Ma ei tea, miks ma olin täiesti kindel, et meie tänane lend läheb pool kolm. Hea on, et Ida mulle mulle nii kaua pinda käis, et ma vaatasin järgi ja sain teada, et lend läks tund aega varem. Noh vahet ei ole iseenesest, sest Tallinna lennujaam on väike ja niikuinii jõuab.
Hea on, et me siiski varem, mitte viimasel hetkel nagu mul kombeks on, lennujaama läksime, sest nagu te arvata võite algas seiklus. Selgus, et mul oli tellitud vaid käsipagas. Ma oleksin võinud vanduda, et mul OLI lisapagasiga pilet, aga tundes mind ei saanud ma ka sada protsenti kindel olla. Okei, vahet pole, maksame siis pagasi eest juurde. Selgus, et see on 80 eurot. 80!!! Dafaq. Mitte mingil juhul ei maksa ma kohvri eest juurde 80 eurot kui ma olen ostnud piletid (mitmuses) 40 eest. Pühapäevane lend oleks ka vähem maksnud. Aga no me olime juba lennujaamas! Ma päriselt küsisin koristajalt musta prügikoti, sest ma oleks pigem oma asjad prügikotti pakkinud kui maksnud. Õnneks leidsin ma suveniiripoest kümne euro eest koti, kuhu suurem osa meie asjadest ära mahtus. Natuke pressimist ja praakimist ning me läksime käsipagasiga lennukisse. Nägime küll välja nagu mustlased, aga vahet pole. Kohver jäi meid lennujaama hoiukappi ootama.
Ma olin Idale lubanud, et ta saab lennujaamast osta endale nii mänguasja kui kommi. Me veetsime sada tuhat valgusaastat mänguasjapoes ja kui me sealt lõpuks välja saime, olin ma nii väsinud, et lasin Ida mängualale minna ja ostsin endale klaasi veini. Jõin seda rahulikult, vaatasin kella, et aega ju on – lend väljub ju alles pool kolm. Natuke enne poolt kahte torkas mulle pähe, et pagan…lend läks ju tund aega varem. Jalutasin rahulikult infotabloo juurde. Seal ei olnud Oslo lennu juures midagi kirjas. Ausalt. Istusin maha tagasi ja mõtlesin, et huvitav, kas boarding ei peaks juba hakkama. Sekund enne seda kui ma jõudsin järeldusele, et ehk oleks taibukas väravasse minna, kuulsime me teadaannet. “Värav Norwegian lennule … suletakse viie minuti pärast.” Pagan, meil olid ju kõik asjad laiali. Haarasime kõik oma asjad ja jooksime. Inimesed vist vaatasid meid natuke imelikult, aga kammoon, kes ei oleks paljajalu, kingad näpus, lennukile jooksnud?
Aga saate aru, ma olin sellest pagasijamast nii väsinud, et ma ei pannud tähele kui boarding algas. Ma kuulsin küll poes, et räägiti Norwegiani Oslo lennust, aga mu aju eo registeerinud, et see polnud lihtsalt infoteadaanne, vaid boardingu algus.
Lennule me igatahes jõusime. Paganama hea, et Tallinna lennujaam on nii pisike ja kodune, et viie minutiga jõuab ühest otsast teise. Ida jooksis ka nagu väike sportlane. Ma olen päriselt hämmingus KUI asjalik ta reisides on ja kui palju ta vastu peab. Kui mina olen väsinud, siis kui väsinud tema tegelikult on? Aga ta ei näita seda kunagi välja. Kuni üleväsimuseni.
Lennukis istus meie kõrvale üks mees, kellega me juttu hakkasime ajama. Ida õhutusel. (NB: Bussiness idea. Ma võin hakata vallalistele inimestele date´e korraldama Ida kaudu.) Tundus minuvanune. Rongis, sest me sattusime ka samasse kanti sõitma, selgus, et ta on kohe pensionile minemas. Uuups. Kompliment talle. Aga mitte mulle. Ida küsis sada korda, et kas onu tuleb meiega kaasa. Naersime ja ütlesime, et ma ei ole kindel, kas issile see meeldiks kui me mingi onu lihtsalt rongist kaasa võtame. Ida aga vaatas onule otsa ja ütles: “Aga ma tahan!” Õnneks onu oli mõistlik ja arvas ka, et äkki issile ei meeldiks selline idee, aga no päriselt, Ida võiks vallaliste inimeste kosjamooriks hakata.
Naljakas oli muidugi see kokkusattumus, et mees, kellega me tutvusime, tegeleb autoremondiga ja tunneb inimesi, kes ka Lillehammeris remondiga tegelevad. Me viimane kord just arutasime, et oleks hea Mondeo korda saada, et oleks siin Norras üks auto, millega vajadusel ringi liikuda. No ja…voila. Vähemalt on meil nüüd inimene, kellelt uurida, kas ja miks ja kuidas ja kui palju eest auto korda saaks.
Lillehammerisse jõudes ootas meid ees talv. Okei, peaaegu talv. 10 kraadi sooja ja paduvihm. Samas ei saa öelda, et päev oleks totaalselt untsu läinud. Ida oli nii väsinud, et juba seitsmest saati nohiseb ta mõnusalt mu kürval diivanil ja me saame rahus “Modern Familyt” nautida. Teleka vaatamine Ida kõrvalt on luksus;)
//
I don’t know why I was so sure that our flight today will depart at half past two. I’m glad that Ida kept going at me until I checked and found out the departure time to be an hour earlier. It actually doesn’t matter as Tallinn airport is small enough and you will make it anyway.
Good thing we went to the airport earlier, not at the last minute like I normally would do, because as you can imagine, the adventure started there and then. It turned out that our tickets included hand luggage only. I could have sworn that I order checked in luggage too, but knowing me, I couldn’t be 100% sure either. Okay, we’ll pay the extra then if needs too. Turned out, it was 80 euros!!! WTF!?!?! There is no way I am paying 80 euros for a suitcase when I have bought the tickets (in plural) for 40. Even the flight on Sunday will have cost less. But since we already were in the airport… I literally asked the cleaning lady for a bin bag, as I had rather pack my things in rubbish bag than paid that extra amount. Luckily I found a bag for 10 euros in the souvenir shop where I could fit majority of our things. A bit of sorting and stuffing and we entered the plane with hand luggage only. Never mind we looked like gypsies. Our suitcase is now waiting for us in locker in the airport.
I had promised to buy Ida a toy and some candy in the airport. We spent ages in the toyshop and once we left it, I was so tired, that I let Ida to run around in the play area and bought myself a glass of wine. While I was really enjoying that glass, I looked at the clock and thought “we still have time” – the flight departs half past two. Just before half past one it suddenly occurred to me “damit – the flight was an hour earlier.” So I walked to check the flight information, nothing was written on the board about the flight to Oslo. Honestly, I sat back down and wondered if boarding shouldn’t have already start. Just before I decided to maybe go to the gate, just in case, we heard the announcement “The gate to Norwegian flight … will be closed in 5 minutes.” Shit, and our things were all over the place. We grabbed everything in our hands and run. People might have looked us a bit weird, but c’mon, who wouldn’t run bare foot to catch their flight?
Seriously, I was so tired of the situation with our luggage, that I missed the call for boarding. When we were in the shop, I did hear announcements about Norwegian flight to Oslo, but my brain never registered, that it was not just information, but the start of boarding.
Anyways, we made it to the flight. I’m so glad, that Tallinn airport is so small that you can make it from one end to another within 5 minutes. Ida was running like a little athlete. I really AM surprised, how efficient she can be on trips and how much she can handle. If I am tired, how tired she might be? But she never shows it. Until she’s over tired.
There was a guy sitting next to us that we started to chat with. On Ida’s encouragement. (PS! Business idea. I can organize dates through Ida to single people). He seemed my age. On the train, as we happened to go to the same area, it turned out that he will be retiring soon. Oh Dear! There is a compliment to him. Not to me though. Ida asked about hundred times, if the uncle is coming with us. I laughed and said that I am not so sure daddy would like if we take a random uncle with us. Ida just looked at the uncle and said “But I want!” Luckily the uncle was reasonable enough and also said that daddy might not like the idea, but seriously – Ida could easily become a matchmaker.
It was a funny coincidence though that the man is a car mechanic and knows people, who fix cars in Lillehammer. It was not long ago when we were discussing how good it would be to get the Mondeo working again, so we will have a car here in Norway to use if needed. And … voila. At least we now know somebody to ask if and how and for how much we could fix the car.
Once we arrived to Lillehammer, it was winter again. Well, almost winter, 10 degrees and pouring rain. I wouldn’t say though that the day was a complete waste. Ida was so tired that she has been sleeping since 7PM on the couch next to me while we are enjoying Modern Family in peace. Watching TV whilst Ida is around is luxury