“Mis sul viga on?” küsib mees diivanil vihaselt käed ristis istuvalt naiselt.

“Midagi ei ole viga!” turtsatab naine vastu.

“Ma ju näen, et on,” ei jäta mees.

“No on jah midagi viga,” turtsatab naine uuesti.

“Aga mis siis viga on?” küsib mees.

“On mis, on,” vasta naine ja keerab mehele selja.

Kui ma eile “Felicitast” vaadates seda dialoogi kuulsin ei saanud ma midagi parata, et tundsin end ära. Kui lava peal mehe ja naise vaheline dialoog läks üle vaidluseks, kus naine tahtis tähelapanu ja mees mõistmist ning ära ei suudetud vaielda, kes siis perekonnas on hea, kes halb ja kes kellele liiga teeb, et teise tundeid ei mõista, sosistasin ma sõbrannale, et pagan, mul on tunne, et pooled Theatrumi etendustest on minust kirjutatud. Sõbranna vastas, et ärgu ma end nüüd nii ka meelitagu, sest ta tundis end ka ära ja ma sain aru, et kuigi läbi huumori, oli laval olukord, mis meid kõiki kodus tabada võib. Käsi püsti, kellele selline dialoog argielust tuttav tundub?

Argielu nagu ma ka eelnevas postituses kirjutasin on meil nii kiire, et selline dialoog on tihti ainus, milleks meil aega on, sest koos ärkveloldud aega jääb aina vähemaks ja nii jääbki mõlemal poolel vähemaks seda, millest nad puudust tunnevad. Aga kui millestki puudust tunda ja siiski tahta õnnelik olla, siis kust seda õnne leida, kes selle meile tooma peab. Kas selleks võib vaja minna kedagi kolmandat?

Kas see aitab õnne leida või teeb asjad veel hullemaks? Mis see õnn üldse on?  Andri Luup, näidendi autor ja lavastaja, on sellele vastanud nii: “Õnne nõudmine inimõigusena tekitab ängi. Õnn ei ole ilmselt sama mis mõnu. Kui mõelda nii, et õnne pole tingimata ette nähtud, vaid see võib, aga võib ka mitte juhtuda, siis on elamine palju õnnelikum. See ei tähenda, et inimene samas ei võiks vaikselt õnne poole püüelda; või teha seda, mis teda tõesti õnnelikuks teeb, nagu oma südameasjadega tegelemine, elukutsele või perele pühendumine. Teise inimese naerma ajamine on juba päris suur õnn.”

Loogiline ja nii lihtne, aga samas nii raske. Ikka ju tundub, et õnn peitub hoopis suuremates asjades, kui suuri asju, mis õnnelikuks teevad, ei ole, siis hakkavad õnnetuks tegema väikesed asjad, mis tegelikult ongi suured. “Vaimsed vestlused, hingelised kogemused, kunst, poeesia – need ühendavad ja lähendavad enam, füüsis annab meil järgi, aga vaimsed tegevused – neid saab harrastada kõrge vanaduseni.”  (loe pikemalt intervjuud Andri Luubiga siit) Teise inimese naerma ajamine! Aga selleks kõigeks ei ole meil aega. Me kaugeneme teineteisest, ei oska enam üksteist mõista, võtame kõike vaid oma loogika järgi ega mõista, et meie loogikad võivad täiesti erinevad olla. Kui ma võrdlen Mareki ja enda loogikat, siis nende loogikate vahel on terve kosmos, samas ma ju tahaks, et ta oleks minumoodi loogiline ja tema ei taha, et mina oleks tema mõistes ebaloogiline. Ah, kui ilusalt (eba)loogiline mõttekäik.

Minu meelest ei ole suhted kunagi loogilised, isegi kui ma etendust vaadates tundsin end (ja kohati ka meie elu) ära ning arvatavasti tegi sama (vähemalt) pool saali, siis ometi ei saa öelda, et meie kõigi suhted ja ootused suhtes oleksid ühesugused. Ma toon näite kõige lähemalt – endast. Ma vajan palju lähedust ja tähelepanu, aga täiesti minulik on olnud, et mingil hetkel hakkan ma seda kartma. Liiga palju lähedust võrdub liiga palju tundeid, võrdub liiga palju ootusi, võrdub liiga palju kohustusi ja ma põgesin. Abielus olles see nii lihtsalt ei käi, ent ilmselt teen ma kohati seda sama põgenemist mõnes teises väljundis alateadlikkult ikka veel. Miks? Kas ma ei taha olla õnnelik? Muidugi tahan, ma lihtsalt kardan liiga suuri tundeid aegajalt, ikka veel. Pange siia võrrandisse igasugu stress ja kiire elutempo ning voila! mängu tulebki keegi kolmas. Keegi kolmas, kes peaks õnne meie majja tagasi tooma.

Näiteks täiuslikuks koduabiliseks programmeritud robottolmuimeja, kelle ainus eesmärk on täita meie soovid, pakkuda meile rohkem vaba aega, mida teineteisele pühendada ning meid lähendada.

Aga inimesed ei ole nii lihtsad, et keegi tuleb ja hakkab nende eest asju ära tegema, otsustama, ikka tekib tunne, et sellel kõigel, isegi kui tegu on masinaga, on mingi tagamõte ja tunded, armukadedus hakkab närima. Kes see saaks olla armukade oma mikseri, kohvimasina või tolmuimeja peale? Muidugi ei kõla see loogiliselt, aga tuletan meelde, me ei olegi loogilised. Mulle meeldivad Andri Luubi sassis tegelased, nii nagu ta ise ütleb – “see loob võimaluse vaadates, kuulates nautida teise elupundart, samal ajal ise teemale mõelda. Ja võib-olla see harutab mõne puntra ka hiljem päriselus lahti.” Täpselt see ongi see miski, mis selle etenduse nauditavaks teeb. Sasipundar. Kui seda isegi ei õnnestu/pole vaja päriselus lahti arutada, siis vähemalt mõtlema paneb küll. Reaalsus, mis on samahästi kui käega katsutav ja nii ilus, et mõjub ebareaalsena.

Igaks juhuks aga meie perre niipea robottolmuimejat ei tule. Eriti kui ta peaks Riina Maidre välimusega olema. Või isegi kui ei oleks. Teades Mareki armastust puhta kodu vastu, võib juhtuda küll, et ta hakkaks tolmuimejat pidama kasulikumaks kui mind. Hakkavad öösiti luulet deklameerima. Ja minus, kes ma pole loomult armukade, võivad tekkida tunded, mille olemasolust enda sees ma hetkel teadlik ei ole. Selle parandamiseks enam mehhaanikut ei kutsu, kes undo teeks.

Sai üks segane lugu? Tore. See tähendab vaid ühte, kui pileteid veel on, siis minge vaatama. Theatrum üllatab jälle.