha. Rumal näide, jah-jah. Ning 3 ja 7 aastast ei tasu muidugi ka võrrelda, aga üldpoint jääb samaks. Lapsel tuleb õppida ootama. Suurem osa lasteaiapäevast on ju nagunii mõeldud mängimiseks ja ringi jooksmiseks.
Mulle jääb praegu natukene selline tunne nagu sa tahaks, et kõik kohaneksid Ida ümber, kuigi tegelikult on palju kergem ju kohaneda temal. Ja ma usun, et see poleks talle üldse ka probleemiks. Äkki on sul suurem mure kui asi väärt?
Igatahes edu teile ja loodan, et kui ka kolite, siis läheb kõik mõnusalt!
Mõnikord me jääme lihtsalt hiljaks, sest Printsess (ja ma ei pea end silmas) ei suuda otsustada, mida selga ja mida kaasa. Ja nii jõuamegi nt 8:37 kui söögiaeg läbi, aga kuna talle meeldib lasteaias süüa, siis tal lubatakse oma võileib ära süüa. Muidugi olen ma muidu sama meelt, et süüa tuleb samal ajal. me sööme ju kodus ka koos õhtust, laua taga.
Ja ei, ei, sa said valesti aru, ma ei taha, et kõik kohaneks vaid ühe lapse järgi, ma lihtsalt näen eemal olles Eesti lasteaia kitsaskohti laste arengu seisukohalt. Ma kõlan nagu vandenõuteoreetik, aga mulle tundub see vale, et me hakkama juba lasteaias voolima ühtemoodi mõtlevat halli massi, kes ei eristu
Hm, aga otsustage siis ehk juba eelmisel õhtul mida järgmisel päeval selga panna ja kaasa võtta? Lase tal näiteks oma riietus tooli peale valmis panna vms? Ma muidugi ei tea kui tehtav see on, sest ma tean juba omadest kogemustest kui kiiresti ühe kahese meeleolud muutuda võivad 😀
Ja ei pea ma sind vandenõuteoreetikuks ka. Üldplaanis on su mõtteviis mulle täiesti mõistetav. Lihtsalt tundus hetkeks, et teed süsteemile ehk natukene ennatlikult liiga 🙂
Usu mind – meil on riided valmis valitud, aga on hommikuid, kus ta näiteks ärkab vale tujuga ja siis ei sobi mitte midagi.
Ja nii nagu hetkel on trendikas öelda, et silmad on avanenud veganluse jm koha pealt, siis mina siin kohal ütlen, et kogemus teise süsteemiga on minu silmi avanud ja ma julgen öelda, et natuke asjad lonkavad. Mitte kõik. Kuid me oleme natuke kinni oma mõtlemises, muidu tahame küll Põhjamaad olla, aga siin- ja koolisüsteemis ajame jonnakalt oma rida.
Muuseas, vaadates lasteaia kodulehelt nende missiooni, siis selleks ongi lapse individuaalsusega arvestamine!
tegelikult on sul selle vandenõuteooria koha pealt sutsu õigus minu meelest (ja mu enda lapse lasteaiakogemusi silmas pidades). ma hetkel ei jõua pikemalt kirjutada, aga proovin õhtul meeles pidada.
Sul ei ole ju Eesti lasteaedadega erilist kogemust, mille põhjal sa oma arvamust kujundad? Et naabri Malle rääkis, et ühes lasteaias oli sõjaväekord=igal pool on? Oled sa kõigi lasteaedadega Norras kokku puutunud, et oled kindel, et ainult Norras on imeline ja Eestis mitte? Eesti on päris ausalt, väga PALJU super lasteaedu. Ma ei ole kõigiga kokku puutunud, kuid päris paljudega siiski (seoeses oma tööga) ja pole neis lasteaedades seda sinu ettekujutatud tonti. Laste individuaalsust arvestatakse, kuid kas sinu meelest tõesti peab üks välistama teise? Et kui lapsel on kindlad reeglid, siis see lasteaed ei saa olla lapse vajadusi ja eripärasid arvestav? Lihtsalt, tõesti, mulle tundub, et sa oled mingi ideaali loonud Norra lasteaedade ümber ja lahmid tühja koha pealt.
On kahetsusväärne lugeda, kuidas mulle sõnu suhu pannakse. Kindlasti ma ei idealiseeri üht ja lahmi, pigem on ikka probleem selles, et kui eestlast justkui kritiseerirakse, siis ta solvub hingepõhjani, sest eestlane teab alati kõige paremini.
Tasub lugeda mu varasemaid postitusi samal teemal, esialgu sain ma Norra lasteaeda minnes šoki, sest ka mina teadsin, kuidas on õige. Nüüd oskan näha laiemat pilti, plusse ja miinuseid ning mulle tundub, et kui kõik ei käituks nagu ahvid tolles testis, mida juba mainisin, oleks palju kasulikum.
Paljud õpetajad on mulle ka nüüd kirjutanud, et nemad käiks rohkem õues, aga vot vanemad on need, kes kardavad, et riided saavad mustaks jm.
On mõtlemisekohti kõigile.
Õueskäimisest – suveperioodil ei toimu lasteaedades enam õppetood (kuskil maikuust) ja siis näiteks meie lasteaias võtab õpetaja lapsed hommikul juba vastu õues. Tuppa lähevad söögiajaks. Siis tulevad jälle õue ja lähevad tuppa magama. Peale magamist söövad ja siis jälle õue. Ehk siis enamuse päevast on lapsed õues. Muul ajal (kui toimub õppetöö) on nad väljas enne lõunasööki kuskil 1,5 tundi ja peale lõunaund. Eesti lasteaias ei ole võimalik individuaalne lähenemine, sest õpetajaid on rühmas korraga ÜKS 22 lapse kohta. Hakata nõudma õpetajalt, et ta iga printsessi ja printsi erisoove täidaks…… Ebareaalne.Lisaks häiriks see ju teisi lapsi ja segaks õppetööd, mis on ette valmistatud jne jne.
Siin tekib mu jaoks ka juba teine küsimus, et miks pagana pärast lapsed peavad juba lasteaias nii palju õppima, et me räägime “planeeritud õppetööst” ja kasutame muid selliseid väljendeid, mis mulle seostuvad kooliga. Ma ei saa väita, et ma mõtleks täpselt samamoodi kui ma ei oleks pikalt Eestist eemal olnud ja poleks muud kogemust, kuid ma arvan, et tulebki ringi käia, kogemusi koguda, uurida, kuidas teised teevad, ei tee, mis on ühes lasteaias head ja teises paremini.
Nt Ida Norra lasteaial on Eestis sõpruslasteaed. Ja Norra õpetajad on tunnistanud, et nad on samuti Eestist palju õppinud, mida oma lasteaias rakendada, kuid samas on nad ka öelnud, et on hirmuäratav KUI palju tuleb õppida ja ühtemoodi teha.
ja kui nii paljude laste kohta on ÜKS täiskasvanu, siis seda on ilmselgelt liiga vähe.
Eestis kuuluvad munitsipaallasteaiad Haridusministeeriumi alla. Lasteaedadele on ette nähtud õppekavad, mille täitmist ministeerium ka kontrollib. Õppimine (alushariduse omandamine) on riigi poolt ette nähtud. Samas annab õppetööd ka kenasti mänguliseks muuta, et ei peaks selg sirgus mitu tundi laua taga istuma. Ka jalutuskäik on väga hariv – tutvustad taimi, näed hulkuvat koera…..seletad, et võõrast koera ei tohi katsuma minna, osaled liikluses……seletad kummale poole peab enne teeületamist vaatama jne. jne. Ühe tunnise jalutuskäiguga annab lastele VÄGA PALJU õpetada 🙂 Ja arvestades sellega kui hullumeelsed katsed on meie koolides esimesse klassidesse minejatele siis……
Aga jah, süsteem on meil vigane:)
Ma arvan, et enne kitsaskohtade nägemist võiks sul oma kogemus olla. Ja ma ei ütle seda üldse pahatahtlikult, vaid paljud asjad mis sulle võivad tunduda imelikud, nendest lapsed tegelikult üldse ei hooli. Vähemalt minu kogemus kahe lapsega näitab, et neile tegelikult meeldib sellise väikse ühtse kambana toimida. Reti rühmas käiakse õues iga ilmaga – talvel pimedas olid nad taskulampidega hoovis ja vihma korral mängivad varju all AGA selge on ka see, et kui korraga on hoovi peal 100 last, siis on neid keeruline ühel inimesel jälgida, kui on luba minna kuhu iganes. Kujuta ette mõnd suuremat, mitme alaga mänguväljakult ja mõtle, et sul on seal mitte üks ega kaks, vaid kakskümmend kolmeaastast jälgida. Ehk siis valdavalt on reeglite taga praktilised põhjused (juba näiteks see, et kui Norra lasteaias on hommikusöögiks võileib, siis Eestis on soe söök mida ei jõuta kella kümneni soojana hoida). Pildilt näen et Norras magatakse vankriga õues, aga Eestis neil lahtikäivad voodid, mida on kogu põrand täis – kus see laps siis mängib? Süsteem on teistsugune, aga teistsugune ei pruugi alati halb olla.
Mul ongi kogemus. Norra lasteaiaga. Ja selles ei ole ju midagi halba kui ma mõistan kui erinevad on kaks lasteaiasüsteemi tegelikult ning nö maad uurin. Võib-olla on sellest minu “poleemikast” kusagil hoopis kasu, keegi, kes näiteks tahaks rohkem Skandinaavia lasteaedadega koostööd teha, et oleks üksteiselt õppida, kogemusi jagada.
Keilas on waldorf kool Läte, minu teada nad tahtsid ka lasteaia/hoiu vmt avada, ma tol ajal rohkem ei uurinud.
Seda peab uurima lähemalt, oleks tore kui oleks
Lätte juurde loodi lastehoid küll jah. Otsiti sinna hoidjaid. Kas neil ka kohti on, on iseasi. Kooli lapsi ei mahu. Kuna Keila on mulle lähemal kui Tallinn, mõtlesin korra isegi kandideerida sinna, kuid waldorf ei ole siiski minu tass teed. Mulle jäävad waldorfi raamid kitsaks.
Puhkamine on lasteaias lapsele väga vajalik, sest tegelikult väsivad nad ikka täiesti ära. Lisaks planeeritud õppetegevusele (kus lapsed saavad uusi teadmisi, arutleda, jutustada oma kogemusest jne + meisterdada vms) on neil teatud arv nädalas ka liikumistegevused ja muusikategevused.
Õueaeg on pigem selline, et lapsed tegelevad seal sellega mis meeldib ja mida lasteaiahoovis võimaldatakse (kiikumine, liu laskmine, ronimine jne). Nn jalutamise aeg on (praktikatel nähtu põhjal) olnud sõimelastel hoovialal jalutuskäik ja vanemate laste puhul minnakse mõnikord nt parki vms. Seda peamiselt nendel juhtudel kui näiteks on lasteaia hoov liiga mudane-vesine-jäine (veebruari lõpp-märtsi algus nt) aga üldiselt on õuesoleku aeg ikka lastele õppetegevustest puhkamise aeg 🙂
Kui ma sügisest tööd alustan siis saan rohkem oma kogemusele tugineda aga praegu kirjeldan õppimise kõrvalt praktikatel nähtut-kogetut 😀
Nõus, et puhkust on vaja. Mina julgen kahtluse alla seada pikkuse ja aja, aga kahjuks ma ka mõistan, et kui on üks kasvataja ja 20 last, siis lihtsam on väikeseid sõdureid toota, sest füüsiliselt lihtsalt ei saa kõigile seda tähelepanu jagada, mida nad vajavad ja arvestada kõikide soovidega
Mina ütleks, et võib uurida lasteaedade kodulehti, missioone ja päevakavasid, aga kõige tähtsam kogu lasteaia juures on just see konkreetne õpetaja, kes on selles rühmas, kuhu oma last soovid panna. Meil, küll sõimerühmas hetkel veel, on õpetajaga vedanud ja ei ole probleemi, kui keegi ei soovi magada ega süüa. Kõik oodatakse ilusasti ära, et nad söödud saaksid, kedagi ei sunnita laua taga istuma, varem ärganud suunatakse mängima. Tõsi, meie lapse rühmal on see eelis, et magamistuba on rühma toast eraldi. Õues veedavad nad samuti valdava osa päevast ja iga ilmaga (viimane nõue olevat tegelikult lausa riikliku kavaga ette nähtud). Kahjuks tuttavate lastel pole alati niimoodi vedanud ja istuvadki toas, sest õpetajad ei viitsi neid riietada ja ilm on külm ja kole, vaja arvutis passida lastega mängimise asemel jne jne.
Lugesin ja lugesin ja lihtsalt pean sõna võtma… olen ise ka Sinu kardetud süsteemi ehk Eesti lasteaia praktik (õpetaja) ja olen 100+1% kindel, et lasteaias rühmaõhkkonna ja päevakava ei loo mitte niivõrd kodulehelt loetud või rühma stendil rippuv ilusa taustaga silt “Päevakava”, kui et õpetaja ise, kes on rühmas nö. juht. On meid, õpetajaid, ju igasuguste põhimõtete ja vaadetega.
Võta või üks suvaline lasteaed- rühmas nr 1 töötavad näiteks Pille ja Kai, kelle põhimõte on, et nad peavad kinni päevakavast nagu kord ja kohus! Õue lähevad kell 11 (olenemata ilmast) ja söövad täpselt 12.30, magavad ja pissitavad ka nagu üks mees neid väikseid mudilasi.
Samas rühmas nr 2 töötan mina, kes ma konkreetselt võtangi oma mudilased, lähen peale hommikusööki võimalikult KOHE õue- jah me käime jalutamas (pargis või lähedal asuval mänguväljakul vms) tunnike (õpime liiklust, õuesõpe,kõike mida välja annab mõelda) ja ülejäänud aja oleme õuealal: jookseme-hüppame-ronime-teeme mis tahame. Kusjuures ka muusik ja liikumisõpetaja on oma tegevusega õues meiega, kui vaja!
Ja siis loedki sina, kui lapsevanem, päevakava ja mõtled “Mis toimub?”.
Lõppkokkuvõttes ongi üks lasteaed, erinevad õpetajad ja selle tulemusel erinevad rühmad ja harjumused.
Ma olen nüüd saanud ka sõnumeid, kus päris paljud lapsevanemad ütlevadki mulle, et tegelikult sõltub väga palju just nendest, kes selles aias töötavad, mitte kodulehelt loetud päevakavast. Sest just nimelt Pille ja Kaie suhtumine võib väga erinev olla. Tegelikult on see ju natuke hirmuäratav ka, aga noh eks näis
Lastele, tegelikult ka täiskasvanutele, on hea, kui teatud tegevused (söömine, magamine) toimuvad iga päev samal ajal. Rutiin loob turvatunnet ja ka keha teab vastava kellaaja saabudes valmistuda, et ahhaa, nüüd on aeg süüa/magada. Rääkimata siis kambavaimust – see on isegi tõestatud, et lapsed söövad grupis paremini, sest nad näevad, et teised lapsed ju söövad, ning on valmis ka uusi asju proovima. Rääkides õpetamisest, siis selles lasteaias, kuhu ma enda lapse sügisel panen, öeldi, et õpetamine toimub läbi mängu (sõimes), nii et lapsed ei saa arugi, et õpivad. Mida vanemaks lapsed saavad, seda enam toimub siis tunnipõhist õpet, aga see on ka hea, sest valmistab kooliks ette. Enamikes koolides peab ju siiski paigal istuma ja õppima, nii et kui seni olla kogu aeg saanud ringi joosta, on klassiruumis istumine väga harjumatu.
Söömise ja kambavaimu ja rutiiniga olen ma igati nõus, eriti kuna Ida on väga kehv sööja ja väga püsimatu, siis mul on hea meel kui tean, et ta vähemalt teistega koos kenasti sööb.
Eks mu sõnavõtt võib ülepaisutatud tunduda ja iga teine hetk ma ehk poleks sõnagi võtnud, aga võib olla on see teraapia ja analüüsimine, kust midagi alguse saab ning siis ma jõuangi oma nö murega sinna, et mind häirib, et Eestis peavad kõik ühesugused olema.
Samas ma ei taha kuidagi jätta muljet, et pooldan vabakasvatust, lastel peavad reeglid olema, kuid ma olen aru saanud, et oluline võtmesõna on ka paindlikkus.
Eelkõnelejad on juba palju ära öelnud, aga tegelikult on meil endal ka ju elus rutiini vaja? Ei? Ma ei kujutaks ette, et mu päev on igapäev kaootiline ja sööksin siis kui kõht tühjaks läheb jne. Ikka on meil endilgi ju rütm. Magama lähme enamvähem ühel ajal ja ärkame samamoodi…
Oled väga palju õudusjutte lasteaedade kohta kuulnud, sest minu laps käib niisamuti väga toredas lasteaias. Jõuame lasteaeda (käib veel sõimes) 8.25-8.35 (olenevalt liiklusest), sööma hakatakse u 8.30 ja hommikul süüa saab kuni 9.00. Muidugi on parem, kui nad kõik ühel ajal söövad, aga kuna meie oma enamasti sööb kodus, siis pole see kunagi probleem ei õpetajatele ega lapsele. Enamasti jõuab täpselt söögi ajaks.
Magama lähevad u 12.30 ja see jutt vastab samuti tõele, et kuidagi kambavaimus jäävad nad enamvähem alati koos magama, sedant nüüd küll et osad tuleb äratada. Kui ei maga, siis pikutavad. Ei leia, et vaikselt tasakesi olemises midagi halba oleks. Närvisüsteem ikka puhkab.
Õues on neil sõimelastel eraldi aed. Seal nad jooksevad, kiiguvad, lasevad liugu, mängivad liivakastis. Kui sajab vihma, lähevad välja, aga jalutavad selleks ette nähtud multšist tehtud rajal mis lookleb mööda üldist lasteaia aia äärt.
Kui nüüd aia rühma edasi lähevad, saavad vabalt ringi joosta. Igal rühmal on nädalas ette nähtud üks päev, kus laps võib kaasa võtta tõukeratta ja sellega on lubatud ettenähtud kohas ringi sõita.
Mingit sõjaväerežiimi ei näe kuskil. Väga mõistlik kõik.
Ära mõtle üle 🙂
Tere! Kas kolite sügiseks Eestisse?
Ei ole veel kindel, kõik sõltub väga paljudest asjadest. Uisapäisa plaane ei tee, aga uurime maad esialgu
Pingback: see uus kuum teema – Mesiliis
🙂 väga vahva ja puudutav kirjutis. Tule Eestisse ja teeme selle vägeva lasteaia ära, see on ka minu üks unistus, sest olin siiani ka just norra lasteaia süsteemi pealt näind ja nüüd ootamaski ees Eesti lasteaed, mis samuti omajagu mõtlema paneb ja veidi hirmutab. Mitte et see kindlasti nii hirmus oleks, aga nii mõnigi asi võiks kindlasti olla just nii nagu norra lasteaias, kõik see millest sinagi rääkisid.
No teeme siis ära! Samas suuga teen ma suure linna, aga nii põhjaliku projekti jaoks jääb mul kogemust ja haridust vajaka. Kuigi mõttel on vägagi jumet.
Mul ka veel mõtte tasemel asi, vajangi kedagi kõrvale kes sama mõtleks ja oleks nn hooandjaks. Kunagi on mõni projektki kirjutatud, aga nii suurt veel mitte. Aga üks kord on ikka esimene ja kaks pead on kaks pead.
Paneme siis pead kokku, kes teab ehk tulebki koos üks hea projekt kokku
Ja kõige selle pärast ma hindagi Waldorf pedagoogikat!! Aitab juba laste raamidesse surumisest. Teeme nii sest nii on õige ja kõik teevad nii!! Mida põrgut? Mina olen riikliku kooli ( lasteaia ) süsteemi vastu tulihingeliselt! Me peame kõik tegema just nii ja niipalju sest süsteem nõuab?? Keegi “onu“ või “tädi“ on nii kirjutanud mingis tähtsast seaduses ja ainult nii on õige?? Laps peab teatud vanuses oskama seda ja teist,kui ei oska on midagi viga???? Lastes tuleb arendada loovust, mitte suruda neid raamidesse, mis on kellegi poolt paika pandud!
Meile on ilmselt sisse kodeeritud, et keegi otsustab ja meie siis käitume selle järgi. Mulle meenub ahvide ja banaanide näide:
Korraldati kord katse, kus kõrgesse ruumi pandi kinni seitse ahvi. Keset lage oli riputatud kimp banaane ja nende alla treppredel. Teatud kõrgusest alates aktiveerisid trepiastmed aga lüliti, nii et kui mõni ahvidest püüdis üles ronida, pritsiti terve tuba üle jääkülma veega.
Ahvid said peagi aru, et parem on redel ja banaanid rahule jätta ja hakkasid muude asjadega tegelema.
Nüüd aga viidi üks ahvidest minema ja tema asemele toodi uus. Uustulnukas märkas kohe banaane ja tahtis neile järele minna. Teised ahvid tirisid ta redelist eemale ja klohmisid natuke, nii et uus ahv sai ka aru, et targem on banaane mitte puutuda.
Nüüd vahetati välja keegi teine. Järgmise ahviga läks samamoodi: tuli, nägi banaane, sai tappa.
Tähelepanuväärne on aga see, et kõige rohkem klobis viimast ahvi eelmine uustulnukas, kes polnud üldse veega pritsida saanud!!
Nõnda vahetati järk-järgult välja kõik ahvid, kuni esialgsest seitsmest polnud enam kedagi järel. Keegi ei teadnud külmast veest midagi (pealegi oli see juba ammu välja lülitatud), aga kõik teadsid, et banaane ei tohi võtta ja kõigile uutele tehti see ka kohe selgeks.
Sellisel viisil kujunevadki välja organisatsioonikultuurid…
Palju kohti, mille üle diskuteerida.
Esiteks – ENAMUSTES lasteaedades ei ole 1 õpetaja rühma laste kohta. Enamasti kasutatakse 2 õpetaja ja 1 õpetajaabi süsteemi, mis tähendab, et 1 õpetaja tuleb hommikul, teine 10-11 ajal, et saaks rohkem individuaalseid ja grupitegevusi teha. Ja ammugi pole õpetajaabi nö söögitädi, vaid inimene, kes aitab lastega tegevusi läbi viia.
Teiseks – mida sinu arvates lapsed lasteaias õpivad? Jah, mingil hetkel tuleb ka akadeemilise poolega tegeleda, aga ülejäänu moodustab palju suurema valdkonna. Nt “mina ja keskkond” – need “õudsed” jalutuskäigud parkides (aastaajale omaste tunnuste märkamine), linnas (liikluse õppimiseks), taaskasutuskeskuses (taara tagastamine). Või eneseteenindus-valdkond – kuidas käituda tualetis (et ei oleks vaja 5-aastaselt mähkmeid kanda), käsi pesta, lauda katta, endale võileiba teha, teatris/kinos käituda.
Kui kõrvale jätta, kui toredaid tegevusi meie lasteaedades tehakse, siis mida sa üldse eeldad, et lasteaedades õpetatakse?
Kolmandaks – une- ja puhkeaja vajalikkusest on väga palju kirjutatud. Mida väiksem laps, seda suurem unevajadus. Puhkeajal kinnistuvad õpitud oskused ja teadmised. Lasteaedades peale kohustust magada, vaid puhata. Ja voilaa – enamus lapsi magab selle aja täis olenemata sellest, mida nende vanemad väidavad.
Ma ei vaidle sellele vastu, et põhjamaade plussiks on mõistlik õpetajate ja laste suhtearv (mis võimaldab ka rohkem individuaalseid tegevusi), kuid hinnata süsteemi enda VÄGA ammuse kogemuse ja ühe hirmujutu põhjal, on küll kurb.
Ma ei öelnud, et minu arvamus tugineb ühel lool, tõin vaid ÜHE näite ja õpetajate arvu kohta mul üldse teadmine puudub, Facebookis toodi välja, et on tihti VAID üks õpetaja ja selle arvamuse põhjal ma suudan mõista, miks on lihtsam “armeed” ohjata.
Kordan veel, et ma ei poolda vabakasvatust ja teatud rutiin ja reeglid peavad olema, kuid mitte kõigile ühe vitsaga (eip, ei pea vastama, et aga kas mu meelest on nii, et nt täiskasvanuna on ühele vargus keelatud ja teisele lubatud vms, me räägime hetkel lasteaialastest, kes arenevad isiksusteks ja siin peaks püüdma keskenduda erinevatele tugevustele, pöörama tâhelepanu, mis kellelegi sobib ja mitte).
Õppimise koha pealt jään ma arvamusele, et Eestis on lastele liiga varakult liiga suur pinge peale pandud. Juba väga väga varajases eas käivad paljud eratundides balletis, prantsuse keeles, lilleseades, ajaloos, selleks, et eliitkooli sisse saada. Ja siis hakkab omavahel võistlemine. Kuna see laps laps on? Mind hirmutab lasteaias sõna “õppetöö” ja “puhkamine tundide vahel õues mängides” – see tundub nii vale. Õppimine läbi mängu on igati okei, ja jalutuskäigud pole hirmuäratavad, vaid jäi mulle arusaamatuks.
Ühesõnaga, ma olen nõus, et diskussiooniks on ruumi. Ma ei pretendeerigi mingile absoluutsele tõele ja ei kiida Norra lasteaeda vaid taevani, ma olen neid piisavalt kritiseerinud. Vahe on selles, et mind kuulati. Olgugi, et väga paljud Idavanused siin enam ei maga, siis mina nõudsin, et ta seda siiski teeks, kuna näen, et talle on seda vaja. Paidlikkus on selle nimi. Mitte rusikaga vastu lauda, et aga vat siin meil pole kombeks magada.
Jälle mingite “ tädide, onude“ poolt kirja pandud nn tõed, mida kõik õpetajad, kasvatajad või kes iganes näpuga järge pidades kohusetundlikult lastele peale suruvad, peaasi, et nn kohustuslik õppekava oleks täidetud!!!!
Millises Eesti lasteaias on 2 õpetajat korraga lastega? Õpetaja abi kindlasti abistab seda üht, aga lisaks sellele on tal ka need muud nn söögitädi, nõudepesija jms kohustused. Võibolla tõesti see nn vahetuse aeg on hetkeks 2 õpetajat (ja vb on ka erandeid), aga mitte terve päev üldiselt. Norra lasteaias on 16 lapse kohta 4 kasvatajat, matkal käiakse kas 3-4 last ja üks õpetaja või veidi rohkem lapsi ja 2 kasvatajat. Suurematel matkadel terve rühmaga.
Lapsed päeval ei maga aga kõik kes soovivad saavad seda teha või kasvõi puhata. Päeva jooksul on ka vaiksema hetk, kus võetaksegi rahulikumalt, tehakse rahulikke tegevusi.
Lapsed lähevad tavaliselt õhtusel ajal magama üpris varakult, 19-19.30.
Meie laps üldiselt hiljem, aga seda ka tänu võimalusele et saame hommikuti kauem magada ja ometi magab ka tema oma une täis. 3-5a lapse ööpäevane unevajadus on 11-13 tundi ja see tuleb ilusti ööga täis.
Teine asi on raamidesse surumine millest siin juba juttu on olnud aga vist mitte teemal lapse unevajadus. Kõik inimesed on erinevad ja ka unevajadus erinev, ei saa eeldade et kõik ühes vanuserühmas lapsed magavadki punkti pealt nt 15 h ööpäevas. Minu laps lõpetas ka suhteliselt varakult magamise (hoolimata minu pingutustest), aga õhtuks pole ta sugugi mitte pöõrane või üleväsind, parajalt rahulik ja tuduajaks uinub ilusti.
Sama saia söõmisega. Jah olin ka algul ise mures et mis mõttes söövad päev läbi saia, aga kui vaadates laiemat pilti, siis inimesed seal on kordades tervemad kui Eestis. Nii et ei ole see küll tappev ega lollimaks tegev, kui laps päeval ei soovi magada ja sööb lõunasöögiks saia. Pigem on see Eesti vanemate mugavus, hommikul laps aeda, seal saab putru ja süüa õhtuni välja, Norras tuleb ise lihtsalt rohkem vaeva näha, et peale lõuna oleks muu toit igati mitmekülgne. Samuti on võimalus panna kaasa mida ise tahad, kasvõi termospotis sooja toitu. Ja lisaks on lasteaias neil alati ka peale lõunat puuviljavaagen.
Ma ei taha sellega nüüd Eesti lasteaeda maha teha, vaid öelda et sunniviisliselt last kasvatada ja kõiki ühte raami seada ei ole päris see kuidas asi toimima peaks. Aga see et selline kuldne kesktee mõlemi lasteaia kogemustest ühtselt ka Eestis toimib, selleks on vaja juba laialdasemat arusaamist, mis paljudel puudub, eelkõige kogu selle kupatuse ees otsas. Kasvõi selline laste ja kasvatajate arv on masendav. Ja tean seda öelda, sest olen puutunud kokku vähemal või rohkemal määral mõlema maa süsteemidega. 18 sõimekat ja üks kasvataja korraga, ok abi ka veidi abiks on ikkagi ilmselgelt liiga vähe.
Õppimise koha pealt olen poolt, mingi väike hetk mil pühendutakse natuke süvenenumalt õppimisse on igati tore ja hiljem siis teadmiste kinnistumiseks praktiseeritakse mänguliselt. Mingil määral seda tehakse ka Norra lasteaias, oleneb lasteaiast, vb mõnes ka spets tund, aga üldiselt pigem kõik läbi mängu.
Magamise koha pealt – mul on sõbrannal 4-aastane laps, kes terve elu on maganud ilusti lõunaund ja õhtul on kell 8 pesemine ja siis magamaminekuaeg. Ja sõbranna imestab, kuidas teised lasevad oma väikestel lastel poole ööni üleval olla. Kõik on konkreetsuse ja n-ö distsipliini taga kinni, aga see ilmselgelt ei tähenda, et sõbranna paneb last kurjalt ja karjudes magama. Ei – nii on vanem end suutnud kehtestada ja nii käib, jutul lõpp. Laps ei oska ette kujutadagi, et magama võiks ka hiljem minna 🙂 eks erandeid tuleb ikka ette, aga seda tõesti harva.
Uneaeg on nii väikestele lastele palju olulisem kui arvata võiks!
Igaks juhuks veelkord, et ma ei vaidle absoluutselt une vajalikkuse üle. Minu mure oli selle pikkuses ja voodis niisama vaikselt lebamises. See tundub ajuvabalt absurdne, et laps on sunnitud magama nii kaua kuni “vastavalt ettekirjutusele ja normidele” on paika pandud.
Kaksikute ema ja kindlate päevarutiinide tulise pooldajana kiidan väga just struktuuri, mis lasteaias käimine laste päevadesse loob. Olgem ausad, aga tegelikult vajab laps kuni 5-6 eluaastani ka päevaund. Ta vajab seda selleks, et ta jaksaks ka õhtul normaalselt käituda, mitte ei keeks üle. Aga nõus – rutiine on tüütu ja raske jälgida, eriti kui sul on üks laps ja sul on võimalik kogu oma ehitada just tema tujude ja olemiste järele. Kui see aga võimalik ei ole või on lapsi rohkem (nagu ka lasteaias), siis kahjuks ei ole võimalik see, et teeme nii, kuidas parasjagu tuju on.
Mu kaksikud on 7-aastased ja lõpetasid kuu aega tagasi lasteaia. Nad on terve elu maganud täiesti normaalselt lõunaund ja neil ei olnud kuni lasteaia lõpuni sellega mingeid probleeme. Meie kodus lähevad lapsed ka suvel täiesti vabatahtlikult kl 21 või hiljemalt 21.30 magama. Nad ise tahavad ja praeguses vanuses oskavad seda juba küsida. Juhtub isegi, et istume külalistega mõnusas jutuhoos, aga 21.30 paiku tuleb laps ja sosistab mulle kõrva – “emme, lähme magama, mul on uni!”. On muidugi erandeid, aga üldiselt on meie peres on mõeldamatu, et väikene laps passib poole ööni üleval, endal väsimusest silmad juba krillis ja aju sassis. Jutt, et laps ei taha magada või ei vaja und, on jama – nad ei tea, kui palju neil on vaja magada. Meie, suured, teame (juhul, kui me muidugi teame ja teadvustame seda endale). Ja neile tuleb võimaldada normaalseks arenguks piisavat magamist.
Ma ei saa ausalt öeldes ka aru sellest raamidesse surumise jutust. Kogu minu laste 5 aasta lasteaiaelu jooksul ei tekkinud mul kordagi tunnet, et neid oleks surutud raamidesse või kuidagi alla. Õppetöö käis alati mängides. Mängides käisid kehalise ja laulmise tunnid, isegi saksa keelt õpetati lastele ühel aastal muu mängimise hulgas. Meisterdati tohutult asju – lasteaia lõpetamisel sain kaasa 2 kartulikotitäit meisterdusi, mida oli 5 aasta jooksul tehtud. Üks uhkem kui teine. Alati tähistati tähtpäevi – Kadripäeval joosti kadrisid, Vastlapäeval alati vastlaliug ja vastav menüü, lisaks muud rahvakalendripäevad. Emade- ja isadepäev nagunii ning jõulud. Lasteaia algust tähistati alati 1. septembril suure mullipeoga – iga laps tõi kaasa mullitaja ning kogu lasteaed mullitas õhtuse õuesolemise ajal nii kuis jaksas. Vahel korraldati lasteaia õues vanemate osalusel grillimisi. Käidi väga toredatel õppekäikudel (need olid siis need hirmsad “jalutuskäigud”), nt politseijaoskonnas, kaitseväeüksuses, sisuliselt kõik Tallinna muuseumid käidi läbi, käidi linnalähedases talus, igal aastal kogu lasteaiaga kuskil matkal, suvisel ajal sõideti rongiga terveks päevaks Kloogaranda jne. Kogu selle asja juures olid vanemad toredasti ja normaalsel kombel kaasatud. Tegemist oli täiesti tavalise linnalasteaiaga, kus liitrühmad ning rühmas 24 last vanuses 3-7.
Nende juttude põhjal, mida ma olen lugenud ja kuulnud välismaisest lasteaiaelust, siis kiidan väga meie Eesti lasteaiakorda – lapsed saavad korralikult 3x päevas sooja sööki (mitte ei näri kaasapandud kuivi võileibu iga jumala päev), lapsed käivad iga päev õues, nendega tegeletakse palju ja nad pannakse magama.
Meie pere kogemus on kahe erineva Eesti lasteaiaga, esimene oli Tallinna külje all, kus me lapse 5 aastaseks saamiseni elasime, kasvatajad olid toredad inimesed aga personali puuduse tõttu spetsiaalse kasvatajaharidusega oli vist ainult üks kasvataja, temagi alles õppis kaugõppes.Tegemist oli tavalise kohaliku omavalitsuse lasteaiaga. Seal lasteaias hakkas õppimine alles enne kooli, meie kolisime varem ära. Järgmine lasteaed oli juba Lõuna Eestis, õnnestus kohe lasteaeda koht saada, ka tavaline vallalasteaed aga kõik kasvatajad kõrgharidusega pedagoogid, kuu aja pärast avastasin, et laps oskab juba lugeda ja on kirjutamise põhimõttest aru saanud, lasteaed oli koht, kuhu väga taheti minna, õppima hakati seal kohe, iga päev vähemalt 30 min. istuti laua taga. Samuti õpiti läbi mängude.
Praegu on laps juba mõne aasta koolis käinud, erinevalt paljudest tuttavatest, pole me mitte kordagi lapse õpetamisega kodus tegelema pidanud, hinded on valdavalt viied, kodutööd teeb ta ära juba kooli pikapäevarühmas. Ta ise tahab peale tunde veel kooli jääda, õpib ära ja sõidab bussiga koju. Maalapsena hakkas ta kohe ka ise ringi liikuma, ainult trennipäevadel viin autoga, sest vahemaad on suured ja bussiajad ei sobi. Tallinnas poleks ma kindlasti julgenud lubada 7 aastasel 3 km kaugusele üksi käia.
Ma olen seda meelt, et last ei pea spetsiaalselt treenima, peamine, et ta saab aru. Jah, ma suunan teda raamatuid lugema aga ma pole ei arvutamist , tähti, numbreid, kirjutamist ega muud sellist mitte kunagi pidanud kodus üle õpetama. Vahel autosõidul küsin korrutustabelit või lasen poes peast arvutada, et kui ma sulle 5 eur annan, siis mida sa saad vms. Naljakas et ta lihtsalt oskab, sest õppimisharjumus ja baasteadmised ja iseseisva töö oskused tulid juba lasteaiast kaasa. Ma ei usu, et mu laps nüüd eriti tark või muud moodi eriline on, tema endised lasteaiakaaslased on samasugused. Lasteaial ja lasteaial on ka Eestis väga suur vahe.
Nagu tavapäraselt ikka, kui laste teema käsil siis on arutelud tulised :). Igati mõistetav (isegi ju kriban siin)
Ja nagu ikka on arvamusi, mis täielikult vastanduvad ja terve ports arvamusi ja mõtteid, millega valdav enamus on ühel nõul. On plusse ja miinuseid siin ja sealpool – võiks vast isikliku järeldusena selle kokku võtta. Aga hea teema, mille üle arutleda.
Minul kogemusi Norra lasteaedadega ei ole. Küll aga ühiskonna ja inimestega, sest elasin seal peale keskkooli mõnda aega. Siis panin tähele, et minu teadmised, mille olin selleks ajaks omandanud, olid palju mitmekülgsemad ja võiks vast öelda ka suuremad kui mu eakaaslastel. Võiks eeldada, et õppekava (vähemalt siis… 20 aastat tagasi) oli meil mitmekesisem, puudutades rohkem elu erinevaid valdkondi ja võibolla oli ka ainemaht suurem.
See märkus – “söövad nagu väikesed sead” – kehtis veel (vähemalt tol ajal) ka varastes kahekümnendates (või vanuses kohe peale keskat). Ma siiralt imestasin nende lauakommete üle. Pealegi tundus mulle siis, et olen teistest tublisti iseseisvam nii igapäevase elukorralduse poolest kui mõtteviisilt.
Mis mulle aga tohutult meeldis – mulle tundus, et norra noortel olid närvid rohkem korras. Ma ei oska seda muud moodi nimetada. Nad olid rahulikumad, enesekindlamad ja võtsid kõike asjaliku mõnuga. Alguses see ärritas, sest tundus harjumatu aga ajapikku tundsin ise, et ka mõnusalt ja rahulikult võtes võib olla asjalik ja liigutada mägesid :). Lisaks oli nende praktiline silmaring laiem. Näiteks on neil keskkooli ja rahvaülikooli (nende jaoks on see sisuliselt kohustuslik ja on sootuks erinev asutus kui meie Tallinna või Tartu Rahvaülikool) ning rahvaülikooli ja kõrgkooli vahelisel ajal kombeks käia reisimas. Siin tulevad muidugi mängu ka kahe riigi erinev sotsiaalsüsteem (toetused, stipendiumid jms) kuid siin kumab läbi ka üldine mõtteviis.
Kui nüüd, 20 aastat hiljem meid kõrvutada (suhtlen endiselt mitme oma tolleaegse tuttavaga) siis pole meie teoreetilistes ega praktilistes teadmistes enam suurt vahet. Ainult tavapärased erinevused, mis tulenevad pigem erinevatest ajaloolistest taustadest, mis muudavad iga riigi inimesi ja muudavad tavad ja tõekspidamised just sellisteks nagu nad on.
Ehk siis mida ma ise enda mõtisklustest järeldan on see, et laias laastus jõuame mingiks täiskasvanu eaks ikka samasse kohta välja (põhinedes enda isiklikule kogemusele norrakatega). Ma rõhutan – laias laastus – sest mängu tulevad ka ajaloolised, sotsiaalsed jm ühiskondlikud erinevused, mis kahel riigil on. Ja muidugi ka erinevad isikuomadused, kui rääkida indiviidi tasemel.
See kõik on puhtalt minu isiklik tähelepanek. Pole seda kellegi teise kogemustega võrrelnud ega kellegi teise arvamusi küsinud.
Aaaaga noh… võibolla on kellelgi teistsuguseid kogemusi ja tähelepanekuid :).
Eesti lasteaedade kohta tahaks ainult nii palju öelda, et enda kogemus nõuka-aegse lasteaiaga on üsna ebameeldiv.
Aga enda lapse lasteaiakogemused on nii ja naa. On asju, mis mulle väga meeldivad (olen ise pigem graafiku ja ajakava inimene, seega see mind väga ei häiri) ja asju, mis kohati väga närvi ajavad. Olles ise graafiku inimene tean, et peab olema oskus olla paindlik kui vaja ja seda oleks võinud lapse lasteaias ka olla.
Lisaks kummitas mind terve kahe! viimase lasteaiarühma jooksul magamis probleem. Nimelt minu laps ei maganud siis enam üldse. Kujutage ette seda piina olla kaks tundi hiirvaikselt pikali. Ta sai peaaegu iga päev märkusi ja vahel ka riielda, et ta segab nihelemisega teisi (no daw!). Teiseks kurtis ta et ei saa enam üldse mängida. Lasteaias peab ainult õppima (mis talle tegelikult meeldis aga mitte sellises koguses) ja tegema etteantud tegevusi ning kojujõudes ei jõua enam nii palju mängida kui tahaks (kuna ta lõuna ajal ei maganud siis läks suht vara ööunne). Seda oli kurb kuulata ja vaadata. Praegu (algkoolis käies) saab ta palju rohkem (kusjuures käib ka trennides ja huviringis) kooli kõrvalt oma asjadega tegeleda.
Oih! Väga pikaks läks aga hea oli jagada 🙂
Hei! Lihtsalt infoks ja mõtteaineks:
Tartus tegutseb selline asi nagu õuelasteaed, kus lapsed peakski olema kogu aja õues. Infot nende (ja teiste riikide õuelasteaedade) tegevuse kohta saab lapsedoue.blogspot.com.ee
Lasteaedasid on Eestis erinevaid. Mina töötan hetkel lasteaias kus kõik rühmad mängivad koos ühel suurel väljakul. Lasteaia ümber on pikk metsarada, mida saab igal nädalal külastada. Igal majal on omad reeglid ja väga palju õpetaja neid muuta ei saa. Meie õppekavaga lähevad lapsed kooli palju loovama ja tublimatena kui teistes riikides. Sotsiaalsed oskused omandavad nad põhiliselt lasteaias. Minul kui õpetajal poleks midagi selle vastu kui lapsed mängivad porilombis ja viibivad palju õues. Probleem on ju vanemates, kes lapsele järele tulevad ja oi-oi-oi mis siis tuleb. “Kas teie pesete minu lapse riideid ja kuidas ma sellise lapse oma autosse panen, kas õpetaja ei suuda vaadata, millega lapsed õues tegelevad jne.” Teiseks teemaks on jalutuskäigud, mis osade vanemate arvates on liiga pikad. Kui on plaanis pikem reis ette võtta nii 2-3 km, siis last ei toodagi või tuuakse autoga kohale. Õpetajad saavad külastada teiste riikide lasteaedu ja oleme sealt päris palju õppinud ja rakendanud. Nemad õpivad meilt ja kadestavad jälle meie süsteemi. meie lapsed on distdiplineeritumad ja ei tallu poriste saabastega bussiistmetel nagu eile üks Soome poiss. Suutis oma tossudega määrida tädikese valge seeliku ja astus ka kübara peale, mis maha kukkus. Kõik neli tooli said poriseks, sest vihma ladistas ja poiss oli ennast väga poriseks suutnud teha. Eks igas riigis on midagi positiivset ja midagi negatiivset.
ma pean nõustuma, et Eestis on tihti probleemiks just vanemad, kes kiunuvad, et appi appi, riided mustad ja mis nüüd saab. Mina ütlen, et selle jaoks on lasteaias olemas eraldi lasteaiariided/õueriided. Koju läheb laps puhaste riietega, las need lasteaia riided saavad poriseks (ja kui need on sellest kummimaterjalist, siis need ei saagi ju tegelikult mustaks). Vanemaid tuleb ka kasvatama hakata:)
Aga loomulikult on igas riigis plusse ja miinuseid. Ma ka ei kannata grammigi seda poriste saabastega toolidel turnimist või muid sarnaseid lollusi, aga kui teed selle kohta märkuse, siis saad väga nähvava kommentaari, et meil laps ise otsustab.
Minu silmis oleks midagi kahe riigi vahepealset selline ideaalilähedane
Kusjuures see sinu “eestlane solvub hingepõhjani, sest eestlane teab kõigeparemini” on täpselt samasse auku, mis sa hiljuti kirjutasid kadeduse teemal. 😀 Ehk siis – miks ma, jumal eest, peaksin SOLVUNUD olema selle peale, mis sina arvad? 😀 Tõesti, pole ju millegi peale solvuda, lihtsalt, tundub, et sa oled natukene valesti aru saanud Eesti lasteaedade süsteemist. Mina ei näinud kommentaarides mingi solvumist, samuti nagu sina ei näe enda sõnavõttudes kadedust (mina ka ei näe, et kui sa midagi kirjutad, siis see on kadedusest. Pole ju, lihtsalt arvamused on erinevad)
Aga sinu viimase kommentaariga olen ma nõus, ideaalne lasteaed oleks midagi Eesti ja Norra lasteaia vahepealset. Ehk siis, laps saab olla laps, kuid reeglid peavad olema. Samuti, kuna Eestis on soe toit 2-3x lasteaiapäeva jooksul, siis on ju mõeldamatu, et iga üks sööb oma suppi siis, kui temale parasjagu sobib. Kes peaks päev läbi siis söögivalves niiviisi olema? Magamisesüsteem võiks olla ka teine. Alla kolmeaastane laps ikka peaks magama lasteaiapäeva jooksul, ma ei näe siin vaidluskohtagi. Aga näiteks 4-5-6a võiks käia ringides sel ajal? Oleks hea variant. Kui selles vanuses laps enam lõunaund ei tee ja õpetajal on vaja teha paberitööd (uue nädalaplaanid, kokkuvõtted jne), siis sellisel ajal on organiseeritud nt jalgapalli/kunsti/võimlemise jnejne ringid, kuhu siis vanemad oma lapsed kirja panevad. Lapsed nö. ei sega õpetaja paberitööd ja ei pea ka sunniviisiliselt voodis lamama. Samas vaiksem aeg suurematele lastele ei peaks olema ka ära võetud. Kui on ringis käidud, siis pool tunnikest pannakse rahus puslet, vaadatakse raamatut vmt.
Ja Eestis peaks rohkem sisse viima kummiriiete kandmist. Meil iga teine vanem ütles, et nemad ei osta kummiriideid lapsele, need ei lase hingata, laps higistab (tean mitmeid firmasid, mille kummiriided ei pane last higistama) ja samas neid 80 euroseid Lenne komplekte määrida ei tohi ja tõepoolest süüdistatakse õpetajaid, et nemad lapsi ei jälgi 😀
Mul läks nüüd jutt lappama, aga kommentaare lugedes sain aru, et tegelt me räägime ju täpselt samast asjast, lihtsalt üks võtab teisel sõnasabast kinni, kus miski tundub mööda ja ongi ütlemist. AGA mitte solvumist 😀
Absoluutselt nõu sinuga, välja arvatud kadeduse koha pealt. Kohe ausalt. ma julgen välja öelda, kuna ja kelle peale ma kade olen, sest kade olen ma, ja ikka päris tihti, aga nendest ma väga blogis ei kirjuta. Ei saa end ju liiga avada:D ja tegelikult ka solvumist pidasin ma silmas laiemalt kui vaid lasteaiateema. Me ju solvume hingepõhjani, kui keegi meie üle naerab, meid kritiseerib, nõu annab… (muidugi käib see tegelikult iga rahvuse kohta, aga mina oskan ju vaid eestlase, no natuke norraka kohta ka, sõna võtta)
Olen olnud 5 aastat lasteaiaõpetaja, 8 aastat lapsehoidja ja 3,5 aastat ema (osad rollid on kulgenud paralleelselt). Mul on ka eelkooli pdeagoogika alane haridus, seetõttu olen ka rohkem ( rohkem keskmisest lapsevanemast, kes pole lasteaiaõpetaja) seda teemat enda jaoks analüüsinud. Olen absoluutselt nõus, et Eesti lasteaedades levib enamjaolt üks suur rividrill ja nagu sa ütlesid justkui väikeste sõdurite väljaõpe. Minu arvates on see olukord tingitud peamiselt sellest, et lasteaedades töötab veel väga palju inimesi, kes on hoopis teistsuguse metoodika ja režiimi järgi harjunud töötama + uus põlvkond õpetajaid on oma lapsepõlves sellist nõukahõngulist kasvatust tunda saanud (k.a mina). See on visa kaduma, eriti kui seda ei teadvustata endale.
Igasugused meeldivad ja PÄRISELT laste erisusi arvestavad lasteasutused/rühmad eksisteerivad ja sõltuvad peamiselt õpetajate/juhtkonna isikuomadustest ja pädevustest ning julgen isegi öelda, et missioonitundest.Õnneks ma näen, et neid on ikkagi üha rohkem. Riiklik õppekava ja lasteaedade rahastus ei totea kuidagi individuaalset lähenemist lastesse.
Tihti tuuakse vabanduseks, et raha taha jääb asi. Selles mõttes jääb küll, et kui lasteaiaõpetajaid ja õpetaja-abisid nöögitakse naeruväärsete palkadega ja esitatakse kohati lausa naeruväärseid paberimajanduslikke nõudmisi + meeletu vastutus, siis lõpuks kaob ka motivatsioon midagi paremini teha. Peamiselt aga siiski on asi mugavuses (alati on nii tehtud jne), sest kes meist ei tahaks mugavamalt/lihtsamalt/harjumuspärasemalt läbi saada?
Ma näen ka meetmeid, mis võiks tuua lahendusi, et leida keskteid (lapsi ei suruta raamiddesse aga samas nad ei käi 5 eluaastani mähkmetes), kuid lõpetan siinkohal oma kommentaariga, saigi juba päris pikk.
Kokkuvõtteks veel, et liialt pole mõtet muretseda, Eestis toimuvad positiivsed arengud kiiresti, vahel ehk piisab sellest kui lapsevanem juhib mõnele asjale tähelepanu, tutvustab uut vaatenurka, et lasteaiaõpetaja oma pikast rutiinist välja tuua 🙂