Tühjendasin eile kaamerat, kus oli ilmselgelt liiga palju pilte juba. Neid kunstiliselt mitte midagi pakkuvaid pilte vaadates jäin ma mõtlema, et võib olla olengi ma lõhestunud isiksus. Alustades juba sellest, et ma ei suuda ära otsustada, kus mulle rohkem meeldib – Eestis või Norras. Augustis läheks Ida Norras esimesse klassi ja ma olen ikka ja jälle end leidnud mõttelt, et aga mis siis kui…Siis aga tuleb mulle meelde kui hea oli Norras elades Eestis käia ja sinnapaika see mõte jääb. Õnneks (vist) ka juba seetõttu, et meil poleks Norras elukohta. Ma mäletan seda aega kui ma pidin igal esmaspäeval minema Norra kontorisse tööle ja tagasi sain alles reedel ning kuidas ma selle perioodi lõppedes lubasin endale, et ei lähe enam kunagi Norrasse tagasi. Kaks aastat püsisin Eestis ning siis hakkasin tundma, et midagi on puudu. Nii ma kahe riigi vahel pendeldangi. Valin töökohad, kus see on ka osa tööst.

Teiseks tunnen ma, et ma olen imelik, sest üks osa minust tunneb end vastupandamatu ja maailma targemana, samas olete ju ise lugenud, kuidas ma alles hiljuti masendusin selle pärast, et olen keskpärane kõndiv õnnetusehunnik. Muidugi hakkab ka minu kevadmasendus selleks korraks üle minema, nii et võib olla on ka selles põhjus, et ma näen jälle asju hoopis positiivsemas mõttes. Võimalik, et siin on seos ka sellega, et ma olen viimaste nädalate jooksul endale teadvustanud ja saanud kinnitust, et mu teadmised ja oskused on üsna muljetavaldavad.

Ühesõnaga…ma ei hakka pikemalt filosofeerima, mis selle põhjuseks on, et ma end osaliselt lõhestununa tunnen, keskendun päikesele ja jagan teiega pilte, mis mulle tõid naeratuse suule.