Üks ja ainus. Voronja galerii.
Iga kord nii uus. Iga kord nii huvitav. Aga samas juba nagu vana hea tuttav. Iga kord külastades tulevad mulle eelmistest külastustest mõned seigad meelde.
voronja galerii
Kuidas ma justkui Sibulatee puhvetitepäeval käisin
Ei, ma tegelikult käisingi. Ärkasime Idaga pool seitse ja juba pool kaheksa liikusime, nii et oleksime pidanud teoorias juba kümne paiku jõudma esimese kohviku juurde ootama, aga meil oli tee peal vaja pildistada udu ja teha kohvi ja burksi peatus ning Varnjasse jõudsime me kümne asemel poole kaheteist paiku. Nii et Peipsi äärde me siiski jõudsime, kui te arvasite, et me ei jõudnud kuhugi. Mul oli plaan sel aastal alustada kõige kaugemast puhvetist ja lõpetada Mesi Tares, kus me üle pika aja pidime paatides ööbima, aga seda te ju teate, et kui ma plaane teen, siis midagi ei lähe nii nagu ma plaanin. Mõttetu on mul üldse plaane tehagi.
Eelmisel aastal ukerdasime me külade vahel autoga ja tegelikult oli see kohati päris väsitav, sest rahvast oli palju ja parkimiskoha leidmine omamoodi väljakutse. Samas sai palju nähtud, nii palju kui beebikoer Dexteriga näha sai. Seekord jätsime beebikoera, kes enam polegi nii beebikoer, maha, et ta jälle midagi maha ei lammutaks ja mõnest tuulutusaknast välja ei roniks – ta on ausalt nagu Houdini, kes suudab end välja pressida ka kõige olematumast praost, lisaks on mul kohati tunne, et ta oskab läbi seinte käia, sest isegi kui uksed-aknad on kinni, saab ta kusagilt välja. Ühesõnaga… et alustame siis kaugemalt oli plaan.
Tegelikkus sai selline, et Mesi Tares oli lausa parkimisteenus, mu auto pargiti nii ilusasti ära, et mulle tundus patt seda sealt liigutada, pealegi oli ilm nii ilus, et lausa nõudis nautimist ja laisklemist. Me alustasime Mesi Tares tšai ja kukeseenepirukaga. Oskab ikka selle maja perenaine küpsetada, vahet pole, mis ta ahjust välja tuleb, kõik viib keele alla.
Plaani asemel kõik kohvikud läbi sõita, otsustasime me hoopis Varnjasse jääda ja sealsed vanad head klassikalised kohad läbi jalutada. Tegelikult imehea plaan, sest 1) nii sai Voronjas rabarberiveini juua (jah, see on selline asi, milleta ei möödu ükski selle galerii külastus) ja 2) niisama kulgeda. Molutada. Polnud beebikoera, kes tahaks kõikidele sülle ronida või midagi ära süüa, ega kärsitut Marekit, kes muudkui edasi tahab minna, sest “kõik on ju juba ära vaadatud”. Ootamatult põrkasime me seal kokku ka sugulastega, lastel jätkus mängu pikemaks, meil juttu kauemaks. Molutasimegi päikese käes, arutlesime “Serafima ja Bogdani” ja kunsti üle. Voronja on sellelaadseks molutamiseks imeline paik.
Jutud räägitud, kunst vaadatud, rabarberivein joodud ja kaasa ostetud, liikusime me edasi või peaks ütlema tagasi.
Kas te teate kui mõnus oli selline niisama kulgemine? Vaatasime natuke siia-sinna, hüppasime läbi “Lendavast laevast” ja liikusime tagasi Mesi Tarre. Laste mängimist vaadates tundsin ma end nagu vana Gren, kes ohkas “jajah, lapsepõlve süütud muretud mängud”, aga tõesti nii see ka oli. Milline idüll ja milline mõnus lapsepõlv. Telefonid olid unustatud ja ainus, mida me vahepeal kuulsime, oli see, kuidas tüdrukud lubasid poistele peksa minna andma ja pidime neid korrale kutsuma, et “ei lähe poisse peksma!”.
Minu ja sõbrannaga liitusid ka siiski ka puhveteid külastanud sugulased ja Voronjas pooleli jäänud jutud said siin lõpuni räägitud. Või kas just lõpuni. Igatahes varahommikust sai lõuna, päevast õhtu, õhtust öö. Peale puhvetitepäeva ametlikku lõppu crashisime me Mesi pere after partyle. Ega me ei küsinud, kas tohib. Lihtsalt imbusime sisse. Nagu ma korduvalt olen öelnud, ise on nad süüdi, et meid ära võrgutasid. Nii me sinna imbuma jäämegi.
Puhveteid väga ei näinud, sibuavanik jäi kaasa ostmata, aga uued mõnusad mälestused tulid ikkagi kaasa. Võib olla see viimane ongi olulisem.
Suvegurmee
Alustame jälle kaugemalt. Nii nagu te juba teate, et mul kombeks on. Pikk sissejuhatus ja siis alles jutu tuumani. Kuigi antud postituses see päris nii polegi. Ehk siis kui ma mõtlen sõnapaari suvegurmee peale, siis minu jaoks tähendab see kindlasti Voronja galeriid. Ei, mitte vaid vahvlite ja imelise rabarberiveini pärast, vaid kõik see atmosfäär – kunst, huumor, toit ja jook, pisidetailid ning võrratud inimesed – muudavad Voronja absoluutseks suvegurmeeks. Kas teile tundub ka, et võrratute inimeste konsentratsioon on Sibulateel kuidagi eriliselt kõrge? Ükskõik, kuhu ma satun, ja kelega tuttavaks saan, kõik nad on seal võrratud. Muidugi on ka tõenäosus, et mu sõnavara on lihtsalt nii limiteeritud ja ma ei oska paremini neid kirjeldada, aga mulle endale tundub, et sõna “võrratu” on täpselt see õige. Voronja galerii kohta kehtib sajaprotsendiliselt.
Suvenäitusele me seekord keskenduda ei jõudnud. Ausalt öeldes, ei olnudki otseselt plaanis, sest me olime valinud niisama kulgemise ja “beebikoer” Dexteriga ei oleks see niikuinii kuigi teostatav olnud, aga jällegi ma ei kurvastanud, hoopis vastupidi. Me keskendusime skulptuuride aiale (ja kui Marek midagi vabatahtlikult pildistab, siis peab see olema pildistamist väärt) ning ma tean, et mind ootab ees veel üks suvine reis Varnjasse. Siis juba koos sõbrannadega (tuleb lihtsalt leida kuupäev, mil mõni mesipaat ka vaba on, mis tundub mission impossible) ja Voronja galerii saab olema üks suur osa sellest tüdrukutetripist. Nii et kunstigurmeed jõuan ma veel uuesti nautima. On mida oodata. Olge lihtsalt valmis, et ma kirjutan Voronjast sel aastal veel. Isegi kui teile tundub, et võib olla ma muudkui vaid külastan samu kohti, siis ma ei suuda neid emotsioone, mida see piirkond mulle pakub, vaid enda sees hoida. Ma arrrrmastan Voronja galeriid! Päriselt ma kunagi aastaid tagasi arvasin, et see on mingi välismaa galerii, sesrt no ei ole võimalik. On võimalik!
Järgmiseks ootas meid Sibulatee poolt kutse Turgi talu reheresto suvegurmeele. Kui te olete Sibuatee kohvikupäevadel käinud, siis ilmselt olete te ka Turgi tallu sattunud, aga meie ei olnud sinna veel jõudnud. Seepärast tuli mulle järjekordse üllatusena, et keset metsa, justkui mittekusagil, asus järjekordne imearmas pärl. Mul oli plaanis ka seal ööbida, aga loomulikult olin ma liiga hiljaks jäänud ning nunnud aidamaja toad olid juba broneeritud.
Ma olin kindel, et meid ootab ees romantiline reheresto, aga selleks, mis meid ees ootas, ma valmis ei olnud. See oli täpselt minu masti romantiline. Kõik need heegeldatud linad, need nõud, need küünlad ja siis veel üllatusena tšellistid. Fantastiline kogemus ja pole ime, et õhtusöögile olid juhuslikult sattunud lausa kolm paari, kes oma pulma-aastapäeva tähistasid.
Mu instagrami kontol Eestimaa paikade highlights´ide all saate koju õhtut soovi korral rohkem näha.
Nii nagu Sibulateel ikka, oli ka siin näha, et inimesed teevad oma asja hingega ja südamest. See on minu arvates iga ettevõtmise juures kõige olulisem asi – kui see välja paistab, andestad ka pisiapsakad. Noh näiteks, et sabinas läks peremehel kala kõrvale meelest veini pakkuda. Aga see oli nii nunnu apsakas, et ei seganud ja need, kes tahtsid Alatskivi veini proovida, said seda teha magustoitu oodates.
Menüüs ootas meid:
Tervituseks: Roheline smuuti
Eelroog: Kõrvitsapüreesupp, Turgi talu kodune leib, karulaugumääre
Pearoog: Peipsi koha filee, lillkapsariis, ahjuspargel, roheline salat
Magus: Maasika-mandli toortort
Selliste õhtusöökide puhul on mu suurimaks hirmuks Ida suhtumine. Ta on jõudnud ikka või perioodi, kus ühel hetkel sööb ta vaid kanapastat, teisel hetkel ütleb, et ei söö ju makarone ja kolmandal hetkel ütleb, et kõik on halb ja sööks vaid komme ja meie närve. Uued maitsed ei lähe üldse peale. Suur oli minu rõõm kui ta oli nõus igat toitu vähemalt proovima ja kõrvitsasupi ja kala kohta oli tal vaid kiidusõnu öelda. Selle väikese, aga jõhkralt ausa toidukriitiku järgi saab öelda, et õhtusöök oli täielik õnnestumine. Smuuti ja marineeritud kuusevõrsete kohta jäi ta eriarvamusele, kuid seda ei saa talle ette heita. Kuusevõrsetega tuleb mulle alati meelde, kui me Norras elades Klaudiale rääkisime ja näitasime, et sööme hea meelega kuusevõrseid ning ta imestas, et eestlased on ikka veidrad inimesed, kes jõulupuud söövad. Aga tõsi ta on, kuusevõrsed, eriti marineeritud kujul on minu arvates, äärmiselt maitsvad.
Selle konkreetse õhtusöögi puhul meeldis mulle just see lihtne luksus kui nii võib öelda, kodused maitsed gurmeevõtmes. 22. ja 29. juulil on teil veel võimalik seda kõike ise järele proovida. Sellest saab üks maagiline õhtu, mida te ei unusta.
Meie õhtu lõppes natukene kiiremini kui teistel – üleväsinud laps restoranis ja üleannetu koer omaette võõras kodus tegid oma töö, esimene neist oli laua taha tukkuma jäämas ja teine pani meid lihtsalt muretsema, nii et perenaise vaibakudumise töötuba me ei näinudki ja sellest on küll paganama kahju, sest ma vaatasin pärast pilte. Need ei ole vaibad, vaid kunstiteosed!
A eto iskusstvo ili prosto mjortvõi pauk?
Minu Peipsiveer on:
- Mesi Tare saunapaat koos üllatusesinejatega. Küll on selleks paadikatusel keksiv rebane, või romantiline luigepaar või lausa ei tea, kust välja ilmuvad hobused ning “tiburee-ema” nagu Ida pärast salaja ütles kui ühe telenäo ära tundis;
- Herlingu nakatav naer. See lihtsalt on selline naer, mis haarab kaasa ja paneb tundma, et Peipsi ääres elavad eesti kõige õnnelikumad inimesed;
- Mesi-pere soojus ja külalislahkus. Vaata eelmist punkti;
- Sibulateelised, kes on kokku kui üks suur pere, kelle toredasse haardesse nad on meid perega tahtmatult (või tahtlikult?) võrgutanud;
- Saunafest;
- Puhvetid ja sibulapirukad, ohtralt ohtralt sibulapirukaid. Jah, süües oma elu esimesi sibulapirukaid on mul olnud au samal ajal ka kõige kõigemat pirukameistrit hinnata;
- Voronja galerii, kuhu isegi kui plaanid vaid korraks sisse astuda, unustad end ära, nii et tunnid kaovad kui iseenesest;
- Vahvlid ja rabarberivein;
- Keedusuhkur ja samovarid;
- Romantika
Rauli Peipsiveer on Voronja galerii, ägedate naabriprouade ja värvikate külaliste nägu. Ja minu jaoks nüüd natuke ka Chrysler PT Cruiseri näoga. Ma sõidan sellise mudeliga. Kõik muudkui püüavad mulle selgeks teha kui nõme see auto on. Ma vaidlen vastu. Argumendid ei ole siiani just väga tugevad olnud. Aga nüüd on mul argument. Kõik ägedad inimesed on ühel või teisel hetkel PT Cruiseriga ringi kruiisinud. Respekt! Rauli (ja Kaili) Peipsiveer on romantiline, kaasahaarav, tegus ja lõbus. See koosneb:
- Punkaritest, endistest punkaritest ja vanausulistest;
- Legendidest, madam Voronjast ja musjöö Voroninist;
- Sibulatest, saunapäevadest;
- Narniast, vahvlirauast ja kilakolalaadast;
- Ilvesepaarist
- Skulptuurideaiast
- Printsessist ja merikarust
- Mullahunnikust ja kohvikutepäevadest
- Kunstist ja/või surnud ämblikust
Esimest korda küsib ka Kaili ühel hommikul: “Kas see on kunst?!”, osutades kraanikausi kõrval olevale rätiga kaetud purgile, mille sees laiutab surnud ämblik. “Seda ma ei tea, aga need kolm seal,” viipan laua alla ritta seatud purkidele, mis on täidetud aiast leitud orgaanilise materjaliga, “on küll Sergei katsetus kohaliku materjaliga.” Ning lisan:”Sellest võib saada kunst, veel ei ole kindel.”
“Ei tea, kas ma võin selle ämbliku siis ära koristada või?” kaalutleb Kaili.
“Kohe küsin,” ütlen ja jooksen purgiga paadikuuri. “Sergei, a eto iskusstvo ili prosto mjortvõi pauk?” (Sergei, kas see on kunst või lihtsalt surnud ämblik, vene keeles)
300 lehekülge Peipsiveert saab neelatud ühe õhtupoolikuga. Mõnus lugemine oli. Loen ühe korra veel, sest kas ma Matrjona mehe nime sain siis lõpuks teada? Ei saanudki vist. Kiiruga lugedes jäi võib olla kahe silma vahele. Aga “Dolce & Gabbana” kummitas natukest aega peas. Miks? Selleks tuleb raamat läbi lugeda.
Päisefoto: EkvilibristEmotsioonid
Mida teeb üks naine, kelle mees on nädalavahetuseks meestepeol Pranglis? Muidugi kogub ta kokku oma sõbrannad ja teeb naistepeo Varnjas. Hea küll, tegelikult pidi naistepidu (loe: õhtusöök) toimuma Ussipesas, aga mina ei oleks ju mina, kui ma viimasel hetkel kõike peapeale ei keeraks ja plaane ei muudaks. Kalendrit vaadates tundus mulle, et pool suve on juba läbi ilma, et ma oleks Varnjasse jõudnud ja see ei kõlba kuhugi ning nii mulle mõte pähe torkaski, et uuriks Herlingilt, kas vana hea saunapaat on vaba ja korraldaks naistepeo just seal. Paadid – nii vana hea saunapaat kui uued megaromantilised mesisviidid – olid juba broneeritud, kuid minu õnneks oli vaba veel Mesi Tare ise. Ja esimesel korrusel me ei olnudki veel ööbinud. Mõeldud- tehtud! Mesi Tare (ja saunapaadid) on mu meelest iga romantiku unistuste sihtkoht. Uskuge mind, pildid ei anna edasi pooltki seda emotsiooni, mis koha pealt saab.
Me olime ühe sõbranna ja lastega juba hommikul platsis, aga et mitte ekskursioonidel jalus olla, otsustasime me natukene teiste küladega ka tutvust teha. Või noh, mina sibulatee fännina tutvustasin sõbrannale kohti, mis mulle endale meeldivad. Ma ei olnud vist ainuke, kes sama mõtles, sest külad olid rahvast nii täis, et tekkis tunne nagu oleks kusagil mõni suuremat sorti üritus. Ei olnud (vist), aga ju inimesed sel suvel avastavadki rohkem Eestimaad ja see on mu meelest nii äge. Peipsi külastuskeskuses istusime Tädi Šura kohvikus ning mina jõin oma elu esimese teise (sest ikka peale talvist matka sai Mesi Tares esimene joodud) samovaritee ning leidsin inspiratsiooniallika, milliseks minu enda klaasist kasvuhoone saama peab.
Hiljem pidin sõbrannadele Herlingu juures ka teed tegema, aga ma ei olnud Tartu sõbrannasid päris pikalt näinud, jutuvada oli nii intensiivne, et selleks ajaks kui meelde tuli, et pidime teed jooma, oli samovaris vesi juba külmaks läinud. Ja oleme üdini ausad, Voronjast kaasa ostetud rabarberivein (ja need imelised vahvlid!) oli ka natuke süüdi, et meelest läks, mis päevakava ette nägi. Maitses liiga hästi ja kõik muu läks meelest. Või olid selles süüdi alasti meeste pildid, mis meil pea segi ajas? Alasti meeste? Nojah. Osad meist ei olnud kursis, et Anne & Stiilis on “paljaste meeste rubriik” ja nii me siis seal võrdlesime neid kunstfotosid ning arutasime, kes oli kena, kes mitte nii väga ja keda tahaks seal alasti näha. Naabrid ilmselt mõtlesid meie lõkerdamise ja juttude peale, et kamp pooletoobiseid on kohale sõitnud. Hea, et veel kaema ei tulnud. Või oot, ehk siiski tulidki? Aga sinna me veel jõuame.
Enne käime Voronjas ära. Sest Varnjas käik ei ole täiuslik ilma selle galerii külastamiseta ning seal aias käsitöölimonaadi, veini ja vahvlite nautimiseta. See hetk kui naerusuine Musjöö Voronin limonaadi lauda toob ja natukene juttu ajab, nii et sõbranna laps küsib, et appikene, kas sa tunned teda ja ma mõtlesin endamisi, et pagan, tunnen ju jah ning olen natuke nagu uhke, et nii ägedaid inimesi tunned, sain ma aru kui väga Sibulatee sind ära võrgutanud on. Ma naudin iga hetke selles kohati ikka veel muinasjutu-maailmana tunduvas kohas ja juba enne kui ma olen sealt lahkunud, tahan ma tagasi. See atmosfäär, mis selles kohvik-galeriis valitseb, on sõnaseletamatu.
Alati on midagi juurde tehtud, nii et astud väravast sisse ja vaid ahhetad. Sel korral jäid mul näitused ja pood üle kaemata, sest meil oli kaasas ka arglik koerapoiss, kes loogilistel põhjustel eelistas ringi jalutamise asemel laua all põõnamist, aga pole hullu. Ma vist juba järgmisel nädalavahetusel lähen Voronjasse tagasi. Kes veel ei tea, siis lisaks imelise rabarberiveini valmistamisele oskab Musjöö Voronin ka väga hästi kirjutada. Järgmisel nädalavahetusel tuleb esitlusele tema teine raamat – “Minu Peipsiveer“. Ma ei jõua seda raamatut ära oodata. Juba lugemata tean ma, et sellest saab minu üks lemmikraamatuid.
Tagasi Mesi Taresse. See ei ole vaid niisama nunnu ja (very instagrammable) koht, selle koha teevad nagu te juba võib olla siit blogist olete lugenud, eriliseks sealsed inimesed. Meie saabudes on Herling just ära saatnud ekskursioonigrupi, koristanud maja, pannud hakkama tee, võtmas vastu uut 40-pealist gruppi, tegeleb saunapaadis ööbivate inimestega, võtab vastu telefonikõnesid, annab juhiseid abikaasale, ent ometi on tal aega ka meid, liiga vara saabujaid, suure sooja kallistusega vastu võtta. Kui te tahate näha rööprähklemise musternäidist, siis siin see naine on. Teeb alloleval pildil lahti saamatu turisti veinipudelit, sest Ussipesast pärit turist ei tulnud selle peale, et osta kaasa prosecco, mida saaks lahti keerata ning ei oska veiniavajat kasutada (rääkimata sellest, et ei leidnud avajat ka üles sahtlist ja Herling pidi ka selle töö turisti eest ära tegema), kuigi on just saanud puhkehetkeks maha istuda. Hetk hiljem, kui Herling on jälle saanud korraks puhkama istuda, lammutab saamatu turist laiali diivanvoodi ning Herling peab jälle appi tõttama. Aga ta ei kurda, lõkerdav nakkavalt naerda ning juba tormabki appi.
Vahepeal tormab koju ka, sest kogu selle sigina ja sagina tautaks on pererahval ka teine pulma-aastapäev. “Kes see rumal üldse suvel abiellub,” naerab ta ja näitab meile hiljem meie juurde tagasi tulles millega abikaasa teda üllatas. Me naerame jälle koos, sest pagan, ongi ju nunnu ja romantiline. Nii nagu on nakatav Herlingu naer, on nakatav ka nende ellusuhtumine ja huumor. Õhtupoole vaatame kõik kambakesi telefonist nende pulmavideot. “Appi kui armas, kui äge, kui kihvt!” kommenteerime me kooris Herlingu ümber ja ma mõtlen endamisi, et pagan, kui ägedaid inimesi ma tunnen ning olen natuke nagu uhke. Uhke, et ma võrgutatud olen.
Täiusliku õhtu teevad veelgi täiuslikumaks mu sõbrad. “Oi, kus ma saan sellest alles loo kirjutada,” luban ma neile, kui me jälle kõhud kõveras millegi õle naerama. “Kahju ainult, et ma homme ei mäleta neid lugusid, mida ma kirja lubasin panna,” tõden ma järgmisel hetkel. Ja nii lähebki. Ei, asi ei ole joodud veinis, vaid selles, et need lood toimisid seal sellel hetkel, selleks, et neid mõista, oleksite te ise pidanud kohal olema Võib olla nii ongi parem, et jääb vaid emotsioon meile endile. Sisenaljad, mille üle veel aastaid hiljem naerda ja mida meenutada. Mul on sõpradega nii vedanud. Mis sellest, et ükski neist pole mind oma pulma kutsunud;) Näete, üks sisenali. Kas teil oli ka naljakas? Minul igatahes oli.
https://www.instagram.com/p/CCy61psJdjW_fOdJUNS2dsrIgw3qgtQNEIZ8gY0/
Ida on nii võrratu reisikaaslane. Asjalik, arukas, lõbus lapsesuu. Ja kui õhtu lõpuks ära väsib poeb emme kaissu. Kunagi oli mu lemmikraamatuks “Memme musi”. Teate sellist raamatut? Hunt varastas jäneste kapsapead ära ja jänesepoisid läksid seda tooma. Esimesed kaks läksid hundi vastu erinevate relvadega, kuid sattusid sellest hoolimata hundi kätte vangi, aga viimane, pisike jänesepoiss, võttis kaasa vaid memme musi. Memme musi osutus nii vägevaks relvaks, et hunt hakkas kartma ja tänu memme musile said vabaks nii jänkupoisid kui saadi kätte varastatud kapsapead. Memme musi on siiamaani kõige parem relv ja rohi iga mure vastu.
Päike hakkab loojuma, vein hakkab otsa saama ja sõbrannad hakkavad end vaikselt koju sättima (kaine autojuhiga, igaks juhuks mainin), aga saatus mõtleb, et vara veel. Ma olen tüdrukutele rääkinud naabrimehe koduveinist ja nagu tellitult tuleb hoovi kaema naabrimees, väikene pudelikene põues. “Naised, kuidas te siin nii üksi, ilma meesteta?” küsib ta, “mul on tunne, et te tunnete meestest puudust.” Raudkindlalt on ta meie päevast arutelu meeste teemadel pealt kuulnud. “Ma pakun teile seltsi,” otsustab härra, istub lauaotsa ja paneb lauale koduveini pudeli. “Tahate proovida?” küsib ta. Muidugi. Kojumineku plaan lükkub natuke edasi. “Ma joon vaid valget veini,” ütleb üks meist. “Njet problem,” ütleb härra ja läheb koju, et tuua valget veini. Hetk hiljem tuleb tagasi samasuguse punase veiniga. “See on valgetest viinamarjadest, aga seistes vist punakaks läinud,” selgitab ta. Meile selgitus sobib. Vein sobib ka. Algab elav arutelu eksistentsiaalsete küsimuste ümber. Kas abielluda, kas petta, kas üks või mitu meest/naist. Eluliselt tähtsad teemad. Jõuame diskussiooni lõpuks ühisele arusaamisele, et piisab ühest. “Minu naine on minu tugevus,” võtab härra teema kokku, “teised on minu nõrkus.”
Elutarkused taskus, läheme laiali. Kes Tartusse, kes Mesi Tarre. “Aitäh võrratu emotsiooni eest!” ütlen ma ust lukku keerates. Kellele täpselt, ma ei teagi. Vist kõigile ja kõigele, mida see laupäev pakkus.
“Sellepärast ma paks olengi, et mulle meeldivad pirukad!”
“Kas ma tohin seda lauset artiklis kasutada?” küsis minuga koos Sibulatee puhvetite päeva pirukavõistluse züriis koos olnud Tartu Postimehe ajakirjanik. “Muidugi,” vastasin ma. Siis saavad kõik huvilised lõpuks ometi ausa vastuse, miks ma paks olen. Ei pea spekuleerima. Tegelikult on tõde kusagil vahepeal. Ma pean ausalt ütlema, et kuigi mulle meeldivad pirukad, siis igapäevaselt ma neid siiski ei söö, salaja Marekit Narva kohvikusse neid ostma ei saada ja kui lõpuni aus olla, siis sibulapirukat ei olnud ma kuni eilseni üldse mitte kunagi söönud. Ometigi juhtus nii, et sattusin žüriisse, mis pidi hindama just sibulapirukaid. See oli nii huvitav kogemus. Me pidime ära hindama 18 piruka välimuse, lõhna, maitse ja tekstuuri. See ei olnud sugugi nii lihtne kui tunduda võiks, kuigi lõppkokkuvõttes selgus, et kõik züriiliikmed olid võitja suhtes ühel meelel ning ka teise ja kolmanda koha piruka suhtes olime me suhteliselt ühel meelel. Kas teie olete sibulapirukaid söönud? Ma ei osanud pirukatest midagi arvata rohkem kui, et need on sibulased, aga kui palju erinevaid nüansse nendes 18 pirukas oli. Kui ma oleks neid eraldi söönud, siis suurem osa nendest oleks mu käest kõrged punktid saanud ja ma ei oleks osanud millegi kallal nuriseda, aga kui oli võrdlusmoment, oli hoopis teine tera. Paar pirukat üllatasid ikka täielikult!
Foto: Ahto Sooaru
Sibulapirukate hindamisest saate rohkem lugeda Tartu Postimehest.
Foto: Laila Kaasik
Kuna ma osalesin Sibulatee puhvetite päeval esimest korda, siis oli mul plaanis läbi käia nii palju erinevaid puhveteid kui võimalik. Hommikul kell seitse startisime Idaga Ussipesast Peipsi poole, et hindamise ajaks kohal olla, igasugu väikeste peatustega venis meie reis 3,5 tunni pikkuseks ja loomulikult ei jäänud meile ette ühtegi sularahaautomaati, et ma saaksin sularaha ka varuda. Mul oli seekord plaan (esimest korda elus) minna kohale korralikult sularahaga varustatuna, et saaksin ära minna kohalike hõrgutiste laariga. Ah, pole hullu, mõtlesin ma, Kolkja poole kihutades, hindame pirukad ära ja siis lähme Alatskivilt võtame raha. Sularahaautomaati seal loomulikult enam ei olnud, oli vaid uus popp võimalus poest/tanklast 1eurose ostu + 0,69eurose teenusega raha väljavõtmise teenus. Ma proovisin nii tanklas kui poes, seisin pikad järjekorrad ära, aga see pagana süsteem ei töötanud. “Lähim ATM on Kallastel,” öeldi mulle. Eks ole. 25 kilomeetrit sõitu, selleks, et sularaha saada. Ma olin natuke pettunud ja jätsin seepärast osad puhvetid, mis plaanis olid, ka külastamata. Mida ma seal ilma sularahata ikka teen? Nii seadsime me (Ida nõudmisel, sest seal on nukumaja!) esimesena sammud vanasse lemmikusse. Jah, te arvasite õigesti. Ikka Voronja galeriisse.
Kui muidu on Kolkjas ja Voronjas ikka pigem vaikne, siis seekord õnnestus meil seal päris mitu korda ummikus istuda. Omaette huvitav kogemus. Muidugi eelistan ma iseenesest veidike rahulikumat olustikku, aga samas oli vahva tõdeda, et Sibulatee puhvetite päev nii menukas on. Ma muidugi saan sellest täiesti aru. Vat see on (Hiiumaa kõrval) üks selline üritus, mis tõesti tutvustab kohalikku kultuuri, toitu, piirkonda. Müts maha korraldajate ja osalejate ees!
Voronja võttis meid vastu vanas tuntud headuses. Rahvast oli murdu. Võib olla isegi liiga palju mõne jaoks, aga mulle see melu meeldis. Tomatisuppi, rabarberiveini ja köömneteed nautides, trips-traps-trulli mängides, ülemisel korrusel mõnuledes möödus 2,5 tundi nii, et me ei saanud arugi. Kui me uuesti nina välja pistsime, avastasime, et vahepeal oli vihma sadanud. Vat kui hea, et me sel ajal siis mõnusalt hubaselt Voronja teisel korrusel aega veetsime.
Ilmselt ei tule teile üllatusena, et järgmiseks peatuspaigaks sai Mesi Tare. See oli nüüd lõpuks koht, kus ma lisaks lõbusale meeleolule, sain lõpuks ka Mesi Tare perenaist sularahaautomaadina kasutada (ikka see sama moodne võimalus 1 eurone ost + teenustasu). Halleluuja! Taskud raha täis, saime me asuda Mesi Tare melu nautima. Olgugi, et ilm oli läinud tiba tuuliseks ja kiskus vihmale, ei jätnud Ida kasutamata võimalust süüa jäätist. Nostalgilisest nõukaaegsest pokaalist. Mäletate neid valge jalaga plekist pokaale? Issand, kus mulle tuli lapsepõlv meelde! Oh need pidupäevad, kui tädi Helju viis kohvikusse jäätist nautima. Kui te olete tunduvalt noorem kui mina, siis te ilmselt ei tea, et jäätist ei olnud teps mitte poeletist kogu aeg kui hing ihkas võtta.
Mesi tare ja Voronja Galerii fotod: Viktoria Arro. Rohkem saate vaadata Sibulatee puhvetite päeva galeriist Facebookis.
Kas te teate kui kiiresti läheb aeg kui heas seltskonnas, mõnusa melu sees olla? Me olime Idaga kolmes puhvetis veetnud ära suurema osa päevast ja oli ilmselge, et ega me palju enam ei jõua. “Issand, need pannkoogid seal Kolkjas, need paksud ja tillukesed,” hüüatas mu sugulane, kellega poolootamatult kokku saime Mesi Tares, kui kuulis, et me seal polnudki veel käinud. Ma nägin reklaami küll, aga suurem pannkoogisõber ma ei ole ja nii ma sellest mööda läksingi ilma igasugu suurema emotsioonita. Oi see oleks viga olnud kui ma ei oleks neid pannkooke söömata ära läinud. Mõnikord peitub lihtsuses võlu. Vanaema oma koduaia ees pannkooke küpsetamas ja rohkem pole vajagi, et tekiks järjekord nagu nõukaajal. “Ei tea kui suur ports on, ei tea, mis need maksavad,” arutlesid minu selja taga looklevas järjekorras seisvad inimesed. “Nagu nõukaajal,” naersimegi, “keegi ei tea, mida täpselt pakutakse, aga järjekord on ja tuleb ka seisma tulla.” No ja kui reklaam juba külade vahel levib, siis peavad head koogid olema. Nii head olid, et Ida palus pärast mul veel tagasi minna ja kaks portsjonit kaasa osta. Uskuge, Ida ei söö midagi ja kui tema ütleb, et asi on hea, siis peab see effing fenomenaalne olema.
Vaid mõnikümmend meetrit pannkookidest asus Aljonushka Puhvet. Reklaam käis jälle kaugele ette. “Kas sa seal oled käinud?” küsiti minult kui ma alles Voronjas aega veetsin. “Vaata, et sa sinna jõuad!” öeldi mulle. Jõudsime. See oli suur viga. Naljaga muidugi, sest kuigi mu kõht oli kõike head ja paremat juba ammmmmmmmu täis, ei saanud sealt ära minna ilma kondentspiimapähkleid, pirukaid, vahvleid maitsmata.
Aljonushka puhveti fotod: Julia Kurm
Kas te olete kusagil päris kohvikus selliseid lette näinud? Ja see koduaed ise. Nagu väike Peipsiääre muinasjutumaa. Lopsakad lillepõõsad, maitseainete peenrad, laste mänguväljak, loomingulised istumiskohad, romantilised kaunistused. Võrratu, võrratu, võrratu! Ida ei olnud sellest aiast nõus lahkuma.
Kui me lõpuks siiski lahkuda saime ja otsustasime veel läbi käia Latika puhveti, Kostja sibulatalu puhveti ja vaino dvori puhveti avastasime me, et kell on ootamatult kohe kuus saamas. Otsustasime, et sel korral ei hakka enam jooksma, eks me olime natuke väsinud ja 18 natuke näritud sibulapirukavõistluse pirukat ootas autos vanamale külakostiks viimist.
Kui küsida, kas tasus kell kuus ärgata ja kokku 482 kilomeetrit sõita, siis ma vastan teile, et absoluutselt ja rohkemgi veel. 23st kohvikust jäi meie saagiks seekord vaid viis, aga järgmisel aastal ma planeerin aega natuke paremini ja võtan sularaha kaasa juba Tallinnast, ehk siin ikka veel on selleks ajaks mõned automaadid alles jäänud. Näete, alles ma kirjutasin, et kodukohvikutest on kopp ees (siin), aga just Sibulatee puhvetid tooksin ma Hiiumaa kohvikute kõrval heaks näiteks selle kohta, milline see üritus peaks olema. Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et kodukohvikute algne idee oligi tutvustada kohalikku toitu, kultuuri ja piirkonda. Sibulatee teeb selles mõttes suurepärast tööd. Aitäh selle eest!
Hoidke Sibulatee tegemistel silma peal, seal toimub nii palju põnevat.
Suvi on täiuslik kui oled ära käinud maailma servas
Üks mu tuttav küsis just hiljuti, kas peaks puhkuse edasi lükkama, sest ilmateade lubab ikka vihma. Ma ise loomulikult eelistaksin ka päikeselist puhkust, kuid seekordne suvepuhkus möödus just vihmas. Selles mõttes, et taevast sadas vihma, aga päikest annab leida ka mujalt. Üks selline koht, kus päike alati paistab on, Voronja galerii Varnjas. Asub justkui maailma servas, aga vahemaa ei ole küsimus – peale seda kui ma sinna kolm aastat tagasi esimest korda sattusin, tean ma, et ma pean sinna suvel paar korda saama. Hing puhkab ja isegi kui ma ütlen, et läheme vaid korraks, pooleks tunniks, et süüa üks vahvel ja juua klaasike kraadidega rabarberilimonaadi, venib Voronja galerii külastus ilma et arugi saaks, kolmetunniseks. Kui just Marek kaasas ei ole, tema ei suuda liiga kaua paigal istuda – tegutseda on vaja, tegutseda, aga meie Idaga ei saa sealt kunagi tulema.
Suvi on täiuslik ja päike tuleb ka kõige vihmasemast taevast välja kui jõuad nende tagahoovi, näed Rauli sõbralikku naeratust ning tunnd värskelt küpsetatud vahvlite lõhna. Teed oma tellimuse, ajad juttu, tunned end nagu vanal tuttaval külas, valid laua (see ei ole lihtne, sest issand jumal, see galerii tagahoov on midagi sellist, mida sõnadega kirjeldada ei anna, muinasjutumaa!), teed esimese kiire tiiru galeriis sees, silmad toimekat Kailit (tal on alati midagi lõbusat käsil!), pildistad teda nagu oleks ta osake galerii väljapanekust, isegi küsimata, kas see teda ei sega või kas tohib, imestad selle üle, kui palju nad on aasta jooksul teha suutnud ja lähed tagasi aeda, et süüa ära maailma kõige parem vahvel. Ida on juba kadunud. Õunapuu otsa. “Oma” majakesse.
Möödunud on esimene tund. Majja näitust vaatama pole me veel jõudnudki. Voronja galerii kuuendat suvehooaega kureerivad Riias resideeruvad kunstiteadlased Valts Miķelsons ja Indrek Grigor, kes toovad galeriisse Eesti, Läti ja Leedu meediakunstnikud. Näitus „Wanderlust” ei keskendu aga nii väga meediale, vaid igihaljale küsimusele, kuidas ja mida inimene maailma kohta teab. Loe rohkem näituse kohta siit.
Möödunud on teine tund. Üks maja põnevam osa – teine korrus, kuhu võib end lebotama unustadagi, eriti vihmase ilmaga – on veel läbi käimata. Olge hoiatatud, sinna minek on omal vastutusel, mina ei ole süüdi, kui te sealt enam lahkuda ei taha. Kes tahaks? See on täielik unistuste peidupaik. Ma ei tea, mida ma annaks, et mul endal selline koht olemas oleks. Iga kord seal olles tunnen ma sellist mõnusat segu kadedusest ja loomingulisest tulvast, ma tunnen, kuidas mu patareid saavad laetud ja ma lähen trepist alla, tagasi argipäeva (kui ma just ei lähe edasi Mesi Tare saunapaati nagu traditsiooniks on saanud!) täis emotsioone, inspiratsiooni ja pakatades heast tujust.
Kolm tundi on möödunud. On aeg (natuke vastumeelselt!) lahkuda. Teades, et me tuleme tagasi. Sest seal maailma ääres paistab alati päike.
Lähme vaatame, kas Lembit on ärganud ehk Peipsi puhkuse lõpp
Ma ei tea kui pikka aega te juba mu blogi loete, aga kui vähemalt kolm aastat, siis te juba teate, kuidas ma ühel kaunil suvepäeval Varnjat külastasin ja sellesse kohta armusin. Ses mõttes, et Tartus kasvanuna olen ma alati Peipsit armastanud, see oli ikkagi kõige lähem asi, mis merd meenutas ja suviti olime me tihedad Peipsiäärse külastajad, kuid 1) siis huvitusin ma vaid päevitusest ja 2) 20 aastat tagasi kolisin ma Tallinnasse ning Peipsi-armastus ununes. Kolm aastat tagasi armusin ma sellesse kohta uuesti. Nüüd pole meie pere suvine puhkus täiuslik kui me pole vähemalt korra Varnjasse sattunud.
Oma sellesuvise Peipsi puhkuse lõppu alustasime me Mustveelt, kuhu Pepisi järvefestival jõundud oli.
Tagasivaade Peipsi äärde
Detsembris käisime me väikesel EV100 matkal. Kui ma spordiga ei ole väga sina peal, siis igasugu matkamine ja looduses jalutamine on absoluutselt täiega minu teetassike. Täitsa isegi piinlik, et ma Harjumaa matkaradasid ei ole avastamas käinud. Nüüd ilusa talvega peaks ette võtma, aga nädala sees ei ole kuidagi nagu aega ning nädalavahetused kipuvad erinevaid üritusi täis olema. Sel nädalavahetusel olime me imekombel kodus laupäevase päeva veetsin ma pidžaamas ja pühapäeval käisime küll Idaga kinos Lotte filmi vaatamas, aga siiski kokkuvõttes oli see nädalvahetus üks “selline trussikute väel mööda kodu ringi kondamise päev”. Chalice kunagi laulis, et vahel on vaja end laadida, end laadida, end laadida…
Aga tagasi EV100 matka juurde, mida Mesi Tare korraldas. Oma klõpse ma juba jagasin teiega, nüüd veel mõned pildid mu venna kaamerast. Vaatan pilte ja mõtlen, et ikka täiega kihvt matk oli. Kaheksa kilomeetrit jalutust ja mõnusat vestlust heas seltskonnas. Iga kell uuesti!
2018 lemmikud
Ma olen ikka teinud aastate kokkuvõtteid oma lemmikutest, aga siiani hotellidest. Sel aastal ei ole mul hotellide jaoks lihtsalt aega olnud. Ma olen küll aasta jooksul külastanud mõnda pärli, kuid päris palju on olnud ka “klassikaliselt igavaid” hotelle ja sellise lemmikute kokkuvõtte jaoks oleks see liiga igav. Seega sel aastal veidike teistsugune lemmikute kokkuvõte.
- Aasta eeskuju: Panen kõik ühte patta. Nii blogija Herlingi, tema pere, Mesi Tare kodumajutuse kui Sibulatee. Nende tegevuslust ja pealehakkamine on täiesti fenomenaalne, enneolematu ja nakkav. Herling, nii vähe või palju kui ma teda tean, on oma ettevõtlikkuse ja omanäolisusega üks suurepärane eeskuju. Mitte et ma tahaks ja oskaks teda kopeerida, aga just oma olekult. Selline soe ja siiras, rõõmsameelne, positiivne, energililine. Ehe Eesti naine. Kas te ta pulmapilte olete blogist näinud? Pühaissamumeie, millised kaadrid ja milline pulm! Ma olen neid pilte kümneid kordi vaadanud ja ahhetanud. Ma tänan teda siiralt, et ta mulle Peipsiäärseid külasid ja oma muinasjutulist kodumajutust tutvustas. Sellest saati olen ma selle piirkonna tõeline fänn. Ma panin meid Mareki ja Idaga just kirja Varnjast Kolkjasse viivale jalgsimatkale.
- Aasta restoranikogemus: Võib olla natuke vildakas, sest tegu ei ole ju otseselt restoraniga ja keegi meile midagi ei serveerinud, aga maitselamus ja kogemus oli kinldati seda erilisem. Loodusvägi sünnipäev Anni Arro stuudioköögis. Esiteks imelised uued maitsed, kooslused ja retseptid. Teiseks Anni Arro stuudioköök ja Liisu Arro keraamika. Viimane on mu meelest midagi nii geniaalset, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Kunst. Puhas kunst. Uus kollektsioon “Muusad” on nii mõnusalt boheemlaslik ja sürreaalne, ent siiski kaunis. Loomulikult erinev “Linnud kollektsioonist, mis peaks olema iga nõude-hooliku kollektsioonis, aga lihtsalt omapäraselt lummav.
- Aasta uustulnuk: Tuduluu lasteriiete pood. Selle eestvedaja Miramii blogi on Eesti mõistes täielik välismaa. Selles mõttes, et kui see poleks kirjutatud mu emakeeles, oleksin ma veendunud, et tegu on välismaa sisustusblogiga. Nii stiilipuhas ja maitsekas. Pole siis ime, et järgmiseks oli oma e-poe avamine. Kui teile meeldib skandinaavia stiil ja sooneutraalsus, siis see on pood teile. SleepyFox, BlaFre, Monokind ja miniMilla muuhulgas esindatud.
- Aasta ost: Muna saun. Oleme seda nüüd paar kuud testinud ja peab tunnistama, et on ikka üks hüva leil küll. Mulle tuli sõber külla, kes oli sauna suhtes skeptiline, et õues ja vett pole. kui ta siis KOLM tundi hiljem saunast tagasi tuli, ütles ta vaid “vau! võtan sõnad tagasi, see oli üks hea saun!” Jah, oleme leidnud ka mõned miinused (uks käib külma ja kuuma koosmõjul kehvasti ja osa viimistlust võiks parem olla) kuid plussid kaaluvad selle sada kora üle. Peamised plussid minu jaoks: hea leil, lai lava ja aken, disain. Mulle meeldib eriti selle sauna välimus. See on cool.
- Aasta pood: Tuba ja Taburet Keilas (jah, Keilas!) Maakodu hõng, pitskardinad ja piparkoogid on märksõnad, mis seda poodi iseloomustavad. Põhimõtteliselt võiks need sõnad iseloomustada ka meie kodu Ussipesas. Ma olen sellest poest soetanud kolm kappi ja nii mõnedki nipsasjakesed. Ma loodan väga väga väga, et see poeke tegutseb veel kaua. See toob Skandinaavia teise ringi maakodu mööbli mulle praktiliselt koju kätte.
- Aasta raamat: Jõuame jälle otsaga algusesse. Peipsiäärde. Raul Oreškini “Kui ma vananen” on universaalne ja nutikas nagu kirjutab ka “Sirp”. Auhinnad auhindadeks, nendest ei teadnud ma lugema hakates midagi. Mina lugesin raamatut kui sümpaatset fantaasiat ja armastuslugu.
- Aasta galerii: Andke mulle andeks see Peipsiäärse poole kallutatus, kuid sel aastal üllatas ja imponeeris just see piirkond mind enim. Voronja Galerii on midagi sellist, kuhu lihtsalt peab minema. See on süreealne unenäoline maailm, just kui paralleeluniversumis, ent kõigest mõnikümmed kilomeetrit Tartust. Ja nende rabarberivein ning vahvlid – palun proovige ise, saate aru, millest ma rääkida ei oska.
- Aasta üllatus: Ma ei saa öelda, et ma oleks vähe hotelle ja mõisaid külastanud, aga iga jumala kord kui ma satun uuesti mõne mõisahoone lähedusse, õhkan ma kui imeline see kõik on. Ma lihtsalt jumaldan mõisaid nii metsikult. Kernu mõis pakkus jälle mulle seda tunnet, mis aegajalt meelest kipub minema: kõik meid ümbritsev on imeline!
- Aasta kook: Vanasti kuulus iga meie sünnipäeva või muu ürituse juurde suur Brita kook. Lõpuks sai sellest üle söödud ja Britat ei tahtnud enam keegi näha, aga Werneri koogid jäid. Siis tuli erinevatel põhjustel paus. Aastaid ei olnud me tema kooke söönud. Kuni nüüd Mareki sünnipäevani. Kurat! Hea oli. Väga hea oli. ja mis veel? LÕPUKS ometi oli üks tort, millel oli ilus alus, st et võtsid plastikust ümbrise ära ja said tordi kuldsel paberil tordialusele tõsta. Mitte ei pea koledal plastalusel lauda panema. 100 punkti selle eest! Gustavi soolased koogid on fenomen omaette!
- Aasta blogi: Mis blogija ma oleks, kui tooks välja ka oma selle aasta lemmikuid. Liisi Väli kodu piltidest ei ole ma veel väsinud, kuidas saakski! Vaadake ise. Uustulnukana läheb minu hääl ka uue aasta auhindade jagamisel kindlasti Paksukesele. Muide, ma olen jummmmmala kindel, et ta on sama paks kui mina, aga tema kehakaal ja isik mind üldse ei huvita, mulle meeldib suur osa ta mõtetest ja arvamustest, samuti on ta instagram nauditav ja inspireeriv. Samuti on mulle sel aastal meeldima hakanud Jane blogi. No offense, Jane, aga see, et kodusest elust pärapõrgus on ikka midagi loetatavat kirjutada, on mu meelest päris hea oskus. See on selline lihtne meelelahutus, asendus TV-le, mis minu peakski olema (hea?) blogi tunnusteks.