Ma ei saa aru, kuidas aeg nii kiiresti läheb? Meile tulid eile sõbrad külla ja õudusega avastasime me, et viimati nägime me jaanipäeval. Saate aru, see on kuus kuud tagasi! Kuidas aeg nii kiiresti läheb?
Sõbrad naersid, et see on minu süü, sest iga kord kui me tahame kokku saada, olen ma kusagil ära. Ega see väga vale ei olegi. Viimasel ajal olen ma tõepoolest rohkem ära olnud kui kodus olnud ja oli ikka hea küll lõpuks ometi üks TERVE nädalavahetus kodus olla laiseldes. Eelmisel nädalavahetusel olid meil ka külalised, aga siis läksime me pühapäeva õhtul Idaga juba Rootsi, ei saanud väga välja puhatagi. Nüüd aga olin ma täielikul puhkamise ja lebo režiimil. MÕNUS! Pole midagi mõnusamat kui olla oma kodus ja superheas seltskonnas. Boonuseks veel see, et kuna ma oma silmadega olin natuke invaliid, kokkasid sõbrad ise minu asemel. Lapsed tegid isegi selle aasta esimesed piparkoogid. Ka praegu kui mina blogi-päriselu elan, kokkavad sõbrad-sugulased köögis. Tuppa on tunda imelist vegantoidu lõhna. La vita e belle!
Suur osa reede õhtust ja laupäevast läks uute lauamängude mängimisele. Soggy Doggy tundus alguses suhteliselt arusaamatu, aga kui pihta saime, ei saanud enam lõpetatud. Nagu reis ümber maailma, aga natuke moodsam variant. Supervahva jõulukingi idee. Hetkel XS mänguasjapoes ka soodushinnaga – 9,99! Toolide virnaladumise mäng ajas hasarti suuremad külalised. Mõte selles, et tuleb laduda toolidest torn, nii et põrandat võivad puudutada vaid ühe tooli jalad. Täiega kihvt mäng!
Ja vaadake neid imelisi Soome roose, mis mu venna õde Idale sünnipäevaks tõi! Kas ei ole mitte imeline värv? Ja õie kuju?
Hommikul vaatasin plaani, kuidas ja kuna me USAsse läheme tööasjus. See vist on minu hullumeelsete reisiplaanide next level. Me sõidame 17.12 läbi Amsterdami ja Reykjaviki Bostonisse, et olla ÜKS päev Chicagos ja sõita järgmisel päeval 11 (või 22) tundi tagasi Eestisse. Päris naljakas, kas pole?
Aa, muide mu silmad on juba peaaegu normaalsed. Paistetus hakkab alla minema ja aina enam hakkavad ESIMEST KORDA ELUS paistma mu silmalaud. Nii vähe on õnneks vaja!