Miks otse kui saab ringiga?

Tallinna ja Oslo vahel on väga hea lennuliiklus, head graafikud ja head hinnad. Seegi kord oleks me saanud tagasi tulla otselennuga eile, aga te ju juba teate mind… miks otse kui saab ka ringiga.  Et kõik ausalt ära rääkida tuleb lihtsalt alustada sellest, et tegelikult otsustasin ma seekord mitteotselennu kasuks mitte hinna, vaid emme konserdi pärast. Ja kevadsuvine Stockholm kõlas samuti natuke ahvatlevalt.

Nii ma organiseerisingi meile tagasihoidliku Skandinaavia ringreisi. Jooksvalt tuli ju Kopenhaagen ka veel juurde. Kõik tundus loogiline. Oslost ööbuss Kopenhaagenisse ja sealt (öö)rong Stockholmi. Päevake Stockholmis ja siis lennuk Helsingisse ning laev Tallinnasse. Õnneks/kahjuks jäi Kopenhaagen järgmist korda ootama. Kusjuures, mul oli veel korraks mõte jõuda ka Odensesse, aga isegi mina vaatasin lõpuks, et see läheb juba liiga ulmeks.

Stockholm oli täpselt nii suviselt kaunis nagu alati. Tuntud headuses. Selles linnas kohe on miski salapärane miski, mis sinna tõmbab. Veetsime Idaga aega mööda vaatamisväärsusi komberdades. Lihtsalt jalutasime mööda linna. Ida suutis mind küll 63638293 korda oma jäätise/kommi/koogijutuga hullukd ajada, aga mis veel siin maailmas uut on. Riided suutis ta esimese tunni ajaga ära määrida, jalad esimese viie minutiga katki kukkuda. Ta on lihtsalt selline udu – üldse ei vaata ette, kuhu jalutab. Aga samas ma ikka veel imestan kui tublilt ta minuga koos jalutada jaksab – pulsikell näitas päeva lõpuks kaheksa kõnnitud kilomeetrit. Pole ju vähe väikeste jalgade jaoks?

Natuke ootamatult sattusime me Gröna Lundi ja ma mõtlesin, et olgu, lähme teeme paar tiiru mōnel karussellil. Vale otsus! Alla 120 cm lastele ei leidnud ma midagi. Ida pettunud, mina pettunud. Isegi viskemängus ei vōitnud me midagi🙄 18 eurot puhast mahavisatud raha. Oleks pidanud minema kuningalossi või “surnud onusid” (loe:kirikusse) minema. Nüüd olen igatahes targem.

Hommikul kell neli startisime me Arlanda poole. Lend lükati tund aega varasemaks. Iseenesest hea, sest nii oli meil teoreetiline võimalus varasemale laevale jõuda. Sellele, millest me eelmine kord maha jäime. Jooksime. Deja vu tunne oli. Kõige rohkem kartsin ma seda, kas ma oskan Vantaast sadamasse minna. Ma ei tunne Helsinkit absoluutselt. Eksimiseks aga aega poleks olnud, kõik pidi minuti pealt sujuma. Me ei eksinud kuhugi, sest selgus, et lennujaamast sadamasse oskaks isegi dresseerimata ahv minna – nii lihtsat punktist A punkti B jõudmise varianti ma ei mäletanudki oma reisidest.

Kõigest 13 tundi peale reisi algust olime me Ussipesas. Kui oleksime otse Lillehammerist tulnud, oleks neli tundi läinud😂

No ja vana hea klišeelause postituse lõppu – kodus on ikka kõige parem! Natuke targemaks sain ka eilse jooksul. Ma olen endale ja teile alatult valetanud. Nagu näete ei ole must minu lemmikvärv nagu ma kogu aeg väidan. Lihtne pesupäev näitab, et selleks on hoopis beež.

Homme ootab mind Põhja-Norra. Marek peab töö ja Ida ja lasteaia ja etendustega ise hakkama saama. Muidugi ta saab, aga nats pakub nalja ka, kuidas ta stressis on, et kuidas ta ometi saab…

*Postitus kirja pandud samal ajal kui ma bussiga mööda Tallinnat ekskursiooni tegin endale

Leave a Reply