Miks kõik mind õpetada tahavad?

Võimalik, et ma olen lihtsalt närvihaige ja ebaviisakas, aga te ei kujuta ette, kuidas mulle mõned kommentaarid ja sõbralikud soovitused närvidele käivad. Palun ärge solvuge, ma saan aru, et tihti on kommentaarid heatahtlikud ja üldse mitte rünnakud, kuid mõnikord ma lihtsalt mõtlen, et kas inimesed peavad kogu aeg teisi inimesi internetis õpetama.

Naljakas on ka see, et kui lapsekasvatuse teemadel on inimesed isegi suhteliselt ükskõiksed, st minu lapsekasvatusmeetodeid väga ei kommenteerita kui välja arvata see üks keegi heatahtlik lugeja, kes arvas, et meie koduasjadesse peaks lastekaitse sekkuma. See on siiani naljakas.

Minu uued lemmikud

Mind ei saa pidada suureks meikijaks, ses mõttes, et igapäevaselt ma end meikida ei viitsi rohkem kui et njatuke pjuudrit-njäokreemi. Minu lemmik on viimased 4-5 aastat olnud Shisheido BB-kreem, lisaks on mul aastaid kosmeetikakotis olnud üks kindel Diori põsepuna, YSL huulepulk (need kaks toodet on mul tõesti olnud lemmikud umbes 20 aastat) ja nüüd ka üks Make-Up store´i päikesepuuder. Paar kuud tagasi tundsin ma, et võiks ka popp olla ja endale elu esimese mineraalpuudri soetada. Läksin I.L.U poodi ja palusin soovitada midagi. Valituks osutus Sampure mineraalpuuder. Kuna ma ise olen keskmine maanaine, kes väga ilublogijaks ei pretendeeri, siis ma ise võin öelda vaid, et “mine pekki kui hea toode!”, aga asjatundlikumate inimeste arvamust võite lugeda näiteks siit, imearmsa Kristaljaana blogist.

MG_4912-700x1050

Foto: Marimell.eu

 Seda te teate ju ka, et ma olen andunud Turblissi toodete fänn ja kui ma midagi endale sobivat leian, siis ega väga nendest enam lahti ei ütle. Nii on Turbliss ikka minu vannitoas ja kosmeetikakotis esindatud. Turbamaski jalgadele olete juba proovinud? Kui olete, siis teate, miks ma sellest vaimustuses olen. Kui ei ole proovinud, siis proovige. See värskendab lihtsalt nii mõnusalt! Jalakrampide ja väsinud jalgade puhul teeb imesid. Näomaskid ja kullaseerum on asendamatud.

DSC06731

Tänu Eesti Blogiauhindadele leidsin ma oma kingikotist Bon Merité sügavniisutava särakreemi mango ja mandariiniga. Vot ja te küste veel, mis nendest blogiauhindadest kasu on? Ilma selleta ei oleks ma sellest brändist midagi teadnud ja sellest oleks paganama kahju. Hiljaaegu sain ma mõned testrid, et enda lemmikud välja valida. Kui ma laps olin, siis mu ema rääkis kogu aeg, et porgand annab jumet ja ma mäletan, kuidas ma seepärast jõin isegi porganimehu, mis mulle üldse ei maitsenud, aga ma tahtsin jumekam olla. Jah, juba lapsena. No mis teha, inimesed on erinevad. Mõne jaoks pole see oluline, minu jaoks on (alati olnud). Porgand on alati au sees olnud. On see siis nüüd tänu porgandile või mitte, aga keskmisest jumekam olen ma küll. Miks ma porgandist räägin? Sest kehakreem porgandi ja siidiga on imeline. Enam ei pea jume parandamiseks halba porgandimehu jooma, saab lihtsamini. Ja kuna mul on väga kuiv nahk, siis kõik sellised tooted, mis teevad mu keha, eriti jalad, siidiseks, on automaatselt minu lemmikud.

Ilmselgelt sai mu lemmikuks ka jumet parandav porgandi päevakreem, aga ma kiidaksin väga ka jõhvikaga öökreemi.  Teate ju küll, minu vanuses on toitvad vananemisvastased kreemid juba kohustuslikud. Ida pätsas endale ära emale ja lapsele mõeldud kehavõide. Ta on täiesti hull igasugu kreemide järgi ja kannaks neid endale kilode kaupa kehale, aga ma väga ei kipu lubama. Selle puhul tegin erandi, las tal siis olla ka oma kehakreem/võie, millega end pärast vanni kreemitada.

IMG_1221-700x933

Foto: Marimell.eu

Vot sellised lemmikud. Eriliselt hea meel on mul just selle üle, et tänu kinkekotile BonMerité avastasin.

Postitus ei ole koostöö.

Keegi ei ole seda tellinud.

Keegi ei ole mulle selle eest maksnud. 

#notsponsored ühesõnaga

Lotte, vaata ette, sul on konkurent!

Ühtepidi tunnen ma, et ega enam ei olegi midagi uut öelda. Sellest ajast saati kui me aastaid tagasi Lottemaa pisikuga nakatusime, on sellest saanud koht, kuhu igal aastal nii suvel kui talvel jõudma peab, ilmast hoolimata, sadagu või pussnuge – kui plaan on minna Lottemaale, siis Lottemaale me ka läheme!

Samas tunnen ma, et ma ikka tahan jagada neid emotsioone, mida Lottemaa pakub. Mitte vaid lastele, vaid ka täiskasvanutele, või siis vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks mu tuttav ütles, et tema pole oma kuue-aastase lapsega enam aastaid käinud, et ei tea, laps vist kasvas kuidagi Lottest välja. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik on. Ma olen 38-aastane ja kohe kuidagi ei näe, et Lottest ja teistest vahvatest tegelastest välja hakkaks kasvama. Pole isegi mitte plaani.

DSC09474DSC09476DSC09477

Sel aastal juhtus selline imetabane lugu, et ma sattusime oma käigu planeerima just sellesse nädalasse, kui Eestimaale oli jõudnud (vähemalt nädalaks) suvi ja lisaks oli ka Lotte ja Roosi sünnipäev. Eriti tähtis päev kohe! Ida meisterdas terve õhtu neile kahele kingitusi. Ma muidugi ei tea, mida ta lõpuks oma uhkelt kaunistatud kinkekottide sisuks pani (ma eemaldasin sealt vanad vesivärvid ja paar tühja kindermuna), aga mõte loeb, eksju? Ma alguses natukene kartsin, et ehk on liiga palju rahvast, kuid pean ausalt tunnistama, et teemapark on siiski nii palju suur, et mass kaob ära, küünarnukitunnet ei olnud, etendust vaadates sai kinnitust vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Ja oligi lihtsalt lõbus!

DSC_2846

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC_2854

Foto: Kärt Kaljuvee

Me olime platsis kohe kui park avati, kell kümme ja uskuge mind, ka viis tundi hiljem ei olnud meil kõik tegevused läbi tehtud. See on koht, kus iga kord on midagi uut avastada ja aeg lendab linnutiivul. Eks ma olen seal näinud ka pahuraid vanemaid, kes kiiruga on kõik majad läbi tormanud lastega ja siis mossitavad, et lapsed veel ära ei taha minna. “Siin ei ole ju rohkem midagi teha!” pahandavad nad, “isegi karusselle pole!” Vaadake, Lottemaa ongi selline koht, kuhu tuleb kaasa võtta annus lapsemeelsust, soovi koos lapsega lustida ja aega. Hea tuju ei pea ilmtingimata kaasa võtma, sest peab ikka olema ääretult tundetu inimene kui Lottemaa tegelased ei suuda naeratust näole tuua.

DSC09482DSC09506DSC09518

Kuigi ma olin üsna kindel, et selle aasta tõmbenumbriks saab väikene Roosi (alguses tunduski nii!), siis juhtus aga hoopis niimoodi, et Lotte sai endale tugeva konkurendi rebane Julia näol. Juliast, kes oli samasugune natuke edev ja roosat armastav nagu Idagi, sai meie selle aasta vaieldamatu lemmik. Ma kuulsin veel pärast pikalt Ida uuest sõbrannast, rebasest.

DSC_2894.JPG

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC09543DSC09564DSC09583

Mõnikord Lottemaal olles mõtlen ma, milline geniaalne suvepuhkuse vorm oleks seal töötamine. Tantsid, laulad, teed nalja ja teatrit ning sind lihtsalt jumaldatakse. Mu meelest Lottemaa üks tugevusi ongi see, et nad suudavad multifilmi/raamatu maailma maagia nii ehedalt edasi anda, kõik kaasa haarata ja panna unustama, et tegu on teemapargiga. Ongi selline tunne nagu oled päris Lottemaale, kus elu ongi täpselt selline nagu paistab, sattunud. Saate aru, mida ma mõtlen? Et elu ongi täpselt selline, ei mingit etendust. Naiivne? Võibolla, aga mulle meeldib, et on üks paik, mis minus (ja ilmselt paljudes teistes) selle lapsemeelsuse eriliselt välja toob. Nii et seda ei pea häbenema.

DSC09591DSC09600DSC09625DSC09648

Südasuvine Lottemaa on nii sõnaseletamatu. Nii ilus. Nii armas. Nii põnev. Nii tagasikutsuv. Sealt ei saa kuidagi ära. Kohe ei taha hakata väljapääsu poole liikuma, kuigi päike on viis tundi lagipähe paistnud ja söönud pole. Mitte et seal süüa ei oleks. Mu meelest on Lottemaal väga hea toiduvalik ja ka hinnatase (eriti võrreldes näiteks Disneylandiga, kus ma sõin oma elu kõige ülehinnatumad friikartulid), meil lihtsalt oli nii palju teha, et söömine läks meelest ära ja siis kui meelde tuli, oli see parasjagu kõigile meelde tulnud ning me ei jaksanud päikese käes oodata. Ma ei nurise järjekordade üle, see on loomulik ja oleks olnud ka toite, mida oleks kiiremini saanud, lihtsalt Ida on erakordselt pirtsakaks muutunud toidu suhtes.

DSC09662DSC09546.JPG

Õhtul läksime me Idaga metsa jalutama. Ida tegi kätega suu juurde ruupori ja hüüdis metsas käies: “Tulge kõik, tulge kõik, kohe algab meie maja juures etendus! Kohe-kohe, liikuge kõik meiega kaasa!” Jalutasime edasi ja Ida rääkis, kuidas kõik tahavad temaga pilti teha. “Miks nad sinuga pilti tahavad teha?”küsisin ma. “Kas sa ei näe siis, et ma olen Minnie-Hiir,” vastas ta etteheitvalt ja osutas oma Minnie-Hiire kõrvadele ja kleidile. Ma olin need silmatorkavalt puna-valge-mummulised detailid tõepoolest kahe silma vahele jätnud. “Ma ju töötan Disneylandis!” lisas ta, mõtles veidi ja ütles siis: “Aa, ei, ma täna olen Disneylandis, aga tegelikult ma lähen Lottemaale tööle, siis ma saan ka rebane Juliaks hakata!”

Mis vanusest Lottemaale tööle kandideerida saab?  

Kui majas on kaks naist, siis…

  1. mehel majas ei ole üldse asu, vaid peab kogu aeg naiste soove täitma. Kui naistel ikka midagi pähe tuleb, siis tuleb see teoks teha. Kuigi Marek puikles häälekalt basseini välja toomise vastu, siis juuresolevalt pildilt on näha, et naiste võim võitis. Kui naised tahavad puu otsa redelit ja kiiku ja lilli, siis ei ole sobiv vastus, et ootame homseni kuni sa konksud ostad, vaid meie majas on loogiline vastus: “Lähene loominguliselt, sa oskad ju kõike!” Nii ka oli. Nagu pildilt näha on, said kiiged ja lilled ja redelid paika ka ilma konksudeta. Natuke Mareki porisemise saatel, et nii ei ole ju õigesti ja kenasti tehtud, aga meile sobis. Vaatasime hommikul “Ferdinandi” ja avastasime, et mina ja Ida oleme omamoodi lillehärjad ja Marek tubli kutsu, kes üldse ei lähe sapsu täis kui nalja saab. Enne töö ja siis lõbu. Mis te arvate, kas ta niidab juba teist päeva heinamaad samal ajal kui meie…No meie mõtleme, kuhu me selle taimepeenra siis teeme lõpuks. Marek vandus pühalikult, et tema seda kastma ei hakka, et sellest saab küll puhtalt meie enda eralõbu. No hea küll, me anname oma parima! Lubada ei julge, et taimed ellu jäävad ja saaki annavad, aga me anname oma parima!DSC06766DSC06771DSC06773DSC06777DSC06787
  2. kosmeetikatooteid kulub rohkem. Mul on suvel mõned asendamatud lemmikud, mis alatui olemas peavad olema, aga nüüd aitab mind nende tarbimisel ka Ida, nii et näiteks alles maikuu alguses saadud Turblissi sära andev rabavesi hakkab juba otsa saama. Palava ja päikeselise ilmaga on see lihtsalt a-s-e-n-d-a-m-a-t-u! Esiteks niisutab ja teiseks annab nii kauni kuldse sära. Kui Ida oleks vanem, siis uskuge mind ta oleks ilublogija. Õnneks ei ole. On laps, kellel lubatakse emme asju kasutada. Ma mäletan ise lapsena kui suuuuur asi see oli kui ema lõpuks leebus ja lubas küüsi lakkida või oma lõhnaõli peale piserdada. Nüüd on see koht, kus ma õhkan, et lapsepõlv tuli kohe meelde. Igatahes kade ma ei ole ja tuletan teile meelde, et www.turbliss.eu lehel annab kood “estonian” maikuus 25% soodustust. Ma vist pean ise ka seda kasutama. DSC06792DSC06793DSC06807DSC06813.JPGDSC06819DSC06829DSC06838

Seltsimees laps vs Disney on Ice

Meie pere eelmise aasta ja ka hetke seisuga ikka veel lemmik kodumaine film on “Seltsimees laps”. Alustame sellest, et see aeg – II maailmasõda – selleteemalised filmid ja kirjandus paelub mind ja lõpetame sellest, et mulle meeldivad raputavad ja sünged filmid, mis mõtlema panevad. Sinna vahele mahub aga ka täiesti vapustav peaosatäitja Helena Maria Reisner aga ka režisöör Moonika Siimetsa oskus näidata halli ja kõledat nõukaaega läbi lapse silmade, nii et see ei mõju depressiivselt. Vanemate kibestumust ja üldist hirmu ning ajastu debiilsust leevendab Leelo lapsemeelsus ja mängulisus. Ma saan aru. et film pakub inimestele erinevaid emotsioone, küll aga pani mind imestama nende inimeste arvamus, kes seda kehvaks filmiks pidasid – depressiivseks ja süngeks. Ei, ma ei halvusta neid, see lihtsalt tuli mulle ootamatu kriitikana, kuna mina, nagu öeldud nägin just seda, et kohutavat aega on osatud näidata mingil määral helgena.

Film ei meeldi vaid meile, täiskasvanutele, vaid ka Idale, kes tollest ajast ei tea midagi ja näeb filmi hoopis teisest vaatenurgast. Me oleme talle mitu korda pidanud selgitama, et “must mees” ei vii ema ära, sest laps on halb, me oleme pidanud selgitama, miks kellegi kodu ära võeti, me oleme pidanud selgitama, kuidas asjad tol ajal käisid. Ilmselt ei ole ta kõigest aru saanud, kuidas sa üldse seletad viieaastasele küüditamise õudust? Aga kui laps ise soovib seda filmi uuesti ja uuesti, siis on see just nimelt tõestus sellest, et režisöör on suutnud edasi anda, midagi lapsemeelset.

Teiseks lemmikfilmiks kujunes loomulikult “Eia jõulud Tondikakul”. Ütlen ausalt, mul oli väga suur eelarvamus seda vaatama minnes, kuna ma vedasin meiega kaasa ka Mareki õe ja õelapse, siis ma natuke kartsin, kas oli õige “Lumekuninganna” asemel see välja pakkuda. Ma kartsin, et see on üleshaibitud ja igav. Idale (ja mulle) meeldib Liis Lemsalu laul sellest filmist, aga see pole ehk kõige adekvaatsem põhjus arvata, et film on hea? Alguses olingi ma filmis natuke pettunud – kõik oli liiga ilus. Imeilus kodu, imeilusad inimesed, imeilus lumine talv, imeilus loodus. Natuke pinnapealne tundus ka. Aga siis tuletasin ma endale meelde, et see pole tegelikkus, see on muinasjutt, jõulumuinasjutt – ilus ja hea võidab kurjuse ja ma vaatasin ülejäänud filmi naudinguga. Boonuseks ilus loodus, loomad. Kokkuvõtvalt on see film sellest, mis on elus tegelikult oluline, ja mille nimel tasub võidelda – perekond ja armastus ning kokkuhoidmine. Ääretult ilus ja positiivne film, nagu polekski Eesti film. Kindlasti saab sellest jõuluaja “peab vaatama” film!

Tahame või mitte, ei saa me üle ega ümber Disney´st. Viriseda ma ei saa, sest ma olen ise suur multikasõber ja vaatan Disney multikaid hea meelega. Kui telekast hakkas juba aasta aega tagasi tulema “Disney On Ice” reklaami, ei olnud mingit varianti, et me sellest etendusest pääseksime. Vot seda ma küll vabatahlikult vaatama ei oleks läinud. “Maša ja karu” eelmisel aastal oli piisav piin ja pealegi massid, mulle ei meeldi rahvamassid. Ma olen nõus rahvamassid üle elama, et minna kuulama muusikat, mis mulle meeldib, aga sellised laste pealt teenimise massüritused ei ole minuteetassike. Kui sul on aga kodus väikene Disney toodangu fänn, siis neelad sa oma soovid ja tahtmised ning vastumeelsuse maha ning ostad piletid. Polnud kahtlustki, et lastele meeldis, aga et ka mulle meeldis, oli mõnevõrra ootamatu. Ei olnud niisama, et parimate multikate parimad laulud, vaid kahte tundi oli ära mahutatud neli (oli vist?) pooleteisetunnist multfilmi, nii et sisugi sai edasi antud. Hästi tehtud! Kahju on mul nendest inimestest, kes esirea piletite eest 70+ eurot välja käisid. Mu meelest olid seal vaatevälja segamas nii igasugu lavatehnika kui ka teised vaatajad, kui muidu on istmed tõusvas astmes, siis esiread olid vaid üksteise taha pandud toolid, nii et ma ei usu, et väiksemad lapsed sealt midagi näha said või vähemalt ei usu ma, et nad sama ülevaate said. Kui etendus ise oli pigem hea, siis täiesti kohutav oli kogu see nännindus, mis meid seal ees ootas. Ja hinnad! Minni-Hiire kõrvad 20 eurot! Me ostsime Disneylandist kordi kenamad kõrvad kümne euro eest ja sealgi olid need ilmselgelt ülehinnatud. Rääkimata muudest hindadest. Ma olin natuke ettevalmistamata (muidu ma ikka Idale selgitan, et me ei osta juurde asju, mida meil on juba kodus olemas/olnud ja mille vastu huvi püsib 53 minutit) ja nii ostsin minagi Idale üheksa euro eest värvilist jääd. Kõige tavalisemat jääd! Olgu, tassike, mille sees jää oli, oli suhteliselt nunnu, nii et ma ei saanud traumat, aga siiski. Kümme eurot jää eest, kümme eurot popkorni eest. Ma isegi kinos ei suuda ära imestada popcorni hinna üle ja kui ma ei eksi, siis seal on see poole väiksem.

Millised on teie arvamused nendest kolmest? Kas “Seltsimees laps” meeldis või tundus pigem depressiivne? “Eia jõulud” – liiga ilus või kaunis talvemuinasjutt? “Disney On Ice” – kas sellised jääshowd on üldse oma hinda väärt? 

2018 lemmikud

Ma olen ikka teinud aastate kokkuvõtteid oma lemmikutest, aga siiani hotellidest. Sel aastal ei ole mul hotellide jaoks lihtsalt aega olnud. Ma olen küll aasta jooksul külastanud mõnda pärli, kuid päris palju on olnud ka “klassikaliselt igavaid” hotelle ja sellise lemmikute kokkuvõtte jaoks oleks see liiga igav. Seega sel aastal veidike teistsugune lemmikute kokkuvõte.

  1. Aasta eeskuju: Panen kõik ühte patta. Nii blogija Herlingi, tema pere, Mesi Tare kodumajutuse kui Sibulatee. Nende tegevuslust ja pealehakkamine on täiesti fenomenaalne, enneolematu ja nakkav. Herling, nii vähe või palju kui ma teda tean, on oma ettevõtlikkuse ja omanäolisusega üks suurepärane eeskuju. Mitte et ma tahaks ja oskaks teda kopeerida, aga just oma olekult. Selline soe ja siiras, rõõmsameelne, positiivne, energililine. Ehe Eesti naine. Kas te ta pulmapilte olete blogist näinud? Pühaissamumeie, millised kaadrid ja milline pulm! Ma olen neid pilte kümneid kordi vaadanud ja ahhetanud. Ma tänan teda siiralt, et ta mulle Peipsiäärseid külasid ja oma muinasjutulist kodumajutust tutvustas. Sellest saati olen ma selle piirkonna tõeline fänn. Ma panin meid Mareki ja Idaga just kirja Varnjast Kolkjasse viivale jalgsimatkale.
  2. Aasta restoranikogemus: Võib olla natuke vildakas, sest tegu ei ole ju otseselt restoraniga ja keegi meile midagi ei serveerinud, aga maitselamus ja kogemus oli kinldati seda erilisem. Loodusvägi sünnipäev Anni Arro stuudioköögis. Esiteks imelised uued maitsed, kooslused ja retseptid. Teiseks Anni Arro stuudioköök ja Liisu Arro keraamika. Viimane on mu meelest midagi nii geniaalset, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Kunst. Puhas kunst. Uus kollektsioon “Muusad” on nii mõnusalt boheemlaslik ja sürreaalne, ent siiski kaunis. Loomulikult erinev “Linnud kollektsioonist, mis peaks olema iga nõude-hooliku kollektsioonis, aga lihtsalt omapäraselt lummav.
  3. Aasta uustulnuk: Tuduluu lasteriiete pood. Selle eestvedaja Miramii blogi on Eesti mõistes täielik välismaa. Selles mõttes, et kui see poleks kirjutatud mu emakeeles, oleksin ma veendunud, et tegu on välismaa sisustusblogiga. Nii stiilipuhas ja maitsekas. Pole siis ime, et järgmiseks oli oma e-poe avamine. Kui teile meeldib skandinaavia stiil ja sooneutraalsus, siis see on pood teile. SleepyFox, BlaFre, Monokind ja miniMilla muuhulgas esindatud.
  4. Aasta ost: Muna saun. Oleme seda nüüd paar kuud testinud ja peab tunnistama, et on ikka üks hüva leil küll. Mulle tuli sõber külla, kes oli sauna suhtes skeptiline, et õues ja vett pole. kui ta siis KOLM tundi hiljem saunast tagasi tuli, ütles ta vaid “vau! võtan sõnad tagasi, see oli üks hea saun!” Jah, oleme leidnud ka mõned miinused (uks käib külma ja kuuma koosmõjul kehvasti ja osa viimistlust võiks parem olla) kuid plussid kaaluvad selle sada kora üle. Peamised plussid minu jaoks: hea leil, lai lava ja aken, disain. Mulle meeldib eriti selle sauna välimus. See on cool.
  5. Aasta pood: Tuba ja Taburet Keilas (jah, Keilas!) Maakodu hõng, pitskardinad ja piparkoogid on märksõnad, mis seda poodi iseloomustavad. Põhimõtteliselt võiks need sõnad iseloomustada ka meie kodu Ussipesas. Ma olen sellest poest soetanud kolm kappi ja nii mõnedki nipsasjakesed. Ma loodan väga väga väga, et see poeke tegutseb veel kaua. See toob Skandinaavia teise ringi maakodu mööbli mulle praktiliselt koju kätte.                                             DSC02142DSC02137
  6. Aasta raamat: Jõuame jälle otsaga algusesse. Peipsiäärde. Raul Oreškini “Kui ma vananen” on universaalne ja nutikas nagu kirjutab ka “Sirp”. Auhinnad auhindadeks, nendest ei teadnud ma lugema hakates midagi. Mina lugesin raamatut kui sümpaatset fantaasiat ja armastuslugu.
  7. Aasta galerii: Andke mulle andeks see Peipsiäärse poole kallutatus, kuid sel aastal üllatas ja imponeeris just see piirkond mind enim. Voronja Galerii on midagi sellist, kuhu lihtsalt peab minema. See on süreealne unenäoline maailm, just kui paralleeluniversumis, ent kõigest mõnikümmed kilomeetrit Tartust. Ja nende rabarberivein ning vahvlid – palun proovige ise, saate aru, millest ma rääkida ei oska.
  8. Aasta üllatus: Ma ei saa öelda, et ma oleks vähe hotelle ja mõisaid külastanud, aga iga jumala kord kui ma satun uuesti mõne mõisahoone lähedusse, õhkan ma kui imeline see kõik on. Ma lihtsalt jumaldan mõisaid nii metsikult. Kernu mõis pakkus jälle mulle seda tunnet, mis aegajalt meelest kipub minema: kõik meid ümbritsev on imeline! dsc00438.jpg
  9. Aasta kook: Vanasti kuulus iga meie sünnipäeva või muu ürituse juurde suur Brita kook. Lõpuks sai sellest üle söödud ja Britat ei tahtnud enam keegi näha, aga Werneri koogid jäid. Siis tuli erinevatel põhjustel paus. Aastaid ei olnud me tema kooke söönud. Kuni nüüd Mareki sünnipäevani. Kurat! Hea oli. Väga hea oli.  ja mis veel? LÕPUKS ometi oli üks tort, millel oli ilus alus, st et võtsid plastikust ümbrise ära ja said tordi kuldsel paberil tordialusele tõsta. Mitte ei pea koledal plastalusel lauda panema. 100 punkti selle eest! Gustavi soolased koogid on fenomen omaette!
  10. Aasta blogi: Mis blogija ma oleks, kui tooks välja ka oma selle aasta lemmikuid. Liisi Väli kodu piltidest ei ole ma veel väsinud, kuidas saakski! Vaadake ise. Uustulnukana läheb minu hääl ka uue aasta auhindade jagamisel kindlasti Paksukesele. Muide, ma olen jummmmmala kindel, et ta on sama paks kui mina, aga tema kehakaal ja isik mind üldse ei huvita, mulle meeldib suur osa ta mõtetest ja arvamustest, samuti on ta instagram nauditav ja inspireeriv.  Samuti on mulle sel aastal meeldima hakanud Jane blogi. No offense, Jane, aga see, et kodusest elust pärapõrgus on ikka midagi loetatavat kirjutada, on mu meelest päris hea oskus. See on selline lihtne meelelahutus, asendus TV-le, mis minu peakski olema (hea?) blogi tunnusteks.
Ma võiksin asjadega jätkata, aga kümme tundus selline sobiv number lõpetamiseks:) Mis on teie 2018 aasta lemmikud?  Päisefoto: Mesi Tare

Minu veider muusikamaitse

Ma panin kunagi kokku nimekirja oma 101 lemmiklaulust. Päris õiglane ei tulnud. Oleks pidanud tegema eraldi listid – 1980 lemmiklaulud, 1990 lemmiklaulud, veel varasemad, klassika, soundtrackid, armastuslaulud, hip-hop, Eesti muusika…. Tookord said listi pigem need laulud, mis mul hoobist pähe tulid. Palju jäi välja. Aga selline ta sai. Suvalises järjekorras.

1. Jason Donovan – Any Dream Will Do

2. Joe Cocker – N’oubliez Jamais

3. Mike And The Mechanics – Over My Shoulder

4. Edvard Greig – In the Hall Of The Mountain King

5. Carl Orff – O Fortuna

6. Joe Cocker – Tonight

7. Shania Twain – Man! I Feel Like A Woman

8. Shania Twain – That Don’t Impress Much

9. New Kids On The Block – Tonight

10. Johnny Cash – Ring Of Fire

11. Elvis Presly – Hound Dog

12. Elvis Presly – Jailhouse Rock

13. Aretha Franklin – I Say A Little Prayer

14. U2 – With or Without You

15. Tõnis Mägi – Jäljed

16. Tõnis Mägi – Siirius

17. Urmas Alender – Kui mind enam ei ole

18. Urmas Alender – Hüvasti, kollane koer

19. Ruja – Läbi jäätunud klaasi

20. 2QS . Ühega miljoneist

21. Chalice – Minu inimesed

22. Metro Luminal – Isa tuli koju

23. Fatboy Slim – What the f

24. Norah Jones – Don’t Know Why

25. Metallica – Whisky In The Jar

26. Metallica – Nothing Else Matters

27. Nirvana – Smells Like A teen Spirit

28. Aerosmith – Crazy

29. Rembrandts – I’ll Be There For You

30. Undercover – Baker Street

31. Nana Mouskouri – Cherbourgh’i vihmavarjud

32. Lendab mesipuu poole

33. Beethoven 9, sümfoonia

34. Simply Red – Remembering The First Time

35. Bryan Adams – Everything I Do I Do It For You

36. Culture Beat – Mr Vain

37. East 17- Thunder

38. Dr. Alban – It’s My Life

39. A-Ha – Take On Me

40. Sabrina – Boys

41. Nick Kershaw – I promised Myself

42. Depeche Mode – Precious

43. Prodigy – Fire Starter

44. Prodigy – Voodoo People

45. ABBA – Money, Money, Money

46. Queen – The Show Must Go On

47. Queen – Another One Bites The Dust

48. Barry White – My First, My Last, My Everything

49. Police – Every Breath I Take

50. Kings Of Leon – Use Somebody

51. Emilia – Big Big World

52. Meredith Brooks – Bitch

53. Alainis Morissette – Ironic

54. Roxette – How Do You Do

55. The Beatles – Let It Be

56. John Lennon – Imagine

57. Bruce Springsteen – Streets Of Philadelphia

58. The Contours – Do You Love Me

59. Michael Jackson – Black And White

60. Michael Jackson – Billie Jean

61. Smilers – Käime katuseid mööda

62. Madonna – Like A Virgin

63. Rammstein – Du hasst

64. Kraftwerk – Vitamin

65. Valeri Meladze – Salut Vera

66. Bob Dylan – Like A Rolling Stone

67. Virmalised – Naer

68. W.A Mozart – Piano Sonata No. 11

69. Elvis Presly – I Can’t Help Falling In Love With You 70. R.E.M – Loosing my Religion

71. ZZ Top – Viva Las Vegas 72. Moby – Natural Blues 73. Røyksopp – Poor Leno

74. Jaak Jürisson – Veskimees

75. Henry Laks – Tule kui leebe tuul

76. Gunnar Graps – Valgus

77. Londonbeat – I’ve Been Thinking About You

78. Depeche Mode – Personal Jesus

79. Fatboy Slim – Weapon of Choice

80. Bloodhound Gang – The Bad Touch

81. Dusty Springfield – Son Of A Preacher Man

82. Urge Overkill – Girl, You’ll Be A Woman Soon

83. Ricky Nelson – Lonesome Town

84. The Statler Brothers – Flowers On The Wall

85. Snap – Rhythm Is A Dancer

86. Bon Jovi – It’s My Life

87. Amy Winehouse – Rehab

88. Duffy – Mercy

89. Shakira – Waka Waka

90. Pet Shop Boys – Suburbia

91. Captain Hollywood Project – More And More

92. Madonna – Like A Prayer

93. Madonna – Rain

94. Roxette – Sleeping In My Car

95. Wham! – Wake Me Up Before You Go-Go

96. Rick Astley – Never Gonna Give You Up

97. Culture Club – Karma Chameleon

98. MC Hammer – U Can’t Touch This

99. Vanilla Ice – Ice Ice Baby

100. Bob Dylan- Mr. Tambourine Man

101. Andrea Bocelli & Sarah Brightman – Time To Say Goodbye

Nagu ise aru saate mu muusikamaitse on seinast seina. Selle taustal võib olla ei olegi mu praegused lemmikud kõige kummalisem valik?
  1. Ma olen täielik Tommy Cashi fänn. Mulle meeldivad isegi ta laulude videod – viimane, Little Molly on fantastiliselt hea (kui ma ei eksi siis neid videosid teeb keegi, kes “tavaelus” on koolis füüsika õetaja. Oli vist nii?) ja oma koleduses ning “Lasnamäe venkus” stiilis tundub mulle, et Tommy Cash ise on ka täitsa seksikas. Põnev igal juhul. Mul on niii kahju, et mul just eelmisel reedel kui Tommy Cashi kontsert oli Tallinnas, suvepäevad olid. Ma oleks Mareki kaasa vedanud, ta on suur Tommy fänn…not. Aga küll ta tulnud oleks. Muidugi oleks ma võinud suvepäevad ka vahele jätta, aga uue tüdruku uudishimu ei lasknud. Lisaks andis see mulle võimaluse oma Nipernaadi ja väikese murjamiga saarel natuke koos ka suve nautida väljaspool koduaeda.
2. Aropi “Kikimiki”. Midagi ei ole teha, minu selle aasta vaieldamatu lemmiklaul. Ida oma ka. Laulame kõvasti (ja mina valesti) kaasa – mul ei ole rohkem vaja, olen metsamees, jah jah, metsamees.
3. Tigran – Pärnumaaranda. Kellele see laul ei meeldi? Plätud ja sokid ja Pärnumaa rand. Klassika muusikasse pandud.
4. Getter Jaani “Chasing trouble”. Mulle ei ole Getteri muusika kunagi väga meeldinud, ma ei teagi täpselt miks, aga kuidagi ei ole kõnetanud üldse. Kui aus olla, siis ma isegi ei tea praegu ühtegi Getteri laulu peast peale Rockefeller Streeti ja Koit Toomega lauldud “Valgete ööde”.  Ühesõnaga, ma ei ole Getter Jaanit kuulanud kunagi. Aga nüüd kuulsin mingi aeg tagasi Power Hit Radiost seda “Chasing Trouble” laulu ja see on mu täielik lemmik. Üks väheseid laule, mis mul jala tatsuma paneb ja kui ma tantsida oskaks, siis ka tantsima.
5. Karl-Erik Taukar “Salaja”. Sama lugu, mis Getter Jaaniga. Ei ole meeldinud ja ei ole kuulanud. Marek ja Marian ütlesid, et Taukari uus lugu on täiega hea. Ma ei uskunud neid. Kuulnud ka ei olnud. Nüüd ootan hommikuti tööle sõites, et raadiost tuleks. Keeran kõvemini ja naudin.

2017 kokkuvõte – TOP 5

Ma olen Hotelliveebiga teinud tänaseks päevaks koostööd juba päris pikalt ja julgen öelda, et mul on Eesti hotellidest juba päris hea ülevaade. Võrreldes paljude Skandinaavia hotellidega, kus ma viimaste aastate jooksul olen ööbinud, pean ma ütlema, et Eesti tase on võrdlemisi kõrge ja kui väljamaa hotellid üllatavad mind pigem harva, siis Eesti omad on suutnud mind kahe aasta jooksul ikka üllatada. Üheks selliseks üllatuseks oli Villa Wesset, millest sai ka minu üks lemmikuid tänu oivalisele restoranikogemusele. Juba homme ma muideks Idaga sinna ka oma sammud sean, et hotelliaastale punkt panna.

On aeg teha kokkuvõtteid. Ka 2017. aasta pakkus huvitavaid kogemusi, uusi avastusi, meeldivaid üllatusi, tekkisid uued lemmikud. Ma ei pane kirja oma selle aasta hotellikogemusi paremusjärjestuses, vaid selle järgi, milliste emotsioonidega need ööbimiskohad mind isiklikult üllatanud on või mille poolest meelde jäänud. 1. 2017. aasta üllataja – Go Hotel ShnelliPeretuba, kus me ööbisime, oli täielik üllatus. See oli nii suur, et kui minult on tihti küsitud soovitusi hotellide kohta, kuhu mahuks ka rohkem kui kaks last ja kaks vanemat, siis sellesse tuppa mahub kenasti ära ka kuus inimest ning õhku ja ruumi liikumiseks jääb ikkagi piisavalt. Äärmiselt mõnus, lihtne, aga moodne tuba, kus olemas ka kööginurk, see oli minu viimaste hotellikülastuste kõige positiivsem üllatus. 19149 2. 2017. aasta kõige hubasem hotell – Padise Mõis. Me tundsime end seal nii koduselt, et ma vist kaotasingi reaalsusetaju ning kujutasin korraks, ette, et me elame seal. Ma ei näinud põhjust lukustada toauksi, need olid meil lausa pärani kui Ida mööda mõisa ringi jooksis. Paljajalu. Kõik hotellikülastajad tundusid nagu olevat “meie inimesed”, nagu oleks meil külas. Suures õhtusöögisaalis peeti pidu, restoranis einestasid mõned paarid, klaveritoas mängis keegi klaverit, siit-sealt kostis laste kilkeid. See kõik moodustas sellise terviku, et pole ime, et mul reaalsustaju kadus. Kui mu abikaasa hilisõhtul meiega ühines, läksime me talle peauksele vastu, jällegi paljajalu, kuid samas nii elegantselt nagu mõisapreilidele kohane. IMG_0058 3. 2017. aasta parim spaakogemus (ühtlasi ka minu uus lemmik Eestis!)  – V Spaahotell. Nelja tunniga, mis me veekeskuses olime, jäi mul pool pakutavast veel katsetamata. Põhjuseid tagasi minna on rohkem kui 11. Nii lapsega, lapseta, sõbrannadega, perekonnaga. Kui selles spaas ei ole piisavalt tegevust kõigile, siis ma ei tea, kus veel on.  Mina, kui mitte kõige suurem spaade armastaja, olin täiesti vaimustuses. Lapsest ma isegi ei räägi. Tema oli mu peale solvunud, et ma järgmisel hommikul tagasi ei viitsinud minna. Tegelikult oleks pidanud, sest see on ikka üks paganama kihvt vee- ja saunakeskus. IMGP5213 4. 2017. aasta parim hommikusöök – Hotell Antonius.  Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++.  Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda! IMG_7190 5. 2017. aasta lemmikhotell – Kõue Mõis. Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada. IMG_3374 Sellised need selle aasta lemmikud said. Ootame põnevusega, mida uut ja huvitavat on 2018. aastal meile pakkuda. Ma olen kindel, et pakkuda on palju, sest Eesti hotellid ei väsi positiivselt üllatamast. Loe rohkem hotellidest, mida olen külastanud, Hotelliveebi blogist Hotelliveebi väliselt pakkus kahtlemata kõige põnevama ööbimiselamuse  Mesi Tare Saunapaat.  Mesi Tare (ja saunaspaa) on koht, kuhu ma kindlasti ka 2018.aastal tahan jõuda. See on tegelikult lausa selline kogemus, et sõnad ei anna edasi pooltki. Ainus moodus aru saada, miks ma armusin, on ise kohale minna. IMG_0492.JPG

Ja Tiiker Kodumajutus koos hommikuse jooga ja talisuplusega! Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud isegi uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta. Iga kell läheks uuesti.

img_6769.jpg

Kiiks ja knihv

Kui ma veel Tartus keskkoolis käisin oli Tartus üks pood, kus müüdi üüberkallist ja luksuslikku kaupa, mida keegi endale lubada ei saanud. Pood, kuhu keegi ka ei julgenud, minna, sest see oli nii fancy. Tango butiik. Riia tänava nurgal. Mul on natuke häbi tunnistada, aga mul oli kunagi peika, kelle ma panin fakti ette, et ta peab mulle sealt uued teksad ostma. Ma vabandan end sellega, et ma olin siis 18aastane märgihull. Nii sain ma endale oma elu esimesed Iceberg Jeans teksad. Kihvtid püksid olid, aga no ausalt. Vähemalt sain ma uhkustada, et mu lemmikpood Tartus on just toosama butiik Riia tänava nurgal. Oli ta jaa lemmik, lihtsalt näitamise värk tegelikult.

Pea 20 aastat on aeg edasi läinud ja Riia tänava  nurgal on uus pood. Nüüd saan ma ausalt öelda, et üks minu lemmikpoode Tartus. Seekord aga ei müüda seal ülehinnatud teksasid, vaid maailma kõige khuulimaid kingitusi. Muidugi ei pane see mind üllatuma, sest selle poe taga seisab Trileviku Eva. Ja inimene, kes on turule toonud need märkmikud, on kuldaju, pakub  ägedaid asju ägedatele inimestele.  Daamid ja härrad, saage tuttavaks poega, mis kannab nime Kiiks ja Knihv

Just, just, ägedatele inimestele ägedaid asju ja ma panin selle illustreerimiseks ENDA pildi. Oh seda edevust ja enesearmastust. 24008696_1570184879686717_1373723215_n.jpg

Tegelikult aga sai sellest t-särgist minu uus lemmik. Mul oli see reisil kaasas ja mul oli väga raske midagi muud selga panna. Põhjuseid oli mitu. Esiteks meeldis mulle selle kaelus natuke rohkem kui Kivisaare t-särkide oma, see on natuke naiselikum, ja teiseks loomulikult tekst. Blogijatest ON ju palju kasu. Igatahes suurepärane kingisoovitus sõpradele, kes blogivad. Praktiline, ilus ja natuke nagu reklaam ka. “Oot, aga miks sul blogija t-särk seljas on?”

“No ma natuke blogin või nii.” “Aa, aha mis su blogi aadress siis on? “ “www.estonianwithabackpack.com” Just nii! Ja kui muidu olen ma kuulnud, et inimesed panevad kokku haiglakotti, siis mina panin eelmine nädal kokku laevakoti. Sellise sisuga. Blogija t-särk loomulikult muude asjade seas. Ma ei saa midagi parata, et mul on nõrkus valgete t-särkide vastu. kiiks.jpg

Ma olen Trileviku märkmikute fänn olnud juba PIKKA AEGA. Mul on alati üks kotis. ALATI. Mulle tulevad aegajalt pähe suvalised mõtted, mis on vaja kirja panna, sest need võivad suvalistest ideedest suuremaks kasvada. Nüüd hakkab mul neid kotis kaks olema. Uus Schmeduler (sest ükskõik palju ma püüan telefonikalendrit kasutada, ma olen vanakooli paberkalendri usku) ja unenäopäevik. Viimane on eriti oluline, sest teate, ma olen selline friik, et mõnikord tuleb mulle unes mõni geniaalne mõte ja see on vaja kohe kirja panna. Ma olen keset ööd ka üles ärganud, et mõte kirja panna (viimati sündis nii “Ökovanaema” raamat) ja nüüd alles paar ööd tagasi sain ma kirja panna mõned oma hullud turundusmõtted.

kiiks9.jpg No vot. Ja Kiiks ja Knihv on täis just igasugu sellist hullumeelset kaupa. Ägedalt inimeselt ägedatele inimestele. “Miks Tartu?” küsisin ma Evalt. “Sest Tartu on kõige ägedam linn Eestis!” vastas ta. Nüüd kui ma olen üle kümne aasta Tartust ära olnud, mõistan ma seda lauset. Tartu ei ole vaid aeglane liiklus ja sallitallajad. Tartu on täis ägedust! Ja ärge kartke sinna “butiiki” sisse astuda. Astuge julgelt. Minge kohe. Ma tean ju, et just praegu otsite te viimaseid kinke advendikalendrisse. Sõbranna sünnipäevaks. Emale. Isale. Mehele pilakingiks. Endale. Koha peal on suurem valik kui netipoes. Kui keegi mõtleb, et mida mulle jõuludeks kinkida, siis paluks mulle üks Frida kohvitops. Aitäh! kiiks3kiiks4kiiks5kiiks6kiiks7kiiks8            

Minu kümme lemmikut

Ma ei tea, kus kivi all ma elanud olen, aga igatahes ei teadnud ma, et üks minu lemmikbrände on oma tegevuse lõpetanud. Ma olin täielik Moods of Norway fänn, kuigi ma pean nõustuma, et nad olid väga uuenduslikud, kuid mitu roosat ülikonda üks inimene endale ikka ostab ja viimastel aastatel ei olnud nagu väga edasi arenenud. Aga no ikkagi. RIP Moods of Norway.

Ma ei ole mingi seda tüüpi inimene, et mu triiksärgil peab kindlasti olema Ralph Laureni logo ja aluspesul CK märk, aga siiski on mõned brändid, mis mulle meeldivad ja rõõmu teevad. Näiteks sain ma kingituseks uue Massimo Dutti jaki ja ma valetaks kui ma ütleks, et see nimi jaki sees mulle midagi ei tähendaks. Millised on minu lemmikud?
  1. Arne Jacobsen. Ma tean, et paljud peavad tema toole ja lampe lausa koledateks, kuid mina näen puhast disaini ja ilu.
  2.  Bang&Olufsen. Sellest hetkest kui ma 20 aastat tagasi esimest B&B muusikakeskust nägin, olen ma sellesse brändi armunud.
  3. BonBon Lingerie. Vana arm ei roosteta. Proovin küll teisi brände ka, aga ikka jõuan BBLi juurde tagasi. Ja uus lilla kollektsioon on lihtsalt liiga ilus!
  4. Massimo Dutti. Jällegi üks selline “vana arm ei roosteta” bränd. Kunagi sain tuttavaks ja armastus ei ole üle läinud.
  5. Flippa K. Ma võtaks siit eranditult kõik tooted ja vahetaks oma garderoobi täielikult välja.
  6. Apple. Sest hallooo, iPhone.
  7. Louis Poulsen. No kõik muud tooted ka, aga Käbi-lamp. Mul on üks sõbranna, kes sellist lampi omab ja sellesse täieliku ükskõiksusega suhtub. Ma pidin ta suhtumise pärast ära minestama. Jeebus. Kuidas sa sellisesse kunstiteosesse suvakalt suhtud.
  8. Minna Parikka. Ei saa mina tema jalanõudest üle. Lihtsalt ägedad ja kõik.
  9. Burberry. Ma isegi ei tea, miks, aga meeldib. Väga.
  10. Tutudumonde. Lihtsalt nii muinasjutuline, suhkrust ja jahust ja muidugi maasikavahust.
  11. Boonus:  Moods of Norway. Surnud küll, aga bränding oli neil paganama hea. Kui John Deeril olid oma Kelloggsi hommikusöögihelbed, siis Moods of Norwayl olid oma logo kujulised vahvlid.
dsc05903.jpg