Fotonoorendus on uus must

Alustame algusest. Kui ma olin 20-25-aastane, siis oli kõige olulisem asi maailmas olla päevitunult pruun. Aastaringselt. Mitte vaid minu jaoks vaid päääris paljude jaoks. See oli justkui ühiskondlik norm. Kui suvepäike otsa sai,  tuli appi solaarium. Mis sellest, et vanemad inimesed rääkisid, et see on kahjulik. Keda see huvitas, mida see näonahale 10-15 aasta pärast teha võib, siis olen ma niikuinii muldvana mõtlesin ma, nii nagu 20-aastaselt ikka mõtled 40-aastase kohta. Keda siis enam huvitab, milline ma välja näen.

Ja siin ma siis olen. Kohe 40-aastane ja ikka väga huvitab, milline ma välja näen, sest alles sai ju kirjutatud, et 40 on uus 20. Nii on ka  fotonoorendus minusuguste päikesekummardajate uus must.  Tõsi, ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et välimus ei ole kõige olulisem. Pole ka minu jaoks kõige olulisem, kuid siiski piisavalt oluline, et ma naudin võimalust oma lolluse (jah, oleks pidanud tädi Heljut ikkagi kuulama kui ta mind päikese eest hoiatas!) tagajärgede parandamiseks. Muidugi ei varjanud ma ennast ka enne Medemise pakkumisi kusagil pimedas, aga olles nüüd näinud, milline on erinevus enne ja pärast fotonoorendust, siis mis ma muud oskan öelda kui, et elagu tehnoloogia areng.

Saage tuttavaks minuga enne mu esimest fotonoorenduse protseduuri. Tedretäpid on üks asi, aga pigemendilaigud tekkisid mul rasedusega. Samuti olid mind viimastel aastatel “vaevanud” kergelt punetavad põsed. Ma panin “vaevanud” jutumärkidesse, sest otseselt ei ole see mulle probleeme valmistanud, aga vähese meikijana on ikka natuke ebameeldiv punetavate põskedega olla. “Joodikupõsed ja – nina,” ütles mu karsklasest vanatädi oma näonaha kohta. Ma olen pärinud tema iseloomu ja paljud kombed, võimalik et siis ka näonaha.  Erinevalt temast, kes kunagi näole päikest ligi ei lasknud, ei ole mina nagu juba öeldud päevitamisega tagasi hoidnud. Lisaks oli mu näonahk hästi väsinud.

img_8345

IPL fotonoorendus ei ole ajamasinasse minek või photoshopimine. Fotonoorendus on naha noorendamise meetod, mis eemaldab nahalt pigmendilaigud ja stimuleerib nahas kollageeni sünteesi ning muudab seeläbi naha siledamaks ja pringimaks. Kui pigment kõrvale jätta, siis umbes nädal peale protseduuri on on nahk tõepoolest tunduvalt siledam ja pringim, kohe nii palju, et ka minusugune äärmiselt kehv selfitaja tundis tungivat vajadust end pildistada. Alloleval pildil on mul küll peal BBkreem, aga te ju teate ise ka, et ükski BB kreem (ega ka IG story filter) ei kataks pigmenti niimoodi. 

Capture.JPG

Tänaseks olen ma fotonoorenduses käinud kaks korda. Kui esimene kord kadus suur osa mu pigmendist, siis teise korraga sain ma lahti punetavatest põskedest. Absoluutselt ilma liialdamata üks minu lemmikiluprotseduur. Eriti juba selle pärast kui värskeks, säravaks ja pringiks nahk umbes nädal peale protseduuri muutub. Minu fotonoorenduse viiest etapist saate lugeda siit.

Üks (mitte nii) naljakas fakt ka. Kui noorena ei läinud ma isegi prügikasti välja viima ilma korraliku meigikihita ning veel mõned aastad tagasi ei oleks ma ilma jumestuskreemita kuhugi läinud, siis nüüd ei ole mul mitte mingit probleemi kodust välja minna vaid päevakreemiga. Osaliselt on see tänu Norras elamisele, suuresti aga ka tänu Medemis nahakliinikule. Allolev pilt NULL meigiga.

Meigiga (jajaa, teeb ikka imesid küll) pildi lisasin sellepärast, et justkui piltlikult anda edasi seda kui särav ja veatu, justkui kümme aastat noorem nahk peale protseduuri on. Kohe reaalselt on tunda kui palju pringim nahk on. Oma kogemusest julgen öelda, et tulemus (tunne) kestab umbes kaheksa kuud. Ilmselt sõltub see palju ka eluviisist ja naha eest hoolitsemisest. Mina olen kehv magaja ja kehv kreemitaja. Pole vist kuigi nahasõbralik?

Tõe huvides lisan siia ka pildi, milline ma näen välja peale meigieemaldust, botuliinisüste, näo mudimist külmakotiga ja palavikuga. Punetus kadus umbes 20 minutiga, nii et vabalt saab enne tööd nt protseduurid ära teha ja jalutada välja, nii et midagi ei saa aru. Zoomige julgelt, kui tahate näha, kas on erinevus “enne” pildiga olemas.

Miks ma sellest just praegu kirjutan kui mul endal ei ole vajadust uuesti protseduuri korrata? Minult on palju küsitud, kas ma saaksin pakkuda sooduskoodi. Sooduskoodi ei ole mul pakkuda ikka, aga kuni jaanuari lõpuni on Medemises soodushinnaga lausa kolm värskendavat ja noorendavat protseduuri. Tuletan meelde, et  kõige tõhusamaid laserprotseduure saab teha vaid päevitamata nahale, nii et just nüüd on nendeks õige aeg. Minu lemmiprotseduur IPL fotonoorendus on hetkel -15% soodsam. Kui oleks olemas iluteenuste edetabel  “Eveliis soovitab”, siis see protseduur trooniks vist esikohal. Ma loodan, et enne ja pärast pildid räägivad ka enda eest.

Lisaks on soodushind ka kahel uuel protseduuril.

Fotopeel (hetkel -20%) on protseduur, kus on kombineeritud kaks protseduuri – fotonoorendus ja happekoorimine. “See annab veelgi parema efekti naha noorendamisel ja naha tekstuuri parandamisel ning kõige rohkem kasutame seda meetodit päikesest kahjustunud naha puhul puhta ja klaari jume saavutamisel,” lubab reklaam. Ma ei ole seda ise proovinud, aga ma julgen väita, et sellest võib saada minu uus lemmik. Kuna seda teostatakse vaid pimedal ajal (sügis-talv), siis ärge pikalt oodake aja broneerimisega.

Kolmandana on hetkel eripakkumine (-15%) ka Carbon Peel´ile ehk süsinikuga laserkoorimisele. Protseduur on mõeldud ennekõike akne raviks, aga mõjub ka naha noorendajana. Seda saab teha igal aastaajal, aega on vaja varuda vaid u 30 minutit.  Lähemalt saate protseduuride kohta lugeda ja aja broneerida Medemise kodulehel SIIN.

Muidugi ei taha ma selle postitusega (ega oma iluprotseduuridest kirjutamisega) öelda, et tõeline ilu ei tuleks inimese seest, muidugi algab kõik meie seest, kuid ega see ka paha tee kui väline kaasa aitab. Nii nagu Alphonse Karr on öelnud: “Pole naist, kes (teatrisse minnes) ei loodaks olla veidigi vaatemängu objekt.”

 

 

Fotonoorenduse viis etappi

Mäletate eelmisel aastal käisin ma esimest korda fotonoorenduses? Ega ma täpselt aru ei saanud, miks ma seda teen, sest mulle ei tundunud, et mu näonahal midagi viga oleks.  Tuli jutuks ja ma mõtlesin, et aga miks ka siis mitte kui juba niikuinii “totaalse muutumise miniversioon” käiku läks.

Mu nägu nägi välja selline. Etteruttavalt ütlen, et kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ma näen kui ebaühtlase jumega muuhulgas mu nahk tegelikult oli. Endale tundus tavaline päevitunud nahk.

img_8345.jpg

Suvega, kui ma küll püüdsin erinevalt varasemast kasutada päevituskreemi, siis ikkagi läks see mul meelest ja päikesega tuli pigment tagasi. Paar nädalat tagasi Medemisse minnes nägi mu nahk meigita välja selline:

img_4947

Kõige hullem ei ole IPL fotonoorenduse juures mitte valu (see ei ole minu arvates üldse valus, vaid tundlikumate kohtade – nina ümbrus ja ülahuul – ebameeldiv) vaid see, milline sa sama päeva õhtuks kui pigment hakkab nahale tekkima välja näed. Üsna ebameeldiv on sellise näoga ringi käia. Eriti kui jumestuskreemi ka maha unustad. Marek tuli mulle õhtul tööle järele ja pidi ukse peal ära minestama. “Issand jumal, mida sa nüüd endaga teinud oled!” hüüatas ta. Sõbrannad said Instagrami pilte nähes samuti šoki. “Mis sinuga juhtus, sul ei olnud ju viimati kui nägime sellist pigmenti!”

Paar päeva on nahk kaetud nagu kohvipuruga. Ida küsis mult ka, miks mu nägu mudane on. Vaikselt vaikselt koorub see lihtsalt maha ja jumestuskreemiga peites on tulemus juba üsna kena. Suvega tekkis mul ostmikule juuksepiiri juurde “gorbatšovi plekk”, mis hakkas mind õ-u-d-s-e-l-t häirima ja andis tõuke uuele protseduurile minemiseks. Ütlen ausalt, et korraks oli täielik pettumuse moment kui ülejäänud pigment oli kadunud, aga see “gorba laik” oli ikka alles. Näete seda siin pildil ka veel, ilmselt teistele ei ole see nii silmatorkav, aga mind häiris see meeletult. Ikka pea peitekreemiga mässama, vandusin ma omaette. Teate ju küll, ma ei ole eriline meigiga mässaja…

Ja siis ühel ilusal hommikul – nädal ja kolm päeva hiljem oli ka see plekk kadunud. Ma päriselt saatsin Medemisse kirja, et uskumatu, aga ma sain oma vastikust laigukesest ka lahti. Ma olin niiiiii rahul.

Kui te arvate, et IPL fotonoorendus on vaid pigmendi eemaldamiseks, siis te eksite. IPL valgus stimuleerib nahas kollageeni sünteesi, mille tulemusena nahk muutub elastsemaks ja pringimaks, kaovad pindmised kortsud ja pigmendilaigud ning nahk on siledam ja noorem. Samuti väheneb põskede punetus, ahenevad poorid ja paraneb aknest kahjustatud nahk. Ma reaalselt tunnen, kuidas mu nahk on säravam, puhtam ja rohkem pingul. PÄRISELT.

Alumisel pildil ei ole ühtegi filtrit ja vaid BB kreem. Kes näeb erinevust?  Ma ütlen teile fotonoorendus on uus must!

Loe ka neid lugusid samal teemal:

Fotonoorendus – kas valus?

Ilu enne vanust

 

 

Kiidulaul iseendale

Ma olen pikalt mõelnud selle postituse peale, aga olen selle kirjutamist edasi lükanud, sest pole suutnud välja mõelda, kuidas seda kirjutada nii, et ei peaks uppuma negatiivsete kommentaaride all stiilis “püha jumal, kas sul ikka peegel on kodus, et sellist lolli juttu suust välja ajad”. Olles mõelnud nii üht- kui teistpidi, sain ma lõpuks aru, et sellist varianti, et neid kommentaare ei tuleks pole vist olemaski ehk siis ma tean juba ette, et mind ootavad ees kommentaarid, “appike, milline kiidulaul iseendale, ju on ikka nii suur tähelepanuvajadus”. Sellest ka postituse pealkiri. Kuigi see on tegelikult eksitav. Minu postituse pealkiri peaks tegelikult olema “Kiidulaul Medemisele“.

Ma alustan algusest. Ma ei ole end kunagi universumi direktrissiks pidanud, vastupidiselt populaarsele arvamusele, et mul ei ole kodus peeglit, on mul see kenasti olemas ja ma olen oma iluvigadest teadlik, ei saa öelda, et ma neid armastaks, aga olen harjunud nendega leppima. Kortsud ei häirinud mind grammivõrdki, kuni lõpuks hakkas muudkui tulema kommentaare mu vanuse ja välimuse kohta, nii et mul viskas kopsu üle maksa ja ma mõtlesin, et pekki küll, see on üks asi, millega ma ei pea leppima. Ma kirjutasin Medemisele ja eelmise aasta septembrist sai alguse minu koostöö nendega, millele ma olen lõputult tänulik. Alustuseks olen ma muidugi tänulik nendele kommenteerijatele, kes mind järjepidevalt 50-aastaseks nimetasid, ilma nendeta ei oleks ma Medemise poole pöördunud. Veelkord aitäh teile!

Nüüd olen ma oma otsaesise horisontaalkortse ja kurjusekortsu täita lasknud kaks korda. Viimastest süstidest on möödas umbes kuu ja ma olen nii rahul kui üldse veel rahul saab olla. Huvitaval kombel ei ole mul enesekindlusega kunagi probleeme olnud, aga tänu väikestele ilusüstidele (ja muidugi silmalaugude plastikale) olen ma enesekindlam kui kunagi varem. See on tegelikult lausa sürreaalne, sest nagu te teate oma kehaga ma rahul ei ole, aga samas on mul ootamatult nii palju enesekindlust, et ma võin teiega vabalt jagada isegi üht poolpaljast pilti. Veel mõnda aega tagasi oleksin ma endal pigem parema käe otsast närinud, kui selliseid pilte maailmaga jaganud.

67536896_388041231841632_3079675088069459968_n.jpg

Teate, miks? Ma olen viimasel ajal saanud nii palju komplimente, et iga natukenegi edev naine tunneks end meelitatuna. Keegi ei ole öelnud, et kle 38-aastane kõõm, kelleks sa end pead, et endast hästi arvad ja uskuge või mitte, see on vaid tänu paarile nõelatorkele, mis mu otsaesise on nii siledaks nagu 25-aastasel teinud. Alloleval pildil olen ma magamata, väsinud ja tegelikult ka pahas tujus, ometigi julgen ma öelda, et ma näen hea välja! Julgengi otse nii öelda. Ise! Kõige naljakam on selle juures, et ma isegi ei häbene seda öelda, et ma olen endaga rahul.

67441935_762884187460093_2038065705412198400_n

Peale blogiauhindade jagamist jalutasin ma läbi öise vanalinna taksopeatuse poole. Minust möödus üks mees, kes ütles “näete väga hea välja”. Ei, ta ei olnud purjus Soome või Inglise turist, ta oli lihtsalt üks mees, kes jalutas oma koeraga. Ma tänasin ja jätkasin oma teekonda. See lihtne kompliment pani mind mõtlema. Te ei pea arvama, et ma ei saa kodus piisavalt tähelepanu, et selline väike asi mind liigutas, see kompliment pani mind mõtlema, et enesekindlus ja rahulolu, mille ma olen saavutanud suuresti tänu Medemise kliinikule, on ka väljapoole näha. Nii et siiralt ja südamest, aitäh kommenteerijad ja aitäh Medemis Clinic!

DSC08199

Kui broneerite Medemis kliinikus mõbeks protseduuriks aja, siis pange sooduskood “eveliis” (kirjutage kommentaaridesse) annab teile kõikidelt protseduuridelt -10%.

Brändilojaalsus ja ilukliinikud

“Kuidas siis nii, et räägid brändilojaalsusest ja ise teed kahe ilukliinikuga koostööd?” küsis üks tuttav mult hiljuti. “Kas ebaaus ei ole?” Vastan ausalt – ei ole ebaaus. Mul on kaks ilukliinikut. Ühes lasen teha ühtesid protseduure, teises teisi. Siis oleks ebaaus kui ma ühtäkki kukuks oma kortse korrigeerima hoopis kolmandas kliinikus ja keha käiks trimmimas neljandas, olles pool aastat ja rohkem kiitnud enne teisi kliinikuid ning vandunud nendele truudust. Siis oleks ebaaus ja ebausutav.

Eelmisel nädalal käisin ma Medemises uuesti oma kurjusekortsu ja horisontaalvaokesi süstimas. Umbes aprillikuus hakkasin ma nägema, et kortsud on tagasi, nii et nüüd võin omal nahal öelda, et botuliinisüstid kestsid kaheksa kuud. Mu meelest on see täiesti piisav aeg. Kiitsin septembris Medemist ja kiidan ka nüüd. Ma ei kujutaks ette, et oma kortsud kellegi teise kui dr. Aet Kösteri kätte usaldaksin. Ei hakkaks kunagi kliinikut vahetama, isegi siis kui keegi maksaks peale. See on brändilojaalsus. Ma olen saanud hea kogemuse, hea teeninduse ning olen rahul, soovitan oma nime ja näoga just selle kliiniku botuliinisüste. Kui te broneerite Medemise kodulehel endale mõne protseduuri, siis hetkel annab kood “eveliis” (see tuleb lisada lisainfo aknasse) – 10% soodustust. Kõikidelt teenustelt.

Teise ilukliiniku, mida ma julgen ka oma näo ja nimega soovitada, leidsin ma kogemata Instagramist. See tähendab, et ma teadsin, et selline kliinik on olemas, aga mul ei olnud vajadust nende teenustega end kurssi viia. Mul oli ju oma kliinik olemas. Krüolipolüüs tundus aga nii huvitav, et läksin VipMedicumi konsultatsioonile. Minu jaoks on kehaprotseduuride puhul hästi oluline, et ma tunneksin, et usaldan tegijat ning et masinad, millega protseduure tehakse, oleksid kvaliteetsed. Konsultatsiooni ajal sain sellele kinnitust ning nii olingi ma endale leidnud veel ühe koostööpartneri iluvaldkonnas. Just eile pidi mul olema teine Endospheres Therapy protseduur, aga te ju nägite, milline mu jalg välja nägi – seda väga mudida ei saa lasta, ma ei kannataks valu välja. Kui jalg korras, lähen uuesti. Krüolipolüüs on hetkel – 35% soodustusega – kasutage võimalust. Kui Medemis oleks sama asja reklaaminud, siis ei oleks ma teise kliinikusse läinud. Loogiline eks? Ei mingit loogika viga ega blogikoostööde eetika (kas selline asi on üldse olemas?) vastu eksimist.

Tulles veel kord tagasi blogijate ja brändilojaalsuse juurde, siis ma olen nõus, et kui olla ühe panga reklaamnägu, siis kaks kuud hiljem ei saa olla teise panga reklaamnägu, aga paljus on blogija täpselt samasugune tarbija kui iga teine. Katsetab erinevaid asju. Annab edasi oma emotsioonid, arvamused. Koostööna või ilma koostööta. Inimesed katsetavad erinevaid tooteid, et leida endale see õige. Ei tähenda blogikoostöö ka seda, et kui ühe brändiga oled teinud koostööd, siis teistele sarnase toote/teenuse pakkujatele pead automaatselt ei ütlema. Lihtsalt on mingid elementaarsed… ma ei tea, kuidas seda sõnastada…käitumisreeglid? Eetika.  Noh et kiidan Napsie madratsit taevani (ja kiidangi!), kuid järgmisel hetkel soetan endale Dormeo madratsi, sest keegi maksis selle eest (rohkem). Mitte keegi ei ole mul näiteks palunud kiita Ecorun tooteid, aga rääkisin kaasa, et tõesti head, kui üks teine blogija neid soovitas. Soovitan ka siinkohal.  Marek sai sünnipäevaks ämbritäie nende tooteid ja ma olen siiani nendest vaimustuses. Mina, kes ma elan isepuhastuvas kodus ja väga koristamist ei armasta.

No vot. Igatahes on minul kaks ilukliinikut. Selle lause järgi võib mind tõesti keskealiseks pidada. Kui ma oleks 20+, siis mul ei oleks “oma ilukliinikuid”, aga 38-aastasena näete on mul neid lausa kaks. Mitu teil on?

Odavam on end armastama õppida

Ma kirjutasin eile pika postituse teemal #bodypositivity ja “sa oled piisavalt ilus sellisena nagu oled”, aga siis jäin mõtlema selle peale kui paljud minu tutvusringkonnas on end ühel või teisel moel kohendada lasknud ja sain aru, et ma ei mõtle päriselt seda, mida ma kirja hakkasin panema.

Ärge saage minust valesti aru. Meie  arusaam ilust ja ideaalsest välimusest on tänu ajakirjadele, instagrami filtritele, photoshopile ja influenceritele, kes räägivad vastupidist oma tegudele, liiga väärastunud. Nii väärastunud, et me oleme sotsiaalmeedias kajastatavast ilust sõltuvuses. Loevad kommentaarid ja südamed. Oleme ausad ja küsime endalt: mitu korda me peale “autoendli” üleslaadimist vaatamas käime palju laike pilt kogunud on? See pole  üüüüüldse oluline, vaidlete te vastu. Kellele me valetame? Ja miks? Sotsiaalmeedia ja südamed on sõltuvus. Müüvad kumerad pepud, peened pihad, pikad jalad, säravvalge naeratus. Aga kõik ei ole kumera pepu, peene piha, pikkade jalgade ja säravvalge naeratusega. Me tahame ka. Sest kõigil on. Jah, sotsiaalmeedia ja tuunitud ilu ajakirjades kahjustab tõsiselt meie vaimset tervist.

Aga.

Me tahame ka. Sest kõigil on. Ja teatud vanuses seavad naised endale ilmselt ka mingid nõudmised. Ilu ja vanus muutuvad, mingis vanuses ei taha me endale seda tunnistada, kuid siis see lihtsalt juhtub. Ei jää me keegi 18-aastaseks, kes 30-aastaseid vanaemadeks pidas. Mäletate küll? Või kui ei ole veel nii vana, et mäletada, siis ma lihtsalt ütlen sullem et saad 38 ja tuletad meelde 20-aastase enda sõnu, et pähh, kui ma olen kunagi nii vana, siis pole üldse enam oluline, milline ma välja näen. Mõtled sellele, muigad ja leiad end aina tihedamini külastamas seda lehte, sest ainevahetus on erinevate asjade koosmõjul pekki läinud ja tulemuseks on ebaatraktiivne muffin top. Mina keeldun olemast 40aastane mutt. Ma tahan olla naine. Ja minu jaoks on oluline ka see, et ma tunneksin end oma kehas hästi. Kui on vaja kohendada, kohendame. Muidugi algab kõik seestpoolt ja nooruslik olek on midagi muud kui nooruslik välimus, kuid neid ei pea lahus hoidma. Ma nägin eile ühe oma tuttava fotot, kus ta oli oma 15-aastase tütrega. Ma ajasin nad sassi. Head geenid, aga ka natuke botox´it.

Ma pean ausalt ütlema, et ma olen tänulik kommenteerijatele, kelle silmis ma “appi kui õudne” olen (olnud). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma ma vigadele nii palju tähelepanu pööranud ja oleks nendega edasi elanud, aga teate kui hea tunne on ärgates vaadata peeglisse ja näha seal värskeid silmi, mitte paistes silmalaugusid. See on nii imeline tunne! Ja otsmikku on ka mõnus kergitada ilma, et näeks välja nagu inglise buldog. Muidugi ei ole ma ka varem kott peas ringi käinud ja hiilinud mööda majaservi vaid siis kui on piisavalt pime, aga pagan võtaks kui palju üks väikene korrigeerimine juurde annab.

“Odavam on end armastama õppida,” räägivad sotsiaalmeediastaarid ja influencer´id. See on mu meelest naljakas, sest laias laastus on nende #bodypositivity sõnumite eestvedajad just need samad inimesed, keda saabki otseseslt või kaudselt süüdistada väärastunud iluideaalides. Need on inimesed, kes ise on end juba kohendada lasknud või kes päevad läbi “paastuvad” et säilitada oma sale piht ning kelle iluarsenali hoiustamiseks on vaja eraldi tuba. Eratreener ja Orgu toitumiskava on must have. Seega, andke andeks, kui ma ootan ka selle #lovemybodyasitis hashtagi´iga kuniks olen oma kõhurasvast ühel või teisel moel lahti saanud. Muide, ma käisin ka peki külmutamise konsultatsioonis ja kui töötaja mind seal mudis, tundsin ma, et tahaksin maa alla vajuda, sest uskuge mind, mul on mida mudida. “Siin on mida võtta,” ütles temagi ja lisas, et ega ühest korrast siin piisagi.

Mulle ei pea soovitama, et ole endaga rahul ja õpi end armastama. Ma armastan end. Rohkem kui kunagi varemgi, aga fakt on ka see, et ma ei kavatse endale valetama hakata, et olen rahul teatud osadega endast. Kui neid muuta ei saaks, siis loomulikult ei hakkaks ma nende osade varjamiseks edaspidise elu kandma vaid burkat, aga kõike saab muuta. Mõned lihtsalt lähevad üle piiri ja ei oska õigel ajal lõpetada.

 

 

 

 

Fotonoorendus – kas valus?// Photorejuvenation – does it hurt?

Kui ma ütlen, et käisin fotonoorendusel, on sellele kaks reaktsiooni. Esimene reaktsioon on, et kas see on nagu phtoshop, et annad pildi kätte ja seal tuunitakse sind 10+ aastat nooremaks. Teine küsimus on, et kas see on valus. Üks mu tuttav ütles, et tema ka kunagi käis, aga kuna see oli nii valus, siis ta teist korda ei läinud. Mina käisin eile teisel protseduuril. Esimesest kogemusest saad huvi korral lugeda siit.

Kuna mul täna pea valutas ja ma olin pikalt haige olnud, siis ma olin täna valmis selleks, et protseduur on valus. Tuletame meelde, et esimene kord ei olnud see ka mingi kerge massaaž, aga ma ei ütleks kindlasti, et protseduur valus oli. Täna ütles mu sisetunne midagi muud, pealegi hästi palju olin ma inimestega rääkinud sellel teemal ja ikka käis läbi, et valus on. Tõesti seekord oli mu nahk tundlikum ja mõned korrad ma ikka võpatasin, sest vastik tunne oli, selline nagu keegi näpistaks hästi kõvasti. Või olete te kunagi huule ja nina vahelt püüdnud vistrikku ära pigistada? Selline vistriku pigistamise valu, aga hästi äkiline, et ikka võpatad. Ma ei teagi, kas pigem ehmatusest, ärevusest või ebameeldivustundest. Kõige kolme kombost ilmselt.

Mis selle protseduuri aga nö nauditavaks (kui seda sõna siin kasutada saab) on esteetilise meditsiini õe Liisa professionaalne suhtumine. Esiteks kui rahulikult ja isegi hüpnotiseerivalt ta igast oma liigutusest teada annab, teiseks kui ta teab, et järgmiseks on ta  ette võtmas tundlikumat piirkonda, siis ta kohe mainib  selle ära ja küsib peale igat välgusähvatust, kas on vaja pausi. Kohe kui ta näeb, et mõni sähvatus on teistest ebameeldivam, teeb ta ise pisikese pausi ja ütleb siis sõbralikult, et “piinab” nüüd natuke edasi.

Peale esimest protseduuri punetas mu nahk kergelt ja mõne päeva möödudes oli nahk kaetud kerge “kohvipuruga”. Liisa hoiatas, et nägu võib ka natuke paiste minna ja võivad tulla ka mõned sinikad. Ei tulnud midagi, olin paar päeva lihtsalt nagu oleks päikest saanud. Seekord läks mu nägu ka natuke paiste. Vasak põsk oleks nagu mesilase käest nõelata saanud. Õnneks mingeid üritusi mul lähipäevil ees ei ole, nii et võin natuke paistes olla küll. Töö juures on nad juba harjunud, et tulen õmmeldud silmade ja paistes näoga aegajalt tööle:)

 

Aga mis see fotonoorendus siis on? Ei, see ei ole photoshop ja ei see ei tee sind 10+ aastat nooremaks. Fotonoorendus on naha noorendamise meetod, mis eemaldab nahalt pigmendilaigud ja stimuleerib nahas kollageeni sünteesi ning muudab seeläbi naha siledamaks ja pringimaks. Nii lihtne ongi. 

Paari nädala pärast saan ma teile enne ja pärast pilte näidata, saame näha, milline erinevus siis on. Kui teid sama protseduur huvitab, siis rohkem infot leiate Medemise kodulehelt. Ma ise langesin ka reklaamiohvriks ja panin endale kinni ka fotoepilatsiooni aja. Säärte fotoepilatsiooni kampaaniahind oli vaid 99 eurot. Kevade saabudes on aeg karupükstele hüvasti küll öelda!

//

When I say that I had photorejunevation done, I get two kinds of reaction. First is when people ask if it’s like photoshopping, where you give a picture of yourself and they make you look 10+ years younger. Second reaction is a question – did it hurt? One of my friends told that she had this done ages ago, but because it was so painful the first time, she never went back. I recently had my second session done. If you are interested, then my thoughts about the first session are HERE.

Since I was suffering with a headache on that day and had been ill for quite a while, I was ready for the procedure to be painful. Just telling you, that the first time wasn’t some gentle massage either, but I wouldn’t say it was painful. This time my inner voice told me to be prepared for something else. I had spoken to people about this earlier and one of the things that kept popping up was the procedure to be painful. This time my skin really was more sensible and I did jump couple of times, because it felt nasty, like someone was pinching me really strong. Or have you ever tried to squeeze a spot between your lip and nose? That sort of pain, but very sudden which makes you jump. I am not even sure if it was because of fright, anxiety, or feeling uncomfortable. Probably a combo of all three.

What made the procedure enjoyable (if it can be described enjoyable at all) though, was the professional attitude the aesthetic nurse Liisa had. Firstly, how calmly, and hypnotically she warned me before each of her move. Secondly, if she expected the next area to be more sensible, she would let me know and asked after every flash if I needed a break. As soon as she saw that a flash wasn’t as pleasant, she would take a little pause herself and then warned to start “torturing” a bit more.

After the first session, my skin was a bit red and after couple of days covered with “coffee scrap”. Liisa warned, that sometimes the face can swallow up a bit and you might get some bruises. Last time I was lucky enough and nothing like that happened, it only looked like I had had a bit of sun on my face. This time it did swallow up a bit. It almost looked like a bee had stung me on the left cheek. Luckily, I had no plans to go anywhere so it was okay to look a bit swollen. Besides, my colleagues are already used to see me coming to work with stitched eyes or swollen face every now and again anyway.

But what is photorejuvenation? No, it’s not like photshopping your picture to make you look 10+ years younger. It is a method to rejuvenate your skin during which it removes pigmented areas, stimulates the synthesis of collagen in your skin and though this makes your skin look more fresh and smooth. That’s how easy it is.

In couple of week time I can show you before and after pictures, to see the differences. If you are interested in having the same procedure done, then you can find more information on Medemis website. I became a victim of advertising myself and already booked time for photoepilation, they had a campaign on to get your legs done for only 99 euros. It’s time to say good-bye to the hair and hello to the sun!

Ilu enne vanust

Uuhh, otsa hakkab saama meie seiklusrikas merereis, võiks nüüd pool aastat hiljem kui minu Medemise “muutumismäng” otsa hakkab saama, öelda.  Jäänud on veel viimane IPL fotonoorendus ja olengi “valmis”. Näost. Siis tulevad kunstrinnad, kõhuplastika, tagumikuimplantaat. Nali, ma tegin nalja. Või kas tegin? Minult on lihtsalt nii palju küsitud, et kas ma ei karda sõltuvusse sattuda ja mis ma muud oskan vastata. Miks keegi ei küsi, kas ma juuksurist ja maniküürist ei karda sõltuvusse jääda? Kui sellised võimalused on olemas, siis miks mitte neid kasutada, et end paremini tunda? Päriselt, aitäh kommenteerijad, kes te mu välimust kritiseerinud olete, ma ei oleks muidu seda muutust (veel) ette võtnud.

Selleks, et saada teada, kas mulle fotonoorendus üldse sobib, oli loomulikult kõige pealt vaja spetsialisti juurde konsultatsiooni minna. See ei olegi nii lihtne, sest nagu te aru olete saanud, siis olen ma hästi liikuva eluviisiga ning eelmise aasta lõpus oli peaaegu võimatu leida aega kliinikusse minemiseks. Ühelt reisilt tulin, teisele läksin, need mõned päevad, mis ma kodus olin, ei tahtnud ka eriti aega kulutada edasi-tagasi linna sõitmisele, ka tööajast ei õnnestunud aega näpistada. Aga konsultatsiooni oli vaja. Lükkasime seda edasi uude aastasse. Hea on, et lükkasime, sest uuest aastast pakub Medemis minudoc keskkonna kaudu videokonsultatsiooni võimalust. See võimalus tegi mu elu tunduvalt lihtsamaks. Ma pidasin konsultatsiooni spetsialistiga oma kodust Ussipesas. Minudoc kasutamine on ülilihtne. Logid sisse, valid arsti, sobiva aja, kirjeldad probleemi, tasud pangalingiga arve ja jääd õigel päeval ootama arsti kõnet. Enne kokkulepitud aega tuleb meilile meeldetuletus, nii et pole varianti see ka ära unustada ning uus teavitus paarkümmend minutit enne kokku lepitud aega, et nüüd on videokonsultatsiooni jaoks aeg end sisse logida keskkonda. Ülimugav.

Ei pea kartma, et ei ole nagu päris. Täiesti nagu oleks kohal olnud füüsiliselt, lihtsalt selle vahega, et hoiad aega kokku. Mina kodust linna ja tagasi sõidult lausa üle tunni aja.  See on väärtuslik aeg. Nii et kui te veel ei teadnud sellise võimaluse olemasolust, siis nüüd teate.

img_8337

IPL fotonoorendus ei ole ajamasinasse minek või photoshopimine. Fotonoorendus on naha noorendamise meetod, mis eemaldab nahalt pigmendilaigud ja stimuleerib nahas kollageeni sünteesi ning muudab seeläbi naha siledamaks ja pringimaks. Minu näonahk tavalisel suvepäeval kui olen päevitanud on viimastel aastatel välja näinud selline nagu alloleval pildil. Tedretäpid on üks asi, aga pigemendilaigud tekkisid mul rasedusega. Samuti on mind viimastel aastatel “vaevanud” kergelt punetavad põsed. Ma panin “vaevanud” jutumärkidesse, sest otseselt ei ole see mulle probleeme valmistanud, aga vähese meikijana on ikka natuke ebameeldiv punetavate põskedega olla. “Joodikupõsed ja – nina,” ütles mu karsklasest vanatädi oma näonaha kohta. Ma olen pärinud tema iseloomu ja paljud kombed, võimalik et siis ka näonaha.  Erinevalt temast, kes kunagi näole päikest ligi ei lasknud, ei ole mina päevitamisega tagasi hoidnud. Noore ja lollina käisin solaariumis ka. Ütlesin, et pähh, parem kortsus kui ilma jumeta talvisel ajal. Njaaa. Noorus ja lollus. 

img_8345

IPL protseduuridest on viimasel ajal palju juttu olnud. Ka negatiivset. Kas ma kartsin, et midagi võiks valesti minna, kui ma lepingule alla kirjutasin? Absoluutselt kindlasti mitte. Koostöö või mitte, ma usaldaks oma (näo)naha iga kell uuesti Medemise spetsialistide kätesse. Mul on hea meel, et ma oma probleemidega just nende poole sattusin pöörduma. Muidugi ei ole mul kogemusi teiste nahakliinikutega, aga ma julgen käsi südamel öelda, et Medemis on nii oma suhtumiselt kui teenuselt crème de la crème.

img_8338

Kas protseduur on valus? Valus ma selle kohta ei ütleks, küll aga pisut ebameeldiv.  Kartma ei pea, kuid kergeks valutundeks tundlikemas piirkondades tuleb valmis olla ikkagi. Minule olid kõige ebameeldivamad piirkonnad ülehuule ja ninaümbruse piirkond. Selline torkav korraks ehmatav impuls, aga see kõik saab nii kiiresti läbi, et tõesti ei midagi ületamatut. Iga sähvatuse järel küsib õde ka üle, kas tohib jätkata ja ega valus ei ole.

img_8339img_8340img_8343

Esimesest IPL protseduurist on nüüd nädalake möödas ja ma ei tea, kas ma kujutan ette või on mu näonahk tõesti juba kuidagi siledam ja värskem. Mul on endast hetkel vaid paar poolkehva selfie´t, mis ilmselt tegelikkust päriselt edasi ei anna, aga juba veebruari lõpus kui viimane IPL tehtud, vaatame enne-pärast pildid uuesti üle.

img_0147

 

 

Mis sul siis varem viga oli?

Minu silmalaugude korrigeerimisest on nüüd möödas umbes poolteist kuud ja kui aus olla siis ma ei oleks isegi uskunud kui palju see justkui väike muutus näos elu muuta võib. Okei, ilmselt on see liialdus, et tegu on elumuutva operatsiooniga, ni et läheme edasi ilma liialdusteta.

Operatsiooni võib lühidalt võtta kokku järgmiselt: ei ole nii,  et astud ühest uksest sisse raskete silmalaugudega ja siis kohe teisest uksest välja nagu Miss Universumi kandidaat, tegu on siiski piisavalt pika taastumisega operatsiooniga. Eriti minul oli, sest ma ju ei kuulanud, mis mulle öeldi. Ma läksin kohe tööle, autorooli ja arvutisse ega andnud silmadele aega taastuda nii nagu ette nähtud. Lisaks läksid mu põsesarnad paiste ja ma nägin umbes kuu aega nägu nagu padujoodik. Vanasti oli nii, et kui ma olin vähe maganud, läksid mu silmalaud paiste, aga nüüd läksid paiste põsed. Keha ei saanud aru, mis värk on ja midagi pidi ju paiste minema. Kui te tahate teada kogu lugu ja emotsioone sellest protseduurist, siis soovitan teil uuesti pilk peale visata varasematele postitustele.

https://eveliisieluviis.com/2018/11/24/silmalaugude-plastika-esimesed-emotsioonid/

https://eveliisieluviis.com/2018/11/29/mul-on-silmalaud/

https://eveliisieluviis.com/2018/12/29/kolm-fotot-utleb-rohkem-kui-sada-sona/

Enne kui ma näitan enne/pärast pilte – täpselt sama koguse meigiga, sest ma lihtsalt ei kasuta igapäevaselt väga meiki, ütlen ma ka seda, et see operatsioon on mu niigi kõrget enesehinnangut veelgi tõstnud. Ma tunnen end vähemalt kümme korda säravamana. Jah, just säravamana. Mitte nooremana, ikka omavanusena, aga mu silmades on sära ja ma isegi ei häbene seda ise öelda. Nii ilus on! Teeme nüüd nii, et jätame selle hambateema ühe korra kommenteerimata, ennetan ma kommentaare, et “on on, aga aru ma ei saa, miks sa hammastest ei alusta”. Olles kordi öelnud, mul on peegel olemas, ma ei ole pime. Keskendume seekord silmalaugudele. Ma saan isegi lõpuks aru, miks inimesed mind pidevalt väsinuks nimetasid. Ma ise ei tundnud seda üldse ja need kommentaarid ärritasid mind, sest mis mõttes, eksju, aga nüüd vaatan isegi enne ja pärast pilte ning mõtlen, et ahhaaa, võib olla siis selle pärast.

thumbnail_eveliis külgthumbnail_eveliis otse lähedalt

Minult on viimase kuu jooksul küsitud 30870 korda, et mis juhtunud on, et ma tundun värskem kuidagi. Kui ma vastan, et võib olla on asi silmalaugudes, küsitakse mult, et oota aga mis sul siis varem viga oli. Isegi mu oma abikaasa ütleb, et ta ei mäleta, et midagi oleks teisiti olnud. Ma ei saa talle seda ka pahaks panna, sest tõele au andes pean ma ise ka mõnikord enne-pilti vaatama, et saada aru, mida ma siis muutsin. Tulemus on nii loomulik, et kui ei teaks, siis ei oskaks keegi aimatagi, et ma midagi oma silmadega teinud olen. Kas see pole mitte parim tunnustus ja kiitus tegijatele? Et ei pea kartma, et tulemus on midagi ebaloomulikku kui seda teostavad professionaalid. Medemises töötavad kahtlemata professionaalid. Ma ei saaks rohkem rahul olla – suhtumise, suhtluse, teenuse ja tulemusega. Käsi südamel soovitan. Ei pea ilustama, mu meelest räägib tulemus enda eest.

Mul ei ole enam silmad pärani kinni:)

thumbnail_eveliis otsethumbnail_eveliis otse naeratus

Ma läheks iga kell uuesti nende juurde, koostöö raames või mitte. Ma ju lähengi uuesti. Eile oli mul esimene IPL fotonoorenduse protseduur, teine on plaanis kolme nädala pärast, aga sellest protseduurist juba eraldi postituses mõne aja pärast.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kolm fotot ütleb rohkem kui sada sõna

Te olete mu blogi lugenud aastaid eksju? Te olete ka aru saanud, et ma pean end üsna ensekindlaks ja ilusaks? Te olete lugenud kommentaare, kuidas ma näen välja vanem kui teie 65-aastane vanaema? Ma olen vist natuke pimeduses elanud, sest alles NÜÜD saan ma aru, milline ma varem olin. Ma näitasin USA-s olles koostööparterile oma enne/pärast pilte. Mu otsene ülemus küsis, millest me räägime. Näitasin talle ka pilte ja ta pidi toolilt maha kukkuma. “Mis asi see on?” küsis ta šokeeritult.  “See on “asi”, mille te tööle võtsite,” vastasin ma.

Te ei saa aru, millest ma räägin? Palun! Üks pilti räägib ilmselt rohkem kui sada sõna. Mul on teile kolm fotot ja üks sõna –  MedemisNäete erinevust?

47089544_2202872506596611_5147889325005864960_n46915722_2202872499929945_6351776277346648064_n49671254_2221103114773550_5173187962279559168_n

Nüüd algab operatsioon “Hambad”. Ma ei ole pime. Ma tean, et mu hambad on kohutavad, aga kuna Nordicus läheks mu soovitud raviplaan 9000 eurot maksma ja ma  ei saa järelmaksu vanade jamade pärast, pean ma otsima teise lahenduse.

 

Mul on silma(lau)d!// I have eye(lid)s!

Hommikul käisin silmalaugudelt niite eemaldamas. Kes veel ei tea, miks siis, lugege siit. Kuigi silmad on veel paistes ja silmaalused sinised nagu oleks ikka peksa saanud, siis esimest korda elus üle väga pika aja, nii pika, et ma tegelikult isegi ei mäleta, et mul laud üldse olemas oleks olnud, näen ma, et mul on silmalaud.

Kas ma teeksin seda operatsiooni uuesti? Ütleme ausalt, et ma eelistaks seda mitte teha, sest kuigi mitte valus, on see nagu iga teine operatsioon, ebamugav. Ei ole mõnus teada, et keegi nõelub su silmi. Liiga palju õudusfilme ilmselt. Taastumine oli ka ikkagi raske esimesed kolm päeva, seda ilmselt ka põhjusel, et ma ei võtnud taastumiseks puhkust. Kui olete samale opile minemas, siis ma rõhutan – andke esimesed päevad silmadele puhkust, ärge tehke arvutiga tööd. Mina olin kontoris, kus päevavalguslambid ja arvuti kindlasti kasuks ei tulnud. Eile näiteks hakkasid mu silmad töö juures nii valutama, et pidin koju minema ja pimedas olema. Nii et veelkord, kuulake, mis arst soovitab!