Külmkapi peal klaaskuuli sees
on kinni maailmake, mida keegi ei raputa.
Külmkapi peal klaaskuuli sees
on natuke ruumi mulle ja siin tihti jalutan. (Jarek Kasar)
Klaaskuuli sees
napsie
Algusest peale
Postitus sisaldab koostöölinki
Tunnistan ausalt, ma olen väsinud ja tõesti on terve see nädal olnud selline käega löömise tunne, sest no miks peab kõik nii raskelt tulema. Ma ei taha olla see tammsaarelik eestlane, kes kiitleb sellega kui palju ta tööd teeb, sest siis tuleb armastus. Mul on armastus olemas, tööd tegelikult ka ei karda (lihtsalt ei viitsi liiga palju teha teist), aga tahaks, et mõni asi lihtsalt sujuks. Tahaks soiguda ja halada ja vinguda ja kaevata. Siis aga saab selgeks, et mis see annab. Parastajatele kahjurõõmu ja kaotajaks jääme ikka meie. Ei, sellega ei ole ma nõus. Ja nii alustasime me uuesti algusest.
Kelle jaoks koerakuut, kelle jaoks puukuur, aga mulle tundub, et vaikselt hakkab uuesti looma. Tõsi, minu jaoks on siit veel natukene nö hinge puudu, aga ma pean ka endale tunnistama, et me ei olnud jõudnud asjadega veel poole pealegi kui tuli uuesti alustada ja kõik eesootavad tööd jäid seepärast ootele. Töö kõrvalt ei jõua kõike kohe. Tahaks vahepeal puhata ja mängida ka.
Õhtul kui ma olin vedanud homsete külaliste jaoks hytta´sse viimased alles jäänud Napsie padjad ja tekid ning samal ajal kui Marek veel muru niitis, jäin raamatut lugema ja päikeseloojangut vaatama, siis tekkis samas selline soe tunne sisse. Nimetage seda hygge´ks või tänutundeks. Ma olin tänulik nendele, kes heade sõnadega toetasid, ma olin tänulik emmele, kes küüris ja kraamis ning sundis mind poodi minema, tänu temale saame me nädalavahetusel külalised vastu võtta, ja ma olin tänulik Napsiele. Peale õnnetust kirjutasin ma neile ja küsisin, et kas saaksin supersoodukat, sest absoluutselt mitte midagi ei ole alles. Minu rõõm oli piiritu kui sain päev hiljem vastuseks, et saan kõik uued asjad kingituseks. Öelge, mis tahate, aga kokkulöödud kahju oli ca 1100 eurot ja selline kingitus Napsie poolt nagu päriselt selline kingitus, mis natukene pisara silma tõi. Klišee? On. Aga täpselt nii see tollel hetkel oli.
Häid uudiseid ka. Te olete mult küsinud, kas mul sooduskoodi on pakkuda. Ei ole, AGA hetkel on KÕIK Napsie tooted -30% soodsamad. Eks neid pakkumisi on ikka aegajalt, aga seda, et kõik asjad on nii suures allahindluses ei juhtu iga päev. Kui mitte öelda, et seda juhtub harva. Musta reede ajal ilmselt, kuid sinnagi on veel pikalt aega, nii et ma soovitan hetkel küll pakkumisest kinni haarata. Minu ostusoovitus oleks kattemadrats. Mul oli nädalavahetuseks külalisi vastu võttes kerge hirm, et äkki ei jõua kõik asjad kohale reedeks, aga ma teadsin, et mul on olemas vähemalt kattemadrats ja nii saavad külalised mugavalt magada ka lahtikäival diivanil.
Lisaks on kattemadrats nö paar korda päeva päästnud kui külalisi on rohkem ööbima jäänud. Täitsa vabalt saab sellel öö-paar magada. Muul ajal on see meie enda voodis või siis saab selle mugavalt rulli keerata.
Ja “Loodus” voodipesu. See on lihtsalt nii ilus. Tekke-patju ma kiitma ei hakka. Te teate isegi, et olen nende fänn juba aastaid ning arvamus pole muutunud. Pole niisama promo või nii öelda kinnimakstud reklaam, neid kiidavad ka kõik, kes meil ööbinud on.
Napsie suvepidu
Ossaa, kui pikk paus siin blogis. Ja alles nädalavahetusel kuulsin teistelt, kes Napsie suvepeol olid, et motiveerin neid ka rohkem blogima, et olen ikka üks neist, kes jätkuvalt järjepidevalt blogib ja paneb neid ka kirjutama ning nüüd siis selline feil. Põhjus on on kaugel proosalisest, ma lihtsalt suutsin end pühapäeval ära külmetada ja kuigi väidetavalt peale koroona muid haigusi enam ei ole, siis mina olen nüüd esmaspäevast saati ühe vanakooli külmetusega poolpikali olnud. Poolpikali sellepärast, et pole olnud aega olnud päriselt haige olla – juuni on töö juures kõige kiirem aeg, lisaks Ida kool ja etendused ning mu enda koolitused ja kodutööde tähtajad. Ühesõnaga elagu 40-aastane, kes ei tea ikka veel, et kui istuda paar tundi tuulekoridoris, siis võib tulemuseks olla just selline “trammi alla jäänud” olek.
Aga keda see haigus ikka huvitab. Mind ennast ka mitte. Aga Napsie suvepidu? No natuke ikka ju huvitab. Mul on hea meel, et juba teist aastat on Ussipesa muutunud üheks päevaks tõeliseks Napsielandiks ja toonud siia kokku nii palju toredaid inimesi. Kui on keegi, kes oskab pidu korraldada, siis on see kindlasti Napsie.
Ilma liialdamata on mõeldud iga kui viimase detaili peale. Söökidest-jookidest kingitusteni. Kingikotid on alati läbimõeldud ja sellised, mis tõesti teevad rõõmu ega pole niisama mõttetu nodi, mis kasutust ei leia. Selle koha pealt suur kniks ja kummardus tiimile, kes viitsin neid detaile paika panna. Ilma oskavad nad muidugi ka imelise organiseerida!
Ja nii tore on igal aastal saada päriselt tuttavaks mõne sellise inimesega, keda siiani vaid läbi ekraani tead. Hoopis teine on kui saad inimestega näost näkku tuttavaks. Nii hea meel, et siia sel aastal nii palju ägedaid naisi kogunes, kellega juttu ja nalja jätkus kauemaks ning kellest viimased lahkusid varajastel hommikutundidel. Oli tõeliselt meeleolukas pidu. Minu poolt aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks siia “pärapõrgusse” kohale tulla!
Pühapäevase päeva veetsin ma Idaga Kaari Sillamaa koolis etenduse peaproovis. Seal ma end ära külmetasingi. Läksin kuumuse eest tuule kätte end jahutama ja nii ta läks. Õhtul hilja koju jõudes oli nagu tuleks väikesele Napsie afterpartyle. Jube mõnus pühapäeva õhtu oli. Napsie ruulib!
Viljakas mittemidagitegemine
Koostööpostitus
Kuidas veeta ülemaailmset maa-päeva? Ikka looduses. Kui Ida oli magama jäänud ja Dextergi rahunenud, istusin ma meie telgis küünlvalguses, kuulasin kaminas praksuvat tuld ning õuest tulevaid looduse hääli ning mõistsin korraga Fred Jüssit veelgi rohkem. “Sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.”
Me molutasime niisama. Puhkasime. Võib olla ma sellepärast olingi juba kell viis ärkvel, sest ma olin saanud piisavalt molutada? Olla iseenda ja oma mõtetega? Niisama ja mõnusasti.
Uus Napsie “Loodus” nimeline voodipesu sobis looduse rüppe imehästi. See on valmistatud EcoVero kiududest, millel on palju väiksem keskkonnamõju, jättes vee ja õhu puhtamaks. Kiud on valmistatud looduslikust ja taastuvast puidust ning tselluloosist, mis on saadud säästvalt majandatud metsade sertifitseeritud ja kontrollitud allikatest. Vähe sellest, et tootmiseks on vaja 50% vähem vett, vesi puhastatakse ka pärast kasutamist enne selle loodusesse tagasi viimist. Kuni 50% madalamate õhku paisatavate CO2 heitkogustega aitame võidelda kliimamuutustega. 100% keskkonnasõbralikud EcoVero kiud uues voodipesus vastavad seega kõrgetele keskkonnastandarditele kogu nende elutsükli jooksul, alates tooraine kaevandamisest ja tootmisest kuni lõpuni välja. EcoVero kangas laguneb looduses 3 kuuga, samas kui muudel kangastel kulub selleks sadu aastaid.
Voodipesul on on maalähedastele rohelistele ja hallidele toonidele trükitud lehe- ja taimemotiivid. Seega seob see visuaalselt ka une ja heaolu loodusega ning loob sinu magamistoas rahustava ilme ja tunde. Kutsu loodus oma koju ja voodisse, andes samas ka loodusele tagasi!
Maakas
Reklaampostitus
Paar aastat tagasi sain ma Saksamaal messil tuttavaks ühe suunamudijaga – Trendnomad´iga. Me rääkisime mitu tundi keeltest, tema poola keele eripäradest, mina eesti keele eripäradest, me rääkisime kultuurist, trendidest ja loomulikult sisustusest, mis meid üldse kokku viiski samale messile. Sel aastal kohtusime me uuesti Stockholmi messil (lausa veider mõelda, et veel veebruaris oli maailm tavaline, tundub nagu nii ammu aega tagasi kui reisida sai ja kõi messid veel toimusid). Istusime temaga pingil, jõime kohvi ja leppisime kokku, et järgmine kord joome me kohvi koos New Yorgis. Tema unistus oli sinna elama minna, mina unistus oli sinna töö pärast. Me mõlemad tunnistasime, et meile meeldib suurlinna melu. Kui mul paar aastat tagasi oli võimalus käia Chicagos, siis ma lihtsalt ahmisin kõike seda endasse. Kõik oligi nagu filmis. Suurem kui elu. Ma tahtsin sinna tagasi enne kui olin saanud lennukile istuda, et koju sõita. Ühel päeval me joome Trendnomadeniga New Yorkis kohvi. Tema elab seal, mina naudin tööreisi ajal üht vaba päeva.
Samas pean ma ka tunnistama, et tegelikult elab minu sees täitsa maakas. Selline maakas, kes ei naudi mitte midagi rohkem kui päikesetõusu ja – loojangut heinamaal või kohaliku järve ääres, lihtsalt taevast ja pilvi ning vaikust nautides. Loodus teeb terveks. Isegi kui haige ei ole.
Ma olen maakas.
Ma ei pea silmas, et selline maakas, kes ärkaks kell neli, et lehma lüpsta ja rassiks varahommikust hilisõhtuni õues, sest nõnda see rikkus majja toodi. Ma olen nagu eluterve pohhuist, ma ei punnita nii, et ninast veri väljas. Ma ei usu, et “Tee tööd, siis tuleb ka armastus.” Ma usun et, eelkōige peab oma elu armastama ja nautima, muidu pole üldse pointi. Ma olen maakas selles mõttes, et ma naudin maal elamise võlusid. Seda vaikust, seda võimalust olla omaette, ilma kellegi etteheitvate pilkudeta, lihtsalt olla, looduse rüpes.
Norras hytta´s elades sain ma aru, et on olemas selline asi nagu lihtne luksus. Ärkad hommikul üles, keerad end sooja pleedi sisse, võtad kaasa kohvikruusi ja istud paadisillale vaikust nautima. Õhtul kordasid sama tegevust, aga kohvikruusi asendasid šampanja klaasidega ja serveerisid õhtusöögiks krevette ja krabisid. Lihtne luksus! Ja mis luksus need mereannid Norras olid. Odavam kui võileiba süüa. Ma mäletan ka seda kui ma stipendiumi sain kunagi ammu ja paar nädalat Trondheimis elasin. Ma olin tol ajal õudne shoppahoolik. Hoidsin söömise arvelt kokku, et saaks rohkem ostelda. Ja mida ma sõin? Krevette. Istusin oma odavas hotellitoas või jalutasin vee äärde, et nautida päikseloojangu peegeldust ning sõin krevette. Lihtne luksus. Mulle meeldib see konseptsioon.
Muidugi ei ole meil enam oma privaatset paadisilda ja vaadet mägedele ja järvele, kuid see ei vähenda võimalust nautida lihtsat luksust ka siin. Mitte keegi ei keela mul õhtul peale tööpäeva võtta kaasa oma tekki ja patja ja kohvikruusi ja raamatut ning nautida loodust. Nii nagu me tegime seda Norras. Ma olen sellest puudust tundnud, kuid koroonas on ka midagi head – ma olen taasavastanud oma elupaiga ilu. Tasub vaid silmad lahti teha.
Ma muidugi ei tea, mida võisid mõelda teised, kes samamoodi järve ääres sooja suveilma 5.oktoobril nautisid, kui ma oma tekid-padjad paadisillale lahti laotasin, aga mida nad hullu ikka said mõelda. Ja on sel tähtsust? Hea, et ma veel madratsit kaasa ei tassinud. Mul on hea madrats ka olemas. Head madratsid. Mitmuses.
Kood EVELIIS annab allahindlust 100€ mis tahes Napsie madratsilt. Soodustus kehtib kuni 12.10.
Käisin-nägin-tegin-ja-samas-ei-teinud-mitte-midagi-panen-kõik-ühte postitusse”- postitus
Tundub, et need “käisin nägin tegin ja samas ei teinud mitte midagi panen kõik ühte postitusse”- postitused hakkavad tavapäraseks saama. Sest jälle. Justkui ei teinud mitte midagi sellist, millest rääkida, aga samas mis blogija sa oled kui üldse ei kirjuta, mida tegid. Onju?
Alustame juba neljapäevast ja Napsie suvepäevadest, mis mulle sobivalt toimusid koduses Ussipesas. Ma ise küll mõtlesin, et Ussipesa ei ole piisavalt atraktiivne koht ja pealegi nii kaugel, et kes see ikka tahab kesklinna lounge´ide asemel metsa maale tulla, aga näed… Mul olid kodukontori päevad ja sel ajal kui mina toas tööd tegin oli meie tagasihoidlik õu ikka totaalse make-overi saanud. Polnudki enam nii lihtne ja kodune Ussipesa, vaid täitsa glamuurne peopaik, nii et pidin jälle tõdema, et inimesed jagunevad kahte. On need inimesed, kes oskavad pidu organiseerida ja korraldada ning on need inimesed, kes oskavad peol käia. Mina kuulun viimasesse gruppi. Napsie´tarid kuuluvad esimesse gruppi.
Napsie tooteid ma eraldi kiitma ei hakka. Olen seda piisavalt teinud ja loodan, et usutavalt. Paar lugejat küll kurtsid, et on Napsies pettunud pika tarneaja tõttu, ma tõesti ei oska kaasa rääkida sel teemal, sest kõik tekid-padjad-madratsid on mulle koju mugavalt kätte tulnud ka ilma tellimata, aga ma ikka soovitan uue võimaluse anda, sest jätkuvalt annan ma endapoolse garantii (kui seda usute) et on hea kraam. Kui ikka kõhklete, siis Napsie.ee instakontol on loosimine ka hetkel – proovige õnne. Aa oot ikka hakkasin kiitma. Sry! Aga ma ei saa sinna midagi parata. Olen väga Napsie poolt kodustatud ja väga tänulik selle üle.
Mida ma aga eraldi tahan kiita (lisaks lahedale seltskonnale ja jälle paarile uuele tutvusele) on BCD mobiilne kokteilibaar, mis meile siia õuele oli kutsutud. See teenindus, suhtlus, koolitus, need kokteilid – kõik oli nii ülivõrdes, et ma jäin mõtlema, et selle baari peaks igale oma peole kutsuma. Reaalselt ise lihtsalt naudid oma pidu ja keegi teeb kõik ette-taha ära. Ning nii professionaalselt ning toredalt. Ma võin 100% kindlusega öelda, et mu juubelil järgmisel aastal on sama baar kohal. Ja ei, ei ole nii, et vaid alkohoolsed kokteilid on valikus. Vastupidi, väga palju huvitavaid ja maitsvaid alkoholivabasid kokteile sai ka selgeks õpitud. Nii et kui teil on ka mõni üritus tulemas, siis soovitan BCD poole vaadata.
Reedeks olid mul nagu ma juba olen maininud, suured plaanid. Okei, tegelikult lihtsalt pidin sõitma Peipsi äärde, et kaeda üle uus ja põnev Samovarimaja ning nautida Voronja galerii hooaja viimaseid kontserte. Kujutasin juba ette, kuidas ma rahus ja vaikuses omaette küünlavalgel ühes saunapaadislihtsalt omi mõtteid mõtlen ja olen, aga nagu te ka teate, siis vana hea klassika on, et kui Eveliis teeb plaane, siis elul on teised plaanid. Nii sattusin ma hoopis Pranglisse. Tegin oma klassikat – arvutasin aega valesti ja jõudsin paadile viimasel minutil, okei, viis minutit enne väljumist olin kohal, aga ikka selline suht nippa-nappa nagu mul vanasti oli kombeks Stockholm-Tallinn laevadele jõuda. Ma olen sellistest viimase hetke jõudmistest vist puudust tundnud.
Mõnikord ma ikka vingun Mareki kallal, et ta nii palju saares on, aga iga kord kui ma ise sinna jõuan, saan ma tegelikult sellest aru. Seal on teine aeg, teine suhtumine, teine elu. Hoopis lihtsam ja mõnusam ja vahetum. Ida, Marek, Dexter ja sõbrad lastega tulid mulle vastu ning korraks tekkiski mul tunne nagu mu pere elaks seal alaliselt ning mina käin aegajalt külas “linnaprouana” (olles ise tegelikult täielik maanaine oma Ussipesas).
Marek ilkus mu kallal, et peokleidiga kohale tulin, aga vaadake kui hästi ma koeraga kokku sobin. No unustasin teised riided kaasa võtta ja nii ma laupäeva hommikul jalutasin enne kukke (krt, ei! kukk oli ikka tunduvalt varem juba üleval) ja koitu Dexteriga mööda pooltühja saart, nautisin varast hommikuvaikust pidukleidis. Mõnikord tuleb overdressed ka olla. Võin ju öelda, et nii hea meel oli perega kokku saada, et nende puhul olin teksade ja tenniste asemel pidulikuma väljanägemisega. Kleit muidugi sai Dexteri poolt lõhnastatud räimelõhnaga ning kaunistatud märja liiva ja muu sodiga, nii et kodu poole tagasi sõites tundsin ma, et lõhnan koera, räimede ja jumal teab veel mille järgi. Nii palju siis linnaprouast.
Teate, mis ma tegin pühapäeval? Jah, arvasite õigesti. Mitte midagi. Või siis vaatasin päev otsa telekast filme. Uni läks kell seitse ära. Jälle vana hea klassika eksju. Oled üksi kodus ja ei maga. Aga ega ma ei kurda ka, et päev horisontaalis sai mööda saadetud. Seda oli ilmselgelt mulle vaja. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.”
Ma olen Fred Jüssi filmi vaadanud nüüd kolm korda. Kes näinud ei ole, soovitan väga. Nii ilus, lihtne, aga samas sügav. Mõtlemapanev.
27 = 24
Kas te olete mõnikord tundnud, et päev on liiga lühike? Et ööpäevas peaks olema rohkem tunde? Ja te olete pidevalt väsinud? Teate, miks? Scandinavian Trend Institute palus inimestel kirja panna, mida nad 24 tunni jooksul teevad ja said vastuseks, et inimesed mahutasid ööpäeva sisse 27 tunni jagu töid ja toimetamisi. Kolm tundi rohkem tegevusi kui on terves ööpäevas! Aga kui nendelt samadelt inimestelt küsiti, mida nad teeksid, kui saaksid ööpäevale juurde 3-4 tundi, kas te arvate, et nad vastasid, et nad teeksid rohkem tööd, käiksid rohkem koosolekutel? Ei, mitte keegi ei vastanud seda. Mida nad siis vastasid? Suur osa vastas, et nad ei teeks mitte midagi. Või magaks.
Seepärast ongi üks kaheksast megatrendist, mis iseloomustab tänapäeva moodsat tarbijat, une renessanss. Magamisest ja heast unest on saanud uue aja staatuse sümbol. Kui püüda seda natuke lahti seletada, siis saab teha vahet vanal ja uuel luksusel. Vana luksus tähendas seda, et see oli kättesaadav vaid vähestele, vaatasid inimest, kes kandis kallist käekella ja tahtsid tema moodi olla. Uus luksus on kättesaadav palju rohkematele, kuid seda ei pruugita mõista, sest püüame 24 tunni sisse mahutada 27 tundi ja ei suuda keskenduda. Kes meist ei oleks kunagi öelnud, et mul/tal on kuldkala keskendumise võime. Kuldkala keskendumisvõime on üheksa sekundit. Moodsa inimese keskendumisvõime kaheksa. Kallis käekell ei kao ka kuhugi, aga see ei ole enam see luksus, mille poole inimesed püüelda tahavad. Uus luksus on vaikus, rahu, magamine, vaimsele tervisele keskendumine.
Väsimus on see, mis tapab. Ma mõtlen seda sõnasõnalt. Kolm ööpäeva magamata ja inimene on valmis kõigeks, ütle vaid, mida vaja teha on. Kümme ööpäeva ja keha lülitub välja. Hetkel mõistan ma seda rohkem kui muidu ehk mõistaks. Ma olen nohu tõttu olnud magamata kuus ööd, päeval käinud tööl ja jõudnud ka ühele päevasele välisreisile. Mu keha on kurnatud. Ainus, millele ma hetkel, lennujaamas lendu oodates mõtlen, on mu oma magamistuba, mu oma voodi, mu oma madrats. Mu kurikuulus Napsie madrats. Teate, miks ma selle eriti välja toon? Ma magasin aastaid kehval madratsil (siis seda muidugi aru saamata) ja kui ma ei oleks neid napsie´sid, mis meie majja kolisid, kingiks saanud, siis täna, peale megatrendide ettekannet, ma läheksin ja ostaksin endale selle paganama madratsi kohe, sest täna saan ma aru kui oluline hea uni on. Ma ei ole ainus. Olete te tähele pannud, kuidas kodukujundamise trendid on muutunud. Elu on köögist kolinud magamistuppa ja vannituppa, selles mõttes, et me panustame rohkem just nende ruumide, kus me saame puhata, vaikselt olla, omaette, sisustamisele. Kui te ütlete mulle, et ei saa madratsit osta, sest see on kallis, siis ma küsin teilt vastu – kui palju aega veedate te oma autos? Aga oma voodis? Palju te kulutate oma autole? Ja palju oma madratsile? Kummast teie (vaimsele) tervisele rohkem kasu on? Ilmselt on vastus, et madratsist.
Tänapäeva megatrendide valguses teevad ilma ja on edukad need brändid, kes suudavad meile pakkuda head und ja luua meile magamistoalaadsed universumid. Maailmas on aina populaarsemaks muutumas nö unebaarid.
Minule ei ole veel unebaari vaja läinud, mulle on hea une universumi loonud mu oma Napsie. Imet muidugi ei tee, et kui on nohu ja hingata ei saa, siis ikka ei saa magada ka, aga muidu tavaolukorras ma mõnikord ei kuule isegi seda, et Marek norskab. Selgus, et norskan hoopis ise.
Postitus on sündinud insipreerituna Louise Byg Kongsholmi “Kaheksa megatrendi, millest sa ei taha ilma jääda” ettekandest, mida ma täna kuulasin+ koostööst Napsiega. Kui sulle tundub, et sa tahaksid ka nüüd olla trendikas ja une renessanssist osa saada, siis veebruarikuus annab kood EV102 sulle madratsi ostust allahindlust 102 eurot. Ma soovitan seekord oma eelarvamus reklaami suhtes alla suruda, minna nende kodulehele, soetada endale uus madrats (allesjäänud raha eest mitte osta juurde asju, vaid elamusi) ning lasta vaimul puhata. Muidugi on teil madratsi asemel palgata endale ka hea une treener, mis samuti on tõusev trend, aga ma soovitaks esialgu panustada magamistuppa. Tundub efektiivsem.
Kas blogijate arvustused on kallutatud?
Poolootamatult veetsime me Idaga laupäeva Laulasmaa spaas. Ida heitis ette, et “te ei vii last kunagi ujuma” ja “kas laps võiks ka vahepeal spaasse saada” (kes seda last õpetab/kasvatab?) ning hommikul kui ma ärkasin oli ta Marekilt juba raha välja nuianud, nii et mõtlesin, et mis seal siis ikka. Lähme spaasse. Laulasmaale. Selle spaaga on mul totaalne armastan-vihkan suhe. Umbes viimased viis aastat oleme me seal aastas paar korda käinud, iga kord sajatan ma, et enam ei lähe, aga tean juba eos ette et lähen küll.
See kõik pani mind mõtlema selle aja peale kui ma hotellide arvustusi kirjutasin. Ma ei ole kunagi valetanud, kuid pidanud jätnud kirjutamata asjad, mis mind tegelikult häirisid, sest külastuse eest oli mulle makstud ja ei ole just viisakas kasutada kõiki hüvesid ja siis kirjutada, et krt, see ja too oli kehv. Keskendud headele külgedele, õnneks on eranditult igal hotellil ka oma head küljed olemas, nii et sisuturundusartikli kirjutamine ei ole kunagi teab mis jalgratta leiutamine. Ses mõttes ajavad mind alati naerma need blogijad, kes kutsuvad ettevõtteid üles tegema endaga (tasulist) koostööd ja hõikavad siis välja, et aga olge ka valmis kriitikaks, sest mina olen oma arvamuses aus. Kammoon, võtad ettevõttelt 200-500 eurot ja siis kirjutad, et tegelikult ei ole toode/teenus oma raha väärt või tood välja miinused? Päriselt? Seega võiks lühidalt mu mõtte kokku võtta, et nö suunamudijate arvamus on tihti kallutatud. Samas ei ole ka see puhas tõde. Targemad on minu arvates need ettevõtted, kelle PR osakond teeb kohalike suunamudijatega koos üritusi, kutsub mingile event´ile, sellega ei kaasne mingit kohustust, keegi ei kiida ega laida, aga bränd on pildis.
Aga tagasi Laulasmaale. Laulasmaa suurim eelis minu jaoks on muidugi see, et see asub meie kodust ca 20 km kaugusel. Praktiliselt koduhoovis. Ehk siis kui mul on valikus Laulasmaa või Viimsi, siis ma valin Laulasmaa, sest ma ei viitsi sõita. Kui ma sõidu juba ette võtan, siis siiani on mu lemmikud asunud Saaremaal, aga mul on tunne, et see võib muutuda. Üks mu blogituttav kiitis Rakveret (jah, ma olen ilmselt viimane eestlane, kes seal käinud ei ole) ja tegi seda nii veenvalt, et mul tekkis tahtmine kohe sinna endale üks puhkus broneerida. Hinnad põhimõttelised samad, mis Laulasmaal, vaid see paganama sõit…
Laulasmaa teine tugev pluss mu jaoks on imeline loodus. Eile oli võrratu päikeseline talveilm (mis täna hommikuks asendus muidugi juba vastiku vihmase ja halli sügisilmaga). Me jõudsime Laulasmaale liiga vara – st alguses oli meil plaan vaid spaakülastus teha, aga sujuvalt mõtlesime me ümber. Sisse registreerimiseni oli kaks tundi aega ja nii veetsime me vahva hommikupooliku rannas ja männimetsas jalutades. Mulle endale meeldib Laulasmaa rand eriliselt hilisuvel, me oleme Marekiga augustikuus käinud pulma-aastapäeva romantikat tegemas (lihtsalt vahtsime merd ja jõime vahuveini, mis te siis arvasite!) ja see oli imeilus. Siiani üks mu lemmikuid spaakülastusi, aga ilmselt on suuresti põhjus ka seltskonnas, ilusas ilmas ja tähistataval päeval. Mul on isegi “Laine” spaas välivoodis magades olnud megakihvt spaakülastuse kogemus, kuigi “Laine” ise ei ole vapsee minu teetassike. Mulle meeldib Laulasmaa loodus ja see on kindlasti üks põhjuseid, miks me ikka sinna spaasse tagasi läheme. Kuigi…
- Ma leian, et ööbimine on totaalselt ülehinnatud. 79 eurot rannaresidentsi standardtoa, mis on juba suhteliselt kulunud (ja ma olen selle eest ka 99 eurot maksnud) ja kus telekas on ikka sama suur (väike?) kui mu telefoniekraan, on ülehinnatud. Ausalt, eile vaatasime õhtul voodist multikat ja põhimõtteliselt oleks ma võinud lauale ka oma telefoni panna. Vaata nagu läbi lukuaugu. Mega ebamugav. Jah, ilmselt pole teleka vaatamine spaas olles kõige olulisem, aga õhtul ikka tahaks (eriti lapsega olles) voodist vedeledes telekat vaadata. Erinevalt 2015 aastast kui ma kirjutasin “Kui me toaukse lahti tegime, oli meil kohe jalus kokkukäiv vedruvoodi ja selle peal padjad ja tekid – mulle tundus, et meid on magama pandud toa asemel koristuskappi. Tuba ise oli KOHUTAVALT külm, ruloo katkine ja loperdas katuseakna kohal, nii et see häiris mind nii metsikult, et ma sundisin Marekit, et ta selle mingi imenipiga kinni paneks, sest ma ei suutnud seda vaadata, telekas (mis oli sama suur kui iPhone 6) oli seina küljes kinni ausõna peal ning samuti viltu, aga me ei julgenud seda puudutadagi, sest see tundus sealt kohe alla kukkuvat, põrandaparkett hallitas” oli tuba muidugi puhas ja soe, aga iPhone 6 oli ikka viltuselt seina peal.
- Kui kusagil on ebamugavad padjad ja madrats, siis see on vaieldamatult Laulasmaal. Ja ma olen selles hotellis vist pea igas toas ööbinud. Ma ärkasin öösel mitu korda seljavalu tõttu ja ei jõudnud ära oodata, et saaksin kodus oma Pranamat massaažimatile pikali visata. See viimane on minu jaoks muutunud täiesti asendamatuks. Nagu ma natuke kehvemini magan, viskan ma end sinna mõneks ajaks siruli ning tunduvalt parem hakkab. Neid matte saadeti kunagi vist kõikidele blogijatele ja kiidulaulu tuli siit ja sealt nurgast. Mina ütlen, et põhjendatult. Laulasmaalt loodan ma iga kord, et ehk on nad nüüd madratsid lõpuks ära vahetanud. Ikka ei ole. Ma võiks neile Napsiekontakti anda;) Või pangu siis Pranamt matid tubade standardvarustusse.
Spaa osaga on mu meelest nii ja naa. Ühelt poolt pole seal justkui midagi, aga samas selleks, et igav ei hakkaks, tuleb seal rohkem ujuda ja tegevust leida, seega justkui nagu pluss? Mullivannide mullid on nii nõrgad, et ma ei näe üldse seal põhjust istuda. Hommikul valutava selhaga spaasse minnes lootsin ma, et veealune massaaž avitab, aga ei midagi. Mulle tuli kohe meelde Viiking spaa, kus mullid mõnusalt läbi kloppisid. Lapsega on seal mõnus olla, laps on kogu aeg silma all ja pole ka sügav, et peaks kartma, kuid kindlasti ei valiks ma Laulasmaad spaa pärast kui oleksin romantilisel puhkusel kahekesi. Ma hetkel julgen öelda, et Viiking oleks spaa poolest üks mu valikuid (juhul kui parem tuba valida). Spaa plussiks on kindlasti välibassein ja õues asuv Soome saun. Välibasseinis käisime me Idaga lausa kaks korda. Vot see on mõnus!
Toit – Wicca on alati üks mu lemmikuid olnud, sest mulle lihtsalt nii meeldib Angelica Udekülli käekiri – on kindlasti üks Laulasmaa tugevusi, samuti ka teenindus. Mulle alati nii meeldib kui positiivsed ja sõbralikud on sealsed töötajad. Seekord jäi mul Wiccas käimata, sest Ida oli spaast nii väsinud (muidugi ta ise seda ei tunnistanud), et ta keeldus voodist välja tulemast. Vaatas vaevuvaevu ära multika ja magas põhimõtteliselt juba kell üheksa. See viimane muidugi tähendas, et ta oli hommikul enne kukke ja koitu üleval, aga no mis veel uut on. Ilmselt mõjutas ta varajast ärkamist ka see, et ta tahtis kindel olla, et me ikka läheme hommikul enne sööki ujuma. Läksime. Mõnus värske tunne on nüüd.
Novot. Ja nii selle Laulasmaaga on. Iga jumala kord. Ei jää nagu rahule, aga samas jään. Virisen, et on kallis. Samas lähen alati uuesti tagasi. Aga teate, mis mulle veel meeldib. Et käid ja külastad ning võid ausalt oma arvamuse koos plusside ja miinustega kirja panna, sest mingeid ettekirjutusi ega ootusi ei ole kellelegi. Eks see on põhjus, miks minust “professionaalset suunamudijat” kunagi ei saa. Mulle meeldib välja öelda kõik, mis mulle meeldib/ei meeldi no strings attached. Ma tahan oma blogi hoida päriselt ausana. Ka koostööde mõttes. Selles mõttes on mulle vastumeelsed need blogijad, kes võtavad vastu iga koostöö, sest selle eest makstakse. Ma alles hiljuti kuulasin Kirsitšilli podcasti samal teemal. Ma olen alati suhtunud noortesse vlogijatesse kerge eelarvamusega, aga issand kui asjalikult need suunamudijad (ja nad ju on seda noorte seas!) oskasid oma arvamust avaldada. Thumbs up!
Lugu sellest, kuidas virtuaalmaailm “napsie´tades” ellu ärkas
Eks ma olen ikka siit sealt kuulnud, et püha issand jumal, kuidas see Napsie reklaam närvidele käib, aga mina samal ajal tahaksin öelda, et see on üks nendest koostöödest, mille üle mina kui blogija/tarbija/keskpärane inimene tänulik olen, sest teate ju küll – uni on minu jaoks püha. Aga une kvaliteeti ei sega vaid liiga vara ärkav abikaasa ning nihelev laps meie keskel, vaid kehv madrats ning tekid-padjad. Meie magamistoa madrats OLI kehv, Ida toa madrats veel kehvem (me kasutame seda ikka lisamadratsina kui rahvast on majas palju ja ma nüüd mõistan täiesti, miks mul Ida toas magades selg valutas, sest iga kord kui ma pean seal magama, sest ikka ju tahad külalistele parimat pakkuda, mõtlen ma, how did we survive). Ma olen päriselt koostööle Napsiega tänulik ning soovitan seda iga oma keharakuga. Samas ma enam ei pea isegi midagi ütlema, sest pea iga külaline, kes meie juures ööbib ütleb, et vau, kui hästi ma magasin ja läheb hiljem ka “napsie´tama”.
Teine asi, mis mulle Napsie puhul meeldib, on see, kuidas nad suudavad virtuaalmaailma ellu äratada. Muidugi ma blogijana tean teisi blogijaid, kuid nad toovad need teised blogijad mulle nö koju kätte, nii et ma saan virtuaalmaailma tegelasena tuttavaks oma “ametikaaslastega” ja saan aru, et tegelikult oleme me kõik lahedad, igaüks omamoodi, aga Napsie toob meid kuidagi kokku. Okei, ma olen viimased nädal aega olnud ka tavalisest rohkem emotsionaalne, kuid jumala eest, ma vannun teile, et pooled vestlused ajasid mind nutma, sest inimesed tundusid nii päris ja just täpselt need, kes nad on. Rääkimata sellest kui palju nad mind üles turgutasid. Mulle isiklikult oli see õhtu nii vajalik, et ma olen siiralt tänulik Napsiele, kes selle peo korraldas, kui ka nendele inimestele, kes sellel peol olid. See oli üks pagana täiuslik õhtu!
Eilne õhtu pani mind mõtlema selle “suunamudija karjääri” peale. Ma ei saa eitada, et olen suunamudijaid, kes seda tõepoolest teevad tööna, alahinnanud ning alavääristanud, sest mida nad ikka ju päriselt oskavad ning jah, ma olen erinevatel üritustel poppide suunamudijatega kokku puutudes mõelnud, et ei ole pinnapealsemaid inimesi ja mida nad teevad siis kui suureks saavad, sest kedagi ei huvita enam nende soovitused, aga eile jõudis mulle justkui kohale, et oluline ongi see, mis on siin ja praegu. Elu. Dolce far niente. Ma võin olla pikaajalise kogemusega ekspordijuht, kuid kas see teeb mind paremaks kui suunamudija, kes iga oma postitusega teenib vähemalt pool minu palgast? Miks ma üldse arvan, et see loeb, kes on kes ja kus. Igaüks teeb seda, mida oskab kõige paremini, selleks, et arved oleks makstud ja elu joones. Mina muide, võtan täna klaasikese šampanjat selle nimel, et tegin just viimase laenumakse laenule, mida ma olen viis aastat kahetsenud. Üks neist minu läbimõtlemata otsustest. Nagu viimane nunnu kuvandi lõksu langemine.
Issand, palun vabandust, et ma suutsin teemast kõrvale kalduda. Põhjus ilmselt on selles, et ma ei tundnud üldse, et tahaks pidutseda ja olin end kodus paiste nutnud, kuid leidsin ikkagi, tänu kaasblogijatele, jõudu end kohale vedada ja jummel, kus ma oleks kahetsenud, kui ei oleks läinud (oota, aga kas ma siis teaks, et ma kahetsen?). See oli üks parimaid jõulupidusid, kus ma käinud olen. Pagan, pidin ma Mareki “sõna kuulama” ja autoga minema? Kuigi ei saa kurta, et oleks olnud paha tunne hommikul värske peaga ärgata:) Kui teised võtsid peolt koju ühe kingi, siis mina olin see nahaal, kes tuli koju nelja uue Napsie tekiga. No lihtsalt läks jutt sellele, et krt, endal on head tekid ja külalistele tuleb teinekord “lirakad” peale anda, et nüüd just on vend ja vennanaine külas, kellest üks sai tolle võrratu “liraka” endale. Üks asi viis teiseni ja nii ma nelja tekiga koju läksingi. Damn rahul! Vend oli ka rahul, sest selgus, et ma olin neile magamistuppa vaid ühe “liraka” jätnud ning ta oli just mõelnud, et kuidas nad hakkama saavad. Said hakkama. Sest uued tekid saabusid just enne ta magamaminekut.
Ma olen ka, nagu te sada korda olete siit blogist lugenud, et mul on pidevalt mingi kõhklus, et kas ma tahan endast blogida ning kus läheb see piir, aga eile sain ma kinnitust, et vahet ei ole kui vana sa oled või kes sa oled, oluline on see, et sa teed oma asja hästi ning usud sellesse. Sest teate, ma olen viimasel ajal kokku puutunud nii siiralt positiivsete inimestega, et see on nakkav vist. Ma püüdlen sinnapoole. Kuigi see on palju raskem teekond kui tundub, ma ei ole just Mrs Sunshine´na sündinud. Eesmärk samas on ju hea?
PS: Merje, me siis nüüd varsti koputame su uksele. Tuleme vaatama, kas su suvila on sama nunnu kui pildil tundub. Ma usun, et on veel nunnum. Kas ootame ära kuni oled magamamistoa paika saanud? Või tuleme aitame sul seda valmis saada? Uue madratsiga ja puha? Kood “NAPSIE” annab hetkel ka 30% allahindlust. Just saying.
Miks me jälle eraldi tubades magame?
Jah, juttu tuleb ikka nendest Napsie madratsitest, nendest samadest, millest te igalt poolt loete ja mille suhtes teil on juba kahtlus tekkinud, et kas need ikka on nii head või on see lihtsalt üleshaibitud õhk, sest koostöö. Ja teada ju on, et blogijad ütlevad koostöö nimel ükskõik mida. Alustame sellest viimasest lausest. Tegelikult on see nii vale arusaam. Selles mõttes, et ma muidugi ei saa kõikide blogijate nimel sõna võtta, aga ma ise olen kiitnud tõesti vaid tooteid, mida ma ka oma raha eest ostaksin. Teemast kõrvale kaldudes, siis ma varsti teen ka postituse tootest, mida igal pool kiidetakse, aga milles mina peale kahte kasutuskorda siiski pettusin. Ja mul on sellest nii kahju, sest mulle täiega meeldib see bränd ja ka brändi looja on üks suur eeskuju.
Aga tagasi Napsie juurde. Ma ei saaks õnnelikum olla kui selle koostöö üle. Okei, liialdus, vabandust, mind rõõmustaks veel ka koostöö Eesti Energiaga, Smeg külmkappide ja arvutite müüjatega, aga no saate aru küll. Ma olen väga rahul, et selle koostöö vastu võtsin. Esiteks vahetasime me välja oma magamistoa madratsi. Jummmel kui hea uni oli korraga! 
Hiljaaegu sai ka Ida toa voodi endale uue madratsi ja me Idaga veedame pooled õhtud nüüd Ida toas tüdrukute asju ajades. Eile läksime Idaga multikat vaatama ja jäime unelema sinna. Ida palus, et kui ta magama jääb, et kas ta ikka võiks meiega koos meie toas magada. Ma olen ammu selle võitluse alla andnud, et ta peab oma toas magama ja nii magab ta vähemalt pooled ööd meiega koos. Õhtul kui Marek tuli siis lõpuks meid ümber kolima, ütlesin ma talle, et võta Ida, ma magan siin edasi. See tuba ja see voodi ja SEE UNI selles toas on lihtsalt nii hea! (miinus Mareki hingamine/norskamine, mis mul mõnikord uinuda ei lase ja miks ma üldse tihti varem teises toas magada valisin). Niisiis kuna nüüd on tänu Napsile ka Ida toa ebamugav voodi übermugav, saan ma intriigi huvides öelda, et Napsie ajas meid eraldi magamistubadesse magama.
Aga jätame intriigi ära. Ma ütlen teile lihtsalt oma kogemusest, et ma ei ole pikalt nii hästi välja puhanud kui peale madratsite väljavahetust. Ja mu selg ei valuta enam. See on suur asi. Ma peaksin võib olla ise Napsile maksma hakkama, et nii väike asi nii suure muutuse tõi? Nüüd on sihuke lugu, et ainult sel nädalavahetusel 21-24.02 on Napsiel LAOTÜHJENDUSMÜÜK, et teha ruumi uuele Napsie mudelile, mis on juba Eesti poole teel! Koodiga ESTONIANWITHABACKBACK saad kaks 90×200 madratsit erihinnaga 444EUR (tavahind 578EUR), kood kehtib ainult kahe madratsi ostukorvi lisamisel.
Miks kaks madratsit? Sul on kaks last? Sul on 180×200 voodi? Sul on vaja vanaemale/vanaisale/emale/isale/tädile/onule (jõulu)kingitust? Sul on lihtsalt kehv madrats? Meil näiteks on nüüd üks 90×200 madrats Ida voodis ja teine voodi all külalistele kasutamiseks.
Pärast tänate mind. Päriselt.