Ma ei tea kui pikka aega te juba mu blogi loete, aga kui vähemalt kolm aastat, siis te juba teate, kuidas ma ühel kaunil suvepäeval Varnjat külastasin ja sellesse kohta armusin. Ses mõttes, et Tartus kasvanuna olen ma alati Peipsit armastanud, see oli ikkagi kõige lähem asi, mis merd meenutas ja suviti olime me tihedad Peipsiäärse külastajad, kuid 1) siis huvitusin ma vaid päevitusest ja 2) 20 aastat tagasi kolisin ma Tallinnasse ning Peipsi-armastus ununes. Kolm aastat tagasi armusin ma sellesse kohta uuesti. Nüüd pole meie pere suvine puhkus täiuslik kui me pole vähemalt korra Varnjasse sattunud.

Oma sellesuvise Peipsi puhkuse lõppu alustasime me Mustveelt, kuhu Pepisi järvefestival jõundud oli.

Järvefestivaliga saate liituda veel kuni pühapäevani ja ma väga soovitan! Ma ise mõtlen, et liitun vist veel ka Emajõe Suursoo peoga, seekord ilma Idata. Meil on nüüd Marekiga puhkusest puhkus. Ida on tädi Pepe juures ja Marek Pranglis, minul võimalus valida, kuidas ma veedan oma viimased puhkusepäevad enne argipäeva naasmist. Ida kippus eile olema sellises tujus nagu alloleval pildil ja ma tunnistan ausalt, et halb ema minus kaotas enesevalitsuse ja ütles, et aitab, me läheme koju. Koju tähendas muidugi Varnjasse ja Mesi Tare Saunapaati ning mulle tundub, et seda Ida just taotleski, sest nagu me sinna jõudsime oli ta tuju 180 kraadi muutunud.

Ma saan natukene ka tema mossitamisest aru. Me käisime hommikul Voronjas – käed püsti, kes veel seda oma kõige lemmikumaks kohaks peab? – ja kuna Ida on nagu mina, kes sealt tulema ei saa, siis ma lubasin, et vaatama, ehk läheme õhtul tagasi. Ei jõudnud. Ma saan tema pettumusest aru. Voronja galerii on selline koht, kus ei käida lihtsalt läbi, see on osake elust ja elustiilist, see on koht, kus tuleb aeg maha võtta ja nautida. See on midagi sõnaseletamatut. Suvi on täiuslik kui härra Voronin on sulle aknast ulatanud värskelt küpsetatud vahvlid ja klaasikese jumalikku rabarberiveini. See on koht, mis läheb iga aastaga paremaks. Seepärast te ju ei pahanda kui ma Voronja galeriist (kolmas aasta järjest) eraldi postituse teen lähiajal? Seniks teile paar pildikest sellest muinasjutulisest kunstigaleriist.

Lõpuks oli kätte jõudnud meie Peipsi puhkuse tähstündmus. Kahepäevase hilinemisega olime me jõudnud oma lemmikspaasse. Mesi Tare saunapaati. Me oleme kolm suve järjest saunapaadis ööbinud, kuid ma arvan, et järgmisel aastal peame me tegema lausa kaks Mesi Tare puhkust, sest ma ikka tahan tares ka ööbida. See tundub nii müstiliselt romantiline. Kuigi saunapaadil on olemas oma maagiline pool, millega raske võistelda, aga milleni me veel jõuame. Igatahes tundub mulle Mesi Tare kodumajutus nagu mõnda vanaaegsesse muinasjuturaamatusse sisenemine. Kui olete valmis, siis ma viin teid sinna läbi piltide nii palju kui ma seda üldse oskan.

Saunapaati on Herling alati suutnud organiseerida mõne loodusliku nunnumeetri. Eelmisel aastal oli selleks väike pardipere, sel aastal oli ta meile kohale organiseerinud hobused. Päris hobused. Istusime enne sauna paaditreipil, nautisime õhtupäikest (jah, eile õhtul tuli ka suvi tagasi!) ja korraga kappasid meie juurde kaks sõbraliku loomuga hobust. Elu nagu romantilises filmis eksju.

Minult on palju küsitud, mis selle koha nii eriliseks teeb. Teate, ma olen täiesti aus, ma ütlen, et ma ei teagi. Võib olla see koht ise, võib olla see võimalus peale sauna hüpata järve, võib olla need inimesed, võib olla need romantilised kaunistused, võib olla see, et tunne end oodatuna, võib olla kõik see kokku. Ma ei tea. Ma tean vaid ühte. See on selline koht, kus ma puhkan. Kus ma naudin elu. Ja kuhu ma tahan tagasi. Tunnen ka natuke kadedust, et kellelgi on selline oma paradiis olemas. Ja siis jälle kergendust, et endal ei ole, sest kõik see romantika nõuab ilmselt väga palju tööd. Mina naudin selles kohas puhkamist.

Seekord oli Herling muidugi meile lausa erilise “fänni-paketi” korraldanud. Kui muidu ikka luuratakse kuulsuste järgi, siis seekord võime me öelda, et kuulsused luurasid meie järel. Istusime vaikselt oma saunapaadis kui korraga pistis võsast välja pea üks tuntud Eesti inimene, kelle fänniks meie pere end pidada julgeb, lapsed ja hobused järel. Nad teadsid rääkida, et kui seitsmevennapäeval saavad lapsed enne päikeseloojangut hobuse selga, siis tuleb ilus suvi. Me saime vähemalt neli last hobuse selga. Seega…on lootust, et suvi veel tuleb! Aitäh teile selle “fännipaketi” eest. Ootame huviga, millega ta meid järgmisel aastal üllatab;)

Ida ei saanud pärast kohtumist veel pikka aega rahulikult olla, et kas te ikka nägite, kes need olid, kas te ikka tundsite ära. Megavahva väike kokkusattmus, et me sinna samal ajal suvitama sattusime. Kokkusattumustest veel, siis Marek sai Mustvees kokku sõbraga, kellega nad on pikemat aega püüdnud Tallinnas kohtuda. Ja siis täiesti ootamatult Mustvees eksju? Kohas, millega kummalgi pole mingit seost.

Hommikul silmad lahti tehes hakkas Ida kohe nuiama, et lähme vaatame, kas Lembit on ka ülesse juba ärganud. Me ei saanud aru, mis Lembitust ta räägib. “No selle poisi ema,” seletas Ida. Ahjaa, Herling! Ega tal Lembit-Herlingust polnudki suurt asja, küll aga nende pojast, kellega nad Mustvees sõpradeks said. Kuigi Ida arvas, et me võiksime Marekiga ära minna ja tema sinna lastega mängima jätta, arvasime me, et ehk oleks ikka õige perena lahkuda. “Me tuleme veel tagasi ja ehk isegi veel sel aastal,” lubasime me Idale. Ükskõik kui palju uusi ja huvitavaid kohti Peipsi ääres me ka ei leia, siis Varnja oma galerii ja mesitarega on jõudnud meie südamesse, et siia jääda. Meist see koht enam lahti ei saa.

Elas kord üks muinasjutt. See muinasjutt sai läbi.