Hot n Cold like in Kate Perry song

February 18, 2018February 19, 2018 / Eveliis / 7 Comments

Ma pidin nädalavahetusel Norra minema (jap, alles saime koju, ma tean ma tean), aga juhtus hoopis nii, et laupäeva hommikul istusime me Marekiga “Tiiu” peal ja sõitsime Hiiumaa poole. Minu puhul pole ju imestada, et plaanid muutuvad ja rohkem kui paar päeva ei oska ma ette planeerida, kus (isegi millises riigis) ma parasjagu olla võiks.

Hiiumaaga on selline naljakas lugu, et ma olin varem Hiiumaal käinud vaid kaks korda, aga tänu kohvikupäevadele käisin ma eelmisel suvel Hiiumaal tihedamini kui Tartus ja armusin täielikult. Hiiumaa pakub kõike seda, mis mulle meeldib. Loodus, rahu, kunst, kultuur, toiduelamused. Pole siis ime, et ma armunud olen. Ja miks oodata suveni, et seda võrratut saart uuesti külastada? Eriti kui on nii ilus talv nagu praegu. Lapsevaba nädalavahetus oleks patt kodus teleka ees maha magada ja nii me Hiiumaale põrutasimegi.

Meie ööbimiskohaks sai maailma kõige nunnum väike külalistemaja Orjaku sadama lähistel. Ma tundsin natuke süümekaid, et Ida olime “maha raputanud”, sest ta oleks täiega nautinud seda, et saab just nagu nukumajas ööbida, aga samas ei mäleta ma kuna me viimati Marekiga kahekesi ilma segamata puhkasime. Seega selline väikene romantiline põgenemine argipäevast kadakate vahele kulus väga ära.

Roose väikemaja asub paarisaja meetri kaugusel Orjaku sadamast ja kui veel eelmisel aastal ei oleks see mulle midagi öelnud, siis praegu oskan ma öelda, et see on VÄGA HEA asukoht. Eelmise aasta kohvikupäevade ajal nägin ma kui mõnus melu Orjaku sadamas toimus, lisaks veel õhtune kontsert, et praegu mõtlen ma, et peaks selle maja juba varakult endale kohvikupäevade ajaks broneerima. Kui just keegi ette ei jõua…

Maja ise on aga nii äge, et me Marekiga läksime vaidlema, kuhu meil seda rohkem vaja oleks – kas koduhoovi külalistemajaks või Prangli saarele suvemajaks. “Võtame kaks,” naersime me nagu meil oleks raha jalaga segada, aga unistama peab suurelt. Ja Cuubeni majad ON nunnud. Täpselt sellised pärissuuruses nukumajad, kus kõik vajalik (köögist wc-ni) olemas. Suurimaks boonuseks muidugi nö live televiisor suure klaasseina näol. Targem olekski olnud televiisor kinni panna, sest halllooooo Eesti Laulu teine poolfinaal oli selline jura, mille sarnast mina varem näinud polnud, ja nautida aknast avanevat loodust. Nagu tasuta National Geographic.

(PS. Tänu Klaudiale ja Jaagupile tutvusin ma Hiiu Gourmet toodetega ja jällegi natuke armusin. Siin minimajas olid ka need tooted olemas ja tuletasid mulle meelde, et ma pean end Nõmmele Toiduhaldjatesse vedama. See on Tallinnas ainus koht, kus neid müüakse. Minu teada.)

Kui te arvate, et talvel ei toimu Hiiumaal midagi, siis te eksite. Sel nädalavahetusel oli meil valida, kas minna Olev Subbi aktimaalide näituse avamisele või Jääkala festivalile. Aga miks mitte mõlemat? Marek küll puikles alguses vastu, et tema ei taha minna erootikat vaatama, et miks tema ei võiks minna kala püüdma, kuid peale näitust (kuhu me nagu te aru saite siiski jõudsime) tunnistas isegi, et väga põnev oli. Eriti kuna Enn Kunila tutvustas maale ja Olev Subbi loomingut väga huvitavalt. Olev Subbi ei ole minu kõige suurem lemmik, kuid see näitus mulle meeldis. Värvid võlusid.

Lisaks näha Lurichit keset paljaid daame…Mul ei ole sõnu. Lurich on lihtsalt legend! Kui satute Hiiumaad külastama, siis minge näituselt läbi. Kaege oma silmga daamid ja Lurich üle. See on seda väärt.

Orjaku sadamas toimus sel nädalavahetusel ka Jääkala Festival. Nii nagu korraldajad ja külastajad ütlesid, siis eesmärk on näidata, et Hiiumaal ei ole vaid suvel ilus ja ma ei saaks nendega rohkem nõustuda. Muidugi ilmaga vedas ka, aga isver kui mõnus oli veeta päev värskes õhus, looduses. Ja nii pagama ilus oli. Lõbus ka. Mina, vana tantsuvihkaja, keerutasin isegi kohaliku rahvatantsurühmaga koos Kalle Kustat. Sest no külm oli, kuradi külm oli lõpuks. Kalle Kusta tantsusammudele sain ma pihta muidugi alles siis kui tants läbi sai, aga keegi peab ju kloun ka olema ja vähemalt sooja sai. Muidu ei saanud arugi, et külm oli, ent peale seda kui me pubis soojendamas end käisime, puges külm kontidesse. Jumal tänatud, et mina olin eelmisel õhtul vanama käest villased sokid kätte saanud, sest muidu oleks mu varbad ära külmunud. Samas koju ei tahtnud ka minna, sest no tuleshow ja Jääääre kontsert olid veel ootamas.

Peale tuleshow vaatamist, mis oli küll maagiline, hakkas meil mõlemil veel külmem. Ei tea kui kuumavereline see naine pidi olema, et ta ära ei külmunud?

Kontserdi ajal sattusime kokku ühe vana tuttavaga (kes muuseas on üks põhjusi, miks ma armastan külastada Laulasmaa (spaad ja) restorani, sest tema menüü noh) ja nautisime sõbraliku klatši saatel Jääääre imelist kontserti.

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
kui taevast keerleb keerleb lund
kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

siis sinu suul siis sinu suul
on kogu külm on kogu kuum
siis sinu suul on kogu külm

Lumevärv on üks mu lemmikumaid lugusid. Ilus eesti keel ja ilus muusika. ILUS. Sobis nii kenasti päeva kokku võtma.

Kontsert läbi, jooksime me kand ja varvas koju minimajja. No nii külm oli kontides. Niiii külm. Saun oli ainus asi, millest me mõtlesime ja pererahvas oli sauna mõnusalt juba kütte pannud. Meil ei olnud vaja muud kui oma külmunud kondid lavale vedada ja üles sulama minna. Aaaaahhhh isssssand jumal, kuidas ma tunnen meie kodus saunast puudust. Isssssand kui mõnus seal oli. Ja kui romantiliselt ilus ning vaikne oli talvine Orjaku. Vaid meie, lumi, kadakad ja mahe valgus. Ma mõtlen, et võib olla on lumine Hiiumaa isegi maagilisem kui suvine?

Hommikuks olime me nii puhanud, et ärkasime enne kukke ja koitu. 8.30 sõitsime me praamiga mandrile tagasi. Killuke mu südamest jäi Orjakusse. Aitäh selle puhkuse eest! Aitäh! Me tuleme tagasi. Loodetavasti veel enne augustit. Ida võtame ka kaasa. See oleks vaid aus.

I was supposed to go to Norway this weekend (I know I know, we only just got back), but instead, on Saturday morning, me and Marek sat on Tiiu and sailed to Hiiumaa. For me, it is no news that plans change and I cannot plan more than couple of days ahead where or which country I might be.

Funny story with Hiiumaa – I had been there only two times, but thanks to the Home Cafe Days, I went there last summer more often than to Tartu and completely fell in love. Hiiumaa offers me everything that I like. Nature, peace, art, culture, gourmet experience. No wonder I am in love. And why wait until summer to visit this wonderful island again? Specially, if we have such a beautiful winter like we have. It would be very stupid thing to spend childfree weekend watching TV. So we went to Hiiumaa.

We stayed in one of the cutest little guest houses in the world near Orjaku harbor. I felt a bit guilty for not having Ida with us, as she would really have enjoyed the fact that we stayed like in a little dollhouse. Then again, I cannot remember the last time we had a holiday, just me and Marek, alone. So this little romantic getaway from the daily routine into the bush was well needed.

Roose Tinyhouse is about 400 meters from Orjaku harbor. Even though that would have not meant anything to me last year, then I can assure you now, that it is A PERFECT location. During last year’s Home Café Days I saw the kind of buzz surrounding Orjaku harbor, not to mention the late evening concert ahead, that I am actually thinking of booking this place for myself for next Café Days. Unless, somebody is quicker than me…

The house itself is just too cool, that me and Marek couldn’t decide whether we need one as our guest house in the back yard or as a little summer house in Prangli island. “Let’s take two” we were joking like we had loads of money. But they say, you have to dream big. And Cuuben houses ARE cute. Just like real life dollhouses, where you have all the necessary (from kitchen to toilet). The biggest bonus of course was the huge glass wall as a live TV. Actually, we should have shut the TV, because C’mon, the second semifinal in Eesti Laul was just too rubbish, and enjoy the nature and view behind the glass. Like National Geographic for free.

(PS! Thanks to Klaudia and Jaagup, I was introduced to products from Hiiu Gourmet and fell in love a bit more. This mini house had all these products to offer and reminded me that I have to go to Toiduhaldjad in Nõmme. That is the only place in Tallinn that sells their products … I think)

If you think that there is nothing happening in Hiiumaa in wintertime, you are so wrong. This weekend we had to choose between going to the opening of Olev Subbi nude paintings exhibition or Icefish festival. But why not visit both? Marek was against it at first, that he does not want to go and see erotica, why can’t he go fishing, but after leaving the exhibition (which, as you can understand, we still visited), he admit it being interesting. Specially, because Enn Kunila introduced the paintings and his creation so interestingly. I am not the biggest fan of Olev Subbi, but I enjoyed that exhibition very much. I was fascinated by the colors.

And to see Lurich in the middle of naked ladies … I don’t have enough words. Lurich is a legend of his own! If you happen to visit Hiiumaa, then pop in to see that exhibition too. Go and check out the ladies and Lurich for yourself. It is worth it.

There was also an Icefish festival this weekend in Orjaku harbor. Like the organisers and visitors said, the aim was to show that Hiiumaa is beautiful not only during summer time and I could not agree more. Of course we were lucky with the weather, but my god how good it was to spend the day in fresh air and nature. It was so beautiful. And fun. Me, who hates dancing above all, was dancing together with a local folk group. Because it was cold, so god deem cold. I understood the steps only after the dance was finished, but somebody had to be the clown too. Plus, I became warm. Actually, you couldn’t feel the cold weather, but after going into the pub to get some warmth, the cold feeling stayed. Thankfully, I had received my woolen socks from grandmother the previous evening, otherwise my toes would have frozen. And I didn’t want to go home yet, as there was still fire show and Jäääär concert to come.

After seeing the magic fire show, we both got even colder. I wonder, how come the women, who performed, didn’t freeze…

During the concert we met with an old friend of ours, who is one of the reasons I like visiting Laulasmaa (spa and) restaurant, because he has put the menu together. So there we were, chatting and gossiping friendly whilst enjoying the amazing concert.

Like the color of snow disappearing in my eyes

When the snow is swirling in the sky

Like the color of fire fading in my memories

But the coal is glowing fire.

Then on your mouth, on your mouth

Is all the cold and all the heat

Then on your mouth is all the cold

“The color of snow” is one of my favorite songs. Beautiful Estonian and beautiful music. BEAUTIFUL. The right song to sum up the day.

After the concert we literally rushed into our mini house. We were just too cold. TOO COLD. Sauna was the only thing we could think of and luckily the hosts had already heated it up. We only had to drag our frozen bodies into the heat to start melting. Oh My God, how I miss not having a sauna at home. It was just soooo amazing. And how romantic and quiet was the winterly Orjaku. Only us, snow, junipers and soft light. I am actually thinking that maybe snowy Hiiumaa is even more magical than in the summer time…

We were well rested by morning and woke up with the dawn. We took the 8:30 ferry back to the main land. I left a little part of my heart to Orjaku. Thank you for this lounge! Thank you! We will be back. Hopefully, before August. And we will bring Ida this time. That would only be fare.

Lugu sellest, kuidas ma valesti käitusin// Why didn’t I just light myself up to get warm?

February 9, 2018February 9, 2018 / Eveliis / 8 Comments

Sõidan siis mina autoga. See hakkab imelikku häält tegema ja läheb kiirteel, väga ebameeldivas ja üsna ohtlikus kohas katki. Ma püüan leida kedagi, kes oleks nõus mu auto lähimasse tanklasse vedama. Saan peatunud autodelt teada, et see on ebaseaduslik ja mul tuleb tellida puksiir.

Väljas on 5,5 kraadi külma, aga tuulekülma tõttu tundub, et on – 20. iPhone´ide akud saavad külmaga väga kiiresti ja ootamatult otsa. Ma helistan puksiiri järele, maksan 4000 nok´i ja eeldan, et kaskokindlustus maksab selle tagasi. Aga ei, kasko ei tee seda, sest ma olen valesti käitunud. Ma ei teavitanud esimesena neid. Nemad oleks puksiiri järele saatnud. Nemad oleks pidanud organiseerima.

Mulle saadeti NAFist järgi kiirpuksiir, sest külm oli ja ohtlik. See võttis aega 40 minutit. Oli laupäev. Tõenäosus on 99,9%, et mulle oleks sama puksiir järgi saadetud, lihtsalt see oleks kauem aega võtnud, sest 1) oleks uuritud oma koostööpartnerilt abi ja saadud vastus, et laupäeviti nad ei tööta või 2) oleks see sama koostööpartner andnud selle puksiiri numbri, kelle mina järgi kutsusin. 40 minuti asemel oleks võib olla läinud tund ja 40 minutit. või kaks. või kolm. Ja kui autos on ka väike laps, siis tema külmumisega ma riskima ei hakka. Endale saan kasvõi tule otsa panna, et sooja saada.

Nii lihtsalt ma nüüd olengi valesti käitunud. Kindlustus ei kata kulusid. Autoomanik vihane, et ma valesti käitusin. Mina vihane, et ma valesti käitusin. Kindlustus õnnelik, et ma valesti käitusin. Ma pole nii lolli kindlustust veel kuulnud. Ikka on ALATI kõik kindlustused mul tšekkide alusel kulud katnud. Eriti kui on hädaolukord. Seesamist hoian ma eemale igatahes tulevikus.

//I am driving a car. It starts to do a really weird noise and finally breaks down on a high way, at an uncomfortable and quite dangerous place. I am trying to find somebody, who is willing to pull me to the nearest petrol station. Every car that stops, tells me it would be illegal and I have to call for a tow truck.

It is only -5,5 decrees outside, but because of the wind, it feels like -20. The batteries on my phones run quickly and unexpectedly

empty because of the cold. I call for the local tow truck, pay 4000NOK and expect it would be reimbursed back to me by the insurance. But no, insurance won’t do it, because I have acted wrong. I didn’t notify them first. They should have sent a tow truck to come and pick me up. They should have organised.

A speedy tow truck comes to pick me up as it is cold and dangerous. It took 40 minutes for them to arrive. It was saturday. I am 99,9% sure, that they would have sent me the same tow truck. But it would have taken longer time, because A) they would have asked assitance from their partners only to find out they don’t work on saturdays or B) the same partner would have give number to the same tow truck I called for. Instead of 40 minutes it could have taken an hour and 40 minutes or two or three. And if I have a little child in the car, I will not risk her getting frozen. I can light up myself if I need to to get warm.

And that’s how easily I acted wrong. Insurance won’t cover the expenses. The owner of the car is furious, because I acted wrong. I am furious, because I acted wrong. The insurance is happy, because I acted wrong. So far every expense I have had, the insurance has ALWAYS covered them based on checks. Specially if it is an emergency. From now on, I will avoid dealing with Seesam. But who actually cares, I am the one that has problem with money now. Yippie!

Sekspoed & veinibaarid

February 2, 2018February 2, 2018 / Eveliis / 4 Comments

Aasta emana olen ma sel reisil vedanud Idat kaasa nii sekspoodidesse kui veinibaaridesse. Okei, et keegi kohe lastekaitset ei hakkaks informeerima, siis tegelikult veinibaaris käisime me vaid korra ning tegelikult arvasin ma seal lauda broneerides, et see on rohkem tilluke restoran. Sekspoodidega…no jah, nendega läks küll nii, et mul oli vaja seal kliente külastada (ei midagi kinkyt) ja Ida tuli kaasa võtta. Samas no mis seal siis ikka, lihtsalt paar korda oli endal natuke naljakas kui ta mõnd värvilist lelu haarama hakkas.

Aasta ema muidugi ei teadnud, et Tivoli ka veebruaris avatud on. Sõitsime sealt mööda ja mõtlesin, et näed nii vahva oleks tivolisse ka minna, aga tundus teine nii kinni (kell oli ka vähe). Ida veel uuris, et kuna ja kas. Umbes kümme minutit peale seda kui ma olin keeranud teele, kus oli just olnud silt “last exit to Denmark” ja olin teel Malmösse, sain ma ühelt tuttavalt sõnumi, et Tivoli ka lahti veebruaris, kui ma peaks tahtma Ida sinna viia. Aga no mis Tivoli, sekspoed ja veinibaarid käivad küll lapsele meelelahutuseks.

Tegelikult oli asi muidugi nii, et ma sain varem valmis kui planeeritud ja ei suutnud välja mõelda, mida neli tundi Oslo laeva väljumiseni teha (oleks ma Tivolit teadnud, oleks teine asi). Vaatasin gps-ist palju on maad Osloni ja kuna see näitas vaid 5-6 tundi sõitu oli plaan tehtud. Me ei oota laeva vaid sõidame Oslosse! Pealegi…Selleks ajaks kui laev väljuma pidi, oleksime meie juba Göteborgis! ja üldse, ega need laevasõidud mind väga just ei eruta ega köida. Esiteks ei ole ma kordagi Oslo-Taani laeval korralikult maganud – seal on iga kord ikka korralikult kõigutanud. Teiseks pean ma seal 90% ajast istuma lastetoas ja kuulama lastekisa ning Ida mangumist, et me basseini läheks. Kolmandaks on seal tasuline internet. Neljandaks kulub seal mõttetult raha. Viiendaks…Ah, mis ma neid plusse ja miinuseid kokku löön, olen aus, et tegelikult ma lihtsalt ei viitsinud enam Kopenhaagenis olla. Selles mõttes, et lihtsalt passida ja oodata. Ilm oli ka kehv. Lihtsam oli sõita.

Ida jäi Kopenhaagenis magama ja ärkas alles Göteborgis. Oli alles uni! Ma teoreetiliselt oleks võinud ka Lillehammerisse välja sõita, aga kuna ma homme hommikul pean Oslos olema, siis tundus see uhamine lihtsalt mõttetu. Ja korraga tundsin ma, et tahaks lihtsalt inimese kombel valges hotelli jõuda. Valisin (ikka hinna järgi) Göteborgis hotelli. Radisson Blu. Ma olen nüüd nädala jooksul elanud neljas erinevas majutusasutuses ning pean täiesti ausalt ütlema, et Radisson on neist…ma ei tea, ma ei oska sõnadesse panna…See on lihtsalt hotell. Ei mingit isikupära. Ei naabriaknaid,millesse piiluda. Ei pererahvast, kelle lugusid kuulata. Ei hubast ja mõnusat söögisaali, nagisevaid taevatreppe…Hotell. Hotelli mõistes muidugi väga kvaliteetne ja korralik, mida oli teada, aga viimase nädala jooksul pugesid mulle hinge sellised teistsugused kohad. Booking.com lehel oli hotelli plussiks välja toodud vann ja vaade. Meie toast on vaade vastasmaja garaažile ja vanni asemel on dušš. Vedamise asi;)

Reisimisest ja hotellidest hakkab nüüd natuke villand saama, aga samas see annab elule nii palju värvi.

Suvaline loba hotellidest ja muudest ööbimiskohtadest

January 24, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Kui me eelmisel aastal käisime perega Jurmalas, siis sel aastal tuli meie seltskonnal plaan minna Prantsusmaale. Noh et lastel lõbus ja meile endale midagi ja kes siis Prantsusmaale ei tahaks, eksju. Ma olen Pariisis käinud vaid korra. Enelini moekooliga. Juba fakt, et ma käisin seal sellise kooliga, ütleb, et see oli sada tuhat aastat tagasi.

Sihtkoha leidmine on lihtne. Kõik sõltub võimalustest ja viitsimisest. Siin ei ole ka kokkuleppe saavutamine reisiseltskonnaga raske, küll aga tekivad erimeelsused ööbimispaikade valikul. Mitte halvas mõttes erimeelsused, lihtsalt erinevad soovid. Minu töö, nii blogija kui ärikonsultandina, hõlmab päris palju hotellides elamist. Viimati kui ma pidin ööbima ülehinnatud ja ebaisikupärases Thon hotellis, tundsin ma, et mul on kopp ees hotellidest (hotelli plussiks oli siiski väga hea Rootsi laud). Kõik on sama ja korduv. Ainsad plussid, et ei pea koristama ja hommikusöök on hinna sees.

Kuigi nüüd Kopenhaagenisse hotelli broneerides otsisin ma end vigaseks, et leida hotell, mis oleks okei asukohas, okei hinnaga ja sisaldaks hommikusööki. Ärireisidel on mulle oluline, et hotellis oleks hommikusöök, sest tihti ei ole mul aega süüa enne õhtut ja siis on hea kui vähemalt hommikut on korraliku toiduga alustatud. Lõpuks tegin järgiandmise selles, et tuba on jagatud vannitoaga. Muidu tundus igati okei. Hinna mõttes ka. Mul on selline kiiks, et ma ei taha hotellide eest liiga palju maksta.

Vähemalt tean ma, kus me Odenses ööbimine. Sai jälle üks armas koht avastatud, kuhu tagasi minemata jätmine oleks patt. Hästi lihtne, aga äärmiselt sümpaatne motell.

Oslos ööbimiseks valisin ma jälle Gjedsjø Gårdi. Põhjuseid selleks on lisaks heale hinnale ja sobilikule asukohale (Oslost küll veidi kaugemal, kuid kuna mul on vaja olla ka Skis, siis Skiga võrreldes on asukoht imeline) ka suurepärane vastuvõtt ja imeline toit. Kui ma nüüd läbi Bookingi broneeringu tegin, sain ma nendelt eraldi kirja, et andku ma teada, kas nad saavad midagi ette valmistada, et ma end nende juures hästi tunneks. Võimalik, et nad kirjutavad nii kõigile, aga selline personaalne lähenemine annab nii palju juurde.

Kus aga ööbida Prantsusmaal? Et oleks Disneylandi lähedal ja mulle sobiva hinnaga. Muidugi oleks ma võinud broneerida hotellitoa nagu pool meie reisiseltskonnast tegi, aga siin oli mitu aga…1)ma ei taha olla vaid standard double hotellitoas kui ma olen puhkusel 2) ma ei taha (loe: saa) maksta 1190 eurot, et saada hotellituba, millega ma oleks rahul. Hommikusöögi olemasolu puhkusereiside ajal ei ole mulle üldse oluline. Pigem mulle (erinevalt argipäevast) meeldib hommikusöögi ja lauakatmisega päeva alustada. Mina oleks muidugi võinud vabalt otsida sobiva hinnaga airbnb ka Pariisis ja seigelda busside või metroodega, aga laste peale mõeldes tundus siiski mõistlik, et oleksime Disneylandile lähedal ja piisavalt koos.

Jurmalas ööbisime me erinevates hotellides ja siis oli kogu aeg vaja Idale selgitada, miks Rihannat ei ole ka seal. Ma guugeldasin üks õhtu vist kõik võimalikud variandid läbi, nii et vaatasin ka vahemaid sellest hotellist, kus teised elavad. Mida kaugemale sellest konkreetsest piirkonnast, seda soodsamad ja põnevamad olid ööbimiskohad (4 ööd neljale oli võimalik saada juba 300 euroga), aga kui ikka piirkondi ei tea, siis oli raske valida, milline neist “very close to Disneyland” on. Meie kodu on ka “close to Tallinn”, aga oleks ikka nadi küll kui osa seltskonda ööbib Tallinna vanalinnas ja teine osa Ussipesas. Et ma ikka rahule ei jäänud, hakkasin ma airbnb host´idele kirjutama. Neljas väljavalitud kohtadest oli (piltide ja arvustuste järgi) jackpot. 22 meetrit hotellist, kahetoaline korter hea hinnaga.

Mulle meeldib täiega ööbimiskohti otsida ja mitte valida esimest soovitatud hotelli. Olgu, võib olla kuhugi kaugemale ja tundmatumasse kohta reisides valiks ma esimese hooga safe choice hotelli, ei viitsiks ju teadmatusest kuhugi slumi või narkodiilerite naabrusse sattuda, aga igal võimalusel püüan ma leida midagi, mis lisaks valgetele linadele ja toateeninduse ka hingele pai teeks, mingi emotsiooni tekitaks juba läbi pildi.

Ka Hotelliveebi blogijana ei arvusta ma ammu enam pelgalt tube, vaid hoopis teisi asju, isegi pisiasju. Pean siinkohas tunnistama, et Eesti hotellid üllatavad mind siiski 99% ajast positiivselt, ka need hotellid, mille kohta ma esimese hooga mõtlen, et “ah, vaid üks suur hotell, mis siin ikka nii erilist olla saab.” Aga teinekord saab. Näiteks Dorpat ja Meriton on olnud ootamatud üllatused.

8.päev: poeskäik

October 1, 2017October 1, 2017 / Eveliis / 4 Comments

Kõlab veidralt, et poeskäik on justkui mingi sündmus, aga täpselt nii on kui satud nädalavahetusel kohalikku külapoodi*. See on täpselt üks selline poeke, kuhu tullakse juba lihtsalt selle pärast, et naabritega kokku saada ja kohvi juua. Kohvi eest maksad ka südametunnistuse järgi kohvimasina kõrvale klaaspurki raha jättes. Muidugi ei tule kellelgi pähegi mitte maksta. Ma olen selles poes näinud isegi vihikut, kuhu tuli oma ost kirja panna ning raha karpi jätta, sest tol hetkel polnud müüja lihtsalt kohal.

Igatahes lähed poodi, jood kohvi, sööd vaarikamoosi ja hapukoorega vahvlit ning ajad naabritega juttu. Milline mõnus idüll!

Käid hytta`st läbi, ahmid endasse sügisvärve, meenutad, et oled seda kohta saanud koduks nimetada ja unustad masenduse. Mis seal ikka masenduses olla. Idat ratta seljas vaadates ei suutnud ma korraks uskuda, et ta nii suur juba on. Väike inimene. Ja jumal hoidku, ma pidin ikka püstihull olema, et väikese lapsega Norra kolisin. Teadmata, mis mind ees ootab. Never ei teeks midagi sellist uuesti. Kui just raha nagu onu Robertil pole.

Õhtuks oli laual hõrk lambasteik. Täitsa pekkis, kuidas Satu kitchen rules. Nii imelised, lihtsad ja maitsvad toidud. Kui mul oleks restoran, siis seal oleks just sellised toidud.

*Tegelikult on see suur tavaline KIWI toidupood, kus lisaks tavapoele on kohalike toodete kauplus ja väike hubane istumisenurk.

19h autosõitu ja 1321 km + 2 x 505 km*

July 8, 2017July 8, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Me käisime väikesel autoreisil. Mina ja Ida istusime autos ca 1800km. Ma ei tee nalja. Kui me Rysstadi hotellist hakkasime liikuma Stavangeri poole, näitas GPS vahemaaks 200 km. Kokku sõitsime me seda teed 4,5 tundi. Kui me olime otsapidi jõudnud Kristiansandi, kuhu me jõudma ei pidanud, vähemalt Stavangeri minnes, ütlesin ma emale, et kõik, keerame ringi ja ma saadan kliendile postiga näidised. Mul ei olnud mitte mingit soovi kaheksa tundi edasi-tagasi sõita, et jõuda tagasi siia, kust me alustasime ning kust veel 13 tundi Lillehammerisse sõita oli. Kui te arvate, et ema lubas meil reisi lõpetada, siis te eksite. Jumal tänatud, sest 1) kihvt klient oli ja 2) tagasi sõitsime me teid pidi, kuhu ma arvan, et me rohkem enam ei satu, aga see oli vaatamist ja kogemist väärt. Preikestolen jäi meie teelt vaid 20km kaugusele ja tegelikult mul oli küll kiusatus öelda, et teeme selle väikese (TUNNI AJASE kõrvalpõike ka juba), aga meil oli naiivselt plaan enne ööpimedust mägedest välja saada. Kui aga teed on nii käänulised ja kitsad ning üles ja alla mägedest ning orgudest, siis oli see juba eos VÄGA naiivne plaan.

Kella üheteist paiku õhtul kui meil oli selge, et me mägedest välja ei saa, hakkasime me otsima ööbimiskohta. Enamik kohti oli välja müüdud või oli netis broneerimine juba suletud, kuid õnneks leidsime me täpselt tee peale jääva pisikese suvemaja. Kui me kohale hakkasime jõudma, tekkis meil korraks hirm, et jumal teab, mis koht see siis nüüd on, sest keset metsa ja mingit suvalist autolammutust ei tundunud ühtegi hotelli olema. Tegelikkuses sõitsime me mööda ja kui me lõpuks õige maja üles leidsime, siis see oli üks igati vahva, kõige ehtsam Norra külalistemaja (kellegi koduhoovis). Ma ei tea kui paljudel võiks selles mägikülas ööbimist vaja minna, aga kui olete samal roadtripil nagu meie, siis Suigard Holiday Home on hea valik. Hea hinnaga ka. 87 eurot öö. Vs 167 eurot järgmises linnas, mis meile teele oleks jäänud. Ainult kaardiga ei saa maksta. Õnneks sai ülekande teha, mulle sularahas tasumine ei oleks sobinud.

Hommikul alustasime me tagasiteed Lillehammerisse, et auto tagasi viia. Kuna teekond oli 764378 km pikk hakkasin ma uueks nädalaks laevapileteid koju broneerima. Püha püss, mis hinnad! Ma reaalselt hakkasin juba vaatama pileteid Gdanski, Vilniusse ja Kaunasesse, et teisele poole merdki saada. Aga seda te juba teate Facebooki vahendusel. Täiesti ootamatult saime me aga lennupiletid Oslost Tallinna samal õhtul. Mõeldud-mõeldud! Meie Idaga läksime Gardermoenis maha ja emme jätkas seiklust Lillehammer- Stockholm suunal. Nagu ma hiljem aru sain, suutis ta KAKS korda ära eksida. Teel, mida ta on 7685 korda sõitnud. Nojah, klassika.

Lennujaamas sain ma tuttavaks ühe vahva noormehega, kes oli peale 1,5 kuud kokana töötamist koju Eestisse teel. Tema oli oma päeva alustanud kell 3 varahommikul ja enne lennu väljumist oli ta KORRAKS lennujaamas silma kinni pannud ning ärganud 5 minutit peale seda kui värav suletud oli. Nagu te aru saate, siis lennukisse teda enam ei lastud. AGA talle toodi lennukist ta pagas ära! See on mu meelest juba omaette tase. Istud terminalis ja vaatad aknast lennukit, millelt sa maha jäid, kust ometi su pagas ära tagasi tuuakse. “Elu kõige kallim uni,” ütles ta, sest ofcourse tuli tal osta uus lennupilet.

Tallinna lennujaamas saime me korraks pagasilindi juures veel kokku. “Issand, ma ei ole kümmet minutitki lennukist maas, aga juba tuleb stress kallale. Vanematel on ühed plaanid, mu sõbrannal ja poiss-sõbral teised plaanid. STRESS! Kohe nagu Eesti saabud, on stress tagasi. Norras oli ainus stressiallikas kui keegi peedikrõpsud valesti küpsetas,” ütles ta mulle ja me jätsime hüvasti.

Kihvt kutt oli. Ja tõestus, et ma pole ainus, kelle reisid seiklusteks kipuvad.

*Meil jäi tänu ootamatutele lennupiletitele üks 505km ots tegemata;)

Kes see hull ütles, et lähme autoga?

July 5, 2017July 5, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Heheee, nagu näete ma olen lõpuks ometi internetis! Kas te kujutate ette KUI keeruline on PUHKUSE ajal teha tööd kui sul pole netti? Siinkohal pean ma ütlema, et me õega tegutsesime täpselt (ja veel hullemini) nende näpunäidete järgi. Näete! Samal ajal kui normaalsed inimesed naudivad vestlust ja kohvi, teeb üks meist juba tööd.

Skafferiest, kus me kohvitamas käisime, pean ma eraldi postituse tegema. Ma olen seda kohvikut pikalt Facebookis jälginud, kuid kunagi pole olnud võimalust sinna sattuda. No kas on auto katki olnud või pole teist üldse olnud või… Nüüd oli terve auto ja hea seltskond. Patt oleks olnud see koht külastamata jätta. Õnneks sattus ka suvi just sel päeval olema.

Ülejäänud internetitud päevad (jah, selle pärast ma ei olegi kõikidele sõnumitele, meilidele vastanud, meil oli piiratud internet ja seda kasutasime me “hädavajalikeks” töödeks + mõned kohustuslikud Instagrami sutsakad of course) veetsime me hytta´s. Seal verandal istudes, samal ajal kui põdrad OTSE meie akna alt mööda jalutasid, krevette süües tundus tegelikult lausa uskumatu, et meil on olnud selline võimalus seda kohta koduks nimetada. Tõeliselt muinasjutuline koht! Ja no ausalt, kõlab klišeena, aga ei saa ju elu üle nuriseda kui elad/oled elanud sellises kohas! Ja no alpakad koduloomadena. Mida sa hing veel ihkad, ausalt, ma küsin kohe päris siiralt!

Ja siis läks põnevaks! Ma ei tea, kes see hull oli, kes ütles, et tal on vaja Stavangerisse kliendi juurde minna ja et seda võiks autoga teha? Ma keeldun tunnistamast, et see olin mina. Noh igal juhul rentisime me mu tuttava tuttavalt auto ja ajama me Lillehammerist Stavangeri poole panime. Satu ütles veel, et me ei sõida seda maad kahe päevaga ära, kuid meie olime uljad. Muidugi sõidame. Kõigest 505 kilomeetrit! Gps näitas sõiduajaks küll kaheksa tundi, aga no mis…väike asi! Ma teadsin küll, et tee viib meid üle mägede, kuid jumala eest, ma ei olnud arvestanud sellega, et nende 87678m kõrguste mägede otsas, neist üles-alla, ümber ja üle sõitmine võtab aega. Hingematvalt ilus on küll, aga… Ega siis meie ei ole normaalsed inimesed, kes ENNE reisi endale teekonna ja võimalikud ööbimiskohad selgeks teeks.

Poolel teel oli meil selge, et me ei jõua mitte mingi nipiga õhtuks Stavangerisse ning me hakkasime otsima ööbimiskohta. Ei ole eriti lihtne autosõidu ajal sobivat hotelli leida kui 1) sul pole internetti 2) sa ei tea koha nimesid ja 3) su gps, mille sa hambad ristis telefoniarvet kartes siiski sisse lülitad, lolliks läheb. Ahjaa, 4) ka – on puhkuste tippaeg ning hotellid maksavad väikese varanduse. Lõpuks õnnestus mul leida üks motell, mis tol hetkel kui ma hotelli broneerisin, tundus olevat 97 km kaugusel – see sobib, mõtlesime meie ja ma broneerisin hotelli ära (57 km, mis oli vahemaa esimese hotellini, tundus TOL HETKEL liiga lähedal). Kui me tund aega hiljem gpsi jälle sisse panime (ei, me ei sõitnud SEE KORD huupi, vaid kirjutasime endale üles teenumbri ja kohad, millest läbi peame sõitma) näitas gps vahemaaks hotellini 138km ja 1h 40 minutit. Te ei kujuta ette, mitu korda ma emale ütlesin, et magame siin samas autos, sest mina (kes ma istusin kõrval) tundsin, et ma enam ei jaksa sõita, seda enam, et meile tundus, et me oleme sattunud ringteele. Ma ei julgenud küsida, kas ema on ka väsinud, aga iga normaalne inimene oleks. Sest ilma igasugu liialduseta sõitsime me üle ja ümber 987986 m kõrgustest mägedest max 50 km tunnis.

Muidugi kui lõpuni aus olla, siis tegelikult oli ju ette teada, et kui autosse satume mina ja emme ja Ida, siis on seiklused juba meie reisi ette kirjutatud ning muidu ma ei teaks, et ka see lõunapool Norrat on IMEILUS, aga ei olnud midagi mõnusamat kui me LÕPUKS (kui meile tundus, et Ryssland* nimelist kohta EI OLE olemas) ometi oma hotelli üles leidsime.

Homme jätkame me reisi Stavangeri suunas. Tõotab tulla huvitav päev. Ja mis kõige hullem – me peame ka tagasi sõitma. Gps näitab sõiduajaks üle 13 tunni. Ma ei tea… Tundub ikka hullumeelne. Nii hullumeelne, et vaid minusugune hull otsustab 40minutilise lennukisõidu asemel 24tunnise autosõidu kasuks.

*koha nimi oli siiski Rysstad, aga kohati tundus küll et oleme sihtkohaks Ryssland (Venemaa) pannud.

Kuidas ringiga Lillehammerisse minna? //Let the adventure begin. Again.

July 1, 2017July 1, 2017 / Eveliis / 3 Comments

Jõudsime laevaga hommikul Stockholmi. “Mis masterplan on?” küsisin mina. Õde kehitas õlgu. Nagu meie perele kombeks, siis selgub masterplan tihti alles reisil olles. Näiteks läksime me aastaid tagasi perega Pariisi. St meil oli selline plaan, aga ega siis keegi meist kaarti ei vaadanud. Kui bussi istudes selgus, et kuidagi ei mahu 10 päeva sisse nii Veneetsia, Rooma, Pariis ja jumal teab, mis kohad veel, tegime me reisiplaani jooksvalt teel olles.

Nii ka seekord. Emme tuli meile sadamasse vastu. “Mis teeme?” küsis ta. Me kehitasime õlgu. “Lähme siis kohe Norras,” pakkus õde. Mõeldud-tehtud. Me hakkasime otse Lillehammerisse sõitma. Tee peal tuli aga emmele meelde, et ta tahaks meid ühte looduskaunisse kohta viia, mulle tuli meelde, et tahaks Vimmerbysse jõuda, õde arvas, et võiks ka Kolmårdenit külastada ja lõppude lõpuks mõtlesin mina, et kui juba minekuks läheb, et käiks siis aja kokkuhoiu mõttes ka paar mu klienti läbi. Niisiis panime me paika marsruudi, mis tähendab, et kaheksa tunni asemel sõidame me Lillehammerisse väikese ringiga. Kõigest 26 tundi autosõitu.

Kuidas see reis täpselt välja nägema hakkab, kes seda teab. Korraks vaatasime me, et Göteborgist saaks ehk laevaga mingi osa Stavangerile lähemale sõita, aga nii palju kui me Google´st aru saime, tähendas see ka peatust Taanis:D

Elu olgu seiklus! Näiteks külastasime me täna otse Lillehammeri poole sõitmise asemel imekaunist loodus-kunstiparki Artipelagi. Soovitan soojalt külastus sinna ette võtta!

Poest käisime ka läbi. Nii et kui meie reis liiga metsa kisub, siis meil on vähemalt mõned pudelid odavat (Norraga võrreldes) šampust, cavat ja õlut kaasas. Tellijatele viime tühjad pudelid, sest mõte ju loeb 😂

It is typical for my family that we never plan a trip or take the easy/straight way to destination. Like this time. We are going to Lillehammer and actually planned on being there already today evening (it takes 8 hours by car from Stockholm), but then we remembered that there are some places we want to visit in Sweden and when planning I thought we could at the same time visit someof my customers in Arendal and Stavanger as well. It only means that instead og 8 hours of driving we will use 26 hours.

How the trip actually we´ll be, who knows. We will start early tomorrow. First stop Oxelösund. Then Vimmerby and Kolmården. Gothenburg. Fredrikstad, Arendal. Stavanger. When we will arrive in Lillehammer? Well. Perhaps on Monday evening? Depending on how many times we get lost:D

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

travel