Täitsa veider oli kell üks päeval ärgata. Marek ja Ida olid sünnipäevale läinud. Päike paistis ja nii ilus ilm oli, et kuigi ma tegelikult oleksin tahtnud toas teleka ees keras diivanil vedeleda, siis see oleks ikka täiega patt olnud. “Nädalavahetus raisku läinud,” nagu Marek ütles, sest ta ei jõudnud sel nädalavahetusel midagi muud teha kui meie 6487630 hektarise õue ära niita. Ei oska see inimene niisama olla.

Otsustasime siis lillede istutamisega algust teha. Ida istutas oma potikese ära, tassis siis tooli sinna ja istus lilli imetlema. Selles mõttes on ta minusse. Ma võin ka mõnda tehtud asja niimoodi imetlema jääda, samal ajal Marek tuiskab töö juurest teise juurde.