Eile, kui Instagramis põgusalt seda teemat puudutasin, siis mõtlesin küll, et rohkem seda teemat ei torgi, aga samas jäi see kuidagi kripeldama. Kripeldama, sest ma ei suuda tegelikult mõista, et inimeste…ma ei teagi, kuidas seda nimetada…õelusel või arrogantsusel või kahjurõõmul või on seda õigem nimetada rahulolul ärapanemisest või lihtsalt rumaluseks…ei ole piire ning mind teeb kurvaks, et inimesed on endas nii ebakindlad, et kõige õigem viis end tunda paremana on kellegi kohta halvasti rääkida.

Ma ei saa öelda, et mina olen alati oma töös kõige parem. Ei, alati on keegi, kes oskab midagi paremini, alati on keegi, kellel on ägedamad ideed, alati on keegi, kes on targem, rohkem õppinud, suurema kogemusega ja minu arvates on see täiesti normaalne. Inimesed täiendavad teineteist, toetavad ja nii sünnib see kõige parem töö. Kõlab loogiliselt eksju. Ja siis teebki mind kurvaks see, mida ma kuulsin.