Ei, ma tegelikult käisingi. Ärkasime Idaga pool seitse ja juba pool kaheksa liikusime, nii et oleksime pidanud teoorias juba kümne paiku jõudma esimese kohviku juurde ootama, aga meil oli tee peal vaja pildistada udu ja teha kohvi ja burksi peatus ning Varnjasse jõudsime me kümne asemel poole kaheteist paiku. Nii et Peipsi äärde me siiski jõudsime, kui te arvasite, et me ei jõudnud kuhugi. Mul oli plaan sel aastal alustada kõige kaugemast puhvetist ja lõpetada Mesi Tares, kus me üle pika aja pidime paatides ööbima, aga seda te ju teate, et kui ma plaane teen, siis midagi ei lähe nii nagu ma plaanin. Mõttetu on mul üldse plaane tehagi.
Eelmisel aastal ukerdasime me külade vahel autoga ja tegelikult oli see kohati päris väsitav, sest rahvast oli palju ja parkimiskoha leidmine omamoodi väljakutse. Samas sai palju nähtud, nii palju kui beebikoer Dexteriga näha sai. Seekord jätsime beebikoera, kes enam polegi nii beebikoer, maha, et ta jälle midagi maha ei lammutaks ja mõnest tuulutusaknast välja ei roniks – ta on ausalt nagu Houdini, kes suudab end välja pressida ka kõige olematumast praost, lisaks on mul kohati tunne, et ta oskab läbi seinte käia, sest isegi kui uksed-aknad on kinni, saab ta kusagilt välja. Ühesõnaga… et alustame siis kaugemalt oli plaan.
Tegelikkus sai selline, et Mesi Tares oli lausa parkimisteenus, mu auto pargiti nii ilusasti ära, et mulle tundus patt seda sealt liigutada, pealegi oli ilm nii ilus, et lausa nõudis nautimist ja laisklemist. Me alustasime Mesi Tares tšai ja kukeseenepirukaga. Oskab ikka selle maja perenaine küpsetada, vahet pole, mis ta ahjust välja tuleb, kõik viib keele alla.
Plaani asemel kõik kohvikud läbi sõita, otsustasime me hoopis Varnjasse jääda ja sealsed vanad head klassikalised kohad läbi jalutada. Tegelikult imehea plaan, sest 1) nii sai Voronjas rabarberiveini juua (jah, see on selline asi, milleta ei möödu ükski selle galerii külastus) ja 2) niisama kulgeda. Molutada. Polnud beebikoera, kes tahaks kõikidele sülle ronida või midagi ära süüa, ega kärsitut Marekit, kes muudkui edasi tahab minna, sest “kõik on ju juba ära vaadatud”. Ootamatult põrkasime me seal kokku ka sugulastega, lastel jätkus mängu pikemaks, meil juttu kauemaks. Molutasimegi päikese käes, arutlesime “Serafima ja Bogdani” ja kunsti üle. Voronja on sellelaadseks molutamiseks imeline paik.
Jutud räägitud, kunst vaadatud, rabarberivein joodud ja kaasa ostetud, liikusime me edasi või peaks ütlema tagasi.
Kas te teate kui mõnus oli selline niisama kulgemine? Vaatasime natuke siia-sinna, hüppasime läbi “Lendavast laevast” ja liikusime tagasi Mesi Tarre. Laste mängimist vaadates tundsin ma end nagu vana Gren, kes ohkas “jajah, lapsepõlve süütud muretud mängud”, aga tõesti nii see ka oli. Milline idüll ja milline mõnus lapsepõlv. Telefonid olid unustatud ja ainus, mida me vahepeal kuulsime, oli see, kuidas tüdrukud lubasid poistele peksa minna andma ja pidime neid korrale kutsuma, et “ei lähe poisse peksma!”.
Minu ja sõbrannaga liitusid ka siiski ka puhveteid külastanud sugulased ja Voronjas pooleli jäänud jutud said siin lõpuni räägitud. Või kas just lõpuni. Igatahes varahommikust sai lõuna, päevast õhtu, õhtust öö. Peale puhvetitepäeva ametlikku lõppu crashisime me Mesi pere after partyle. Ega me ei küsinud, kas tohib. Lihtsalt imbusime sisse. Nagu ma korduvalt olen öelnud, ise on nad süüdi, et meid ära võrgutasid. Nii me sinna imbuma jäämegi.
Puhveteid väga ei näinud, sibuavanik jäi kaasa ostmata, aga uued mõnusad mälestused tulid ikkagi kaasa. Võib olla see viimane ongi olulisem.
