Tänasest Hiking Estonia matkast Paldiskisse ja Pakri tuletorni võiks teha mitu postitust, sest kui on üks Eesti linn, mis on…teistsugune…siis on see kahtlemata Paldiski. Seda linna saab porteteerida mitmel moel. Seda võiks vaadata kui linnakest, mis pakub võimalust ajas reisimiseks. Kuna te viimati käisite turul, mis pakub Poola kaupa? Mina käisin umbes 1995. aastal kui iga endast lugupidav Tartu inimene käis  laupäeval Annelinna täikal ja kui see endast lugupidav tartlane oli nii umbes 14-aastane, siis ta nurus ema, et too sealt lapsele ometi poppi Poola kaupa ostaks. Paldiskis on see võimalus olemas veel 2019. aastal.

Paldiskist saaks maalida pildi, kus on aeg seisma jäänud. Pilpaküla ja Hiinalinn on minevik, aga Paldiski oma pilpaküla on täies elujõus. Jaluta nagu ajaloomuuseumis, sellises veidike teistsuguses vabaõhumuuseumis. Samas ei ole Paldiski vaid trööstitu paik, kus võib leida igasugu meenutusi Nõukogude Liidu sõjaväest, suletud linnast. See on linn, millel on pakkuda ka palju muud. Raudteejaama peahoone, A.Adamsoni ateljeemuuseum, kirikud. Me lihtsaltt seekord ei keskendunud nendele kohtadele, me keskendusime sel korral  Paldiski ja Pakri loodusele, möödudes kohalikust pilparajoonist.

Paldiskist saaks tänu tuulepargile edasi anda imposantse pildi. Korraks oleks nagu Taani sattunud. Mina ei saa aga midagi parata, aga igakord kui ma neid suuri rajatisi näen, tuleb mulle meelde film “Maailmade sõda”. Lapsik, või elava kujutlusvõimega osa minust  mõtleb, et aga mis siis kui need ei olegi moodsad tuuleveskid, vaid tulnukad, kes praegu lihtsalt vaikselt olukorda kaardistavad, et siis ühel hetkel rünnata. Ma tean, ma tean, ei ole arukas täiskasvanu mõte, aga ma ei ole kunagi end ka väga täiskasvanuks pidanud.

Paldiski loodus pakub aga hoopiski teistsuguse pildi. See Paldiski on muinasjutuliselt kaunis. Ma jäin vahepeal grupist täiesti maha, sest mul oli vaja rannas iga kivi pildistada. Need lihtsalt olid nagu kunstiteosed. Sillerdavad nagu vääriskivid päikese käes. Mingil põhjusel tulevad mulle meelde “Merekivide” kommid. Pakri tuletorn teine samasugune kunstiteos. Ajahambast räsitud, aga kuidagi nii romantiline ja eriline. Ikkagi ka Eesti kõrgeim. Jalad annavad kinnitust sellest, et sai päris kõrgele ronitud. Lillehammeri suusahüppetornile jääb küll alla, aga paras trenn oli siiski.

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on igal pool (nii nagu kevadeti ikka) silma torkav prügi. Et anda oma väike panus koristamisse on Hiking Estonia matkadel  kaasas kotid “kõkutamiseks” («Kõkuta» ehk «Kõnni ja kummarda» on aktsioon, mis on innustust saanud 2016. aastal  loodud spordialast «plogging», mis tähendab jooksmist ja samal ajal prügi korjamist läbitud rajalt.). Kurb on muidugi, et koristatud saab nii vaid killuke kogu massist, mis metsa alla vedelema jääb, aga parem väikene omapoolne panus kui mitte midagi, onju?

Jah, Paldiski on vastuoluline, omanäoline, linn, kus tänapäev ja minevik on omavahel nii sügavalt põimunud. Moodsa linnana on Paldiskis ka oma Plaza olemas.