Minu Peipsiveer on:

• Mesi Tare saunapaat koos üllatusesinejatega. Küll on selleks paadikatusel keksiv rebane, või romantiline luigepaar või lausa ei tea, kust välja ilmuvad hobused ning “tiburee-ema” nagu Ida pärast salaja ütles kui ühe  telenäo ära tundis;
• Herlingu nakatav naer. See lihtsalt on selline naer, mis haarab kaasa ja paneb tundma, et Peipsi ääres elavad eesti kõige õnnelikumad inimesed;
• Mesi-pere soojus ja külalislahkus. Vaata eelmist punkti;
• Sibulateelised, kes on kokku kui üks suur pere, kelle toredasse haardesse nad on meid perega tahtmatult (või tahtlikult?) võrgutanud;
• Saunafest;
• Puhvetid ja sibulapirukad, ohtralt ohtralt sibulapirukaid. Jah, süües oma elu esimesi sibulapirukaid on mul olnud au samal ajal ka kõige kõigemat pirukameistrit hinnata;
• Voronja galerii, kuhu isegi kui plaanid vaid korraks sisse astuda, unustad end ära, nii et tunnid kaovad kui iseenesest;
• Vahvlid ja rabarberivein;
• Keedusuhkur ja samovarid;
• Romantika

See on minu Peipsiveer. Ma usun, et igaühel on oma Peipsiveer. Raulil näiteks on oma Peipsiveer.

Rauli Peipsiveer on Voronja galerii, ägedate naabriprouade ja värvikate külaliste nägu. Ja minu jaoks nüüd natuke ka Chrysler PT Cruiseri näoga. Ma sõidan sellise mudeliga. Kõik muudkui püüavad mulle selgeks teha kui nõme see auto on. Ma vaidlen vastu. Argumendid ei ole siiani just väga tugevad olnud. Aga nüüd on mul argument. Kõik ägedad inimesed on ühel või teisel hetkel PT Cruiseriga ringi kruiisinud. Respekt! Rauli (ja Kaili) Peipsiveer on romantiline, kaasahaarav, tegus ja lõbus. See koosneb:

• Punkaritest, endistest punkaritest ja vanausulistest;
• Legendidest, madam Voronjast ja musjöö Voroninist;
• Sibulatest, saunapäevadest;
• Narniast, vahvlirauast ja kilakolalaadast;
• Ilvesepaarist

“Ilvesed on küla peal!” teatab Kaili tuppa astudes. 

“Presidendipaar?” olen üllatunud. 

“Metsilvesed. Öösel olla nad surnuaias kõva häält teinud,” ütleb Kaili ootamatult rahulikult.

• Skulptuurideaiast
• Printsessist ja merikarust
• Mullahunnikust ja kohvikutepäevadest
• Kunstist ja/või surnud ämblikust

Esimest korda küsib ka Kaili ühel hommikul: “Kas see on kunst?!”, osutades kraanikausi kõrval olevale rätiga kaetud purgile, mille sees laiutab surnud ämblik. “Seda ma ei tea, aga need kolm seal,” viipan laua alla ritta seatud purkidele, mis on täidetud aiast leitud orgaanilise materjaliga, “on küll Sergei katsetus kohaliku materjaliga.” Ning lisan:”Sellest võib saada kunst, veel ei ole kindel.”

“Ei tea, kas ma võin selle ämbliku siis ära koristada või?” kaalutleb Kaili. 

“Kohe küsin,” ütlen ja jooksen purgiga paadikuuri. “Sergei, a eto iskusstvo ili prosto mjortvõi pauk?” (Sergei, kas see on kunst või lihtsalt surnud ämblik, vene keeles)

300 lehekülge Peipsiveert saab neelatud ühe õhtupoolikuga. Mõnus lugemine oli. Loen ühe korra veel, sest kas ma Matrjona mehe nime sain siis lõpuks teada? Ei saanudki vist. Kiiruga lugedes jäi võib olla kahe silma vahele. Aga “Dolce & Gabbana” kummitas natukest aega peas. Miks? Selleks tuleb raamat läbi lugeda.

Päisefoto: Ekvilibrist