Rääkisin täna üle pika aja sõbrannadega, polnud pikalt olnud aega lihtsalt niisama Facebookis tsättida, aga täna hommikul viskasin end diivanile pikali, vaatasin poole silmaga NCSI-d ja tsättisin. “Kust sa selle energia (selliseks reisimiseks) võtad?” küsisid nad ja enne kui ma jõudsin vastata, jõudsid nad ise järeldusele, et see on mu elustiil, kui ma oleks kodus paigal, siis ma lihtsalt läheks laisaks, kamandaks Marekit ja blogiks sellest kui “kiire mul on” mitte midagi tehes. “Sa oled ikka nii cool mutt,” ütles üks neist ja ma jäin selle lause peale mõtlema.

Jah, ma olen ülbe ja enesekindel ja põhimõtteliselt nõustun, et ma olen mingil määral cool, aga samas ikka ei ole ka. Vaatan kasvõi oma kolleege, kes tõepoolest on coolid ja ma imestan, kust nemad selle energia võtavad ning see nakatab. Ma olen sattunud tööle, kus inimesed on energilised, lahedad ja attitude´iga. Mulle meeldib ja see nakatab. Vaatan neid inimesi, kellega ma Dubais kohtusin ja mõtlesin, et vau, nemad on coolid, tahaks ka olla pooltki selline. Näiteks üks naine, kes Dubais tegeleb ühe tuntud Eesti moelooja esindamisega, selle naise olek ja suhtumine ja energia…jällegi nakatav.

Jõudsin eile pärastlõunal Eestisse tagasi ja esimest korda tundsin, et kurat Eesti on ikka sügisel nii hall ja masendav, kass tuli peale, väsimus ilmselt tegi oma töö, oleks tahtnud kerra visata teki alla, aga meile tulid külalised. Marek küsis mitu korda, et kas tühistame selle ürituse, et ma saaksin puhata ja ma jõudsin järeldusele, et mul on siiski maailma parim mees. Hooliv ja armastav. Muidugi ütlesin ma, et me ei tühista sõprade külaskäiku. Ta on põhimõtteliselt kaks kuud juba nagu üksikisa olnud, muidugi vajab ka tema nüüd puhkust ja lõõgastust ega pole süüdi selles, et mina töö pärast väsinud olen. Ainuke kokkulepe oli, et ma ei pea midagi valmistama. Ja saate aru, meile tulid Pranglist sõbrad külla, kes esiteks tõid ise söögi kaasa ja teiseks ka valmistasid meile õhtusöögi. Kui see pole luksus, siis mis veel on? Värske kala, seenekaste ja kartulid, sojakastmega äkine – J-U-M-A-L-I-K, lihtne, aga jumalik. Need on coolid inimesed! “Saare rahvas ongi selline,” ütleb mulle Marek iga kord kui ma imestan nende inimeste suhtumise ja oleku üle. Tal on ilmselt õigus. Saare rahvas on teistsugune – päikeseline ja soe, mitteeestlaslik. Mul on nendelt palju õppida.

Hommikul tegin ma silmad lahti selle peale, et Ida arvas, et oleks aeg ärkama hakata. Ma tundsin, et ma ei suuuuuuudaaaaaa ärgata. “YouTube’i tahad?” küsisin ma ideaalse vanemana. Tahtis. Ma võitsin pooltunnikest magamisaega. Siis kadus internet. “Mine paki oma kott kokku,” pakkusin ma talle välja ja ta läks. Ma sain veel tunnikese magada. Samas ma ei tea, MIDA ta oma kotti kaasa pakkis, kuid ajalugu on näidanud, et ta on täitsa hea pakkija, ma loodan parimat. Ma sain magada kuus tundi. Aga kelle süü see oli, et ma kohe peale sauna magama ei läinud? No vot. Just. Kedagi pole süüdistada. Nüüd istun ma laevas ja tegelikult tunnen, et ma olen üleväsinud, üldse mitte cool mutt, lihtsalt väsinud ja magamata, näen välja nagu oleks 784603294 päeva pidu pannud. Võtsin isegi ühe prosecco (klaasi!) ette, et kui juba nagu joodiknaine välja näha, siis olgu põhjusega.

Ma olen nüüd 72 tunni jooksul maganud minimaalselt, aga teate, mis mulle energiat annab. Mõte, et üks mu kolleeg pidi Dubaisse sõitma Kanadast – 22 tundi lendu, 12 tundi ajavahet ja PIKAD tööpäevad messikeskuses ning ta sai hakkama oma väsimusega, minu väsimus tema väsimuse kõrval on ilmselt lapsemäng.