Ma ei saa öelda, et ma muidu ka väga rahulikku elu elan – ikka on siin ja seal käimist, aga kohe kui tulevad suvekuud läheb asi õige hulluks kätte. Maikuu on üdljuhul veel selline soojenduskuu, kuid juunist augustini on reaalselt võimatu leida nädalavahetust, päevagi, kui midagi ei toimu. Kes tuleb külla, kes kustub külla, kus on kontsert, kus on etendus, kus on midagi… Olen Facebookis pannud järjest “huvitatud” erinevatele üritustele ja järjest muudkui võtan seda linnukest sealt maha. Mitte et ei oleks huvitatud, aga lihtsalt ei jõua igale poole. Näiteks see nädalavahetus. Liisa 5. sünnipäev Tallinnas ja Liise 5. sünnipäev Tartus, EBA, Voronja galerii avamine koos Mari Kalkuni kontserdiga Peipsi ääres ja Viis isamaalist laulu Tartus. Kuidas ja kuhu jõuda? Meil oli plaan, et Marek ja Ida sõidavad peale Liisa sünnipäeva Liise sünnipäevale, mina lähen EBAle ja sõidan järgi, pühapäeva päeval lähen mina Voronjasse ja õhtul läheme lauluväljakule ning sõidame öösel tagasi Tallinnasse. Hommikul tööle. Tegelikult täiesti teostatav. Aga siis vaatasime kalendrit ja avastasime, et see on SELLE SUVE ÜKS VÄHESEID nädalavahetusi kui me saaksime ühe päeva lihtsalt kodus olla.Saate aru TERVE SUVI on juba erinevaid üritusi täis. Ja mõte lihtsalt kodus olla tundus liiga ahvatlev. Jätsime Tartu oma plaanidest välja.

See nädalavahetus ei ole erand. Kõik nädalavahetused on sellised. Dilemma, dilemma, dilemma! Mäletate, Triin kirjutas, et ma olen see mutt, kes alati leiab aega kokkusaamiseks? Hahh, suvel ei leia. Me oleme püüdnud maeiteakuikaua kokku saada. Ei ole aega. Midagi tuleb vahele. Midagi on meelest läinud. Midagi on samale päevale sattunud. Õnneks ei ole vaid mina süüdi;)  Tundub, et ka teiste suvi on kaootiline.

Üks tuttav on mind pikalt kutsunud ratsutama. Päevasel ajal. Aga ma käin PÄRIStööl. Täna pidin olema kodukontoris, sest paar saadetist oli vaja vastu võtta. Ma olin niigi neid juba nädala jagu edasi lükanud. Kuna ratsutamine on praktiliselt meie maja taga, okei kümne kilomeetri kaugusel, sättisin kodukontori seal üles. Lapsed ratsutasid. Ma olen alati hobuseid kartnud, Ida pole selles suhtes üldse minu laps. “Kuule, kui ma hobust kinni hoian, kas me siis võime üle nende asjade hüpata?” küsis ta ja näitas mulle mingeid tõkkeid, mis olid kõrgemad kui mu auto. Ja ta ei kartnud tõesti üldse. Nii tore oli vaadata, kuidas lapsed hobuste ja ponidega suhtlesid, ühtäkki ei olnud hobused ka minu jaoks enam hirmuäratavad, vaid ma sain aru, miks inimesed ratsutamas käivad. See tundus nii rahustav ja vabastav. Imeilus koht ja toredad inimesed olid ka. Mul on tunne, et meie külastus sinna ei jää viimaseks.

“Kuna uuesti läheme?” küsis mu tuttav. Vaatasin kalendrisse. Ma ei tea, ma tõesti ei tea… Sest no suvi. Aga ma ei kurda. Mulle nii meeldib Eestimaa suvi. Ja see kaootiline plaanide tegemine.

Kuidas teie suvega hakkama saate? Kui palju te jõuate? Kas töö kõrvalt või kodukontorist?