Hullumaja!… Meri kohiseb, lambad määgivad…

December 11, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 4 Comments

Kutsuge mind idioodiks, aga mina ei saa aru, miks kõike vana ja väärikat peab ilmtingimata moodsaks tegema. Võtame kasvõi meie enda vana palkmaja. Miks te seda ära ei renoveeri ometi, küsitakse meilt tihti. Uskuge mind mu süda tilgub verd kui ma vaatan seda lagunevat hoonet, kuid vastus on liigagi argine – meil ei ole selleks piisavalt finantse. Kas te teate, mis sellise maja renoveerimine maksab? Ma võtsin eelmisel aastal hinnapakkumisi. Raha eest, mille eest ma sain osta sauna, ei oleks ma saanud katustki vahetatud. Seda peaks kindlasti säilitama ja issand kui nunnu see on, kuuleme me tihti. On tõesti, ma ei vaidle vastu, aga selle “vana sara” renoveerimist ei toeta keegi.

Lugu on teistsugune ühe teise “vana saraga” – Prangli sadamakuuriga, mille ümber juba pikemat aega tobe ja piinlik trall käib. Mingil põhjusel leiab Viimsi vald, hoolimata inimeste vastuseisust, et renoveerimise ja säilitamise asemel tuleks see maha tõmmata, sest sadam on vaja moderniseerida. Eile lugesin, et selle asemele on planeeritud konteiner, et turistidel oleks mõnus seal praami oodata. Ausalt, mis värk sellega on, et Eestimaast peab vägisi kohe Estonia tegema? Kas see inimene, kes selliste ideedega välja tuleb, on üldse saarel käinud ja praami oodanud, et ta oskab arvata, et hetkel on seal turistidel nii ebamugav? On ta üldse kursis sadama hingeeluga? Kelnase sadam on läbi aegade olnud Prangli saare elanike jaoks oluline kokkusaamiskoht. Kui kunagi püüti sadamas kala, siis tänasel päeval püütakse turiste. Seda ikka selle parimas tähenduses. Sadam on esmane kokkupuutepunkt külaliste ja kohalike vahel. Või miks muidu kogunevad elanikud ikka veel igapäevaselt laeva saabudes sadamasse vaatama, kes täna tuli? Ikka põnev ju, kes tuleb! (loe Prangli sadamakuuri lugu pikemalt siit).

Ma ei saaks olla rohkem nõus sellega, et kui lammutad vanad hooned, oled sa teinud, midagi, mida ei saa tagasi võtta. Jah, lammutamine on lihtsam, kuid töö ja vaev on väärt seda, et alles jääks nii ajalugu kui praktilisus. Vaadake selle loo päisepilt. Mõelge nüüd ise, mis oleks Pranglile sobilikum, kas see, et hoida ja säilitada saare eripära nii palju kui võimalik või ehitada sinna asemele keskpärane eurohoone. Lugesin eile, et Viimsi Vallavolikogu on lisanud 2020.aasta valla eelarvesse 50 000 eurot Kelnase sadamasse konteiner-ootesaali ja dushiruumi rajamiseks. Kas te sooviksite Pranglil pärast lahedat saarepäeva Kelnase sadamas laeva oodata konteineris? Jah, Pinterest on täis lahedaid konteiner-majade näiteid ja mina ka olen mõelnud, et selline konteiner-maja oleks meil siin Ussipesas turistide majutamiseks täitsa lahe, AGA kui mul oleks 50 000 eurot ja kaalukausil kas taastada vana või tuua kohale konteiner, siis ma ju ei kõhklekski, mis siia keskkonda rohkem sobiks. Andke mulle andeks, aga kas Viimsi Vallavolikogus on täiesti mõtlemisvõimetud inimesed või mis paneb inimesi üldse selliseid ideid välja pakkuma? Kas need inimesed ei saa aru, et just selle saare ajalugu ja natuke räsitud-romantiline ilme ongi see, mis turiste kohale meelitab. Jätame midagi alles ka nendele, kes hindavad ajalugu ja loodust.

Kas te Lofootidel olete käinud? Mina olen. Ma olen ööbinud vanas kalurihütis, ilma mugavusteta, sest see on osake selle saarestiku võlust ja ajaloost. Ma räägin teile sellest natuke. Rorbu´d ehk lihtsad kalurihütid on tillukesed punaseks võõbatud, valgete ukse-ja aknaraamidega nukumajakesed. Kobaras koos, õõtsumas paadisillal, mägede ja igast ilmakaarest ümbritseva mere taustal. Ma kujutasin ette, kui haavatavad need tillukesed majakesed võivad loodusjõududele olla. Ja arvatavasti just see haavatavus tegigi majakesed nii kutsuvaks ja omamoodi romantiliseks. Iga rorbu ees rippusid puidust valmistatud kuivatusrestidel, mis mulle kõrgeid vaibakloppimispuid meenutasid, värsked või juba kuivatatud kalad, kollastes ja oranžides vihmakostüümides kalurid ronisid meisterliku osavusega mööda kuivatusrestide konstruktsioone. Majade ees valgete laudade taga ja valgetel toolidel nautisid turistid päikest ja jõid veini. Ninna tungis eriline kalurikülalõhn – see oli segu värskest ja kuivatatud kalast, tuulest, tõrvast, veinist, keskööpäikesest ja ajaloost. Loofootidelt pärit kuivatatud kala, ”Tørrfisk fra Lofoten”, valmistatakse samal meetodil nagu aastasadu tagasi, nendel samadel vaibakloppimispuid meenutaval kuivatusrestidel , mida tegelikult norra keeles „hjell’iks“ nimetatakse, kuivatades. Enne kuivama panemist eemaldatakse kalalt maks ja mari – millest esimene läheb kalamaksaõliks ja teine kaaviari valmistamiseks.

Esimesed rorbu’d lasi kuningas Øystein ehitada juba 1120.aastal, et kaluritel oleks kusagil ööbida. Kas te arvate, et nad on sellest ajast just sellisena säilinud? Tuulte ja tormide käes? Või on neid renoveeritud? Uuesti ehitatud, et ajalugu jääks? Lihtsam ja praktilisem oleks sinna ka konteinermajad püsti panna. Erinevalt Viimsi vallast, seal aga hoolitakse oma saare(stiku) loost. Kui vanasti olid need paadikuuri väga lihtsad ja väiksed, koosnedes harilikult vaid kahest ruumist, elamiseruumist ja magamisruumist, siis tänapäeval on aga rorbu’sid võimalik leida alates kõige lihtsamatest kuni väga luksuslikena välja. Rorbuferie on väga levinud ja armastatud turistide hulgas. See on üks põhjus, miks sinna minnakse. Turiste on igat tüüpi, aga soovi korral mahuvad saarele ära mõlemad – need, kes hindavad vana ja need, kes hindavad euroremonti, bling-bling´i ja Kohviveski kombel kurdavad, et “Hullumaja!… Meri kohiseb, lambad määgivad…” Viimaste jaoks ei pea ajalugu maha lammutama ja saart ära remontima. Saab ka teisiti. Kui tahta.

Loodusteraapia

April 23, 2019 / Eveliis / 2 Comments

Nädalavahetusel arutlesime me palju vanuse (ja vanaduse) üle. Selle üle kui palju muutub näiteks kümne aastaga. Noh näiteks vanusevahe kaob ära. 17-aastasel 34-aastasega ühiseid huve väga ei ole, aga 38-aastane ja 55-aastane jagavad samu väärtusi ja sama maailmapilti. Muidugi üldistan, üldistan oma pere näitel. Igaks juhuks mainin, et Marek ei ole 55:D Lisaks vanusevahe kadumisele hakkad vanust arvutama lapse vanuse järgi. St oma vanus nagu justkui jääb tahaplaanile ja pole oluline, keda huvitab eksju. Küll aga huvitab kõiki su lapse vanus. No ja kui ütled, et laps on kohe 40, siis arvutavad kõik ise kenasti su vanuse välja. Igaks juhuks mainin, et minu laps ei ole 40:D. Kuus saab sügisel.

Kui te mulle kümme aastat tagasi oleksite öelnud, et hakkan kunagi vaimustuma loodusest, matkamisest ja koduaias toimetamisest, siis ma oleksin teid kassi saba alla saatnud. Vähe sellest, et käin Hiking Estoniaga matkamas, ajan Idaga mööda metsa karulauku (ja lilli loomulikult!) taga, ütlen vabatahtlikult, et kuule, lähme teeme ühe tiiru rattaga ja istun ja unustan selles, milliseks meie aed muutuda võiks. Minu vaimusilmas. Õnneks Marek on laias laastus nõus. Ainus probleem on selles, et minul on ideed, aga tema peab need teostama. Nagu te ka allolevalt pildilt näha võite. Ma räägin nii kaua, et kohe hakkan lilli istutama, et ta ei jaksa lihtsalt oodata ja teeb ära minu eest. Ma olen ilmselgelt ideaalne projektijuht, mitte töötegija:D

Igatahes kümne aastaga on kontsakingatajast saanud lillelaps. Mis järgmise kümne aastaga? Võtan kitsed? Teate ju küll seda ütlust ühest vahvast lastefilmist, et vaid kits ja vana naine on need, keda usaldada saab.

Vastuoluline Paldiski: pilpakülast merekivideni

April 14, 2019April 14, 2019 / Eveliis / 6 Comments

Tänasest Hiking Estonia matkast Paldiskisse ja Pakri tuletorni võiks teha mitu postitust, sest kui on üks Eesti linn, mis on…teistsugune…siis on see kahtlemata Paldiski. Seda linna saab porteteerida mitmel moel. Seda võiks vaadata kui linnakest, mis pakub võimalust ajas reisimiseks. Kuna te viimati käisite turul, mis pakub Poola kaupa? Mina käisin umbes 1995. aastal kui iga endast lugupidav Tartu inimene käis laupäeval Annelinna täikal ja kui see endast lugupidav tartlane oli nii umbes 14-aastane, siis ta nurus ema, et too sealt lapsele ometi poppi Poola kaupa ostaks. Paldiskis on see võimalus olemas veel 2019. aastal.

Paldiskist saaks maalida pildi, kus on aeg seisma jäänud. Pilpaküla ja Hiinalinn on minevik, aga Paldiski oma pilpaküla on täies elujõus. Jaluta nagu ajaloomuuseumis, sellises veidike teistsuguses vabaõhumuuseumis. Samas ei ole Paldiski vaid trööstitu paik, kus võib leida igasugu meenutusi Nõukogude Liidu sõjaväest, suletud linnast. See on linn, millel on pakkuda ka palju muud. Raudteejaama peahoone, A.Adamsoni ateljeemuuseum, kirikud. Me lihtsaltt seekord ei keskendunud nendele kohtadele, me keskendusime sel korral Paldiski ja Pakri loodusele, möödudes kohalikust pilparajoonist.

Paldiskist saaks tänu tuulepargile edasi anda imposantse pildi. Korraks oleks nagu Taani sattunud. Mina ei saa aga midagi parata, aga igakord kui ma neid suuri rajatisi näen, tuleb mulle meelde film “Maailmade sõda”. Lapsik, või elava kujutlusvõimega osa minust mõtleb, et aga mis siis kui need ei olegi moodsad tuuleveskid, vaid tulnukad, kes praegu lihtsalt vaikselt olukorda kaardistavad, et siis ühel hetkel rünnata. Ma tean, ma tean, ei ole arukas täiskasvanu mõte, aga ma ei ole kunagi end ka väga täiskasvanuks pidanud.

Paldiski loodus pakub aga hoopiski teistsuguse pildi. See Paldiski on muinasjutuliselt kaunis. Ma jäin vahepeal grupist täiesti maha, sest mul oli vaja rannas iga kivi pildistada. Need lihtsalt olid nagu kunstiteosed. Sillerdavad nagu vääriskivid päikese käes. Mingil põhjusel tulevad mulle meelde “Merekivide” kommid. Pakri tuletorn teine samasugune kunstiteos. Ajahambast räsitud, aga kuidagi nii romantiline ja eriline. Ikkagi ka Eesti kõrgeim. Jalad annavad kinnitust sellest, et sai päris kõrgele ronitud. Lillehammeri suusahüppetornile jääb küll alla, aga paras trenn oli siiski.

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on igal pool (nii nagu kevadeti ikka) silma torkav prügi. Et anda oma väike panus koristamisse on Hiking Estonia matkadel kaasas kotid “kõkutamiseks” («Kõkuta» ehk «Kõnni ja kummarda» on aktsioon, mis on innustust saanud 2016. aastal loodud spordialast «plogging», mis tähendab jooksmist ja samal ajal prügi korjamist läbitud rajalt.). Kurb on muidugi, et koristatud saab nii vaid killuke kogu massist, mis metsa alla vedelema jääb, aga parem väikene omapoolne panus kui mitte midagi, onju?

Jah, Paldiski on vastuoluline, omanäoline, linn, kus tänapäev ja minevik on omavahel nii sügavalt põimunud. Moodsa linnana on Paldiskis ka oma Plaza olemas.

Nii see CSI neid laipu leiabki keset tühermaad

November 8, 2018November 8, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Ma ei saa aru, miks ma varem pole nendel kontaktreisidel käinud. Kõik on minuti pealt paika pandud, organiseeritud, kokku lepitud, minu asi on vaid õigel ajal kohal olla ja võluv olla. Täielik luksus, millega võib ära harjuda. Nii ka täna oli mulle organiseeritud transport messikeskusesse kohtumistele ja paar tundi hiljem tagasi hotelli.

Aga mina ei oleks ju mina kui ma poleks peale kohtumisi guugeldanud, et linnakese keskusesse on vaid kuus kilomeetrit jalutada ja saba selga võtnud. Mis seal messihoones ikka niisama passida ja oodata kuni bufee-restoran avatakse, parem väikene jalutuskäik ja näen natukene muud ka kui erinevad kontorid (mitte et ma kurdaks, sest eesmärk ei olegi ju reisil vaatamisväärustega tutvuda, vaid kontaktide ja suhete loomine, aga ikka tahaks ju natuke ringi ka näha).

Jalutasin paar kilomeetrit Fredericia keskusesse. Armas väike linnake, mille rajas rajas aastal 1650 Taani kuningas Frederik III, kelle järgi linn ka nime sai. Pärast suuresti kindlustamata Jüütimaal Kolmekümneaastase sõja käigus aset leidnud laastamist mõistis kuningas Jüütimaale tugeva kindluse ehitamise vajadust ja otsustas selle projekti ühendada Jüütimaale suure linna ehitamise plaanidega. Nii kihvt oli linna sisse jalutada läbi ajaloolisi kaitsemüüri ja väravaid, mis justkui ühendas ajaloo ja tänapäeva.

Linnake ise meenutas mulle unist Lillehammerit.

Peale mõningast linnas kolamist oleks mu transport mu tagasi hotelli viinud, aga mina ju…ma tahtsin natuke end tuulutada ning jalutada. Kuus kilomeetrit hotelli tundus täiesti mõistlik jalutuskäik, aga google ütles, et hotelli saab ka ühistranspordiga. Muidugi tahtsin ma viimast katsetada. Mul oli natuke kahju, et Idat kaasas ei olnud, aastatega olen ma nii harjunud koos temaga reisima, et üksinda oli kohe kuidagi imelik. Vaatsin kirikuid ja muid hooneid ning mõtlesin, et issake, kuidas Idale siin meeldiks. Mulle tuli meelde kui me eelmisel aastal temaga koos poolkogemata Odensesse sattusime ning kus ma Taani totaalselt ära armusin. Kogu aeg tahaks tagasi siia. Seepärast on mul nii uskumatult hea meel, et töö on mind jälle just ka selle riigiga sidunud.

Minule mitte omaselt istusin ma bussijaamas õige bussi peale ja jõudsin ilma igasugu äpardusteta hotelli juurde. Buss peatas täpselt hotelli ees, st üle tee hotellist, aga ma ei saanud vastu kiusatusele minna hotelli asemel metsa, kuhu bussist välja astudes kohe rada viis.

Jalutasin aina sügavamale metsa ja mõtlesin endamisi, et ah nii see CSI sealt metsadest ja tühermaadelt neid laipu leiabki kolm kuud peale seda kui “keskealist naist nähti viimati istumas bussi ja hotelli juures maha minema, aga hotelli tagasi ta ei jõudnud”. Rohtu kasvanud metsarada oli nii vaikne ja rahustav, et ma lihtsalt kõndisin, teadmata kuhu täpselt. See PayPali saaga, millest ma ikka aru ei saa, oli mind natuke rivist välja löönud, lisaks tundsin ma hommikul, et mu süda jätab reaalselt lööke vahele, nii et ma suutsin endale sada surmahäda külge mõelda (õnneks läksid sümptomid mööda enne kui ma oleks päriselt ka kohalikku EMOsse pöördunud) ning kohtumised ja pidev suhtlemine oli mind ka natuke tühjaks imenud, nii et ma mõtlesin lihtsalt end looduses natuke koguda. Koduigatsus tuli ka ootamatult peale. Tahtsin Ida ja Mareki kaissu. Koos multikaid vaadata. Ma leidsin Selverist allahinnatult (2,99 eurot) “Vaimudest viidud”, ma ei osanud isegi arvata, et selline multikas eesti keeles olemas on. Juba eestikeelne “Totoro” oli mulle suureks üllatuseks.

Ma sattusin nii imeilusasse kohta, et ma lihtsalt pidin mõnda aega seal kogu seda loodust ja vaadet endasse ammutama. Eile kui me Fredericiasse sõitsime, oli nii paks udu, et vaevu nägi eesolevat autot ning varasemalt olen ma Taanis ise alati autoga sõitnud ega pole saanud neid sildasid imetleda. Nüüd sain. Ja imetlesin. Täiega. Laadisin akusid.

Tagasi hotelli poole jalutades tundsin ma, et olen rahu täis ja valmis uutele kohtumistele vastu minema. Homme on neid ees ootamas kolm. Hilisõhtul saab koju. Reisil olles saan ma alati aru, kui kallis ja ilus on tegelikult kõik see, mis mind kodus ootab. Ja saate aru, ma saan laupäeval sauna minna. Meil on saun kohal!

Märgi leidsin ka ootamatult. Hakkasin pilti tegema, et vanaemale näidata, kuidas ta tehtud kätised sobivad ja leidsin südame.

Kolm miinus

October 31, 2018 / Eveliis / 8 Comments

Hommikul tööle sõites on mul kombeks kuulata Vikerraadiot, esiteks meeldib mulle Taavi Libe saatejuhina (kuigi te ei kujuta ettegi, kuidas ma esimese hooga kartsin, et ta on hullult terav, kui kunagi talle intervjuu pidin andma) ja teiseks lähevad ummikud seda hommikust uudistesaadet kuulates kuidagi libedamini (ah, milline sõnade mäng?). Muide, vanasti, või nii 10-15 aastat tagasi ei saanud ma aru, miks keegi peaks üldse vabatahtlikult Vikerraadiot kuulama.

Nojah. Selle segase ja asjasse tegelikult mitte puutuva sissejuhatusega tahan ma öelda, et täna hommikul räägiti sellest, et Eesti laste väljas liikumisele anti hindeks kolm miinus ja väljas mängimise oskustele lausa hinne kaks. Kas see pole mitte kohutav? Muidugi ma saan aru, et ajad muutuvad ja enam ei pea aedadel ja puudel turnides Nuuskmõmmikut peites Rooside sõda mängima, seda kõike saab teha arvutiekraanil ja muidugi olen ma nõus, et küllap oleks minu generatsioon ka rohkem arvutis olnud, kui meil oleks arvutid olnud (tegelikult 386 ja Paperboy mäng oli mingi hetk täiesti olemas), aga siiski teevad sellised uudised kurvaks.

Asi ei ole tegelikult üldse lastes, vaid algab vanematest. Kui palju me näitame oma lastele eeskuju, et väljas olemine on lõbus? Nädalavahetusel võetakse lapsed käeotsa ja minnakse perega koos kaubanduskeskusesse, et näidata kui head vanemad ollakse, visatakse lapsed mängutuppa. Jah, mängutoad on ka lõbusad, aga kui lapsed ei oska enam õues mängida, siis see on lihtsalt kurb. Ja kurb on ka see, et vanemad arvavad, et ostukeskused ja mängutoad on kogu lõbu ja toast nina välja pistmine, mis lapsele vaja on.

Olen ma ka puberteedina kirunud igapühapäevast suusatrippi või matkasid mägedes, parema meelega oleks ju kodus diivanil vedelenud, seriaale vaadanud ja krõpse söönud, aga Norras oli kombeks pühapäeviti looduses käia. Te ju olete mu blogi pikka aega lugenud ja teate, kuidas ma ei armastanud Lillehammeri pühapäevi. Igav oli. Kõik olid kusagil mägedes ja metsas. Ma olen tänulik, et minu perekonnad nägid vaeva minu toast välja saamisega ja ei andnud alla, nii et tänaseks on mul “gå på tur” – geen (gå på tur – norra keeles matkamine/looduses jalutamine) täiesti olemas. Ma olen selle üle uhke, et ma ei sula ära kui natuke sajab vihma või ei külmu kringliks kui pean miinuskraadidega väljas olema. Ma olen oma loomult laisk ja mugav, aga sellega ma küll nõus ei ole, et minu laps oleks ka üks neist “kolm miinus” lastest, kellele väljas mängida ei meeldi ja kes seda isegi ei oska.

Multifilmi “Wall-E” olete näinud? Ülekaalulised inimesed veedavad oma päevad lamamistoolidel, kus robotid neile kõik kätte toovad, sest nad ei ole enam ise võimelised liikuma. Äkki püüaks oma lastele eeskujuks olla ja natukene ka väljas liikuda, tuletada meelde neid mänge, mida ise lapsena mängisime ja neid oma lastele õpetada, et tulevik ei oleks “Wall-E”?

#kreisiveganvisits

June 21, 2018June 21, 2018 / Eveliis / 4 Comments

Mu venna õde on orhideede hull. Käib kõik sood ja rabad ja metsad läbi. Mõnus hobi tegelikult. Võttis 4+ külastust Ussipessa enne kui ta 1+1 kokku pani ja meie kodulähedasse rappa luusima läks. Ja mina elan Ussipesas üle kümne aasta ega teadnudki, milliseid kaunitare meie kodu lähedal leidub. Nüüd muretsen ka endale uued kummikud ja lähen ka rappa kondama. Selline ilu kohe koduukse taga ja mul ei olnud õrna aimugi.

Teine asi, mis mulle meeldib, kui Kreisivegan külas käib, on meie vegantoitude katsetused. St tema on vegan ja meie katsetame kui kohutav see muru siis on, mida ta näksib liha asemel. Ei ole kohutav. Paganama maitsev on. Paganama lihtne on. Eile näiteks sõime “kitsejuustu” salatit. Ilma naljata, see juust maitses paremini kui päris kitsejuust.

Teate kui mitmekesisemaks muudab toidulaua üks nö kodustatud vegan. Proovige järele!

Ja issandjumalpühamumeie mul on toas lõpuks ometi üks suuuuuuur oliivipuu. See on nii ilus, et eile istusin diivanil ja muudkui vaatasin ja vaatasin ja vaatasin. Nüüd on ülesanne leida sellele suurepärasele taimele ka sobiv pott. Terrakota või betoon oleks üks variant, aga ma tean täpselt, millist potti ma tahan. Sellist lõunamaist keraamilist sinistes toonides ja/või mustrilist potti. Ma tean täpselt, milline see olema peab, aga kust selline soetada. Samas mitte end vigaseks makstes.

Same same but different

June 10, 2018June 11, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Meil olid reedel ettevõtte suvepäevad. Suvepäevad nagu suvepäevad ikka. Läksime ühel õhtul saarele, tehti nalja ja järgmisel hommikul tuldi tagasi. Kuna suvepäevad toimusid Pranglis, kus minu Nipernaadi suurema osa oma suvedest veedakski ja me pole perega just väga palju koos teinud, siis otsustasime me, et Marek ja Ida tulevad ka saarde ja mina liitun nendega laupäeval kui töökaaslased tagasi mandrile lähevad.

Pranglis oleme me käinud n+1 korda, et tahaks ju öelda, et mis seal ikka enam erilist on, millest isegi blogipostitust kirjutada, aga sellel saarel on mingi oma vaib olemas. Selline pisike saar, kust ei ole veel euroremont otseselt üle käinud ja elu on ehe, selline nagu ta väikesaarel olla võikski. Natuke lipp lipi ja lapp lapi peal, aga nunnu, puutumatu loodus ja muhedad kohalikud. Aastatega on küll lärmakamaks läinud ja kapitalismi kohalolu on ikkagi arusaadavalt aina rohkem tunda, kuid asjad on ikka veel tasakaalus. Ehk ikka jääb ka nii.

Meil ei ole Pranglis oma suvilat, kuigi mõnikord jääb mulle tunne, et Marek on end sinna saarele nii sisse söönud, et ta nagu osaliselt elakski seal. “Oot, sa oled seal Taavi juures või?” küsis ta minult kui ma seletasin, kust ma nende juurde “koju” tulema hakkan. No kust mina tean, kas ma olen Taavi juures. Lasin end Mareki ja Ida juurde ära visata, selgitasin, et mul mees ja laps ootavad ja juba teadsid kõik, et “aa, see on ju see halli peaga mees, kes Iivariga koos kalal käib”. Nojah. Samal ajal kui mina olen rohkem nagu turist, on Marek nagu kohalik. Ja hoopis teine inimene. Muidu peab kõik olema viimase vindi peal puhas ja korras, aga saarel toob mulle veini pesemata klaasist. “Ei mina viitsi,” vastas ta kui ma nina kirtsutasin. “Ja vaata mu jalgu,” näitas ta oma mudaseid tallaaluseid. Minu pedantlik mees ja selline? Laps samasugune. Must nagu murjam, küünealused ei kannatanud kriitikat, juuksed sassis ja riided katki, aga nii rahulolevat last ei ole ma pikka aega näinud. Ajas taga kanasid ja kukkesid, jooksis koos kohalike lastega siia ja sinna, ei mingit kära, uudistas, kuidas kalavõrke puhastatakse. “Ma jään ikka issiga veel siia,” ütles ta mulle kui ma hommikuse paadiga ära linna tulin. “Aga sa ole hea ja osta mulle kommi kui sa Eestisse tagasi jõuad!” andis ta mulle instruktsioonid kätte.

Me naersime küll, et Prangli on ka Eesti, aga samas see on nii teistmoodi Eesti, et seda võikski välismaaks nimetada. Selline teine dimesioon. Ma ei oskagi seletada, aga kes on käinud, see teab. Kes ei ole käinud, minge veel praegu, enne kui eurorahad kiviaiad maha lammutavad ja asfaltteed teevad.

Kui kohalik restoran hakkaks ka veel ülehinnatud toidu asemel pakkuma kohalikust toorainest maitseelamusi, oleks üliäge. Ma ei ole ju ainus, kes saarerestos ei taha keskpärast Caesari salatit, vaid pigem värskelt suitsutatud lesta, varajast kartulit, kukeseenekastet, karulauguvõiet?

Samal ajal kui mina töökaaslastega mööda saart ringi trippisin , käisid Ida ja Marek raamatuesitlusel. Armas raamat on. – räägib õigete ja valede otsuste tegemisest, millest saavad alguse kassipoegade seiklused. Lugu on õnneliku lõpuga ning pakub lugejale mõtlemisainet.

https://kultuur.err.ee/838421/prangli-koolitudruk-avaldas-raamatu-ja-tootab-illustraatorina

Ja teate, nendel suvepäevadel pandi ka minusugune tantsuvihkaja tantsima, läksin vooluga kaasa, mis sa teed kui seltskonnas ikka tantsutüdrukud ka on, eksju. Kuna sellise trikiga (mind tantsima panna) ei ole lihtne hakkama saada, siis toetasin nende projekti ka Hooandjas. Toetage teie ka: https://www.hooandja.ee/projekt/ttu-tantsutudrukud-ja-saltopoisid

Koju jõudes tahtsin ma esimese asjana duši alla minna. Saarel olin ma lihtsalt liiga laisk, et sauna minna. Hea, et hambad said pestud ja juuksed kammitud. Aga kodus ei olnud vett. Veepump uhas kahtlustäratavalt. Helistasin Marekile, aga teda Pranglil telefoniga kätte saada on suht võimatu missioon. Sain lõpuks ta kätte ja instruktsioonid, mida teha. Jumala eest, sellistest hetkedest saaks reality.

“Mine võta elektriposti küljes kilbist elekter välja!” juhendab Marek.

Kõnnin elektrikapini. Võti ei ole seal, kus ma harjunud olen. “Kus võti on?” küsin ma.

“Issand jumal, võti on aastaid juba koridoris. Mäletad, ma ostsin võtme, et sa ei peaks seda kilpi tangidega lahti kangutama,” selgitab Marek. Ahjaa, tuleb meelde. Saan kilbi lahti ja lükkan elektri välja.

“Nüüd mine võta tagant ruumist drell,” juhendab Marek edasi.

“Püha jeesus, kust ma selle drelli siin pimedas leian,” ohkan ma.

“Pane ometi tuli põlema!” ütleb tema ja taipab siis, et ilma elektrita pole see võimalik. Leian drelli.

“Nüüd mine puuri kruvi ära pumbamaja ukse eest!”

“KUIDAS? Kuidas ma tean, et kruvi VÄLJA tuleb?” olen ma ahastuses.

“KUIDAS? KUIDAS SA EI TEA?” on Marek ahastuses.

“Kallis mees, ma põhimõtteliselt hoian drelli esimest korda elus käes. See et ma oskan autot massilülitist käima panna ja õlitaset kontrollida, ei tähenda, et ma kõiki maailma asju vaikimisi või loomulikust intelligentsist oskan,” vastan mina.

Marek juhendab mulle, kuidas drelli käsitleda. Peale mõningast pusimist saan ukse lahti ja tõmban pumba seinast välja.

“No vot korras. Nüüd mine pane elekter tagasi sisse, siis muud asjad toimivad, vaid vett pole,” ütleb ta muretult. Aga ainult vett ma ju tahtsingi. Olen laisk, ei viitsi elektrit tagasi sisse panna ja viskan end diivanile pikali. Blogima. Dämn, aga nii ei tööta ju wifi. Pean end ikka püsti ajama ja elektri sisse panema. Muidu ei saa blogida ja inimese kombel sõbrannadega messengeris chattida.

Mandrimured on teistsugused kui saaremured.

Kust saada kiiresti positiivne laeng?

June 3, 2018June 3, 2018 / Eveliis / 6 Comments

Selle postituse nimi võiks olla ka “Mu Eestimaa on nii ilus vol2”, sest ilma liialdamata käisin ma eile nagu lillelaps ringi ja muudkui õhkasin, et appikene kui ilus kõik on. Lilled, heinamaa, päike, pilved, Lõuna-Eesti…kõik oli nii ilus. Ehk siis me otsustasime võtta ette väikese üllatusvisiidi Heily juurde maale. Noh et ei peaks kodus koristama, saaks rihma lõdvaks lasta ja ühtlasi natuke pugeda, et me järgmisel nädalal nende lapse sünnipäevapeole/lasteaia lõpetamisele minna.

Selliste ekspromtsõitude juures on kõige raskem kodust ära minek. “Issand, kuidas ma ei viitsi ja appi kui kaugel ja nii palju on ju teha”. Tuhat vabandust! Kõik on tegelikult tahtmise ja kättevõtmise asi ning kui juba autosse oled jõudnud, siis pole enam miskit viginat. On vaid teadmine, et seiklus -olgu siis väike või suur- algab.

Heily juurde maale tuleb sõita läbi Rõngu. Rõngu on minu jaoks selline vahva koht, kus möödusid pooled mu lapsepõlvesuved ja iga kord kui ma satun sealt läbi sõitma, teeme me selles alevikus väikese peatuse. Ida oli muidugi vaimustuses, et kiriku uks lahti oli ja me saime kirikus ringi vaadata. Mina ei tea, mis tal nende kirikutega on, aga mulle meeldib see. Muide, ma ise käisin sugulastega iga pühapäev kui Rõngus olime lapsena, kirikus. Mitte et me oleks usklikud, aga see oli nagu mingit tüüpi meelelahutus. Siis ei olnud ju Facebooki, Instagrami, telekast tuli lastesaade vaid õhtuti pool tundi ja tuli ise leida, kuidas oma meelt lahutada. Jumalateenistuse kuulamine (millest vähemalt mina midagi aru ei saanud) oli osake meie meelelahutusprogrammist.

Kuigatsisse jõudsime me enne Heilyt ja kuna Ida nõudis “mere” äärde, siis käisime me natuke küla peal jalutamas. Solistasime varvastega tiigiveesvees, ümisesime “tiigi ääres päike kiki miki, küll ma olin alles väike kiki miki, ja mu tunne oli hea kiki miki“, punusime pärga, kiikusime, tegime hunnikus pilte ja shameless selfie´sid ja lihtsalt olime…plikad. Laps ja lapsemeelne.

Ja teate, võib olla mu suhtumine teatud osasse BonBon Lingeriesse ei ole kõige positiivsem, siis ma siiski ei saa kiitmata jätta nende uusi f-a-n-t-a-s-t-i-l-i-s-i kollektsioone. Ma avastasin, et mul ei ole (üldse!) päevitusriideid, aga Glorious rinnahoidja topp päästab täiega hädast välja ning käsi südamel, üks ilusamaid asju mu pesusahtlis. Täielik uus lemmik, võib olla peaks endale mitu tükki soetama, et ei juhtuks sama nagu mu teise BBL lemmikuga, mida ma ei raatsi isegi selga panna, sest seda ei ole enam tootmises. Selline väike reklaamipaus ka postituse keskele…

Heily üllatatud (muidugi ta aimas, et me tuleme, sest no halloo kui ma juba Rõngust pildi postitan, siis on natuke kahtlane, et miks pagana pärast ma sinna kanti sattusin, aga see selleks), vedasid nad meid lähedalolevasse Kalme Veskisse sööma. Nii ilus ja armas koht, et jälle kõndisin ma ringi ja muudkui õhkasin, et mu Eestimaa on nii ilus. Reaalselt mulle tundusid pilved ka eriliselt ilusad. Nagu “Üle linna Vintski” Robi vahtisin taevasse. Lapsed lustisid vees, mehed püüdsid kala, meie Heilyga kärstasime sillal oma valgeid sääri ja lobisesime maast ja ilmast. Nii mõnus idüll oli, et kui päike poleks liiga hakanud tegema ega poleks ära läinudki. Kui Valgamaale satute, minge Kalmest läbi, soovitan soojalt.

Õhtul degusteerisime Mandlist kaasaostetud kooke. Letis oli kaheksa erinevat kooki, ostsime igast ühe kaasa, et saaks oma lemmikud välja selgitada. Mõnes kohas läksid meil maitsed täiesti lahku, kõigil, aga mehed palusid edasi öelda, et viina kõrvale (jah, ilma häbenemata julgen kirjutada, et mehed võtsid viina,viina) sobis kõige paremini matcha-tee kook. Ida lemmikuks sai sinimustvalge kaunistusega kook, sest “Eesti Vabariigi kook” ju. Tal on ikka see “Eesti Vabariik” nii südames, er kõik rahvuslikud asjad on kohe tema lemmikud.

Õhtu lõpuks panime lapsed magama, jätsime mehed omapäi klatšima ja jalutasime külla ühele teisele sõbrannale, kes ka juhtus maal olema – hommikul olid mu jalad nats valusad ja pole ka ime, sest pulsikell näitas läbitud vahemaaks kokku 9,3km. Pole ju paha? Jalutasime mööda maanteed, mina ikka jälle õhkamas kui ilus kõik on (ma ei tea, kas päike mõjub või kust mul see “Eestimaa on nii ilus-tunne” nii tulnud on) ja arutasime, et tegelikult oleme me ikka täitsa vanad mutid juba. Vanuse poolest. Ikkagi põhimõtteliselt nelikümmend ja see on ikka täitsa täiskasvanu vanus kas pole! Jalutasime, mul käes vahuveiniklaas (jah, julgen ka häbenemata tunnistada) ja mõtlesime, et kas selles vanuses ei peakski juba rohkem täiskasvanulikumalt käituma, noh et kas ikka on sünnis niimoodi keset hilisõhtut vahuvein näpus ringi kündida, et meie emad ju küll midagi sellist ei teinud, sest nad olid emad, aga meie jalutasime muretult ringi nagu puberteedid. Jõime koos kolmekesi natukene veini ja jalutasime koju tagasi, sest kell oli juba palju saamas. Lausa 23!

Hommikul kell viis kolmkümmend helises mu äratuskell. Pakkisime end kokku ja hakkasime Tallinna poole sõitma. Marek ja Ida unelesid tagaistmel, mina mõtisklesin omi mõtteid. Vähe maganud ja palju autosõitu, aga kõik see oli seda väärt. Ma sain aru, miks Heily on mu parim sõbranna ja miks me tema perega tihedalt läbi käime. Nad on täpselt üks selline pere, kellega koosolemine laeb su täis positiivset energiat. Ma ei tea teist nii siirast, sooja, sõbralikku ja positiivset perekonda kui see. Suure südamega ka. Ja sellepärast ongi nendega kokku saamine alati nii positiivne. Nii vähe on vaja, et nad nakataksid oma eltuterve suhtumise ja rõõmsameelsusega. Igal inimesel peaks oma Heily olemas olema.

Ma olen haige inimene?

May 23, 2018May 23, 2018 / Eveliis / 3 Comments

Hehh, elu on ikka naljakas. Vist. Ma ei olnud päris-päris tööl käinud viis aastat ja nagu te aru saite, siis olin ma kahevahel kui mulle töökohta pakuti. Põhjuseid oli mitu. Esiteks hirm. Aga samas oli ka põhjuseid, miks töökoht vastu võtta. Ma kaalusin päris pikalt. Võib olla egoistlikult jah, aga ma tahtsin kindel olla, et ma ei torma kuhugi lihtsalt uisapäisa. Esmamuljed on äärmiselt positiivsed. Võib olla on nii nagu alguses ikka, et kõik on uus ja põnev, inimesed sõbralikud ja töö sobiv, aga vahet ei ole, ma kavatsen seda nautida. Teiste õhutusel panin ma end isegi SEB sügisjooksule kirja. Sportlikusse seltskonda olen sattunud, mis muud.

Eile kui me enne üht kohtumist veel viimasel hetkel üht hinnapakkumist kokku panime, tuli mulle meelde, miks mulle see töö varasemalt ka meeldis. Mulle meeldib selline maietteagikuidassedanimetada – sebimine? Protsess kui selline. Mulle tuli meelde üks kõige põnevam hinnapakkumise esitamine. Saime viimasel hetkel teada ühest miljoniprojektist, kuhu oma tooteid pakkuda tahtsime. Tegime poole ööni pakkumist, et see oleks täiuslik, kihutasime lennukiga kohale, jäime ühest lennukist maha, jõudsime kohtumisele, jõudsime tagasi koju surmväsinuna, projekti kätte me ei saanud, aga protsess kui selline oli p-õ-n-e-v!

Boonuseks kohad, kuhu töö viib. Eile näiteks jõudsime me Bodøsse. Alles ma õhkasin, et issand, kuidas tahaks jälle Põhja-Norrasse minna. Siin ma olen. Olgem soovidega ettevaatlikud eksju. Muidugi möödub suurem osa ajast tööd tehes või koosolekult koosolekule joostes, kuid eile enne magamaminekut ei saanud ma üle kiusatusest veel jalutama minna. Kuradi külm oli, aga kuradi ilus oli ikka ka. Täpselt selline tunne oli, et seal suure kalju taga on suvi.

Mulle tuli meelde, kuidas ma noore ja lollina siia suveriietega tulin. VAID suveriietega. Nagu seeliku ja plätudega! Kringliks pidin külmuma. Panin selga kõik, mis mul vähegi kaasas oli, kampsun kampsuni otsa. Nägin välja nagu mutsumoor, a vähemalt soe oli.

Eile õhtune +7 kraadi tundus täna hommikuse kolme soojakraadi juures Leknesis lausa suvi. Ma ikka tänasin jumalat, et mul oli nii palju aru, et viimasel hetkel ilmateadet vaadata ja mitte sama viga teha nagu 20 aastat tagasi. Kuigi…Leknesis oli siiski tunduvalt seom kui eilses Bodøs. Päike paistis ja ilm oli kevadsuviselt mõnus. Kohale jõudes oli kolmest kraadist saanud juba kümme. Kõik on vaatenurga ja suhtumise küsimus;)

Suveperioodil käib Lofoodi saarestikult läbi 1,6 miljonit turisti (kohalikke elanikke on 20 000), ma saan täielikult aru, miks nad siia tulevad. Ma ju isegi olen korduvalt ja korduvalt rääkinud, kuidas tahaks tagasi siia, sest ilma naljata…see on üks maailma ilusamaid kohti. Ilmselt mitte läbi minu kiiruga klõpsitud piltide (PS: ma suutsin viimasel reisil oma fotoka limonaadiga üle ujutada ja see andis otsad – kas on lootust seda veel parandada?), kuid no lööge sisse Lofoten guuglisse ja te saate aimu. Kuigi pilt ei anna ikkagi kogu seda ilu edasi.

Nii armas on vaadata neid Mariuse-mustriga kampsunitesse pakitud mudilasi, kes mööda tänavaid koos oma samamoodi kampsunitesse mässitud emade-isadega ringi jalutavad mööda linna. Nii armas on istuda väikeses kohvipoes, juua butterscotch-maitselist latte´t, vaadata aknast pilvedesse kõrguvaid pilvi, justkui siiasamasse linnakese tänavale maanudvaid propellerlennukeid. Nii armas on kuulata seda imelist murrakut, mida nad siin räägivad. Nii armas on vaadata inimesi, kes pleedi sees tänavakohvikus kohvi joovad ja päikesepaistet naudivad. Nii armas. Kõik on nii armas.

Palun, palun, palun… hoiame pöidlaid, et mul oleks vaja siia juba varsti uuesti tagasi tulla. Ja teate, ma vist olen natuke haige inimene ka. Ma armastan üle kõige sooja suve ja päikest, kuid ma täiega kujutaks ette, kuidas ma sellises kohas päriselt elaks. Ma lausa tahaks mingi aeg Lofootidel elada. Koos perega. Äge oleks!

Ja appikene kui ahvatlevalt need mäed kutsusid – Eveliiiiiiis, tule matkama! Tule roni! Tule!. Mul oli kohe kahju neile öelda, et beklager, aga ma tegelikult pean tööd tegema seekord. Kuid järgmine kord kindlasti. Ma tulen!

Järgmine peatus Tromsø.

Ussipesa pühapäev

May 6, 2018May 6, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Täitsa veider oli kell üks päeval ärgata. Marek ja Ida olid sünnipäevale läinud. Päike paistis ja nii ilus ilm oli, et kuigi ma tegelikult oleksin tahtnud toas teleka ees keras diivanil vedeleda, siis see oleks ikka täiega patt olnud. “Nädalavahetus raisku läinud,” nagu Marek ütles, sest ta ei jõudnud sel nädalavahetusel midagi muud teha kui meie 6487630 hektarise õue ära niita. Ei oska see inimene niisama olla.

Otsustasime siis lillede istutamisega algust teha. Ida istutas oma potikese ära, tassis siis tooli sinna ja istus lilli imetlema. Selles mõttes on ta minusse. Ma võin ka mõnda tehtud asja niimoodi imetlema jääda, samal ajal Marek tuiskab töö juurest teise juurde.