sotsiaalmeedia

Instagrami jaoks liiga kole?

/ / Leave a comment

Ma eeldan, et ma pole ainus, kelle Facebooki feed on ootamatult täitunud nunnude jõulupiltidega. Mkm, ma ei ole nii Grinch, et mind häiriks inimeste jõulumeeleolu ja -pildid, hoolimata sellest, et mul endal on konkreetselt NULL jõulumeeleolu (ilm ei aita ka kuidagi kaasa).

Ma pean silmas neid “my puzzles” fotosid.

Neid tekkis nagu seeni pärast vihma. Tutimütsiga, päkapikumütsiga, lumekuuliga, aurava kohvitassiga. Juuksed imeilusasti sätitud, näonahk veatu, kortsudest ja muudest iluvigadest pole haisugi. Huvitaval kombel on nende piltide jagajateks naised. Ma küll püüdsin natuke vaheldust tuua ja Dexterit tuunida, aga mingil põhjusel arvas äpp, et Dexterit sellist kaunist naist ei saa. Pani vaid südamega raami sisse.

Igatahes ma jäin mõtlema, et miks naised nii vaimustusse sellest äpist sattusid. Kas me peame end muidu nii koledaks? Kas me tahame end näha teistugusena kui me tegelikult oleme? Kas me tahame endale sisendada, et me oleksime samasugused kaunitarid nagu kõik need, kes kaunistavad veatu meigi ja soenguga ajakirjade kaasi, kui end niimoodi sätiks? Et meis on potentsiaali? Tahame me teiste heakskiitu? Positiivseid kommentaare? Laike? Mida? Miks me seda teeme?

Ja lihtsalt pulli pärast, kuna Dexteriga ei saanud vaheldust tuua nendesse nunnudesse piltidesse, otsustasin ma inimeste feedi teha katki oma ilustamata pildiga. Jumala eest, mitte sellepärast, et keegi ütleks, et aga see ongi ilu ja sa oled loomulik või mis iganes blaablaablaaa see on, mida väsinud ilmega keskealistele viisakusest öeldakse. Puhtalt nalja pärast. Vaatasin telekat, skrollisin samal ajal Facebookis, ette viskas ühe järjekordse “my puzzles” pildi ja tegin suvalise selfie. Marek veel pööritas kõrvalt silmi ja küsis kui vana ma olen, et ma selliseid asju teen. No näed, kohe 43 ja ikka pole mõistust peas.

Ega ma ei tea, kas teised said aru, mis pilti ma järgi tegin. Aga see polegi oluline. Mind pani mõtlema Meelise kommentaar. Olgu siinkohal öeldud, et tema asemel oleks võinud olla ka Mari, Jaanus, Pille, Jüri, kes iganes sellist nüanssi või fakti teadis ja jagas. Faktina. Ehk siis, et “Instagram ja TikTok ntx nõuavad erinevat sisu. IG ilus ja perfeknte, TikTok jällegi lihtne ja ehe. Seega sa oled TikToki materjal.”

Ma olen üsna aktiivne instagrami kasutaja, aga sain ühe lausega teada, et mul poleks lootustki seal nö keegi olla, sest ma olen IG jaoks lihtsalt ja otse öeldes liiga kole. Mis vastab ka tõele. Kas ma viitsin (oskan) end meikida? Kas mu juuksed on sätitud? Kas mu outfitid valitud nii, et viimne detail oleks paigas? Kas ma oskan valida poose? Kas mul on laitmatu figuur? Vastus nendele kõikidele küsimustele on “ei”. Kui võrrandisse lisada ka see, et ma olen totaalselt ebafotogeeniline ja ei tunne end ühegi pildistamise ajal mugavalt, siis mida sa hing ootadki. Pane mulle kõrvale kõik need ilusad inimesed ja pole ime, et ma “ei levi”. Olgu, olgu, mul ei ole ka teab mis kaasahaarava siuga konto ja natuke liialdan kõige sellega siin, aga kas pole veider mõelda, et ühe sotsiaalmeedia algoritm valib, kes on ilus ja kes mitte.

Kas see pole lihtsalt totaalselt jabur? Selles mõttes, et ma absoluutselt ei hinda seda “ilustamata päriselu” pesemata ja triikimata pesuhunnikute ja väljaveninud t-särkidega, mu jaoks see jätkuvalt pole “päriselu”, vaid lohakus ja laiskus, aga kes on need inimesed, kes tahavad näha vaid perfektset ja ilusat. Ja jällegi. ärge arvake, et “IG jaoks liiga kole keskealine” on kade ilusate inimeste peale. Mkm, ma ise jälgin ka mõnda väga ilusat ja perfektset kontot (Grete Griffin ja Isabellagh nt), aga et ma vaid sellist sisu tahaks näha…See oleks ju liiga igav ja üksluine?

Huvitav ja jabur on see sotsmeedia maailm.

Küünilisus maskeerib alati vaid võimetust asjaga hakkama saada.

/ / Leave a comment

Võimalik, et see John Fowles´i tsitaat ütleb minu kohta kõik. Eks ma olen ennegi kuulnud, et sarkastiliste ja küüniliste inimeste taga on katkised inimesed, kes maskeerivad ja varjavad oma tegelikke tundeid. Ega ma ei vaidlegi vastu, et seal kindlasti on mingi osa tõtt.

Ma olin reedel üksinda kodus ja jäin mõtlema suhete peale või elu peale üldse. Kui palju ma olen pidanud elus haiget saama selleks, et jõuda lõpuks selleni, kus ma olen. Nimetame seda rahuloluks. Aga igasugu üleelamised ja isegi kannatused on mind tõepoolest mulle aastatega ümber kasvatanud teatud kilbi. Kilbi, millega end varajata ja kaitsta võimalikke löökide eest ning küünilisus ja sarkasm on osa sellest kaitsekilbist.

Päriselt, uus inimhingede asjatundja ja nõuandja?

/ / 1 Comment

Nägin (st sõbrannad jagasid)nädalavahetusel põgusalt, kuidas uus inimhingede asjatundja ja ekspert rääkis TikTokis, et depressiooni pole olemas, see on inimese enda valik ja üldse kui tahad ära minna, siis mine metsa ja poo end üles. Mul ei olnud tol hetkel aega süveneda, ma olin teadupärast hõivatud sauna kütmisega, aga täna kui silma hakkas kommentaar, et tundub, et naljast ei saada aru, siis kihvatas küll.

Naljast? Öelda (võib olla päriselt depressiooni käes vaevlevale noorukile TikTokis), et aga mine ja tapa end ära kui tunned? Ja kas mitte eile ei ilmunud artikleid, et proua ei kahetse sugugi öeldut, seega polnud üksi ta sõna ju mõeldud naljana, musta huumorina. See on midagi sellist, mida ükski normaalintellektiga täiskasvanu, sh veel psühholoogi haridusega inimene, välja ei aja suust. Mu meelest see isegi ei ole enam debiilne, vaid lausa ohtlik.

Influencerid ja mustad nimekirjad

/ / Leave a comment

Uudishimu ei ole patt ja seepärast pidin mina ka ikka minema uudistama, et kas tasulise blogi teema on üles võetud ühes foorumis. Oli. Kommentaarid olid üldiselt etteaimatavad ja mis neile ikka reageerida, eks igaüks teab natuke rohkem kui teine ja nii ta läheb. Parandan vaid seda, et mulle ei ole «jälle mingi stress», vaid on olukordi, kus depressioon nö pead tõstab ja tahab argipäevast võimust võtta. Ma olen otsustanud, et ei lase. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, tahtsin lihtsalt selgitada, miks ma Perekooli läksin, et ei oleks kellelgi vaja arvata, et «ma ise ei käi, sõbranna saatis lingi». Mind kõnetas seal üks teine teema. Influencerid ja mustad nimekirjad.Kõikidel turundajatel olla olemas oma mustad nimekirjad suunamudijatest, kellega kindlasti koostööd ei teha. Loomulikult toodi esimesena välja Marimellid, sest nemad on/peavad end turundajateks ning siis on ju kõige põnevam öelda, et vot nemad on sellised influencerid, kellega ükski agentuur koostööd teha ei taha.

Ma olen ka influencer-turundusega kokku puutunud ja võin öelda, et päris nii must-valge pole see midagi. Ei ole nii, et Perekoolile või influencerile X ei meeldi üks või teine ja kohe on «cancel» või et on influencerid, kes kohe ja kindla peale kõikide turundajate kuldlistis on.

Suunamudimine vs päristöö

/ Eveliis / 13 Comments

Meelis kirjutas intrigeerival teemal, vastasin postituse alla ka kommentaarina, aga tundsin, et tegelikult on mul selle teema kohta rohkem öelda. Ma olen varasemalt ka oma arvamust avaldanud ja öelnud, et minu jaoks ei ole blogimine/tiktokkimine/instagrammimine nö päris töö. Tänaseks olen ma oma arvamust muutnud. Ma olen aru saanud, et sisuloome ja suunamudimine vahet pole mis kanalis võib olla päris töö ja see on okei, kui seda tehakse hästi (maitsed on erinevad, kellele ema, kellele tütar). Selles mõttes, et reklaami eest on ju alati makstud ja kui tänapäeva trend on, et sellisel kujul sisuloome on see, mida inimesed tarbivad ja mille eest tootjad maksavad, siis miks ka mitte. Tõesti, elu ei ole nagu Tammsaare romaanis, et tuleb vaid palehigis tööd teha, et vaid see on õige töö. Uued ajad, uued tööd ja trendid. Lihtne.

Samas tekitab see teema minus vastuolu. Ma näen oma lapse ja tema sõprade pealt, kui palju nad tarbivad täiesti mõttetut s…a (vabandust väljenduse pärast) ja ma näen, kes on nende eeskujud. Tiktokkerid ja juutuuberid, kes peegli ees keerutavad ja karpe unboxivad. Te võite heita mulle ette, et see on minu süü, et ma pole temaga piisavalt tegelenud, ega suutnud piisav õiges suunas suunamudija olla, aga teate, ma võin ka öelda, et koroona ja nö päristööl käimine on oma töö teinud. Ma olen pidanud tegema sotsiaalmeedia kasutuses järelandmisi ja jah, see on hetkel mulle valmistamas peavalu, et laps on liiga palju telefonis ja mulle ei meeldi kõik see, mida ta seal teeb, aga mul on ka töö ja ma ei saa 24/7 helikopter olla. Jaa, me räägime nendest asjadest ja jaa, ma kontrollin, aga ma ei saa seda teha kogu aeg. Tõesti, mu päristöö “segab” lapse kasvatamist.

Tagasi teemasse. Ehk siis mina peaksin oma lapse jaoks olema esmane suunamudija. Kahjuks olen ma tõesti hobiblogija, see on minu meelelahutus, väljaelamisviis ja hobi, natuke ka kommiraha teenimise koht, Ida on lapsest saati näinud, kuidas ma midagi kirjutan, pildistan ja eks ma olen ikka öelnud ka, et ära sega, ma pean selle valmis saama, sest tähtaeg ja tasu ja blaablaablaa. Seega pean ma esmalt vist endale otsa vaatama, aga samas mu sisetunne ütleb, et isegi parima tahtmise juures ei ole mina tema sotsiaalmeedia suunamudija, selles vallas olen ma vaid “ema, kes blogib ja teeb pilte”. Kui ma nüüd ühel päeval kuuleksin, et ta ütleks, et tema ambitsioon oleks olla suunamudija, siis ma oleksin pettunud küll. Ikka on emadel oma lastele ootused. Võimalik, et ebarealistlikud. Mis te arvate, et minu ema oli rahul, et ma läksin õppima skandinavistikat? Tema teadis, et ma lähen õppima juurat või politoloogiat, sest temal olid minu jaoks nii suured ootused. Mäletad, emme, sa ütlesid, et vähemalt suursaadik nagu Ene poeg, võiks sinust ikka saada? 18-aastaselt huvitas mind politoloogia ja juura sama vähe kui….mai tea, koristamine. Mina teadsin, et lähen ajakirjandust õppima. Ei läinud, sest hakkasin kartma akadeemilise võimekuse testi. Võtsin skandinavistika kõrvalaineks suhtekorralduse ja ajakirjanduse (või mis iganes selle asja peen nimi oli). Lõpetasin heade hinnetega, aga ikkagi teadmisega, et ema ei olnud rahul mu valikutega. Tookord. Täna ma isegi pole enam küsinud.

Ja nüüd ma mõtlengi, et kui Ida oleks ühe päeval suunamudija, siis mida ma tunneks. Mulle ei meeldiks see (how fucking ironic), aga ma oleks valmis seda toetama, kui sellel oleks mingi nišš, mingi teema, mingi omapära. Niisama peegli ees juustekeerutamine ei ole content, sorry, no ei ole. See ei ole töö. Sellisel juhul ütlen ma Meelise postitusele vastuseks, et tõesti, suunamudimine ei ole töö. Või siis ma olengi oma ema, kel olid oma arusaamad päristööst ja nö õigest tööst, et teatud asjad ei lähe sinna alla. Teine osa minust mõtleb, et aga miks? Vaatasin eile laevas baaridaame, poemüüjaid, tantsijaid, me kipume neid ameteid alahindama. Muidu saab sinust müüja, koristaja jaa nii edasi ütleme me tihti, aga mis nendel töödel viga on? Ja miks on tantsija vähem töö kui müüja/müügijuht? Ma imetlesin kõiki neid inimesi, kes teevad nö teenindavat tööd, nende oskus olla viisakas ja naeratav igal hetkel, see on imetlusväärne. Samas inimesed käituvad nagu põrsad. Sama on suunamudijatega. Nemad (meie?) oleme otsustanud olla reklaamnäod toodetele, teenustele – see on ju töö? See, et mina ei tee seda päristööna, ei tee seda vähem tööks.

Aga miks ma siis ei tahaks, et Ida hakkaks suureks saadeks suunamudijaks? Esiteks mulle meeldis see maailm, kus lapsed tahtsid saada emadeks, müüjateks, tuletõrjujateks, politseiks. Kui ma õigesti mäletan, siis mina tahtsin saada müüjaks, sest neil on kõik olemas. Oo, õnnis nõukaaeg. Vaadates mind täna, siis tegelikult ma ju olengi müüja. Ainult kõiki asju pole olemas:D Teiseks, mis siis saab kui kõik hakkavad vaid suunda mudima, sest glamuurne elu, tasuta asjad, ei pea käima koolis ja üheksast viieni kontoris? Hetkel on Ida öelnud, et tahab saada õpetajaks või politseiks. Samas on ta ka küsinud, et mis tööd Marimellid teevad, et tahaks sama tööd.

Mul oli kolm pikka autosõidu päeva, et Idaga rääkida elust ja asjadest ja väärtushinnangutest ja tööst. Eks ta suure osa lasi ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga ärge arvake, et ma ei räägi temaga sotsiaalmeedia võlust ja valust. JA kui te peaksite tiktokis nägema videot, kus ma poolalasti duši alt välja tulen, siis see pole keskeakriis, vaid hetk, kus ma sattusin Ida videot segama kogemata. “Emme, ära sega, ma teen videot just!” kuulsin ma vaid, (ÕNNEKS) käterätik ümber vannitoast välja astudes.

See pole okei

/ Eveliis / 21 Comments

Kohati on mul tõepoolest tunne, et ma enam ei mõista, mis on okei ja mis ei ole. Kohati on mul tunne, et ma olen lausa teiselt planeedilt, sest kui ma vaatan kui tavaliseks on igasugu asjade pärast inimeste sotsiaalmeedia häbiposti riputamine, siis ma lihtsalt ei mõista seda. Jätame kõrvale selle, et trendiks on saanud absoluutselt igast vestlusest screen´ide tegemine ja siis selle sobival hetkel “letti laotamine”, et kedagi häbistada. Muidugi on olukordi, kus ma mõistan, et oma tagalat on vaja nö kindlustada, kuid see pidev “keegi kirjutas, sul on koledad kunstripsmed, teen sellest kuvatõmmise ja panen oma kontole üles koos kommentaariga, et oska elu nautida ja ära ole kade” on minu jaoks lihtsalt nii piinlik. Ma ei mõista seda. Või ei, ma püüan mõista, et tänasel päeval on okei olla selline nagu sa oled, kõike peab tolereerima ja kõik on aktsepteeritud ning oma “kriitikaga” peab ettevaatlik olema, sest iga arvamus võib võrduda solvangu ja mainekahjuga, aga tegelikult ma ei mõista. Kius ja solvangud on minu jaoks midagi muud. Midagi sisulisemat. Kasvõi “lilleke, kust sa siia sattusid”, sest erudeeritud ja intelligentsed inimesed lihtsalt ei ütle nii. Kuigi ma natukene arvan, et ka see teema on nüüd üle võlli keeratud, aga las see olla, ma tean, et nii arvamine on juba väär, ma tea, ma tean, las ta jääb eksju. Kui ma veel siiski natuke selle häbiposti teema kohta midagi tahan öelda, siis ma arvan, et see mainekahju teema on midagi sellist, millega püütakse kas odavat kuulsust (vaadake, mind kiusatakse, see on paha!) või siis püütakse sellega teenida lihtsalt raha. Minu arvamus. On see nii või mitte ma ei tea, aga vägisi selline mulje jääb.

Nüüd aga siis selleni, millest ma rääkida tahtsin. Ma ausalt ei tea, miks ma kõigepealt räägin aiaaugust, kui tahan aiast rääkida. Andke mulle andeks see heietamine.

Nädalavahetusel jäi mulle silma ühe noore ema story, kus ta oli pahane Olerexi peale, et seal vaid naiste wc-s laste mähkimislaud oli, kasutades oma pahameele väljendamiseks muuhulgas teematrelle #seepoleokei (ja vist isegi linkis selle story @seepoleokei instagrami kontoga). Et kas siis aastal 2021 vahetavad mähkmeid vaid emad, et selline suhtumine ei ole okei. Mingil põhjusel see häbiposti panemine ärritas mind. Ma olen üsna kindel, et Olerex ei mõtle aastal 2021, et mähkmeid vahetavad vaid naised ja tahab süvendada stereotüüpe. Ma olen kindel, et Olerex pigem püüab teha lihtsamaks beebidega reisivate vanemate elu, pannes wc-sse üldsegi mähkimislaua. Olerex on tankla. See on esmajoones autole kütuse ostmiseks, mitte mähkmevahetusjaam. Seega sellise asja etteheitmine on minu arvates lihtsalt juba tobe norimine. Olgu, ma saan aru, et beebiga reisib üksinda vaid isa ja tal tekib kimbatus, et kuidas siis see mähe seal tanklas vahetada kui selleks peab minema naiste wc-sse. Võib olla ma eksin, aga minu arvates on üsna paljudes tanklates vaid üks naiste, meeste ja inva-wc, st et ei ole palju kabiine kõrvuti ehk siis mees saab oma beebiga vabalt minna ka sinna tualetti, kus uksel on “naistele”. Aastal 2021 peaks mees olema nii palju mees, et seda ju julgema? Või kui tõesti ei ole muud varianti, siis peaks aastal 2021 mees olema nii palju mees, et koputama naiste wc uksele, vaatama, kas seal on kari naisi ees ja küsima, kas tohib minna sinna lapse mähet vahetama. Kui oma beebiga reisivad koos ema ja isa, siis kas tõesti on see selline asi, mille pärast #seepoleokei teematrelle kasutada ja kütusejaam häbiposti tõmmata? Ma mäletan ise üldsegi, et tihti on mähkimislaud hoopiski invawc-sse pandud, sest seal on rohkem ruumi. Kas see tähendab siis, et lapsevanemaid peetakse invaliidideks või et mähkmeid vahetavad vaid invaliidid? Ei tasu ju iga asja proportsioonist välja tõmmata.

Või mida teie sellest konkreetsest teemast arvate? Kas #seepoleokei, et igas tanklas pole igas meeste, naiste ja inva wc-s mähkimislauda või #seepoleokei, et võrduse nõudmisega minnakse aegajalt üle piiri? Ma olen ka beebiema olnud, ma olen alati väga hinnanud neid kohti, kus on mõeldud väikelaste vanematele, kuid ausalt ei oleks ma kunagi tulnud selle peale, et heita ette Selverile, Olerexile jne, et neil pole olemas eraldi imetamistuba, mähkimistuba, mängutuba, söögitegemistuba, et beebide vanematel oleks mugavam. On tänuväärne kui selliste asjade peale mõeldakse, aga vihastada, et mis mõttes meeste wc-s ei ole mähkimislauda…ma ei tea.

Sotsiaalne dilemma

/ Eveliis / 17 Comments

Tehke koos minuga üks katse. Ükskõik, mida te ka hetkel ei tee, kas te mingi hetk tunnete vastupandamatut soovi vaadata oma nutitelefoni? Kuigi olete alles seda vaadanud ja kõik oma uudisvoo läbi skrollinud. Kas te sellest hoolimata tunnete soovi telefoni kätte haarata ja vaadata, mis viimase 5/10/30 minutiga juhtunud on? Mina küll tunnen. Teen köögis süüa ja poole tunni jooksul võin ma telefoni lausa mitu korda kätte haarata, et vaadata, kas midagi uut toimub. Mul on kõik võimalikud teavitused ja helid maha võetud, sest vastasel juhul ma oleks vist telefonis 100% sõltuvuses. Kas te arvate, et see telefoni kättehaaramine on juhuslik? Vaadake ära film “The Social Dilemma” ja te saate vastuse.

Muidugi ei tulnud selle filmi sisu, kuidas sotsiaalmeediaplatvormid meiega manipuleerivad, eriliselt suure uudisena. Mõtled (!) telefoniekraani parandusest, kui järgmisel hetkel on uudisvoog täis telefoniga seotud uudiseid ja pakkumisi. Jätad “Netflixis” filmi pooleli, saad meili – “vaata edasi” ja hetk hiljem “meil on veel sulle sarnaseid filme”. Näiteid võiks tuua sadu ja sadu. Sotsiaalmeedia = suuresti see, mida keegi tahab, et sa näeksid. Mida ma ise turunduses teen? Terve tänase päeva mõtlesin ma, mis oleks see vimka, mis oleks see nipp, mis paneks tarbija minu tootest huvituma, linkidele klikkama, kuidas olla õigel sihtgrupil kogu aeg silme ees, nö sööbida ta ajju, et kui ma lõpuks talle helistan, ütleb ta, et “jaa, ma just nägin seda toodet ja mõtlesin, et mul on seda vaja”. Kui juba mina, selles valdkonnas pisitilluke mutrike, nii mõtlen, siis mõelge ise edasi, mida teevad sellised tegijad nagu Facebook, Google, Instagram, Twitter. Ja me laseme neil seda teha! Me laseme end vabatahtlikult mõjutada ja endaga manipuleerida.

Ma ei arva, et me peaksime nüüd kõik oma sotsmeedia kontod ära kustutama, fooliummütsid pähe panema ja paranoiliselt hakkama kahtlustama kõike, mis ümberringi toimub ja mõtlema, kas see on päris. Ma siiski arvan jätkuvalt, et inimestel peaks olema nii palju intelligentsust, et saada aru, mis on feik ja mis mitte või vähemalt kahelda iga infokillu õigsuses ja ka vandenõuteooriates, mida mina tahan rõhutada on see, et inimesed ei unustaks ära, et lisaks sotsiaalmeediale ja virtuaalsele elule on olemas ka päris maailm, mida saab päriselt oma viie meelega tajuda. Tundub veider seda meelde tuletada? Hetkel tundub veider, aga mida kauem me end erinevate filtrite (nii otseses kui kaudses mõttes) taha peidame, seda kaugemale me reaalsusest tegelikult jääme. Me moonutame ennast, oma maailma ja lõpuks ongi raske uskuda, et see mina, kes me oleme sotsiaalmeedias ja mis elu me elame sotsiaalmeedias ei ole päris, sest see tundub päris. Seda saab ilma vaevata kujundada selliseks nagu me tahame.

Moodne ja vajalik eluvale? Võimalik. Ma ei tea. Ma olen teine generatsioon kui generatsioon Z, kes ongi õrnem, haavatavam ja sellest tulenevalt madalama enesehinnagu ja enesekindlusega, tundes vajadust peituda filtrite taha, sest kõike, millega päriselt hakkama saada, on liiga palju. Olles vaadanud ära filmi saan ma aru, et ma ei saagi teatud asju mõista, minul on teised kaitsemehhanismid. Ma isegi mõistan neid endast nooremaid, kes virtuaalmaailmas elavad, kesta taga, ma päriselt ja ilma naeruvääristamata mõistan, aga see ja statistika noorte depressiooni ja enesetappude kohta hirmutab mind. Kas sel statistikal on seos sotsiaalmeediaga? Ei pea vist raketiteadlane olema, et sellest aru saada, et on.

Ja see osa hirmutab mind kordades rohkem kui libauudiste seitse korda kiirem levimine pärisuudistest. Minu pärast võivad inimesed uskuda, et maakera on lapik, seisab elevantide peal, on ümmargune – mida iganes. Uskuge või ärge uskuge, et Nevada kõrbes peidetakse tulnukaid. Uskuge, et Elvis Presley on elus. Mida iganes. Aga seos väärastunud ilustandardite, depressiooni, enesetappude ja sotsiaalmeedia vahel hirmutab mind küll. Eriti seitsme-aastase tütre emana, kes on avastanud juutuuberid ja teised sotsiaalmeediastaarid, kes paratamatult teda mõjutavad. Jah, igal suunamudijal on õigus öelda, et mina ei taha eeskuju olla ja mina ei ole süüdi kui sinu laps tahab minu moodi end meikida. Jah, tal on ka õigus, et on minu asi emana talle selgeks teha, mis on päris ja mis mitte, aga damn it kui keeruliseks see mulle – tavalisele keskealisele emale – tehakse, sest üllatus-üllatus, ma EI VASTA OMA LAPSE ILUSTANDARDITELE.* Ta ei saa aru, miks minu ripsmed ei ole sellised nagu nendel seal, ta ei saa aru, miks mina ei kanna tööl õhtumeiki nagu nemad seal, ta ei saa aru, miks mina ei käi ringi glitteris nagu nemad seal. Tema jaoks olen mina valesti. Mitte nemad. See tundub talle õige. Ta arvab päriselt, et mõni inimene võibki selline välja näha. Ma pean juba seistmeaastasele lapsele õpetama, kui lihtne on temaga mainipuleerida. Minu jaoks on seda liiga palju.

Olgu, see foto on äärmuslik näide, me kõik ilustame ja näitame ikka pigem oma elu ja iseenda ilusamaid külgi, oleme ausad, eksju. See on inimlik. Ma ei arva ka sugugi, et nö õige sotsiaalmeedia sisu on see pärispäris elu jagamine. Alles hiljuti üks suunamudija jagasvideot oma täisoksendatud lapsest, enne seda jagas teine suunamudija fotosid oma lapsest, kes maha s…us ja siis selle vaiba alla peitis. Ei, ma ei arva, et ka selline päris elu jagamine on vajalik. Me kõik teame, et sellised vahejuhtumid ja kordades hullemaid veel on osake elust, aga see ei tähenda, et seda osa peaks kõigiga jagama. Leierdatud näide, aga me ju ei jaga hetki vahekorrast või wc-s käimisest. See aga ei tähenda et me neid asju ei teeks. Mul on lihtsalt tunne, et koos sotsiaalmeedia tekkimisega on inimestel kadunud ära taju, mida tasub teistega jagada ja mis moodi asju tasuks presenteerida, mida ja kui palju peab ilustama ja moonutama. Kas äkki saaks nii, et leiaks mingi kuldse kesktee selle pärispäris ja sotsiaalmeediapäris elude vahel?

Ma ei tea, kas teema läks lappama, püüdsin mitu asja panna kokku ühte postitusse ja mitte 50 000 sõna kirjutada. Kes filmi on näinud, mis mõtted tekkisid?

* loomulikult on see liialdus ja mu laps ei käi kodus ringi arvates, et mina vōi ta ise on kole, AGA ta leiab et kilomeetripikkused ripsmed ja ōhtumeik päeval on ilus, sest ta on näinud seda ja see meenutab talle nukke ning millisele lapsele ei meeldiks nukud, eks?

F**kjuu, sa “paks” sotsiaalmeediastaar!

/ Eveliis / 28 Comments

Vastab tõele, et magamata inimene on kergemini ärrituv ja täna hommikul peale olen mina selle kõige ehedam näide. Sest miks muidu hakkasid mu näpud sügelema, külm higi tuli otsa ette, ninast tuli samal ajal kuuma auru ning ma ei suutnud enne rahuneda kui sain arvuti taha, et oma frustratsioon välja elada. Klassikaline diagnoos võib olla ka kadedus, aga ma ütlen teile, seekord süüdistan ma selles magamatust.

Enne tööle asumist tegin klassikalise Facebooki tiiru ja nii kargas mulle ette ühe meditsiiniajakirja uudis, et üks staar on riided seljast kiskunud ja näitab nüüd enda tõelist keha. Ei, seekord ei olnud tuntud tšellist, tema alasti pildid ei tohiks enam isegi uudisekünnist ületada, vaid üks teine, kes viimasel ajal on siit-sealt silma jäänud oma kehateemaliste postitustega. Muidugi ei tohiks tema riiete seljast viskamine ka midagi uut olla, sest vähemalt nii palju kui mina tean (ei jälgi tõesti igapäevaselt), siis mu meelest on suur osa ta pilte üsna alasti, aga see selleks. Nüüd ta siis viskas riided seljast ja näitab oma tõelist keha. Ridade vahelt võib välja lugeda, et tõeline keha = paks.

Pildil on imekaunis noor naine, sellise kehaga, et ma usun, et paljud oleks nõus selle eest tapma. All klassikaline tekst, et oluline pole dieet, kalorite lugemine, vaid ikka oma keha aktsepteerimine sellisena nagu ta on. Miks see mind ärritas? Vaadake, ma saaksin aru kui seda body-positivity jama ajaks inimene, kes tõesti ei ole ideaalse kehaga. Kuigi te ju ka teate, mida ma sellest body-positivityst arvan.  Aga kui sellist jama toodab inimene, kelle elu keerlebki vaid välimuse ja keha ümber (jah, saan aru, haigus jne jne jne jne), kes sekund tagasi on (peale mingit kommentaari) tulnud lagedale “tõega”, et ongi paks ja nüüd oma TÄIESTI NORMAALSES (VÕI LAUSA ILUSAS) KEHAS kõigile oma “paksust” eksponeerib, siis ma ütlengi f**kjuu. Sellised oma keha ja enesehinnanguga pahuksis olevad suunamudijad, kelle debiilsust debiilne meedia veel omakorda eksponeerib, ongi üks põhjus, miks 1) normaalkaalus tüdrukud/naised tunnevad, et on paksud ja 2) silmnähtavas ülekaalus noored sisendavad endale, et on iga kell enne “sõbralikud vaalad kui üksikud merineitsid”.

Teeks nii, et kõik “paksud” suunamudijad saavad kõigepealt oma enesehinnangu korda ja siis hakkavad teistele eeskujuks?

Kas keegi peab alati võllas rippuma?

/ Eveliis / 9 Comments

Me vaatasime nädalavahetusel “Tõde ja õigust” (jah, olime ilmselt viimased eestlased, kes seda näinud ei olnud) ja ma jäin mõtlema kui hästi Tammsaare teos ka tänapäeva sobib. Eestlane on alati olnud ja jääb kiuslikuks, kadedaks inimeseks. Tol ajal olid omad meetodid teineteise kiusamiseks, tänapäeval on uued moodused, aga fakt on see, keegi peab alati hambus olema ja kedagi peab alati üles pooma. Lihtsalt sellepärast, et saab? Mulle on nii vastukarva igasugused jagamised “petistest”, “liklushuligaanidest” ja muudest “kurjategijatest”. Keegi ei tea täpset tausta, aga maru kiired on kõik infot edasi jagama ja hoiatama. Nime ja näoga riputatakse inimesed igasugu tobeduste eest netti teistele virtuaalsete kividega pildumiseks üles. Keegi ei süvene, peaasi, et keegi oleks kogu aeg süüdi ja halb.

Blogijate “draamad” on kiusamise omaette tase. Ei ole ma ka kõige tagasihoidlikum oma arvamustes ja olen ka siin ühe või teise kohta krõbedalt öelnud, aga nüüd on tülid ja nö arvete klaarimised läinud järgmisele tasemele. Enam ei julge kellegagi suheldagi kirjalikult, sest kunagi ei tea, kes selle järgmisel hetkel kuhugi teistele lugemiseks üles riputab ja võib olla väänab ka veel nii nagu endale parasjagu sobivam on.  Kui see pole kiusamine, et inimeste omavahelisi vestlusi ja muud infot pannakse internetti üles eesmärgiga teist alavääristada või naeruvääristada, siis mis veel on? Kellele see kasulik on? Aga vahet ei ole,  eesmärk ei olegi ilmselt kasulikkus, vaid teineteisele jala taha panemine ja  peaasi, et alati on keegi teine järamiseks hambus. Sest eestlased?

Eelmine nädal tõi uudise, et Mary Krossi valetamise asjsu lõpetatakse uurimine ja see ajas muidugi pooled eestlased tagajalgadele. Mis mõttes andis valeütlusi, valetas politseile ja teda ei pandud isegi vangi, ah nii ongi kui oled tuntud poliitiku naine, selge, vaesed võllas ja rikkad tõllas ja mida iganes veel kommentaariumid täis ei olnud. Ma olen kuulnud, et kusagil kogutakse isegi allkirju, et asja ei lõpetataks ära, sest ikkagi, mis mõttes sai vaid trahvi ja vangi ei läinud. Mary Kross on valetamise eest vaja üles puua! Ma ütlen teile ausalt, et kui sama asja oleks teinud Mart Muraka abikaasa Pille Murakas, kes mõlemad on kõige tavalisemad inimesed, ei karjuks keegi, et vangi ja üles puua ja kividega surnuks, kõigil oleks selle aja peale juba jumalast p…ui, kõigil oleks juba meelest läinud see lugu. Nüüd aga kui peategelane on avaliku elu tegelane/avaliku elu tegelase abikaasa ning asjasse on segatud ka EKRE, siis on süvariik ja õigustunne kõigil riivatud. Vanasti pandi inimesed laulu sisse karistuseks. Mul on tunne, et Mary Kross on ka laulu sees juba ammu ning palju suurem karistus kui 3000 eurot trahv või 18 päeva reaalset vangistust on see, et ta on oma valetamisega kogu aeg uudistes olnud. Selline “laulu sees” oleks on vägagi kohutav karistus, sest me ju teame kõik, kuidas kommenteerijad tagasi ei hoia oma arvamust. Mary Krossi tegu oli nõme, aga veelgi nõmedam on nüüd nende käitumine, kes kõva häälega kisendavad kui pettunud nad Eesti õigusüsteemis on.

Mis värk sellega on, et kogu aeg peab keegi piltlikult võllas rippuma?  

Ora p…st välja ja koolilapselik kirjand “Minu nädal”

/ Eveliis / 8 Comments

Kui on veel inimesi, kel on näiteks tantsimise suhtes ora p…s, siis andke mulle teada, sest mina olen selliste inimeste eesrääkija. Ma tean, et ma tegelikult ei vihka tantsimist, aga kuna ma päris tantsida ei oska, siis ma lähen alati megakrampi kui pean teiste nähes tantsima ja näen tantsides välja nagu karu, keda püütakse tsirkuses läbi põlema rõnga hüppama panna. Kohmetu ja vihane, sest mind pannakse tegema midagi, mida ma ei oska. Või no mida ma arvan, et ma ei oska.  Tänu Idale olen ma sellest hirmust natuke üle saanud, sest hallooo, lapsed ju tahavad tantsida ja ma ei saa talle öelda, et kuule, tead sihuke värk, et su ema sakib tantsimises ja kardab hukkamõistu. Mis eeskuju emana ma oleks eksju?

Tulime eile lasteaiast koju ja kuna meil telekat ei ole (see on erinevatel põhjustel, mis mind NII NÄRVI ajavad, remondis), nõudis Ida laule. Muide, ta on vist see 0,01% eestlastest, kellele Nublu ei sümpatiseeri. “Öölapse” käskis ta igatahes kohe välja vahetada ja seda ka teisel katsel. Lasin siis temal endal DJ olla ja kuulates tema valikut sain ma aru, et kui kümne aasta pärast mingi Weekend Festivali sarnane üritus toimub, siis ilmselgelt seab see piiga oma sammud sinna. Ma olin mõnevõrra üllatunud kui hästi ta tantsib, ma teadsin küll, et ta on hea rütmi tajuga, aga eile ta esitas mulle vaata et tantsukavasid (ilmselt tuleb see lasteaia tantsutrennist). “Emme, tule ka tantsima!” hüüdis ta. No ja ma siis eemaldasin selle armsa ora ning tantsisin koos lapsega. Tantsisime kohe nii, et ma, vanainimene, väsisin ära. Jube lõbus oli. Huvitav, kas ma julgeks seda uuesti teha, mõtlesin ma endamisi. Ilmselt mitte. Aga miks? Ma ei tea…

Kuigi mind ajab närvi, et meil telekat ei ole, siis tegelikult on elu ilma telekata poole parem. Muidu tulid töölt koju ja jäid teleka ette uimerdama. Klõpsisid kanaleid ja vandusid, et mitte midagi pole vaadata või läksid lihtsama vastupanuteed ja vaatasid Netflixist midagi. Sealt on alati midagi vaadata. Nüüd on nii palju vaba aega asjade jaoks, mille jaoks muidu aega ei olnud. Naljakas, kuidas me telekast sõltuvusse satume. Natuke teisel teemal, siis eile tööle sõites kuulasin intervjuud, kus lastele soovitati (vist oli) järgmisel laupäeval teha ekraanivaba päev. Ma jäin selle teema peale mõtlema. Idal ei ole sellise päevaga mingit probleemi. Ta ei istu päevad läbi youtube´is, ei vaata telekat ega luni väga ka telefoni. Üsna haruldane vist tänapäeva nutimaailmas? Mina seevastu panen end küll järgmisel laupäeval proovile. Kas MINA saan hakkama päeva ilma arvuti, telefoni ja telekata? See saab raske olema. Ma tean juba ette. Aga ma püüan. See on tegelikult hirmuäratav kui palju ma aega veedan telefonis scrollides. Käisin siin ka ühel sotsiaalmeedia koolitusel, mitte samal, kus Triin, aga seal räägiti sama, et statistika andmetel scrollime me päevas 100 meetrit erinevaid uudisvoogusid oma telefonis. ULME! Ma viimasel ajal scrollin vaat et veelgi rohkem, sest erinevad koolitustel saadud teadmised on nii huvitavad olnud, et ma tahan teooriat ka päriselt katsetada.

Koolitustest rääkides, siis ma olen igasugu inimestega kokku puutunud ja see on nii palju mulle selgemaks teinud. Ma olen blogis mitmeid kordi varem imestanud selle üle, et turundusinimesed tunduvad teinekord täitsa juhmid olema, nüüd ma tean, et paljud ka on. Kohe päriselt mind enam ei pane imestama turundusjuhtide valikud. Nad lihtsalt ei tea ja ei oskagi. Kuidas nad turundusjuhtideks saanud on beats me, aga see selleks. Las olla.

Ma olen kuulnud siin n+1 korda teooriat, et kui inimene on rahulolematu, siis ajavad asjad ja inimesed närvi. No ikka enda näitel eksju. Et ega ma muidu ei kritiseeriks ja kaagutaks siin blogis kui eluga rahul oleks. Ei pea paika. Ma ei ole eluga nii rahul olnud aastaid, aga asjad ja inimesed ajavad mind veel rohkem närvi. See kui lollid ja primitiivsed on inimesed. See kui võltsid on inimesed. See kui manipuleeritavad on inimesed. See… Uhh…Ma võiks kirjutada ja kritiseerida, aga mul ei ole aega. Ma pole koduski olnud ja siis kui kodus olen, siis on kuidagi juhtunud nii, et on olnud pereaeg. Ronime kõik koos Ida voodisse ja vaatame enne magamaminekut mõnda filmi. Üks päev valib Ida, siis mina, siis Marek. “Seltsimees last” oleme uuesti vaadanud ja püüdnud Idale selgitada, miks ema ära viidi ja milline elu vanasti oli. Ja me oleme pidanud talle vähemalt viis korda seletama, et “ei, tegelikult ei viidud ema ära selle pärast, et Leelo oleks halb laps olnud”. Kel film veel vaatamata, siis soovitan kindlasti vaadata. Selline hästi tehtud film süngest ajast, aga nii et see ei ole rõhuv ja “eestifilmilik”. Äng ja hirm on olemas, aga see on peidetud ridade vahele. Täpselt nii nagu elu oli.

Nädala keskel sain kokku ühe vana tuttava  töökaaslase sõbrannaga, ma ei tea, kuidas teda nimetada isegi. Saime hästi läbi, kaks sellist “kibestunud ja sarkastilist mutti”, täiega klikkisime, aga siis tuli elu vahele ja sajal erineval põhjusel jäime kaugeks. Ma olin ta peale küll ikka mõelnud, aga leppinud sellega, et inimesed tulevad ja lähevad, et ju siis tema pidi olema üks neist, kes läks.  Teisipäeval käisin Helsingis messil ja väga polnud aega oma telefoni näppida, aga mingi hetk nägin, et ta oli mulle meili saatnud. Ma pidin kaks korda vaatama, kas ma ikka näen õigesti. Ega sealt midagi head küll tulla ei saa, mõtlesin ma ja tegin meili lahti. Hästi ilus kiri oli. Jagama ma seda muidugi ei hakka, aga ühe väikse lause (et ikka eputada ja näidata, et mitte vaid ma ise ei arva endast hästi:D) jagan ikka. Seal oli kirjas “lihtsalt sa oled üks ägedamaid ja vastuolulisemaid ja julgemaid inimesi, keda ma kunagi olen kohanud ja kuradi kahju on, et niimoodi kaugenesime”. Mul oli nii hea meel, et ta mulle kirjutas. Mina ei oleks talle kunagi kirjutanud. Mitte selle pärast, et mu uhkus ei lubaks, vaid hoopis teistel põhjustel. Ja mul oli nii nii nii hea meel, et tema kirjutas. Ma küll korraks arvasin, et äkki ta hakkab surema, aga selle ta kirja lõpus õnneks välistas. Et ei ole mingi “enne surma pattude lunastamise” hetk. Saime temaga kokku. Kuigi ma salaja mõtlesin, et püha issand, pärast ta tegeleb mingi võrkturundusega ja tahab mind oma võrku sellise müügijutuga püüda. Ei tahtnud. Saime lihtsalt kokku ja nii äge oli. Nii minu inimene. Samasugune nagu aastaid tagasi. Krõbe ja kihvt. Loodetavasti sai meie sõbrasuhe uue alguse.

Vahepeal, väheste päevadega, on nii palju juhtunud ja ma võiksingi oma kirjandit kirjutama jääda, aga aega ei ole. Pidime täna minema Sibulatee puhvetite päevale, ent ma olen juba harjunud sellega, et iga kord kui ma teen plaane, siis need plaanid ei lähe nii. Täna on nimelt ka Kaunite Kunstide Kooli avaüritus ja jah, ma oleksin võinud Idale seda mitte öelda, sest ta ju ise ei oska lugeda ja ei teaks, et see täna on, aga jällegi no mis ema ma oleks kui lapse eest niimoodi varjaks asju ja Peipsi äärde põrutaks koos temaga, sest mina tahan. Muidugi oleks tal ka seal lõbus, aga ta nii ootab juba oma laulu-ja näiteringi algust, niigi saame me seal sel aastal käia nagu kuuvarjutus. Miks? Sellepärast:

41547323_1904775149561020_6794643824254648320_n