Hommikul tööle sõites on mul kombeks kuulata Vikerraadiot, esiteks meeldib mulle Taavi Libe saatejuhina (kuigi te ei kujuta ettegi, kuidas ma esimese hooga kartsin, et ta on hullult terav, kui kunagi talle intervjuu pidin andma) ja teiseks lähevad ummikud seda hommikust uudistesaadet kuulates kuidagi libedamini (ah, milline sõnade mäng?). Muide, vanasti, või nii 10-15 aastat tagasi ei saanud ma aru, miks keegi peaks üldse vabatahtlikult Vikerraadiot kuulama.
Nojah. Selle segase ja asjasse tegelikult mitte puutuva sissejuhatusega tahan ma öelda, et täna hommikul räägiti sellest, et Eesti laste väljas liikumisele anti hindeks kolm miinus ja väljas mängimise oskustele lausa hinne kaks. Kas see pole mitte kohutav? Muidugi ma saan aru, et ajad muutuvad ja enam ei pea aedadel ja puudel turnides Nuuskmõmmikut peites Rooside sõda mängima, seda kõike saab teha arvutiekraanil ja muidugi olen ma nõus, et küllap oleks minu generatsioon ka rohkem arvutis olnud, kui meil oleks arvutid olnud (tegelikult 386 ja Paperboy mäng oli mingi hetk täiesti olemas), aga siiski teevad sellised uudised kurvaks.
Asi ei ole tegelikult üldse lastes, vaid algab vanematest. Kui palju me näitame oma lastele eeskuju, et väljas olemine on lõbus? Nädalavahetusel võetakse lapsed käeotsa ja minnakse perega koos kaubanduskeskusesse, et näidata kui head vanemad ollakse, visatakse lapsed mängutuppa. Jah, mängutoad on ka lõbusad, aga kui lapsed ei oska enam õues mängida, siis see on lihtsalt kurb. Ja kurb on ka see, et vanemad arvavad, et ostukeskused ja mängutoad on kogu lõbu ja toast nina välja pistmine, mis lapsele vaja on.
Olen ma ka puberteedina kirunud igapühapäevast suusatrippi või matkasid mägedes, parema meelega oleks ju kodus diivanil vedelenud, seriaale vaadanud ja krõpse söönud, aga Norras oli kombeks pühapäeviti looduses käia. Te ju olete mu blogi pikka aega lugenud ja teate, kuidas ma ei armastanud Lillehammeri pühapäevi. Igav oli. Kõik olid kusagil mägedes ja metsas. Ma olen tänulik, et minu perekonnad nägid vaeva minu toast välja saamisega ja ei andnud alla, nii et tänaseks on mul “gå på tur” – geen (gå på tur – norra keeles matkamine/looduses jalutamine) täiesti olemas. Ma olen selle üle uhke, et ma ei sula ära kui natuke sajab vihma või ei külmu kringliks kui pean miinuskraadidega väljas olema. Ma olen oma loomult laisk ja mugav, aga sellega ma küll nõus ei ole, et minu laps oleks ka üks neist “kolm miinus” lastest, kellele väljas mängida ei meeldi ja kes seda isegi ei oska.
Multifilmi “Wall-E” olete näinud? Ülekaalulised inimesed veedavad oma päevad lamamistoolidel, kus robotid neile kõik kätte toovad, sest nad ei ole enam ise võimelised liikuma. Äkki püüaks oma lastele eeskujuks olla ja natukene ka väljas liikuda, tuletada meelde neid mänge, mida ise lapsena mängisime ja neid oma lastele õpetada, et tulevik ei oleks “Wall-E”?
Arvan, et meie pere täiskasvanud on looduses liikumise osas üle keskmise eeskujulikud, aga kas sellest ka mingit kasu on? Oo ei! Te ei kujuta ette, millise kisa saatel nädalavahetusel kogu pere uksest välja saab. Eks sellest ükskord mõni video ka valmib 😀 Huvitav on muidugi see, et kui juba välja saab, siis neile alati meeldib. Lastele üldse meeldib, aga paljudel juhtudel saavad peopiduriks vanemad, kes ei luba sinna ronida või seda puutuda.
Aga on arvamus, et kui lastele enne 8. sünnipäeva õues liikumise harjumust ei teki, siis seda hiljem enam kusagilt ei tule ka. Loodan, et see arvamus ei pea paika.
Sa koguaeg rõhutad, et kaubanduskeskustes veedetakse aega. Mille põhjal sul selline arvamus on tekkinud? Käid ise iga ndv kaubanduskeskuses hängimas ja igakord tulevad samad näod vastu???
Ma ei tea oma sõpruskonnast, isegi mitte tutvusringkonnast ühtegi pere, kes lastega kaubanduskeskustes aega veedaks. Enamus käivad matkal, maal vanavanemate juures, osalevad spordivõistlustel. Mu maja taga on mänguväljak, see on koguaeg lapsi ja vanemaid hilisööni täis.
Aru ma su kaubanduskeskuse näitest ei saa.
Ma ei tea kas ma just koguaeg rõhutan, aga jah ma teen nendest kordadest kui olen nv poes käinud ja näinud “perekondlikku meelelahutust” küll ja veel, oma järelduse. Parklad on nv autosid täis, sellestki saab ühtteist järeldada.
Mul on hea meel, et sina ja sinu tuttavad aktiivsed matkajad ja mängijad olete, kas see aga teeb kogu Eesti liikuvaks on teine teema.
Hinne 2 ja 3 uuringu tulemusel anti, millelgi see siiski tugineb?
“Ma ei tea oma tutvusringkonnast kedagi..” ei päde. See on täpselt samasse auku sellega, et “minu mees mind küll ei löö, ühegi tuttava oma ka mitte – mida te räägite sellest, et Eestis on palju koduvägivalda???”. Ehk siis ainult enda tutvusringkonna ja isiklike näidete põhjal lihtsalt ei saa järeldusi teha.
Sellised hinded põhinevad palju suurema inimgrupi uurimisel ja tulemused peegeldavad ühiskonda rohkem, kui minu, Sinu või Eveliisi tutvusringkond.
Just täpselt. Inimesed kipuvad asju hindama vaid oma isiklikust vaatenurgast. Mul on hea töö ja hea palk, järelikult Eestis ei ole vaesust, minu mees ei löö, järelikult pole vägivalda, mina käin matkamas, Eesti on sportlik:D
Üldiselt olen nõus kuigi asi ei ole minu meelest tingud mitte tänapäeva laiskadest lastest ja vanematest vaid teistsugustest aegadest. Tegevused on teised, kogu taustsüsteem on teine. Mina ise olen maalaps ja meil kaaslastega oli päev otsa väljas tormata ohutu. Praegu kipub ka privaatsemates elurajoonides olema päris tihe liiklus. Ei julge mina oma 5-aastast üksi linnas õue jätta ning ise koos lapsega tundide kaupa väljas olla ka hästi ei toimi.
Õnneks minu kodukandis täitsa avalikul mänguväljakul näen mängivaid lapsi nii kell 8 hommikul kui kell 9 õhtul, ikkagi käiakse väljas. Aga kui omal aeda ning paari minuti kaugusel mänguväljakut poleks siis ilmselt olekski vähem väljas.
Mina töötan mänguväljakul, suures kaubanduskeskuses. Lapsed ei oska ka seal mängida. Lapsed lõhuvad ja jooksevad arutult ringi. Peale tundi “mängimist” on nad täiesti higised. See,et laps mängiks on tänapäeval täielik haruldus. Mängimist peab lapsele õpetama maast madalast, et ta oskaks ka iseseisvalt mängida ja laseks fantaasial lennata.
Ma ei väidagi, et 3 miinus uuringu tulemus kuidagi vale võiks olla. Mind häirib just see, et Eveliis on mitmel korral väitnud, et väljas oleku asemel pered kaubanduskeskustes jõlguvad. Sry, seda ma ei usu, ennem passivad arvutis/telefonis kui kaubanduskeskuses.