Ida oli pikalt juba nuianud, et me spaasse läheksime. Pean tunnistama, et ma ei ole viimasel ajal väga spaalainel olnud, kuidagi nagu pole kiskunud lihtsalt, siis sai see näpp ikka antud Idale ning enam ta järgi ei jätnud enne kui leppisime kokku, et läheme pühapäeval Laulasmaale. Pühapäeval just selle pärast, et ma tegelikult tahtsin lihtsalt nädalavahetuse kodus molutada. Vanasti olin ma esimene, kes autole hääled sisse pani kui keegi “spaa” ütles. Nüüd nautisime nädalavahetusel kodust spaad, mis tänu sügislehtedele on hetkel mu meelest maksimaalselt romantiline, aga Ida jaoks ei olnud see nagu päris see. Muidugi ma mõistan teda.

Ma ise fännan sügist, see tähendab seda osa, kui kõik on kuldkollane ja päikeseline ning isegi kui ma ise seda ütlen, siis Ussipeas on sellisel ajal äärmiselt ilus.

Hea on, et ma läbi bookingu laupäeva hommikul Laulasmaa spaas tuba ei broneerinud, sest seal olid hooldustööd, mis tähendas, et avatud olid vaid saunad, mulle oleks see sobinud, aga arusaadavatel põhjustel Idale see variant ei meeldinud. Vaatasin Tallinna spaasid ja tabasin end mõttelt, et mul on esmaspäeva hommikul palju lihtsam sõita Haapsalust Tallinna poole kui et viia Ida Ääsmäele kooli ja siis tagasi sõita Tallinnasse. Nii me Haapsalu poole vaatama hakkasimegi. Mõtlesin küll, et ei kirjuta sellest väikeset tripist midagi, sest sai nagu juba igal pool sotsiaalmeedias jagatud oma positiivseid ja negatiivseid mõtteid, et mida ma ikka end kordan, kuid siin ma olen ja Hestia Hotel Haapsalu Spaast natuke ikka kirjutan.

Tahtsime Idaga sööma minna Dietrichisse, aga see oli täiesti täis. Väljas olid ka lauad, aga kuidagi ei olnud üldse nii hubane nagu suvine õueterrass, mistõttu me liikusime Müüriääre kohvikusse, kus ma tean, et on nunnu sisehoov. Kohvikust endast ma ei ole juba aastaid enam suures vaimustuses olnud, ma ei tea, kas olen mina pirtsakas või on nende kvaliteet langenud, kuid kuidagi ei ole nagu wow-tunnet olnud enam. Nüüd aga istusime õue laua taha ja jäime päikese käes mõnuledes ootama. Teenindaja käis paar korda väljas, kuid ei teinud meist välja, tabasin end mõttelt, et ju on letiteenindus. Läksin küsima, ei olnud – lauast teenindamine, mulle anti menüüd kaasa. Ootasime, ootasime, oooooootasime. Teenindaja käis veel mitu korda õues, tõi teistele joogid ja söögid ning eemaldus nagu oleks meil küüntest kübar. Jah, me istusime kaugemas nurgas, aga see ala ei ole nii suur, et sa ei paneks inimesi tähele. Peale selle oligi õues tol hetkel koos meiega kolm laudkonda. Kümme minutit hiljem ma vihastasin ning marssisin dramaatiliselt sisse. Mhm, ma olen tõesti selles mõttes kohutav klient, et ma vihastan kui pean niimoodi ootama. Sisisesin teenindajale vihaselt oma tellimuse, sain pahandada, et ei pea ju kohe vihastama, aga et ta tõesti ei märganud meid. Hoovi tagasi istudes, otsustasin negatiivsed tunded endalt maha raputada, sest ilm oli liiga ilus ja ma ei tahtnud, et reis niimoodi algaks. Sain hakkama.

Kui lahkusime jäi samasse lauda seal aia ääres istuma üks Soome paar. Me olime kohta vahetanud, sest seal laud kõikus. Nad olid tolleks hetkeks kui meie Müüriääre kohviku ukse enda järelt kinni panime, oodanud ka umbes kümme minutit. Veider teenindus.

Jalutasime veidike linna peal ringi. Ma arvan, et ma ei ole ainus, kellele Haapsalu meeldib. Täiesti üks lemmikumaid linnasid Eestis, nii hubane, tilluke, armas, täpselt selline, et tahaks panna kaminale klaaskuuli sisse. Eriti koos kõikide nende kollaste lehtedega. Täiesti armu ära. Või noh, ma olengi armunud. Eriti sügisesse Haapsallu. Ehk see ongi põhjus, miks me siia alati just sügiseti satume. Ja teate, see on üks imelik asi, et siin paistab alati päike. Kõik on alati kollane ja kuldne. Rahulik.

Kui me lõpuks spaa poole hakkasime sõitma, panin ma 2+2 kokku, et Hestia Haapsalu on vana “Laine” ja kuigi ma olin näinud pilte ning eeldasin, et hotell on teinud läbi uuenduskuuri, siis korraks vandusin end küll maapõhja. Ma olen “Laines” käinud ja siis tundsin ma end täiesti võõrkehana Soome pensionäride keskel. Siis ei meenutanud see kuidagi spaad, vaid sõnaotseses sanatooriumi, kuhu raviproteduure tullakse tegema. Ma lootsin, et heaoluspaa nagu seda nüüd kutsutakse, tähendab midagi muud.

Tähendas!

Asukoht otseloomulikult fantastiline. Aga sisu? Alustame tubadest. Toad on väikesed, telekas seinal miniatuurne nagu Laulasmaal. Ma proovisin küll merevaatega toa vastu meie tuba vahetada, kuid väidetavalt ei olnud vabu tube, ehk oleks ma pidanud ütlema, et olen nõus juurde maksma? Kui me järgmine kord sinna perega tagasi läheme (ja me läheme!) , siis ma arvan, et võiks sviidis ööbida. Kõik teised toad, ka merevaatega, tunduvad ikka liiga kitsukesed ning kui tahaks toas mugavalt aega veeta, siis tahaks, et seal saaks ringi ka end keerata. Seekord polnud lugu, sest esiteks teadsin ma, et olen sunnitud (nii ma arvasin alguses) suurema osa ajast spaas veetma ning teiseks olin ma kindel, et jääme üsna varakult magama (mhm, kell 21 me magasime juba).

Spaa, kus ma arvasin, et olen sunnitud suurema osa päevast veetma? Ütleme nii, et sundimisega ei ole siin küll midagi pistmist. Selles spaas oli rõõm aega veeta. Viiest erinevast saunast sai Ida lemmikuks “Sool & Muda”, sest seal sai endale mudamaski näole kanda. Mis Haapsalus spaas käimine see on, kui pole Haapsalu mudaga end kokku mökerdanud eksju? Me tegelikult algselt plaanisime ka massaaži minna, kuid seal ei olnud võimalust kahekesi minna ning Ida hakkas lõpuks oma massaaži ikkagi kartma. Kuigi ise oli sellest nädalajagu juba rääkinud, kuidas ta laseb end mudida. No järgmine kord siis.

“Lõõgastav ja kadakane” saun on miljonidollarivaatega. Päriselt ma ei tea ühtegi teist nii ilusa vaatega spaad ja sauna. Alles hiljuti Norras külastatud Farris Bad, mis olla ju luksusspaa, jäi kaugele maha. Ma ei liialda.

“Äkiline ja kuiv” saun sai ka ära proovitud, seda väga lihtsal põhjusel – me ei kavatsenud minna ära ilma 14kraadisesse külmaveebasseini hüppamata. Jube äkiline, aga jube mõnus oli lisaks saunale ka külmaveebassein. Edasi nautis Ida hülgeelu ujumis- ja massaažibassein, mina istusin seal samal kõrval, võtsin läbi klaasi päikesevanne ja nautisin proseccot. Midagi rohkemat oleks tollel hetkel olnud patt tahta. Olin just hiljuti arutanud sõpradega kriitika, keskpärasuse ja rahulolu teemadel. Mõlgutasin neid mõtteid oma peas edasi tundes, et kui see on keskpärane elu, siis olen rohkem kui hea meelega keskpärane, sest selline elu pakub täielikku rahuolu. Olen küll sügiseti veidike melanhoolsem kui tavalisem, kuid taipasin seal istudes, et ma olen pisiprobleemidest hoolimata rahul ja õnnelik. Kas saab veel midagi rohkemat tahta elult? See spaasse tulek ja sügisene kollane ilu mõjus mulle nii positiivselt. Ma tundsin, et kiirgan positiivsusest. Imal jah?

Restoran? Hmm, ausalt, ma olin valmis pettumuseks. Ma ei tea, miks ma end nii olin häälestanud, ju ikka see “Laine” kogemus rääkis. Kui olete nagu mina, siis päriselt laske lahti vanast, uus spaa on hoopis midagi muud ja seda on ka restoran. Esiteks vaade. Sellest vaatest kui päike hakkab vaikselt loojuma ja värvib taeva kollakas-roosaks, ei saa küllalt saada. Ma oleksin seal võinud pikalt istuda. Teiseks toit. Jumalikud merekarbid valgeveinikastmes täpselt piisava koguse tšilliga. Ida muidugi vaatas mind kõrvalt oma pastat pugides (kui see laps sööb, siis on toit väga hea, ja ta sõi kahe suu poolega!) ja küsis, et miks me ometi midagi sellist sööme, et see ei saa ju hea olla, aga ärge teda küll siinkohal uskuge. Minge sööge neid karpe! Ja proovige eelroaks kodust pasteeti. Kas ma “jumalik” juba kasutasin oma süvaanalüüsis? Kordan end. Ütlen veel kord “jumalik”. Kuigi võiks öelda ka hõrk, suussulav, sõrmilimpsimapanev. Kolmandaks teenindus. Antonina, kes meid teenindas, tekitas sellise tunde nagu oleksime selles restoranis kõige oodatumad külalised. Samamoodi suhtus ta külastajatesse, kes tulid peale meid. Fantastiliselt soe ja armas teenindus. Palusin vabandust, et mul ei olnud sularaha, et jootraha jätta, kaardiga seda teha ei saanud, kuid tänasin tõesti teda teeninduse eest. Teenindus on selles spaas üldse võrratu. Kohe selline kutsuv.

Mõnus tunne oli sees kui kaheksa ajal voodisse pugesime, et veel enne uinumist “Kolikambri müsteeriumi” (filmi saate soovi korral tellida siit) vaadata. Uni oli magusamast magusam. Isegi hoolimata sellest, et padjad tuleks küll (vähemalt selles toas) ära vahetada, need olid liiga õhukesed, vaata, et õhemad kui Tallinki laevades ja seal on maailma kõige halvemad padjad. Siinkohal oleks ma pidanud oma postituse eile ära avaldama, sest siis ei oleks mul ei oleks midagi negatiivset öelda (isegi padjad annaks andeks).

Hommikusöök oli alates kella seitsmest. Et oli esmaspäev tähendas see meile hiljemalt 7:20 lahkumist, et Ida jõuaks õigel ajal kooli ja mina tööle. Iga minut oli arvel, ja seepärast läksime me restorani viis minutit varem, et saaksime kenasti veel ka süüa Muidugi oleksime me võinud tanklast kabanossi osta tee peale, aga kuidagi ikka tahaks normaalselt laua taga istuda, kohvi ära juua ja midagi süüa enne lahkumist. Pealegi hommikusööki kiideti arvustustes. Uks oli veel kinni, töötajad tegelesid viimaste asjade lauale sättimisega – kohvimasina täitmise ning kahvlite paigutamisega. Kahtlustada võiks, et mul oli peas jälle küüntest kübar, et mind ukse taga ei märgatud, kuid nad nägid, ütlesid omavahel, et “me pole veel avatud ju” ja ma tundsin, et kõik mu eile leitud positiivsus lendas õhku. Ma ei ole ka päris loll, et tulen niisama ukse taha kraapima kui tean, mis kell see avatakse, ju mul ikka on mingi põhjus ning mina töötaja asemel oleks küsinudki, kas saan kuidagi aidata. Ma olen oma elus 7843204 hotellis olnud, olnud ka olude sunnil varem hommikusöögilauas ning alati on kõik olnud mõistvad. Ka siin oleks saanud meid sisse lasta, me oleksime saanud hakata võileiba tegema, nemad oleksid samal ajal lõpetanud kohvimasina täitmise. Me ei oleks üksteist seganud. Nüüd meie segasime. Mulle jäi nii paha tunne sisse. Kuulsin jälle oma torina peale, et ei pea ju pahandama, aga mina olin pahane. Oleks võinud tee pealt tanklast kabanossi ja kohvi võtta, oleks tunne parem olnud. Sellised pisiasjad pahandavad mind. Olen jah selline. Tilk tõrva rikkus küll üldist kogemust, kuid kokkuvõttes oli muidu just teenindus selle spaa üks väga suuri plusse. Naerusuisest koristajast, kes meie toas just lõpetas kui saabusime, vastuvõtuadministraatorite, spaa info ja kuni õhtul meid teenindanud ettekandjani.

Mul on natukene kahju, et kiirustades lahkuma pidime. Ma oleksin tahtnud nautida, kuidas järjekordne päev kollaseks värvub. ☀️