Peale kaheksat tundi autosõitu olime me Marekiga Nynäshamni jõudes piisavalt väsinud, et täpselt emme maja ette keerates vihastasin mina Mareki peale ja tema minu peale. Lambi asjade peale, aga väsinuna polegi rohkem vaja. Jalutasin tuppa ja ütlesin, et minu pärast magagu ta autos (ei maganud!). Nagu ma tuppa jõudsin, ütles emme mulle: “Oiiiii, mis sinuga juhtunud on, nii paksuks läinud!” Boom! 30 sekundit ema ja juba ma olin ta peale vihane. Aga ega ta ei jätnud. “Ja mis tuust see sul taga ripub!” (vihjates mu kunstjuustele). Boom! Üks minut ema. Ja ta oli kaks korda mind jõudnud vihale ajada. Ma solvusin täiega. Pisarad tulid ka silma. Nemad aga aina naersid mu üle, et ma selline beebi olen (ja siis imestan, kust Ida oma solvumise ja kanguse võtab).  Tropid.

Aga hommikuks (okei, tegelikult juba umbes veerand tunni pärast samal õhtul) oli mu solvumise meistriklass lahtnud. Emme ütles, et näitab meile Nynäshamnis ilusaid kohti. Ma muidugi ei uskunud teda, sest selles linnas on küllalt käidud ja kuigi linnake iseenesest on armas tõesti, siis no mis seal nii ilusat olla saaks. Aga näete, sai! Tõesti oli ilus. Tuleb teinekord pikemaks jääda, et saaks rohkem kaljudel turnida.

Kilkasin eile õhtul juba, et näed, selline reis, kus ei juhtunudki midagi. Ja siis jäime me Helsingis laevast maha nagu te juba teate. Ma olin paganama ärritunud, ma isegi hakkasin autos nutma, sest no okei…minu töö minu tööks, aga Marek, kohusetundlikus ise…ma kartsin, et ta saab südamerabanduse, et tööle ei jõua ja vihastab end mu peale ogaraks. Õnneks oli vaid natuke stressis ja polnudki nii hull nagu ma kartsin. Nüüd ma mõtlen, et huvitav, kas ta õhtul meiega kontserdile ka jõuab? Sest kui te arvate, et ta tööle täna enam ei lähe, siis te eksite rängalt.

(Seiklus on vahva ja ega töö pole ka jänes, aga samas mul on sees ikka nats kehv tunne, et teise tööpäeva ära rikkusin oma organiseerimise/organiseerimatusega.)