Ma siiani olin ikka arvanud, et meie pere kõige veidramate hommikurutiinidega on Dexter. Nii umbes 6.30 paiku tööpäevadel hakkab ta trepi juures niuksuma ja mind üles äratama. Ei, ta ei taha õue, Marek on selle aja peale teda juba 68 korda sisse-välja lasknud, ta päriselt tahab, et ma ka end allakorrusele veaks. Lõpuks ma siis loivan alla ja teen kohvi. Dexter ei lahku mu kõrvalt – ta peab saama viinerit. Edasi peab ta end minuga pressima kaasa wc-sse, kuigi ta isegi ei mahu seal ringi keerama. Aga ta peab. Kui pimeduses ka midagi positiivset on, siis see, et mõnikord õnnestub mul nüüd ka ilma temata wc-sse minna, sest ta lihtsalt magab maha liikumise (ja noh ei näe, eks). Siis tuleb ta minuga kaasa diivaninurgale ja ootab, et ma talle annaks ampsu oma võileivast. 90% ajast mul isegi ei ole võileiba. Aga ta ootab. Ja SIIS KUI ma olen end lõpuks mugavalt diivaninurka istuma seadnud, pleedi sisse mähkinud ja kohvitassi kätte võtnud, läheb ta terrassiukse juurde ja nõuab, et ma ta õue laseksin. IGA JUMALA HOMMIKUL SAMA RUTIIN!

Seda võiks pidada üsna veidraks rutiiniks, aga ta ei ole kaugeltki kõige veidrama rutiiniga meie majas. Mulle tundub, et Marek on veel veidramate rutiinidega. Sellest ma isegi ei räägi, et ta peab ärkama tund aega varem, et lihtsalt istuda ja rahus-vaikuses oma kohvi juua ning uudiseid lugeda. Ma nevvvvveeeer ei ärkaks vabatahtlikult kell 5.30. Ja ma ei läheks ka 6.30 kodust välja, aga tema läheb. Punkt kella pealt. Ei, ta ei pea minema. Ta on harjunud. Aga seegi pole kõige veidram. Kõige veidram hommikurutiin on see, et ta käib duši all, paneb siis jalga püksid JA jalanõud ning ALLES SIIS särgi ning kampsuni. Ma ei tea ühtegi inimest, kes sellises järjekorras end riidesse paneks. Teie? Kordi olen küsinud, et miks ometi ja ta väidab, et muidu hakkab tal palav. Nagu oleks tegu ülekaalulise inimesega, kellele iga liigutus raskust valmistab. Pole ju. Igatahes on see mu meelest üsna veider.