Mida teeb üks naine, kelle mees on nädalavahetuseks meestepeol Pranglis? Muidugi kogub ta kokku oma sõbrannad ja teeb naistepeo Varnjas. Hea küll, tegelikult pidi naistepidu (loe: õhtusöök) toimuma Ussipesas, aga mina ei oleks ju mina, kui ma viimasel hetkel kõike peapeale ei keeraks ja plaane ei muudaks. Kalendrit vaadates tundus mulle, et pool suve on juba läbi ilma, et ma oleks Varnjasse jõudnud ja see ei kõlba kuhugi ning nii mulle mõte pähe torkaski, et uuriks Herlingilt, kas vana hea saunapaat on vaba ja korraldaks naistepeo just seal. Paadid – nii vana hea saunapaat kui uued megaromantilised mesisviidid – olid juba broneeritud, kuid minu õnneks oli vaba veel Mesi  Tare ise. Ja esimesel korrusel me ei olnudki veel ööbinud. Mõeldud- tehtud! Mesi Tare (ja saunapaadid) on mu meelest iga romantiku unistuste sihtkoht. Uskuge mind, pildid ei anna edasi pooltki seda emotsiooni, mis koha pealt saab.

Me olime ühe sõbranna ja lastega juba hommikul platsis, aga et mitte ekskursioonidel jalus olla, otsustasime me natukene teiste küladega ka tutvust teha. Või noh, mina sibulatee fännina tutvustasin sõbrannale kohti, mis mulle endale meeldivad. Ma ei olnud vist ainuke, kes sama mõtles, sest külad olid rahvast nii täis, et tekkis tunne nagu oleks kusagil mõni suuremat sorti üritus. Ei olnud (vist), aga ju inimesed sel suvel avastavadki rohkem Eestimaad ja see on mu meelest nii äge. Peipsi külastuskeskuses istusime Tädi Šura kohvikus ning mina jõin oma elu esimese teise (sest ikka peale talvist matka sai Mesi Tares esimene joodud) samovaritee ning leidsin inspiratsiooniallika, milliseks minu enda klaasist kasvuhoone saama peab.

Hiljem pidin sõbrannadele Herlingu juures ka teed tegema, aga ma ei olnud Tartu sõbrannasid päris pikalt näinud, jutuvada oli nii intensiivne, et selleks ajaks kui meelde tuli, et pidime teed jooma, oli samovaris vesi juba külmaks läinud. Ja oleme üdini ausad, Voronjast kaasa ostetud rabarberivein (ja need imelised vahvlid!) oli ka natuke süüdi, et meelest läks, mis päevakava ette nägi. Maitses liiga hästi ja kõik muu läks meelest. Või olid selles süüdi alasti meeste pildid, mis meil pea segi ajas? Alasti meeste? Nojah. Osad meist ei olnud kursis, et Anne & Stiilis on “paljaste meeste rubriik” ja nii me siis seal võrdlesime neid kunstfotosid ning arutasime, kes oli kena, kes mitte nii väga ja keda tahaks seal alasti näha. Naabrid ilmselt mõtlesid meie lõkerdamise ja juttude peale, et kamp pooletoobiseid on kohale sõitnud. Hea, et veel kaema ei tulnud. Või oot, ehk siiski tulidki? Aga sinna me veel jõuame.

Enne käime Voronjas ära. Sest Varnjas käik ei ole täiuslik ilma selle galerii külastamiseta ning seal aias käsitöölimonaadi, veini ja vahvlite nautimiseta. See hetk kui naerusuine Musjöö Voronin limonaadi lauda toob ja natukene juttu ajab, nii et sõbranna laps küsib, et appikene, kas sa tunned teda ja ma mõtlesin endamisi, et pagan, tunnen ju jah ning olen natuke nagu uhke, et nii ägedaid inimesi tunned, sain ma aru kui väga Sibulatee sind ära võrgutanud on. Ma naudin iga hetke selles kohati ikka veel muinasjutu-maailmana tunduvas kohas ja juba enne kui ma olen sealt lahkunud, tahan ma tagasi. See atmosfäär, mis selles kohvik-galeriis valitseb, on sõnaseletamatu.

Alati on midagi juurde tehtud, nii et astud väravast sisse ja vaid ahhetad. Sel korral jäid mul näitused ja pood üle kaemata, sest meil oli kaasas ka arglik koerapoiss, kes loogilistel põhjustel eelistas ringi jalutamise asemel laua all põõnamist, aga pole hullu. Ma vist juba järgmisel nädalavahetusel lähen Voronjasse tagasi. Kes veel ei tea, siis lisaks imelise rabarberiveini valmistamisele oskab Musjöö Voronin ka väga hästi kirjutada. Järgmisel nädalavahetusel  tuleb esitlusele tema teine raamat – “Minu Peipsiveer“. Ma ei jõua seda raamatut ära oodata. Juba lugemata tean ma, et sellest saab minu üks lemmikraamatuid.

Tagasi Mesi Taresse. See ei ole vaid niisama nunnu ja (very instagrammable) koht, selle koha teevad nagu te juba võib olla siit blogist olete lugenud, eriliseks sealsed inimesed. Meie saabudes on Herling just ära saatnud ekskursioonigrupi, koristanud maja, pannud hakkama tee, võtmas vastu uut 40-pealist gruppi, tegeleb saunapaadis ööbivate inimestega, võtab vastu telefonikõnesid, annab juhiseid abikaasale, ent ometi on tal aega ka meid, liiga vara saabujaid, suure sooja kallistusega vastu võtta. Kui te tahate näha rööprähklemise musternäidist, siis siin see naine on. Teeb alloleval pildil lahti saamatu turisti veinipudelit, sest Ussipesast pärit turist ei tulnud selle peale, et osta kaasa prosecco, mida saaks lahti keerata ning ei oska veiniavajat kasutada (rääkimata sellest, et ei leidnud avajat ka üles sahtlist ja Herling pidi ka selle töö turisti eest ära tegema), kuigi on just saanud puhkehetkeks maha istuda.  Hetk hiljem, kui Herling on jälle saanud korraks puhkama istuda, lammutab saamatu turist laiali diivanvoodi ning Herling peab jälle appi tõttama. Aga ta ei kurda, lõkerdav nakkavalt naerda ning juba tormabki appi.

Vahepeal tormab koju ka, sest kogu selle sigina ja sagina tautaks on pererahval ka teine pulma-aastapäev. “Kes see rumal üldse suvel abiellub,” naerab ta ja näitab meile hiljem meie juurde tagasi tulles millega abikaasa teda üllatas. Me naerame jälle koos, sest pagan, ongi ju nunnu ja romantiline. Nii nagu on nakatav Herlingu naer, on nakatav ka nende ellusuhtumine ja huumor. Õhtupoole vaatame kõik kambakesi telefonist nende pulmavideot. “Appi kui armas, kui äge, kui kihvt!” kommenteerime me kooris Herlingu ümber ja ma mõtlen endamisi, et pagan, kui ägedaid inimesi ma tunnen ning olen natuke nagu uhke. Uhke, et ma võrgutatud olen.

Täiusliku õhtu teevad veelgi täiuslikumaks mu sõbrad. “Oi, kus ma saan sellest alles loo kirjutada,” luban ma neile, kui me jälle kõhud kõveras millegi õle naerama. “Kahju ainult, et ma homme ei mäleta neid lugusid, mida ma kirja lubasin panna,” tõden ma järgmisel hetkel. Ja nii lähebki. Ei, asi ei ole joodud veinis, vaid selles, et need lood toimisid seal sellel hetkel, selleks, et neid mõista, oleksite te ise pidanud kohal olema Võib olla nii ongi parem, et jääb vaid emotsioon meile endile. Sisenaljad, mille üle veel aastaid hiljem naerda ja mida meenutada. Mul on sõpradega nii vedanud. Mis sellest, et ükski neist pole mind oma pulma kutsunud;) Näete, üks sisenali. Kas teil oli ka naljakas? Minul igatahes oli.

https://www.instagram.com/p/CCy61psJdjW_fOdJUNS2dsrIgw3qgtQNEIZ8gY0/

Ida on nii võrratu reisikaaslane. Asjalik, arukas, lõbus lapsesuu. Ja kui õhtu lõpuks ära väsib poeb emme kaissu. Kunagi oli mu lemmikraamatuks “Memme musi”. Teate sellist raamatut? Hunt varastas jäneste kapsapead ära ja jänesepoisid läksid seda tooma. Esimesed kaks läksid hundi vastu erinevate relvadega, kuid sattusid sellest hoolimata hundi kätte vangi, aga viimane, pisike jänesepoiss, võttis kaasa vaid memme musi. Memme musi osutus nii vägevaks relvaks, et hunt hakkas kartma ja tänu memme musile said vabaks nii jänkupoisid kui saadi kätte varastatud kapsapead. Memme musi on siiamaani kõige parem relv ja rohi iga mure vastu.

 

Päike hakkab loojuma, vein hakkab otsa saama ja sõbrannad hakkavad end vaikselt koju sättima (kaine autojuhiga, igaks juhuks mainin), aga saatus mõtleb, et vara veel. Ma olen tüdrukutele rääkinud naabrimehe koduveinist ja nagu tellitult tuleb hoovi kaema naabrimees, väikene pudelikene põues. “Naised, kuidas te siin nii üksi, ilma meesteta?” küsib ta, “mul on tunne, et te tunnete meestest puudust.” Raudkindlalt on ta meie päevast arutelu meeste teemadel pealt kuulnud. “Ma pakun teile seltsi,” otsustab härra, istub lauaotsa ja paneb lauale koduveini pudeli. “Tahate proovida?” küsib ta. Muidugi. Kojumineku plaan lükkub natuke edasi. “Ma joon vaid valget veini,” ütleb üks meist. “Njet problem,” ütleb härra ja läheb koju, et tuua valget veini.  Hetk hiljem tuleb tagasi samasuguse punase veiniga. “See on valgetest viinamarjadest, aga seistes vist punakaks läinud,” selgitab ta. Meile selgitus sobib. Vein sobib ka. Algab elav arutelu eksistentsiaalsete küsimuste ümber. Kas abielluda, kas petta, kas üks või mitu meest/naist. Eluliselt tähtsad teemad. Jõuame diskussiooni lõpuks ühisele arusaamisele, et piisab ühest. “Minu naine on minu tugevus,” võtab härra teema kokku, “teised on minu nõrkus.”

Elutarkused taskus, läheme laiali. Kes Tartusse, kes Mesi Tarre. “Aitäh võrratu emotsiooni eest!” ütlen ma ust lukku keerates. Kellele täpselt, ma ei teagi. Vist kõigile ja kõigele, mida see laupäev pakkus.