Võ mošete nas fotografirovat

December 26, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Jõulupühad. Mitu päeva laua ümber istumist, söömist ja joomist. Nii võiks paari sõnaga võtta kokku jõulude olemuse. Selline oli ka meie jõul. Kõigepealt söömine oma kodus ja siis söömine 186 kilomeetrit eemal. Vahepeal skrollid harjumusest Facebooki. Viimane on natuke piinlik tegevus hea seltskonnas, aga mis sa teed – harjumuste ori. Aga see pole vaid paha. Nii jäi mulle silma Mesi Tarest alguse saav kaheksakilomeetrine “eksootiline jalutuskäik läbiVarnja, Kasepää, ja Kolkja tänavküla, kus paiknevad tihedalt koos majad, aedviljapeenrad ja kilekasvuhooned ning kust väikesed põiktänavad viivad järve äärde. Matkajuht tutvustab Peipsi vanausliste kultuuri ja kohalikku eluolu.”

Vasulast on Varnjasse vaid mõned kümned kilomeetrid. Mõeldud- tehtud. Panen meid kirja ja nii me tänase päeva esimese poole matkates veetsimegi. Ilm oli mõnus, matka pikkus ei murnud konti ja seltskond oli lausa imeline. Mu vend oma elukaaslasega ja mu täditütar liitusid ka meiega ning ma riskin kõlada klišeelikult, aga jalutades mõtlesin ma, et isver , ma sain ju sel aastal jõulukingi, mida ma olen aastaid tahtud. Pere oli jõuludel koos! Ja see emotsioon on väärt rohkem kui ükski teine kingitus olla saaks.

Mesi Tare perenaine ja peremees võtsid meid vastu oma teada-tuntud lahkuses ning Peipsiäär võlus ka talvisel ajal. Kui mahajäetud majad selles piirkonnas ei maksaks 100 000 eurot, siis ma mõtleks, kuidas endale sinna piirkonda suvemaja soetada. Jalutades tegime me loomulikult pilte, ikkagi turistid ju. Pildistasin parasjagu mingit puud või maja või jumal teab mida kui meist möödusid kohalikud noormehed. “No aga meist ei teegi pilti või?” naersid nad ja lisasid “võ mošete nas fotografirovat.” Tervitused teile!

Kuidas ma koju…Sain või ei saanud?

December 22, 2018December 22, 2018 / Eveliis / 14 Comments

Kojusaamiseks oli mul üleeile ja eile kokku neli lendu. Chicago-Reykjavik, Reykjavik-Dublin, Dublin-Stockholm ja Stockholm-Tallinn, lendude vahel oli piisavalt aega, et ei oleks pidanud end vigaseks muretsema ja oleks aega olnud ka natuke lennujaamapoodides ringi vaadata (kust ma mujalt need selleaastased jõulukingid ikka osta jõuan muidu?).

Aga…Kui lendudega midagi viltu saab minna, siis viltu ka läks.

Esimese lennu väljumine hilines kaks ja pool tundi, mis ootamatult muutis ka järgmisele lennule jõudmise aja kriitiliseks. Aega oli umbes 15 minutit, et lennule jõuda. Sinna sisse pidi mahtuma ka bussisõit. Ma väga ei muretsenud, sest üldiselt sellisel juhul oodatakse ikka hilinejad ära, aga no ikkagi…Mul ei oleks otseselt midagi Islandile jäämise vastu olnud, kuid see oleks siiski tähendanud liiga palju sekeldusi, parem lennule kiirustada. Läks nii hästi, et minu värav oli kohe seal, kuhu buss meid viis. Ma oleks jõudnud isegi pissil ära käia.

Ma olin alustanud oma reisi tagasi tulevikku. 8+ tundi järgmise päeva suunas. Ma olin just saanud öö ja päeva USA-s korda, kuid pidin nüüd uuesti ümber harjuma teistpidi tagasi. Esimesed kaks lendu ma magasin nii, et ma ei tundnud ei õhkutõusu ega maandumist. Dublinisse jõudes olin jõudnud hommikusse, minu aju jaoks oli täiega öö. Ajas edasi-tagasi rändamine on üks omaette kogemus. Etteruttavalt võin öelda, et Stockholmi jõudes ei saanud ma enam aru, mitu päeva ja mis kell ma reisinud olin, kas ma olin söömas hommikusööki, lõunat või õhtust. Mu aju oli üsna sodi.

Dublini lennujaam on üks nõmedamaid, kus ma käinud olen. Või harjumatum. Nii segadusse ajav. Õnneks oli mul siin aega segaduses olla, sest otseloomulikult lükati edasi ka järgmine lend Stockholmi. Kõigepealt tund, siis kaks, siis veel veerand tunni kaupa kolm korda. No vähemalt on aega siin jõulukinke otsida, mõtlesin ma. Päris oli. Kui kosmeetikat, iiri suveniire ja viskit ei tahtnud, olid väljavaated kinkide leidmiseks kasinad. Mul ei jäänud muud üle kui oodata. Te ei kujuta ette kui hea meel mul oli, et ma USA-s olin olnud sunnitud ostma kogu maailma adapterite komplekti. Ma ei teadnud, et ka Iirimaal on teistmoodi pistikud, kuid pole probleemi – mul oli kohvris olemas seitse erinevat otsikut akude laadimiseks. Üks neist pidi ka siin sobima. Ma olin päästetud.

Kui täis oli saanud kolm tundi ootamist, hakkas asi kuidagi kahtlaseks kiskuma. Lende ei paistnud kuidagi toimuvat. Kaks lendu pidid väljuma ühest ja samast väravast, ei pidanud üldse väljuma, väravaid muudeti edasi ja tagasi. Ma ei suutnud enam järge pidada. Rahvast ja möllu ja segadust oli nii palju. Lihtsalt hoidsin pilgu väraval peal, sest viimase info järgi oli lootust, et peale Helsingi lennu väljumist hakkab Stockholmi lennu boarding. Midagi ei hakanud. Klõbistasin arvutis. Magasin rahvamassi suminas maha, et väravat oli muudetud.

Stockholmi jõudes sain ma lõpuks jälle pihta sellele, mis kell on. Boarding Tallinnasse pidi algama 18:20, lend Dublinist maandus 18:24. Ma ei oleks väga muretsenud, sest ikka oodatakse hilinejaid, mind tegi murelikuks see bussiga lennukini viimise osa. Kas nad siis ka ootavad hilinejaid? Mõned minutid kindlasti, aga kui kaua? Lisasin lennukilt maha jõudes tempot ja avastasin end ühtäkki passikontrolli järjekorras, mis oli üüüüüüüüratu pikk. Seal oleks raudselt 10-15 minutit läinud. Seda aega mul kindlasti polnud. Ülbelt palusin ma inimestelt, kas tohiksin ette saada. Keegi ei olnud vastu.

Ja siis algas minu reisimise ajaloo üks hullemaid võidujookse ajaga. Infotabloolt leidsin Tallinna lennu, kus oli kirjas, et boarding toimub 18:35 bussiga. Ma vaatasin kella. Ei olnud just liiga palju võimalusi sinna õigeks ajaks jõuda, aga ma lidusin lootuses, et mind ikka oodatakse. Loogika ütles, et ma peaksin saama transfer väravat kasutada. Ei saanud, sest Tallinna lend läks välja terminalist kaks. Mina olin terminalis viis. Nende kahe terminali vahe on ilma liialdamata sama pikk kui lennujaamast Ülemiste keskusesse. Nende kahe vahel käib rong! Erinevad terminalid tähendasid ka seda, et ma pidin uuesti läbima turvakontrolli. Kui ma lõpuks hingetu ja higisena terminal kahte jõudsin, nägin infotabloolt, et ooteaeg seal on 15 minutit. Mul ei jäänud muud üle kui jälle kord paluda end teistest ette. Iga minut oli kulda väärt. Kell hakkas saama 18:50, lend pidi väljuma 18:50. Üks kord elus ei olnud Nordica lennu taga kirja, et see oleks edasi lükatud. Minu õnn, eksju? Jõudsin väravasse ja leidsin eest grupi rahulikult istuvaid inimesi. Ma ei saanud midagi aru. Ometigi oli tablool kirjas “boarding 18:35 bussiga”. Tuletan meelde, et mu aju oli täiesti sodi ja korraks tundus mulle, et Nordica ja Air Baltic on ka üks ja seesama lend. Poteito potaato. Kui ma lõpuks aru sain, et olin infotablood valesti vaadanud, olin ma meeleheitel. Siin mu reis siis tänaseks tõepoolest lõppeb ja omast rumalusest. Lende oli kaks – 18:50 Nordica lend ja 19:35 Air Baltic lend. 19:35 asemel olin ma kogu aeg lugenud 18:35 ja kuigi mul käis peast läbi mõte, et miks 18:50 asemel on kirjas 18:35 mõtlesin ma, et see on seotud bussisõiduga.

Kell oli 18:55 ja ma olin vales terminalis!

Nordica lennu, mida ma nüüd õigesti vaatasin, ei olnud mingit märkust, et see oleks edasi lükatud nagu ma naiivselt lootsin. Mul ei olnud mingit šanssi sellele lennule jõuda. Mäletate jah – kahe terminali vahel käib rong! Ma olin alla andmas, kuid mingi osa minust mõtles ikka, et “it ain´t over until it´s over” ja ma hakkasin TAGASI tormama. Kuna lootus oli niikuinii juba peaaegu surnud, keeldusin ma uuesti maratoni jooksmast ja sõitsin õigesse terminali rongiga. Turvakontrollini pidin ma ikka poolmaratoni jooksma. Krt, kus need suured lennujaamad ajavad hulluks. Kell oli juba seitse läbi. Ehk nad ikka ootavad, lootsin ma sisimas ja kujutasin ette, kuidas hetkel juba 63848 korda “final call for Eveliis Kund-Zujev” hõigatakse ja ma jõuan väravasse täpselt nii, et lennuki saba vaid näha.

Minu õuduseks pidin ma jälle turvakontrolli läbima. Rahvamass, mida ma nägin, andis kiiresti aimu, et kui ma tahan kuidagigi veel lennule jõuda, siis pean ma jälle ülbe olema. Palusin end jälle ette, turvatöötajad olid äärmiselt abivalmid ja aitasid mind kiiremini väravast läbi. Minu taha seisma jäänud vanem abielupaar porises pahaselt. “Tal on väga kiire,” vabandas turvatöötaja minu eest. “Meil on ka kiire,” porisesid nad vastu. “Tõsiselt? Kas te olete ka higist tilkuvad ja hingetud ja meeleheitel ja kaks päeva reisinud, surmväsinud, segamini ja lennust maha jäämas?” mõtlesin ma sisimas. Sain turvaväravast läbi rekordkiirusega, et siis jääda ootama oma asju lindil, mis edasi ei liikunud. Ma olin nii lähedal, ent samas ikka veel nii kaugel. Porisev abielupaar sai oma asjad enne mind kätte ja möödusid minust vaadates mind õela pilguga justkui öeldes “nanaanaanaaanaa, me saime ikka enne”. Iga sekund ja minut oli oluline. Ma olin nutma puhkemas. Võib olla ei pidanud ma seal ootama rohkem kui 2-3 minutit, aga see tundus terve igaviku. Lõpuks sain ma oma asjad kätte ja hakkasin uuesti liduma.

Viskasin pilgu infotabloole. Veendusin, et seekord vaatan õiget lendu, nägin väravat ja lennu taga märkust “eeldatav lahkumise aeg 20:10”. Vana hea Nordica tegi seda jälle. Ma olin jooksnud nagu hull, ma reaalselt tilkusin higist – mantel, pintsak, kohver ja kott ei ole maratoni jooksmiseks just mugavaim varustus- et jõuda lennule, mis oli tund aega edasi lükatud. Ma jäin seal samas seisma, viskasin oma kotid maha, et hinge tõmmata. Minust möödus üks paar. Nad naeratasid mulle. Mees tuli mu juurde ja kallistas mind. “Kumb on – kas juba väljunud või tühistatud?” küsis ta. “Edasi lükatud,” hingeldasin ma vastu. “Parem niipidi, eksju?” naeratas ta ja soovitas mul nüüd esimesse baari minna.

Aga enne oli mul vaja uut pluusi. Ma haisesin higi järgi nii, et pidin ise selle kätte ära minestama. Seadsin sammud esimesse poodi. Leidsin pluusi. Allahindlused ka. Jeeei, vedas. Või siis mitte. 179 eurot. Meeleheitel või mitte, higine või mitte, aga mitte raha peale nii vihane. Minu rõõmuks oli kõrval kohe järgmine pood, kus müüdi bambusviskoosi ja siidisegust VALGEID t-särke (minu lemmikud!), lisaks olid kõik asjad 25% soodsamad. Ma sain puhta pluusi 23 euroga. Vana palusin ma prügikasti visata. See oli üks odav valge pluus, mille ma olin Dubai jaoks ostnud (kuu aega tagasi!) ja kinnitas jälle seda, et pole vaja osta odavaid hilpe, sest need on vaid korraks kandmiseks. Peale paari pesu oli see muutunud topiliseks ja mul ei olnud kahju seda minema visata, pealegi haises see rämedalt higi järele, sinna oli päev tagasi läinud kohvi ja hommikul tomatit. Lisaks oli see vastikust sünteetikast, mis keha sügelema pani ning ilmselt aitas kaasa ka liighigistamisele. Ma nägin selle pluusiga välja nagu kodutu. Oli aeg pluusist vabaneda. WC-s piserdasin ma end üle lõhnaõliga tundes end nagu 16.sajandi aadlik, kes pesemise asemel end lõhnaõliga üle valab. (Okei, et see nii rõvedalt ei kõlaks, siis ma siiski enne püüdsin end natuke ka pesta kraani all.) Ma tundsin end uuesti poolinimesena. Hingamise rütm oli taastunud ja nägu, mis oli jooksmisest punane ja leemendav, hakkas normaalset värvi tagasi minema.

Kokkuvõttes hilines Nordica lend veel kaks tundi.

Sa oled ikka nii cool mutt ehk üleväsimus

November 18, 2018November 18, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Rääkisin täna üle pika aja sõbrannadega, polnud pikalt olnud aega lihtsalt niisama Facebookis tsättida, aga täna hommikul viskasin end diivanile pikali, vaatasin poole silmaga NCSI-d ja tsättisin. “Kust sa selle energia (selliseks reisimiseks) võtad?” küsisid nad ja enne kui ma jõudsin vastata, jõudsid nad ise järeldusele, et see on mu elustiil, kui ma oleks kodus paigal, siis ma lihtsalt läheks laisaks, kamandaks Marekit ja blogiks sellest kui “kiire mul on” mitte midagi tehes. “Sa oled ikka nii cool mutt,” ütles üks neist ja ma jäin selle lause peale mõtlema.

Jah, ma olen ülbe ja enesekindel ja põhimõtteliselt nõustun, et ma olen mingil määral cool, aga samas ikka ei ole ka. Vaatan kasvõi oma kolleege, kes tõepoolest on coolid ja ma imestan, kust nemad selle energia võtavad ning see nakatab. Ma olen sattunud tööle, kus inimesed on energilised, lahedad ja attitude´iga. Mulle meeldib ja see nakatab. Vaatan neid inimesi, kellega ma Dubais kohtusin ja mõtlesin, et vau, nemad on coolid, tahaks ka olla pooltki selline. Näiteks üks naine, kes Dubais tegeleb ühe tuntud Eesti moelooja esindamisega, selle naise olek ja suhtumine ja energia…jällegi nakatav.

Jõudsin eile pärastlõunal Eestisse tagasi ja esimest korda tundsin, et kurat Eesti on ikka sügisel nii hall ja masendav, kass tuli peale, väsimus ilmselt tegi oma töö, oleks tahtnud kerra visata teki alla, aga meile tulid külalised. Marek küsis mitu korda, et kas tühistame selle ürituse, et ma saaksin puhata ja ma jõudsin järeldusele, et mul on siiski maailma parim mees. Hooliv ja armastav. Muidugi ütlesin ma, et me ei tühista sõprade külaskäiku. Ta on põhimõtteliselt kaks kuud juba nagu üksikisa olnud, muidugi vajab ka tema nüüd puhkust ja lõõgastust ega pole süüdi selles, et mina töö pärast väsinud olen. Ainuke kokkulepe oli, et ma ei pea midagi valmistama. Ja saate aru, meile tulid Pranglist sõbrad külla, kes esiteks tõid ise söögi kaasa ja teiseks ka valmistasid meile õhtusöögi. Kui see pole luksus, siis mis veel on? Värske kala, seenekaste ja kartulid, sojakastmega äkine – J-U-M-A-L-I-K, lihtne, aga jumalik. Need on coolid inimesed! “Saare rahvas ongi selline,” ütleb mulle Marek iga kord kui ma imestan nende inimeste suhtumise ja oleku üle. Tal on ilmselt õigus. Saare rahvas on teistsugune – päikeseline ja soe, mitteeestlaslik. Mul on nendelt palju õppida.

Hommikul tegin ma silmad lahti selle peale, et Ida arvas, et oleks aeg ärkama hakata. Ma tundsin, et ma ei suuuuuuudaaaaaa ärgata. “YouTube’i tahad?” küsisin ma ideaalse vanemana. Tahtis. Ma võitsin pooltunnikest magamisaega. Siis kadus internet. “Mine paki oma kott kokku,” pakkusin ma talle välja ja ta läks. Ma sain veel tunnikese magada. Samas ma ei tea, MIDA ta oma kotti kaasa pakkis, kuid ajalugu on näidanud, et ta on täitsa hea pakkija, ma loodan parimat. Ma sain magada kuus tundi. Aga kelle süü see oli, et ma kohe peale sauna magama ei läinud? No vot. Just. Kedagi pole süüdistada. Nüüd istun ma laevas ja tegelikult tunnen, et ma olen üleväsinud, üldse mitte cool mutt, lihtsalt väsinud ja magamata, näen välja nagu oleks 784603294 päeva pidu pannud. Võtsin isegi ühe prosecco (klaasi!) ette, et kui juba nagu joodiknaine välja näha, siis olgu põhjusega.

Ma olen nüüd 72 tunni jooksul maganud minimaalselt, aga teate, mis mulle energiat annab. Mõte, et üks mu kolleeg pidi Dubaisse sõitma Kanadast – 22 tundi lendu, 12 tundi ajavahet ja PIKAD tööpäevad messikeskuses ning ta sai hakkama oma väsimusega, minu väsimus tema väsimuse kõrval on ilmselt lapsemäng.

Random top asjadest reisil. Suvalises järjekorras.

July 21, 2018July 21, 2018 / Eveliis / 12 Comments

Hea seltskond. Ma ei saaks minna reisile inimestega, ~~keda ma ei tunne~~ kes minu eripärasid ei tunne ja kellega ma ei saaks olla mina ise. Kui reisile lähevad erinevad inimesed, kel on erinevad arusaamad, soovid ja huvid, kui võrrandisse lisada viieaastased lapsed, alfaisased ja kuumalaine, järjekorrad ning väsimus, siis on selge, et ette tuleb suuremaid ja väiksemaid plahvatusi, rohkem naeruväärsetest (moi loomulikult!) väiksemateni (mehed kaarti lugemas), aga oluline on see, et hoolimata kõigest sellest sobib seltskond kokku. Lepib ja arvestab teineteise kiiksude ja tujudega.
Hea toit ja hea vein. Minu jaoks on väga oluline reisil olles süüa kohalikku toitu. Kasvõi Norras. Kuigi ma võiksin Norras iga kuu süüa vahvleid, jäätist ja jogurtit, oli see hoopis teise maitsega kui me sõime seda nüüd koos vahetusõpilastega, kes pole neid söönud 20 aastat. Hoopis teine maitse oli. Sama oli Prantsusmaal. Ma ei taha toituda burgeritest ja friikatest, ma tahan maitseid. See on ka põhjus, miks ma valisin Airbnb majutuse. Võimalus seda kõike tsiviliseeritud kombel nautida, ilma end vigaseks maksmata. Ostsime koju artišokke, sparglit, värskeid kartuleid, juustu, saussicon sec´i, croissante, hanemaksapasteeti, kalamarja ja muud, mida hing ihkas ning nautisime Eesti sugemetega Prantsuse kööki. Meie linnake ei hiilanud just toidukohtadega, kus oleks saanud nautida kohalikku toorainet, nii aga saime lihtsa vaevaga oma “gurmee” vajaduse kätte. Ja kuigi peale esimest nädalat Norras oleksin ma tahtnud öelda, et vein polegi üldse oluline, sest meil lihtsalt polnud selle joomiseks aega, siis Prantsusmaal oli vein osake puhkusest.
Õigesti valitud garderoob. Kuumalaine, kaks nädalat kodust eemal olekut, erinevad sihtkohad, palju liikumist ja käsipagas paneb ehk natuke mõtlema, mis kaasa võtta, aga mina läksin lihtsama vastupanu teed – võtsin kaasa kindlad lemmikud. Pluss skoorisin emme käest maailma kõige mugavamad Sand´i lühikesed teksapüksid (second hand muidugi) ja soetasin Lindexist allahindlusega ülimugava pluusi, mis sobis nii seeliku, pükste, lühikeste pükste kui tenniste ja kingadega. Kaasa tulid veel Kriss Soonik x Toku ergonoomilised sandaalid (maitse maitseks, aga kümnete kilomeetrite kõndimiseks kui ei taha panna jalga tossusid, parim ja mugavaim valik!) Massimo Dutti t-särk (mille ma kinkisin Marekile, aga omistasin salaja, sest see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mugav), üks Kivisaare särk nagu ikka, Studio August kleit ja Fjällräveni seljakott. Viimasest võiks lausa eraldi postituse teha, et välja tuua kõik selle seljakoti plussid, aga laiskusest ütlen ma, et isegi kui te arvate, et see on mingi (wannabe) hipsterite must have, siis see lihtsalt on maailma kõige mugavam seljakott ja sellest ka selle populaarsus. Simple. Aluspesu fännina pean ma rääkima ka aluspesust. Kuumalainega parim valik on BBL Nude Sunshine bralette. Kogu see kollektsioon võib tunduda vanamutilikult beez ja igav, aga käsi südamel üks mugavamaid rinnahoidjaid üldse. Lisaks tänasin ma jumalat, et haarasin kaasa selle komplekti, sest ujumisriided unustasin ma maha ja kuna teised arvasidki, et tegu on ujumisriietega, käisin ma (natuke siiski häbenedes) aluspesu väel ujumas. BTW, Glorious ON kõige seksikam pesukompekt viimasel ajal. Ahjaa, kui juba pesust rääkida, siis ma kahjuks pidin pettuma kahes pesukomplektis, mis pildilt tunduvad uskumatult kaunid (Freya pükste kumm läks kohe katki ja L. A Girls stringide äär tõmbas krussi) . Muidu poleks midagi, aga kui pükste eest käia välja 39 eurot ja olles harjunud BBL väga hea kvaliteediga, siis see oli lihtsalt pettumus. Võimalik, et mulle sattusid kogemata kehvad eksemplarid…
Vesi. Kas ma juba ütlesin, et kuumalaine? Nii hea, et Euroopas, eriti Norras, on kraanivesi joodav ja igal pool sai oma pudelid külma kraaniveega täita. Ma ei kujutaks ette kümme+ kilomeetrit jalutamist 30-35kraadises kuumuses ilma külma veeta.
Turbliss rabatoonik jm. Sama loomulik kui see, et reisil on kaasas hambahari ja hambapasta, on minu jaoks ka see, et kaasas on Turblissi rabatoonik (suvel). See oli täielik elupäästja. Lisaks sellele, et see värskendas nahka, sobis see ka väsinud lapse jonni elimineerimiseks;) Btw, kas te teate, et blogiauhindade arvamusblogide kategooria esimese koha auhinnaks oli kingikott just Turblissilt ja mul ei saaks rohkem hea meel selle üle olla. Nii õige asi, just täpselt mulle. Peale Turblissi tooniku avastasin ma, et täiesti asendamatu on Alexiselt saadud kortsude eemaldaja (eemaldab kortsud siiski VAID riietelt!). Kas keegi teab, kust Eestis samasugust toodet soetada saaks? See on täiesti asendamatu reisil ja toimib 100%. Ma ei oska enam elada kui mul see pudel otsa saab. Aidake mind palun! Kolmas asendamatu asi on loomulikult parfüüm. Minu üks lemmikutest on ikka veel Guerlaini musta kleidi lõhn, aga Fragonardi parfüümimuuseumi külastades armusin ma sellesse lõhna. Naistelõhn, aga sobib ka meestele. Kas te teadsite, et vanasti olidki kõik lõhnad unisex? Nii et kui teile meeldib mõni vastassoole mõeldud lõhn, siis kandke seda julgelt;)
Vaatamisväärsused. Mina ei oska nii, et olen mõnes suurlinnas ja ei tutvu linnaga. Loomulikult oli meie Prantsusmaa eesmärk number üks lapsed ja Disneyland, aga ma ei saaks olla nii, et ei liiguks ka linnaga tutvuma. Kuigi ühe päevaga ei näe tegelikult mitte midagi. Ahmid sisse natuke siit ja natuke sealt, aga tunned, et tahaks juba tagasi, sest nii palju jäi nägemata. Pariis on otsast lõpuni täis kultuuri, elamusi, arhitektuuripärle, ajalugu. Vapustav linn. Ega muidu poleks Honorè de Balzac kunagi öelnud, et see, kes ei külasta Pariisi regulaarselt ei saa kunagi tõeliselt elegantseks.
Hea ööbimispaik. Ma olen oma elus nii palju hotellides olnud, et kui vähegi võimalik valin ma mõne veidike omamoodi ööbimiskoha. Vastavalt rahakotile. Loomulikult elaks ma suuuuuuurima hea meelega Dante Alighieri järglastele kuuluvas villas, luksuslikus mõisas või lossis, aga õnneks on Airbnb täis ka muid sobivaid alternatiive. Meie valisime seekord ööbimiskohaks kolme peale korteri Val d´Europes ja ei saaks rohkem rahule jääda. 130 eurot viis päeva inimese kohta (last sisse ei arvestanud). Ideaalne kaugus Disneylandist ja üüratult hea asukoht raudteejaamast, nö keskusest ja ostukeskusest, mis oli suurem kui elu. Plussideks pesumasina olemasolu, privaatsus ning võimalus süüa teha. Väga soovitan hotellide asemel ka airbnb valikuid vaadata.
Kohvikud ja kirjandus. Ma jumaldan kohvikuid. Ei ole midagi toredamat kui juua kohvi ja lugeda raamatut mõnes väikese kohvikukeses. Kaugemal turistidest ja kõrgetest hindest. Jalutad paar tänavavahet eemale turiste ligi tõmbavast atraktsioonist ja juba saad 13 euro asemel salati 4 euroga. Lihtsalt peab viitsima natuke liikuda ning linna avastama. Btw, raamatusoovitus Raul Oreškini “Kui ma vananen” on üks kirjanduslik üllatus. Väga mõtlemapanev ja nauditav. Lühilood, eriti hea kaaslane kohvikus ja pikemal metroosõidul. “Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.” (Berk Vaher)
Natuke taskuraha ja shoppingut. Ükskõik kui palju ma ostukeskusi ei vihkaks, siis reisil olles unustan ma selle ära. Ikka tahaks mõne suveniiri kaasa osta või paari uusi kingi. Eriti kui sa oled viieaastase tulevase moeblogija ema. Ma ei tea, mis kett on Primark, aga inimesed shoppasid selles poes odavaid asju nagu oleks viimne päev tulekul. Mina ostsin sealt endale allahindlusega kaasa kolme komplekti diffuser´eid (50 senti tükk), fashionista valis endale uue seeliku ja tennised.
Seiklus. Iga reisi juurde käib vähemal või rohkemal määral seiklust ja see ei tähenda otseselt mingeid ekstreemseid olukordi nagu vale pileti ostmist ja siis lennujaamas 7598247102 korda kallima pileti ostmist või turvakontrollidega nääklemist, vaid raamidest välja astumist ning silmaringi avardamist. Vooluga kaasa minemist. Iga kord kui ma olen reisil saan ma aru, et meil, eestlastel, on üks viga – me ei oska end kammitsatest lahti rebida ja elu nautida. Ma ei tea, kas te saate aru, mida ma mõtlen, aga ilmselt saate kui te võrdlete meie inimeste üldist hoiakut ja suhtimist elusse välimaalastega. Lõpetuseks: Lastega reisimine on väsitav, aga ma iga kell reisiks (ja kakleks ja nääkleks ja tülitseks natuke) kui istuks vaid kodus. Teate ju küll – Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline! Lõpetuseks mina pärast puhkusereisi:

We are fucked!

July 7, 2018July 8, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Peale hommikusi viperusi jõudsin ma lõpuks kenasti Oslosse (lennukiga, mis hilines, aga siiski mitte TUNDE), saime teistega kokku ja hakkasime oma ööbimiskohta minema, mis väidetavalt pidi olema Oslo lennujaama lähedal. Takso oleks maksnud 139 eurot, mis kamba peale jagades polekski nii suur summa eksju, aga kuna sinna sai ka bussiga, mille pilet oli vaid 3,5 eurot, siis loomulikult valisime me viimase kasuks.

Esimene buss viis meid punkti A, kust me pidime minema teise bussi peale, et jõuda kämpingusse.

Teine buss teatas, et bussimarsruut on muudetud ja ta saab meid viia vaid punkti B. Punkti C ehk ööbimiskohta pidime me oma jõududega saama. Nii me siis peale tunniajast bussisõitu sõna otseses mõttes in the middle of the nowhere seisimegi. Läksin bensiinijaama, et uurida, kuidas Sannegrundi saada kui pole autot ja bussi ei lähe. Vastus oli lihtne – ma jalutaks. “See on autoga viis minutit! Jalgsi no mis ta on – kümme.” Okei, ilmselgelt see naine ei ole kunagi jalutamas käinud. 2,6 kilomeetrit ei ole ka tõesti miski maa, aga keset liiklust maanteel ja kohvritega? Proovisime takso saada. Kas ma juba ütlesin, et me olime keset eikusagimaad. Takso ütles, et pole sellisest kohast kunagi kuulnud. “We´re fucked!” ütles Alexis ja nii see ka oli, aga mis meil siis üle jäi kui kõndima hakata.

Ma jätan situatsioonikoomika vahele, sest selle naljakalt kirjeldamine läheks liiga pikaks ja lühidalt on see ilmselt naljakas vaid meile, aga ütleme nii, et hea on, et me taipasime bensiinijaamast natukenegi toitu kaasa osta, sest siit me enam minema ei saa. Pealegi on homme poed suletud, mis meil kõigil, ka mul, kes siin kogu aeg on, meelest läks. Nüüd on meil esmaspäevani kaks õuna, pakk makarone, pruuni juustu, kaviaari ja saia. Kaks pudelit veini ka. Tee peal suutsin mina ühe pudeli head punast veini muide ära lõhkuda. Ostsin lennujaamast kaasa ja panin seljakotti, mida ma kilekotis käes kandsin. Mingi hetk oli see lihtsalt puruks. Kott ujus punasest veinist. Tundub et mul on uus reisitraditsioon. Eelmisel korral läks ümber limonaad ja lõhkus mu kaamera. Seekord punane vein ja ei lõhkunud otseselt midagi, aga Mareki seljakott haiseb nagu alkohoolik.

Uskuge mind, inimesed vaatasid meid nagu debiilikuid kui me mööda maanteed oma kodinatega koperdasime, naersime, et ilmselt oleme me õhtul uudistes, et vaadake vaid lollid turistid, ei tea kuhu minna. Aga vahet ei ole! Taksoga otse minek olekski ju liiga mainstream olnud ja jumal, kus me naersime Naersime nii, et peaaegu juba nutsime. Kuid teate kui meeleolukas on näha inimesi, kellega sa koos veetsid terve aasta, kuid keda sa pole 20 aastat näinud!

Aa, kas ma seda juba ütlesin, et mul sai ühelt kaardilt raha otsa ja ma ei saanud majutuse eest maksta. Mõtlesin, et pole ju probleemi, kannan endale raha, mul oli küll plaanis seda juba rongis teha, aga seda te ju juba teate, kuidas selle rongisõiduga läks. Ja siis tuli mulle meelde, et on nädalavahetus ja mul on kaks erinevat panka ehk siis jälle kord olen ma reisil nii, et mul on taskus 79 rootsi krooni. Põhimõtteliselt sama palju kui Riia lennujaamas. Järjekordne uus reisitraditsioon?

Kui te otsite Oslo lähistel (NB! lähistel ON suhteline mõiste), siis ma julgen seda kämpingut soovitada. Suur maja, kolme magamistoa, elutoa ja köögiga viieks päevaks ca 500 eurot. Ja väga korralik ning kaunis koht on.

Ootan huviga homseid seiklusi!

Alati kuula ema sõna!//Always listen to your mother!

July 7, 2018July 7, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Mis ma eile just kirjutasin? Et minu reisimist iseloomustab seiklus ja jumala eest mitte mingi rutiin eksju. Eile siis hakkasin vaatama, kuidas täna varahommikul Oslosse saada ja olin nii kahe vahel. Lennuk oli soodsam, aga väljus nii paganama vara. Emme juurest nii vara ronge ei käi ja see oleks tähendanud, et ta oleks pidanud mind kell kolm öösel viima Arlandasse ning sõitma edasi-tagasi kaks tundi. Tundus liiga egoistlik. Seda enam, et ta peab viis päeva saama hakkama aktiivse Idaga ja meid järgmisel reedel niikuinii kell kolm öösel Skavstasse viima.

Kaalusin nii kaua, et lennupilet muutus kallimaks kui rong. Ja rongi peale sain ma ise mindud. Emme veel hoiatas, et rongidega on alati mingi probleem,et kas ma olen kindel. “Muidugi,” vastasin mina. Ja pealegi hinnavahe oli 35 eurot rongi kasuks:D Igatahes ostsin ma rongipileti, ärkasin 4.40 ülesse ja liikusin Stockholmi. Kõik läks nii libedalt, et ma olin isegi üllatunud, et mis lahti. Isegi mu sõidukaardil oli veel raha ja ma ei pidanud kallimat piletit rongist ostma. Hüpates natuke ajast ette, siis saan ma nüüd väga hästi aru, miks emme ütles, et ta viib ise mind igaks juhuks Stockholmi. SJ rongid on kogu aeg katki ja nendega liiklemine on nagu õnnemäng, kunagi ei tea, kuna ja kas üldse sihtkohta jõuad.

Igatahes istutasin ma end Stockholmis rongile. Võtsin kohvi, seadsin end mugavalt sisse, tegin arvuti lahti, et kuus tundi töö ja blogimisega sisustada, mõtlesin, mida nad hommikusöögiks pakuvad (1. ja 2. klass olid eile ühe hinnaga ja 1.klassi pileti sees on ka hommikusöök) kui kuulsin teadaannet, et rong ei välju. “Palume teil kõigil rongist väljuda, sel rongil on tehnilised probleemid ja seetõttu tuleb leida asendusrong.” Läksime kõik rongist välja. Tuli esimene sõnum – reis on edasi lükatud, teadmata ajani. Mõne aja pärast tuli teine teadaanne. Uus rong on leitud, aga pole inimest, kes vana rongi eest ära transpordiks. Nagu komöödiafilmis. Mis mõttes, et ole inimest, kes rongi liigutaks? Tuli uus teadaanne, et rong väljub arvatavasti kell kaheksa. Ma pidin Oslos teistega kokku saama kell pool kolm, et saaksime edasi oma kämpingusse liikuda, hakkas juba kitsaks minema ajagraafik. Pool tundi hiljem tuli teada, et inimene, kes rongi liigutaks, on leitud ja eeldatav väljumisaeg on kell üheksa. Kolmveerand üheksaks ei olnud olukord kuidagi seda nägu, et midagi liikuma hakkaks. Ma andsin alla. Ostsin 35 euro eest Arlanda Express rongipileti ja otsustasin lennukiga minna. Ma lihtsalt ei saanud endale enam rohkem hilinemist lubada. (Üks meie grupist, kes Brasiiliast kohale tuleb, jäi kinni Frankfurti, lend hilines 3h sest keegi unustas mingid dokumendid allkirjastada. Huvitav, kas tema lend hilines seetõttu, et mina ka reisin?)

Üks lend oli väljumas praktiliselt kohe. Kalkuleerisin ja kaalusin ning tundsin, et teoreetiliselt peaksin ma sinna lennule kenasti jõudma – pool tundi jäi lennule jõudmiseks ja see tundus piisav aeg kui online check in teha internetis, aga teate, ma lihtsalt lõin araks. Kui oleks sellest maha jäänud, siis seda ei oleks keegi mul kompenseerinud. Mul lõppes just reisikindlustus ja tundus, et ahh, milleks, aasta aega ei läinud vaja. Murphy ma ütlen. Nüüd lähen kohe reisiklindlustust vormistama. Võtsin pileti hilisemale lennule ja nii ma siis istun siin Arlandas. Viiest tunnist kolm on veel jäänud. Aga noh…parem passida siin kui Oslo lennujaamas, sest ootama peaks ma igal juhul.

Emme tahtis mulle Norra kaasa anda ühe bag in box veini. Ma ei viitsinud tassida. Õige otsus, mõtlesin ma lennujaama sõites, sest käsipagasis ei tohiks see ju olla. Siis tuli mulle meelde, et pudeli veini ma ju ikka võtsin kaasa ja ka see ei lähe turvakontrollist läbi. Pagan noh. Tuleks minema visata, sest kell üheksa hommikul ei ole isegi mina võimeline pudelit veini jooma. Kiire kalkulatsioon ütles, et kaheksa euro eest, mis äraantav pagas maksis (erinevalt kaheksakümnest eurost nagu viimane kord kui ma oma kohvri Tallinnasse jätsin) , Norras veini ei saa ja ma otsustasin ekstrapagasi eest maksta. Polnud küll suur summa, aga pagan noh, ma olin nii palju vaeva näinud, et kõik oma asjad (ka Mareki ja emme standarite järgi) käsipagasiks pakkida. Jõudsin bag drop leti juurde ja seal oli kenasti kirjas, et lennud on täis ning oma käsipagasi võib tasuta ära anda. Aa okei, siis see üks kord kui mul seda vaja pole. Murphy. Juba teist korda ühe päeva jooksul.

Kui me kell 4.40 ärkasime, tegi emme kohvi ja käskis hommikust süüa. Ma küll mõtlesin, et kammoon, milleks, mul on ju rongis hommikusöök, aga sõin siiski viisakusest kaks võileiba. Hea on. Siit moraal: alati kuula emme sõna! Isegi kui oled 37-aastane. Ema teab paremini. Ka seda, millise transpordivahendiga ON mõttekas Rootsis liikuda ja kas tasub raha kokku hoida. Edaspidi tean. Kui on aja peale minek, siis SJ-ga ei arvesta.

What did I just write yesterday? That my travels can be described as adventures and every moment is different. So yesterday I started to check how to get to Oslo today early in the morning and I just couldn’t decide between plane and train. Plane was cheaper, but departure way too early. There is no trains from my mum’s that early which would have meant that she would have had to drive me to the airport and do a two-hour round trip. That seemed too selfish. Especially because she has to take care of active Ida for five days and drive us to another airport at 3AM on next Friday anyway.

I was taking my time with deciding so the plane ticket got more expensive than train. And I would have been able to get to the train myself. Mum warned me though that there is always problems with the train service as such and am I 100% sure. “Of course” was my answer. Besides, the train ticket was 35 euros cheaper 😀 So I bought the train ticket, woke up 4:40AM and started my journey to Stockholm. Everything went so smoothly and I was actually very surprised over it. Even my transport card had some money left and I didn’t have to buy the more expensive ticket from the train. Jumping a bit ahead, I can totally understand now why mum suggested to take me to Stockholm, just in case. The trains constantly brake down and riding them is a game of luck. You never know if and/or when you will arrive to your destination.

Anyways, there I was, sitting in my train. Bought some coffee, sat comfortably in my seat, opened the laptop to spend the next six hours by working and blogging. I was just wondering what’s for breakfast (1 and 2 class tickets were with the same price and 1 class one comes with breakfast), when I heard the announcement that the train will not depart. “We would like to ask you all to leave the train, because this trains has technical problems and we have to find a substitute train.” So we all went out from the train. First message arrived – “The journey has been postponed until further notice.” After a while, another message arrived – “We have found the new train, but there is no-one to transport the old train away.” This seemed like a comedy show. New message came – “The train will most likely depart at 8AM.” I was supposed to meet others in Oslo at 2:30PM to go to our camping site. The timetable started to become a bit tight. Half an hour later we got a new message – “We have found a person to move the old train and the train will leave at 9AM.” At 8:45 nothing was indicating the train to actually depart at 9AM. I gave in. I bought express train ticket to airport for 35 euros and decided to take the plane instead. I just could not afford any more running late. (One person in our group from Brazil got stuck in Frankfurt. The flight was delayed 3 hours, because somebody forgot to sign some papers. I wonder if her flight was delayed because I was travelling too?)

One flight was just about to depart. I was thinking and calculating in my head and felt that theoretically I should make it – I had 30 minutes to catch the flight which was also enough time to check in online. But you know what, I chickened out. If I had missed that flight, no one would have compensated the loss. My travel insurance had recently expired and I didn’t feel like needing to expand it. Murphy. I will make one now straight away. So I bought tickets to later flight and am sitting now in the airport. I have three more hours to go from the initial five. But well … I’d rather be sitting here than in the airport in Oslo, because I would have to wait anyway.

Mum wanted to give me one bag in box wine. I couldn’t be bothered to carry it with me. Seemed like a right decision when I remembered it on my way to the airport, because it wouldn’t have been allowed in the hand luggage anyway. Then I remembered that bottle of wine I had and that would not have passed the security check either. Damit. I should really throw it away as even I am not able to drink bottle of wine at 9AM. New calculation said, that for the extra 8 euros that checked in luggage cost (and not 80 euros like last time in Tallinn), I would not get a bottle of wine in Norway and I decided to pay for the extra luggage. It wasn’t a big amount of money, but I had spent so much time and effort to fit all my things (also according to mum’s and Marek’s standards) into hand luggage. Just when I arrived to the luggage drop counter, I spotted a sign saying all the flights are full and you can give your hand luggage away for free. Oh okay, just when I actually don’t need it. Murphy. Again. Second time in one day.

When we woke at 4:40AM, my mum made some coffee and ordered me to eat. I was thinking “why, if I have breakfast included in the train”, but to be polite I still ate two sandwiches. Well done. And so ALWAYS LISTEN TO YOUR MOTHER. Even if you are 37-years old. Mum knows better. She also knows which way of transport IS the way to go and whether it is worth trying to save money every time. For future records – if I have tight schedule, I will not take the train in Sweden!

hqdefault

Miks otse kui saab ringiga?

May 21, 2018May 21, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Tallinna ja Oslo vahel on väga hea lennuliiklus, head graafikud ja head hinnad. Seegi kord oleks me saanud tagasi tulla otselennuga eile, aga te ju juba teate mind… miks otse kui saab ka ringiga. Et kõik ausalt ära rääkida tuleb lihtsalt alustada sellest, et tegelikult otsustasin ma seekord mitteotselennu kasuks mitte hinna, vaid emme konserdi pärast. Ja kevadsuvine Stockholm kõlas samuti natuke ahvatlevalt.

Nii ma organiseerisingi meile tagasihoidliku Skandinaavia ringreisi. Jooksvalt tuli ju Kopenhaagen ka veel juurde. Kõik tundus loogiline. Oslost ööbuss Kopenhaagenisse ja sealt (öö)rong Stockholmi. Päevake Stockholmis ja siis lennuk Helsingisse ning laev Tallinnasse. Õnneks/kahjuks jäi Kopenhaagen järgmist korda ootama. Kusjuures, mul oli veel korraks mõte jõuda ka Odensesse, aga isegi mina vaatasin lõpuks, et see läheb juba liiga ulmeks.

Stockholm oli täpselt nii suviselt kaunis nagu alati. Tuntud headuses. Selles linnas kohe on miski salapärane miski, mis sinna tõmbab. Veetsime Idaga aega mööda vaatamisväärsusi komberdades. Lihtsalt jalutasime mööda linna. Ida suutis mind küll 63638293 korda oma jäätise/kommi/koogijutuga hullukd ajada, aga mis veel siin maailmas uut on. Riided suutis ta esimese tunni ajaga ära määrida, jalad esimese viie minutiga katki kukkuda. Ta on lihtsalt selline udu – üldse ei vaata ette, kuhu jalutab. Aga samas ma ikka veel imestan kui tublilt ta minuga koos jalutada jaksab – pulsikell näitas päeva lõpuks kaheksa kõnnitud kilomeetrit. Pole ju vähe väikeste jalgade jaoks?

Natuke ootamatult sattusime me Gröna Lundi ja ma mõtlesin, et olgu, lähme teeme paar tiiru mōnel karussellil. Vale otsus! Alla 120 cm lastele ei leidnud ma midagi. Ida pettunud, mina pettunud. Isegi viskemängus ei vōitnud me midagi🙄 18 eurot puhast mahavisatud raha. Oleks pidanud minema kuningalossi või “surnud onusid” (loe:kirikusse) minema. Nüüd olen igatahes targem.

Hommikul kell neli startisime me Arlanda poole. Lend lükati tund aega varasemaks. Iseenesest hea, sest nii oli meil teoreetiline võimalus varasemale laevale jõuda. Sellele, millest me eelmine kord maha jäime. Jooksime. Deja vu tunne oli. Kõige rohkem kartsin ma seda, kas ma oskan Vantaast sadamasse minna. Ma ei tunne Helsinkit absoluutselt. Eksimiseks aga aega poleks olnud, kõik pidi minuti pealt sujuma. Me ei eksinud kuhugi, sest selgus, et lennujaamast sadamasse oskaks isegi dresseerimata ahv minna – nii lihtsat punktist A punkti B jõudmise varianti ma ei mäletanudki oma reisidest.

Kõigest 13 tundi peale reisi algust olime me Ussipesas. Kui oleksime otse Lillehammerist tulnud, oleks neli tundi läinud😂

No ja vana hea klišeelause postituse lõppu – kodus on ikka kõige parem! Natuke targemaks sain ka eilse jooksul. Ma olen endale ja teile alatult valetanud. Nagu näete ei ole must minu lemmikvärv nagu ma kogu aeg väidan. Lihtne pesupäev näitab, et selleks on hoopis beež.

Homme ootab mind Põhja-Norra. Marek peab töö ja Ida ja lasteaia ja etendustega ise hakkama saama. Muidugi ta saab, aga nats pakub nalja ka, kuidas ta stressis on, et kuidas ta ometi saab…

*Postitus kirja pandud samal ajal kui ma bussiga mööda Tallinnat ekskursiooni tegin endale

Kaua veel?/You have no idea how scornfully I used to look at my friends…

May 12, 2018May 12, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Seda te juba teate, et ma olen 20 aastat Norra ja Eesti vahet tilkunud ja et mulle see meeldib. Mingil perioodil on ära väsitanud, olen pausi teinud, kuid ikka ühel või teisel moel tagasi Norrani jõudnud. Nüüd on veel lisandunud Taani ja Rootsi. Pole üldse probleemi oma reisiplaane jooksvalt ümber muuta vastavalt vajadusele.

Ma arvasin, et seekord ma siiski Taani ei jõua, aga eile sain ma kaks kohtumiste kutset (+ rongipilet on soodne) ja muidugi tekkis mul mõte, et peab minema. Sisetunne ütleb, et on õige asi. Öise rongiga saaks Stockholmi, seal saaks emme kontserdile minna (kes Stockholmi kandis, tulge ka!) ja siis läbi Soome koju Tallinna. Sest soodsam on ja saab boonuspunkte kasutada. Ilma autota on ka suurem tõenäosus kohe järgmisele laevale jõuda.

Sain veel kutse ka ühele kohtumisele Stockholmis ja plaanisin ka selle veel ära teha ja kuigi teoorias on see teostatav, siis see läheb juba liiga üle noatera kiirustamiseks. Me jõuaks 22. hommikul Tallinnasse, aga ma lähen juba teistpidi uuesti lennukile, et Põhja-Norrasse minna. Tahaks ikka Ida koju viia ja no tegelikult võiks ju kohvri ka lennujaamast ära tuua ning puhta pesu sisse panna enne uut reisi. Ma isegi juba mõtlesin, et võin ju Ida jätta emme juurde Rootsi või üldse tööreisile kaasa võtta, ta on ju harjunud, kuid Idal on Eestis 24. “Printsess hernetera” etendus ja ta on nii oodanud, et saab Kristiina, kristallide printsess olla. Niigi lasteaia etendusest jäi ta minu pärast juba ilma, oleks ebaaus veel ühest peost ta ilma jätta.

Ühesõnaga ma olen harjunud kohvri otsas elama ja väga nagu teisiti ei oskagi. Ida on samasugune. Täna ütles üks kolleeg mulle, et ma olen õudne sebija, heas mõttes, et kui on vaja mingeid kohtumisi kokku leppida ja läbirääkimistele jõuda, siis ma lihtsalt sebin meid sinna laua taha ning ma sain aru, et Ebapärlikarbil oli õigus kui ta ütles, et ma kurdan, et Ida on aktiivne, aga ise ei püsi pudelis ka paigal. Ja meil pole vahet, kuidas me reisime. Ei ole nii, et vaid lennukiga punktist A punkti B. Ma ALATI vaatan läbi kõik võimalikud variandid, et leida soodsaim. See on juba nagu omamoodi haigus. Kui rong, buss, auto on soodsam kui lennuk, siis vabalt bussiga. Okei, Tromsøsse ei hakanud ma tõesti muid variante peale lennukiga vaatama, aga põhimõtteliselt kui aega ja finantse oleks, siis ilma probleemita võiks ma sinna ka autoga sõita. Ma olen kunagi sealt autoga tagasi Lillehammerisse tulnud, väga põnev oli, aga jaa…aega on vaja.

Aga kaua ma veel niimoodi jaksan? Selline eluviis on põnev ja minu teetassike, kuid samas pean ma ausalt tunnistama, et ega väga kaua ilmselt enam ei jaksa. Ja pealegi läheb Ida juba kahe aasta pärast kooli (issand, kuidas aeg lendab!) ja siis tuleb elukorraldust paiksemaks muuta. Polegi enam palju jäänud. Seepärast ma vist naudingi hetkel veel võimalust kohvri otsas elada ja võimalust spontaanselt plaane muuta.

Kui paiksemaks jääme ja natuke veel vanemaks saame, siis ma võtan endale kitsed ja alpakad:) Olgu-olgu, päris uisapäisa sellist asja ikka ei tee, aga mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle selline tulevikuplaan meeldib. Ja te ei kujuta ette KUI põlglikult ma oma sõpru vaatasin kui nad kümme aastat tagasi mulle ütlesid, et “ja kunagi võtad loomad ja…”

You already know that I have been going back and forth Norway and Estonia for 20 years now and that I enjoy it. At some points in my life it has exhausted me, I’ve taken a break but one way or another I have always come back to Norway. Now I also often go to Sweden and Denmark. I’ve got no problems changing my travel plans on the go as needs be.

I thought I wouldn’t make it to Denmark this time but yesterday I received two invitations for meetings (+ the train fare was cheap), so obviously I thought that I must go. My gut instinct tells me it’s the right thing to do. I could take the night train to Stockholm, go to my mum’s concert there (whoever else is in town, come as well!) and then go via Finland back home. Because it’s cheaper that way and I can use my collected points. Without a car, there’s a better chance to actually make it to the next ferry.

I also received another invitation to a meeting in Stockholm and I had planned to take it and although in theory, it’s doable, it is actually cutting it too close. We would arrive in Tallinn in the morning of 22^nd but I’m then already catching another flight to go to Northen Norway. I’d like to take Ida home and actually collect my suitcase from the airport and fill it with clean underwear. I already considered that I could leave Ida at my mum’s in Sweden or take her with me to the business trip as she is so used to it but Ida has a performance of “Princess and the Pea” on 24^th in Estonia and she’s been so excited to be Christina, the Princess of Crystals. She already had to miss out on her play in kindergarten, so it would be unfair to let her miss another party.

Basically, I’m used to living out of my suitcase and I don’t really know another way of living. Ida is exactly the same. A colleague told me today that I’m a huge hustler, in a good way. Whenever any meetings need to be arranged or agreements reached, then I usually manage to get us behind the table. I realised that the blogger Ebapärlikarp is correct when she said that I complain what an active child Ida is whereas I myself am always as busy as a bee. And it doesn’t matter how we travel. It’s not just taking a flight from A to B. I ALWAYS look through all possible ways of travelling to find the cheapest. It’s almost like a disease. If a train, a car or a bus is the cheapest option, then I’d happily take the bus. Okay, I wouldn’t even look at other options except for the plane to get to Tromsø but if I had the time and the means, I’d have no problem driving there. I once drove back to Lillehammer from Tromsø, it’s was really exciting but yes… you need time.

How much longer can I keep it going like this? I find this way of life exciting and it’s exactly my cup of tea but in all honesty, I must admit that I probably can’t keep this up for much longer. Also, Ida starts school in two years’ time (gosh, how time flies!) and then I need to become more settled in my life. So I don’t have that much longer left. I think this is why at the moment I enjoy living out of my suitcase and spontaneously changing my plans as much as I do.

When we become more settled and become even older, I’ll get goats and alpacas 🙂 Okay, okay, I wouldn’t quite go into it thoughtlessly but the more I think about it, the more I like that prospect for future. And you have no idea HOW scornfully I used to look at my friends when they told me ten years ago that someday I’d have animals and…

Reisile minuga. Viperusteta? Of course not.//”The gate to Norwegian flight will be closed in 5 minutes.”

May 11, 2018May 14, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Ma ei tea, miks ma olin täiesti kindel, et meie tänane lend läheb pool kolm. Hea on, et Ida mulle mulle nii kaua pinda käis, et ma vaatasin järgi ja sain teada, et lend läks tund aega varem. Noh vahet ei ole iseenesest, sest Tallinna lennujaam on väike ja niikuinii jõuab.

Hea on, et me siiski varem, mitte viimasel hetkel nagu mul kombeks on, lennujaama läksime, sest nagu te arvata võite algas seiklus. Selgus, et mul oli tellitud vaid käsipagas. Ma oleksin võinud vanduda, et mul OLI lisapagasiga pilet, aga tundes mind ei saanud ma ka sada protsenti kindel olla. Okei, vahet pole, maksame siis pagasi eest juurde. Selgus, et see on 80 eurot. 80!!! Dafaq. Mitte mingil juhul ei maksa ma kohvri eest juurde 80 eurot kui ma olen ostnud piletid (mitmuses) 40 eest. Pühapäevane lend oleks ka vähem maksnud. Aga no me olime juba lennujaamas! Ma päriselt küsisin koristajalt musta prügikoti, sest ma oleks pigem oma asjad prügikotti pakkinud kui maksnud. Õnneks leidsin ma suveniiripoest kümne euro eest koti, kuhu suurem osa meie asjadest ära mahtus. Natuke pressimist ja praakimist ning me läksime käsipagasiga lennukisse. Nägime küll välja nagu mustlased, aga vahet pole. Kohver jäi meid lennujaama hoiukappi ootama.

Ma olin Idale lubanud, et ta saab lennujaamast osta endale nii mänguasja kui kommi. Me veetsime sada tuhat valgusaastat mänguasjapoes ja kui me sealt lõpuks välja saime, olin ma nii väsinud, et lasin Ida mängualale minna ja ostsin endale klaasi veini. Jõin seda rahulikult, vaatasin kella, et aega ju on – lend väljub ju alles pool kolm. Natuke enne poolt kahte torkas mulle pähe, et pagan…lend läks ju tund aega varem. Jalutasin rahulikult infotabloo juurde. Seal ei olnud Oslo lennu juures midagi kirjas. Ausalt. Istusin maha tagasi ja mõtlesin, et huvitav, kas boarding ei peaks juba hakkama. Sekund enne seda kui ma jõudsin järeldusele, et ehk oleks taibukas väravasse minna, kuulsime me teadaannet. “Värav Norwegian lennule … suletakse viie minuti pärast.” Pagan, meil olid ju kõik asjad laiali. Haarasime kõik oma asjad ja jooksime. Inimesed vist vaatasid meid natuke imelikult, aga kammoon, kes ei oleks paljajalu, kingad näpus, lennukile jooksnud?

Aga saate aru, ma olin sellest pagasijamast nii väsinud, et ma ei pannud tähele kui boarding algas. Ma kuulsin küll poes, et räägiti Norwegiani Oslo lennust, aga mu aju eo registeerinud, et see polnud lihtsalt infoteadaanne, vaid boardingu algus.

Lennule me igatahes jõusime. Paganama hea, et Tallinna lennujaam on nii pisike ja kodune, et viie minutiga jõuab ühest otsast teise. Ida jooksis ka nagu väike sportlane. Ma olen päriselt hämmingus KUI asjalik ta reisides on ja kui palju ta vastu peab. Kui mina olen väsinud, siis kui väsinud tema tegelikult on? Aga ta ei näita seda kunagi välja. Kuni üleväsimuseni.

Lennukis istus meie kõrvale üks mees, kellega me juttu hakkasime ajama. Ida õhutusel. (NB: Bussiness idea. Ma võin hakata vallalistele inimestele date´e korraldama Ida kaudu.) Tundus minuvanune. Rongis, sest me sattusime ka samasse kanti sõitma, selgus, et ta on kohe pensionile minemas. Uuups. Kompliment talle. Aga mitte mulle. Ida küsis sada korda, et kas onu tuleb meiega kaasa. Naersime ja ütlesime, et ma ei ole kindel, kas issile see meeldiks kui me mingi onu lihtsalt rongist kaasa võtame. Ida aga vaatas onule otsa ja ütles: “Aga ma tahan!” Õnneks onu oli mõistlik ja arvas ka, et äkki issile ei meeldiks selline idee, aga no päriselt, Ida võiks vallaliste inimeste kosjamooriks hakata.

Naljakas oli muidugi see kokkusattumus, et mees, kellega me tutvusime, tegeleb autoremondiga ja tunneb inimesi, kes ka Lillehammeris remondiga tegelevad. Me viimane kord just arutasime, et oleks hea Mondeo korda saada, et oleks siin Norras üks auto, millega vajadusel ringi liikuda. No ja…voila. Vähemalt on meil nüüd inimene, kellelt uurida, kas ja miks ja kuidas ja kui palju eest auto korda saaks.

Lillehammerisse jõudes ootas meid ees talv. Okei, peaaegu talv. 10 kraadi sooja ja paduvihm. Samas ei saa öelda, et päev oleks totaalselt untsu läinud. Ida oli nii väsinud, et juba seitsmest saati nohiseb ta mõnusalt mu kürval diivanil ja me saame rahus “Modern Familyt” nautida. Teleka vaatamine Ida kõrvalt on luksus;)

I don’t know why I was so sure that our flight today will depart at half past two. I’m glad that Ida kept going at me until I checked and found out the departure time to be an hour earlier. It actually doesn’t matter as Tallinn airport is small enough and you will make it anyway.

Good thing we went to the airport earlier, not at the last minute like I normally would do, because as you can imagine, the adventure started there and then. It turned out that our tickets included hand luggage only. I could have sworn that I order checked in luggage too, but knowing me, I couldn’t be 100% sure either. Okay, we’ll pay the extra then if needs too. Turned out, it was 80 euros!!! WTF!?!?! There is no way I am paying 80 euros for a suitcase when I have bought the tickets (in plural) for 40. Even the flight on Sunday will have cost less. But since we already were in the airport… I literally asked the cleaning lady for a bin bag, as I had rather pack my things in rubbish bag than paid that extra amount. Luckily I found a bag for 10 euros in the souvenir shop where I could fit majority of our things. A bit of sorting and stuffing and we entered the plane with hand luggage only. Never mind we looked like gypsies. Our suitcase is now waiting for us in locker in the airport.

I had promised to buy Ida a toy and some candy in the airport. We spent ages in the toyshop and once we left it, I was so tired, that I let Ida to run around in the play area and bought myself a glass of wine. While I was really enjoying that glass, I looked at the clock and thought “we still have time” – the flight departs half past two. Just before half past one it suddenly occurred to me “damit – the flight was an hour earlier.” So I walked to check the flight information, nothing was written on the board about the flight to Oslo. Honestly, I sat back down and wondered if boarding shouldn’t have already start. Just before I decided to maybe go to the gate, just in case, we heard the announcement “The gate to Norwegian flight … will be closed in 5 minutes.” Shit, and our things were all over the place. We grabbed everything in our hands and run. People might have looked us a bit weird, but c’mon, who wouldn’t run bare foot to catch their flight?

Seriously, I was so tired of the situation with our luggage, that I missed the call for boarding. When we were in the shop, I did hear announcements about Norwegian flight to Oslo, but my brain never registered, that it was not just information, but the start of boarding.

Anyways, we made it to the flight. I’m so glad, that Tallinn airport is so small that you can make it from one end to another within 5 minutes. Ida was running like a little athlete. I really AM surprised, how efficient she can be on trips and how much she can handle. If I am tired, how tired she might be? But she never shows it. Until she’s over tired.

There was a guy sitting next to us that we started to chat with. On Ida’s encouragement. (PS! Business idea. I can organize dates through Ida to single people). He seemed my age. On the train, as we happened to go to the same area, it turned out that he will be retiring soon. Oh Dear! There is a compliment to him. Not to me though. Ida asked about hundred times, if the uncle is coming with us. I laughed and said that I am not so sure daddy would like if we take a random uncle with us. Ida just looked at the uncle and said “But I want!” Luckily the uncle was reasonable enough and also said that daddy might not like the idea, but seriously – Ida could easily become a matchmaker.

It was a funny coincidence though that the man is a car mechanic and knows people, who fix cars in Lillehammer. It was not long ago when we were discussing how good it would be to get the Mondeo working again, so we will have a car here in Norway to use if needed. And … voila. At least we now know somebody to ask if and how and for how much we could fix the car.

Once we arrived to Lillehammer, it was winter again. Well, almost winter, 10 degrees and pouring rain. I wouldn’t say though that the day was a complete waste. Ida was so tired that she has been sleeping since 7PM on the couch next to me while we are enjoying Modern Family in peace. Watching TV whilst Ida is around is luxury

Solvumise meistriklass

May 2, 2018May 2, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Peale kaheksat tundi autosõitu olime me Marekiga Nynäshamni jõudes piisavalt väsinud, et täpselt emme maja ette keerates vihastasin mina Mareki peale ja tema minu peale. Lambi asjade peale, aga väsinuna polegi rohkem vaja. Jalutasin tuppa ja ütlesin, et minu pärast magagu ta autos (ei maganud!). Nagu ma tuppa jõudsin, ütles emme mulle: “Oiiiii, mis sinuga juhtunud on, nii paksuks läinud!” Boom! 30 sekundit ema ja juba ma olin ta peale vihane. Aga ega ta ei jätnud. “Ja mis tuust see sul taga ripub!” (vihjates mu kunstjuustele). Boom! Üks minut ema. Ja ta oli kaks korda mind jõudnud vihale ajada. Ma solvusin täiega. Pisarad tulid ka silma. Nemad aga aina naersid mu üle, et ma selline beebi olen (ja siis imestan, kust Ida oma solvumise ja kanguse võtab). Tropid.

Aga hommikuks (okei, tegelikult juba umbes veerand tunni pärast samal õhtul) oli mu solvumise meistriklass lahtnud. Emme ütles, et näitab meile Nynäshamnis ilusaid kohti. Ma muidugi ei uskunud teda, sest selles linnas on küllalt käidud ja kuigi linnake iseenesest on armas tõesti, siis no mis seal nii ilusat olla saaks. Aga näete, sai! Tõesti oli ilus. Tuleb teinekord pikemaks jääda, et saaks rohkem kaljudel turnida.

Kilkasin eile õhtul juba, et näed, selline reis, kus ei juhtunudki midagi. Ja siis jäime me Helsingis laevast maha nagu te juba teate. Ma olin paganama ärritunud, ma isegi hakkasin autos nutma, sest no okei…minu töö minu tööks, aga Marek, kohusetundlikus ise…ma kartsin, et ta saab südamerabanduse, et tööle ei jõua ja vihastab end mu peale ogaraks. Õnneks oli vaid natuke stressis ja polnudki nii hull nagu ma kartsin. Nüüd ma mõtlen, et huvitav, kas ta õhtul meiega kontserdile ka jõuab? Sest kui te arvate, et ta tööle täna enam ei lähe, siis te eksite rängalt.

(Seiklus on vahva ja ega töö pole ka jänes, aga samas mul on sees ikka nats kehv tunne, et teise tööpäeva ära rikkusin oma organiseerimise/organiseerimatusega.)

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

travel