Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et käisime eile Meelise raamatu esitlusel ja seal oli üsna palju juttu meie seast lahkunutega suhtlemisest, aga minu tänaöine unenägu mind just sinna maailma viis. Sellest olen ma ka varem rääkinud, et ma olen ette tunnetanud, unes näinud kui keegi lähedane lahkub ja nad on hiljem mind ka unenägudes külastanud. Ei, minul EI OLE mingeid võimeid, see lihtsalt on nii, alati on olnud – viimati vanaemaga kui nägin unes, et ta sai haiglast välja ning läks Vasulasse, kus Andu juba ootas, oli talle söögi teinud, aga need kalad olid ahjus kõrbema läinud, sest ta oli pikalt oodanud. Seda und nägin ma ööl enne vanaema lahkumist. Sama oli ka tädiga. Me sõitsime rongiga, tema jäi maha ja ei jõudnud enam järele. Nii tädi kui vanaema on hiljem mul unenägudes külas käinud ja ma julgen öelda, et need ei ole vaid unenäod, vaid just külastused. Kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis Satu puhul ma ei näinud sellist und ja ka pole tema mind külastanud, kuigi olen aru saanud, et just tema peaks olema minu kaitseingel.

Ahh, teate, ma ei taha teile nüüd muljet jätta, et olen mingi hull esoteerik, usun hauatagusesse maailma ja nii edasi. See on teema, mis mulle tõepoolest huvi pakub, aga ma siiski arvan ka, et unenäod on seotud meie alateadvusega, sellega, mida oleme päeval läbi elanud, millele mõelnud ja võib olla ka alla surunud. Nagu meie päeva tunnete summa või kokkuvõte. Ja kui teemad keerlesid hauataguse maailma ümber, siis pole ka midagi imestada, et see mu unenägu oli selline nagu ta oli. Omamoodi kõhe, aga samas aus, sest kui ma midagi olen alla surunud, siis on need tunded seoses ühe sõbra hiljutise lahkumisega.