Ma ei tea kui pikka aega te juba mu blogi loete, aga kui vähemalt kolm aastat, siis te juba teate, kuidas ma ühel kaunil suvepäeval Varnjat külastasin ja sellesse kohta armusin. Ses mõttes, et Tartus kasvanuna olen ma alati Peipsit armastanud, see oli ikkagi kõige lähem asi, mis merd meenutas ja suviti olime me tihedad Peipsiäärse külastajad, kuid 1) siis huvitusin ma vaid päevitusest ja 2) 20 aastat tagasi kolisin ma Tallinnasse ning Peipsi-armastus ununes. Kolm aastat tagasi armusin ma sellesse kohta uuesti. Nüüd pole meie pere suvine puhkus täiuslik kui me pole vähemalt korra Varnjasse sattunud.
Oma sellesuvise Peipsi puhkuse lõppu alustasime me Mustveelt, kuhu Pepisi järvefestival jõundud oli.
Nii mõnus Eesti suve kirjeldus, et vaat, et tekib igatsusgi…
Eesti suvi ongi imeline, isegi kui vihma sajab siis see on kuidagi oma ja teada ja armas
Mulle meeldivad need kohvris olevad maalid. Sellise vaatamine kodus teeks tuju heaks. Kas autor Mesi Tare kunstnik või keegi teine?
Mulle meeldivad ka, ma isegi ei tea, miks ma kahtlema jäin, kas osta või mitte. Ei ole Mesi Tare kunstnik autoriks, keegi, kes Järvefestivalist osa võttis, aga vot nüüd ei tea küll enam kuidas või keda otsida või keda soovitada otsida…
Pingback: Vaataks siis tagasi, mida ma aastate jooksul kokku olen kirjutanud | Eveliisi eluviis