lasteaed

Minu laps on geenius// My child is a genius!

/ Eveliis / 7 Comments

Üks põhjusi, miks me laseme Idal veel viimase aasta Norras lasteaias käia, on kindlasti norra keel. Keelteoskus on nii oluline ja mis saaks olla veel parem kui juba lapsena osata mitut keelt, lihtsalt niisama, et hakkas külge, ilma oluliselt seda õppimata. Muidugi olen ma aegajalt kahelnud, kas ta saab keeleliselt lasteaias hakkama, sest tema keeleoskus jääb ikkagi umbes kolme-aastase taseme juurde, samal ajal kui teised oskavad ju soravalt oma emakeeles rääkida, aga mitte ka liiga palju.  Kodus oleme me küll lugenud norrakeelseid raamatuid ja vaadanud norrakeelseid filme, kuid ma ei saa öelda, et Ida oleks olnud norra keelest enam väga vaimustunud. Pole ikka sama, mis keelekeskonnas elades, et keel kohe niisama külge hakkab.

Nüüd lasteaeda minnes tuletasin talle jälle põhilised laused, mida vaja võiks minna, meelde ja natuke raske südamega saatsin ta suurte laste – Friskuste- rühma. Mis aga selgus? Ootamatult rääkis Ida rohkem norra keelt kui keegi meist oleks osanud oodata. Ja rääkis, nii et ka mina kuulsin. Täitsa häbenemata. Muidu ta minu ees pigem häbenes vist rääkida, aga nüüd ei ole ta norra keeles rääkinud mitte vaid lasteaias, aga ka kodus – tädi Satuga. Muidugiei tea ta kõiki sõnu, aga ma olen täielikult üllatunud tema loovusest ja oskusest end kätega selgeks teha seal, kus sõnadest puudu jääb. Ta võiks vabalt mõne sõnaseletamise võistluse kinni panna. Puhas geenius eksju! *

Lisaks mõtleb ta ise norrakeelseid sõnu välja. Täiesti loogiliselt. Norra keeles lõppevad tegusõnad e-tähega: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… Kui Ida ei tea mingit sõna, näiteks “handlE” (ostma), siis ta ütleb “Skal vi gå å ostmE?” Ehk siis ta asendab eestikeelse sõnalõpu E-tähega ja arvab, et nii saigi norra keel. Nii nagu me  kõik teame, et läti keele saab kui sõnadele “s” lisada ja soome keele kui sõnadele “ainen” lisada. Kas pole leidlik? Iga päevaga õpin ma ja imestan KUI taibukad lapsed tegelikult on. See on nii põnev.

Mis veel Ida lasteaeda puutub, siis ma olen samuti hämmingus kui lihtsalt ta olukorraga kohandub ja sisse sulab gruppi. Loomulikult on lapsed tuttavad, aga siiski pikk suvepaus, uus maja, uued õpetajad ja võõras keelekeskkond. Kui kiiresti täiskasvanud uues olukorras “mängima” hakkavad? Idal läks kohanemisega 15 minutit! Jah, ma olen täielikus hämmingus. Minul läheks mitu päeva aega enne kui suu lahti teeksin. Vist. Võib olla ka mitte tegelikult. Aga kindlasti kohaneksin ma raskemini kui Ida.

39253426_693330481001957_3216740503940759552_n.jpg

*te ju saate aru, et ma teen nalja kui last geeniuseks nimetan? Selles mõttes, et ma jah leian, et ta on ääääärmiselt tubli, leidlik ja taibukas, aga ma ei ole nii suures ahvivaimustuses, et Oxfordi ukse taha juba kraapima läheks. 

//

One reason, why we decided to keep Ida in Norwegian nursery for one more year, is definitely the language. Speaking different languages is so important and what could be better than knowing more than one language already as a child. Just because it stuck on you without really learning it. Of course I have had my doubts if she is able to cope there because of her language skill, as she speaks more like a 3 year old whereas her friends are already fluent, not too fluent though. At home we have read Norwegian books and watched Norwegian cartoons, but I cannot say that Ida has been keen on the language so much anymore. It is not the same as living in the language environment, where it just sticks to you.

Before returning to the nursery, we went over some main sentences she might need and feeling a bit worried, I sent her off to Friskus group – the group for the eldest children. What turned out? Unexpectedly, she spoke more Norwegian that any of us could have expected. And she spoke so that even I heard. Without feeling embarrassed. Usually she didn’t really want to speak in front of me, but now she has used the language not only in the nursery, but also at home with aunty Satu. Obviously, she doesn’t know the full vocabulary, but I was so surprised by her creativity and skill to make herself understandable by using hands when she might not know the words. She could easily win an Alias competition. Genius I’m telling you*

She also comes up with Norwegian words, using logic. In nrowegian, all werbs end with the letter E: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… If she doesn’t know a word, for example “handlE” (to buy), she will say “Skal vi gå å buyE?” In other words, she puts “E” in the end of the word and thinks she has come up with the Norwegian equivalent. Like we know, you get Latvian words by adding “S” in the end and Finnish words by adding “ainen”. Isn’t that clever? I learn every single day and admire HOW smart kids really are. It’s just so exciting.

Talking about the nursery, I’m amazed how easily she adapts and blends in to the group. Of course she knows all the kids, but still they had long summer break, new building, new teachers and different language. How quickly grown ups would “start to play” in a new situation? It took 15 minutes for Ida. Yes, I AM amazed. It would take couple of days for me before I actually say something. I think. Well actually, maybe not. But I would blend in harder compared to Ida.

*you do realize that I am kidding when I say my child is a genius? I mean, yes, I think she is extremely good, inventive, and smart, but I am not planning to knock on Oxford’s door in the near future!

Teeme nüüd asja lihtsaks – lasteaiad suvel lahti JA lastele puhkus kohustuslikuks!

/ Eveliis / 20 Comments

Kui te olete mu blogi lugeja, siis te teate, et mina ja Eesti lasteaiad olema pidevalt nö vaenujalal. Mind häirib Eesti lasteaedade juures palju asju, st Eesti lasteaiasüsteemi juures. Eriti lähen ma marru kui lasteaed on suvel kinni, sest kuidas kuramus peaksid vanemad saama tööl käia kui lasteaed üle kuu aja kinni on? Või kuidas saaks koos puhata kogu perega? Või… Ühesõnaga mu meelest on absoluutselt ajuvaba, et lasteaed on suvel suletud. Jah, ma tean, et on olemas asenduslasteaiad, aga täiesti võõrasse keskkonda täiesti võõraste laste ja õpetajate juurde ma lihtsalt ei taha oma last viia. Ma ei tea, võib olla ma pingutan üle, aga mu meelest on see lapse suhtes ebaõiglane. Jah, me saaksime võtta puhkuse nii, et mina kaks nädalat ja Marek teised kaks, aga näiteks sel aastal tahtsime me üle sajatuhande aasta minna KOOS reisile. Jah, me saime tänu sugulastele Ida hoitud, aga see pole sugulaste suhtes ka aus. Miks nemad peavad oma suvepuhkuse ajal last hoidma?

Nii peab Ida näiteks järgmisel nädalal kaks päeva minuga tööle kaasa tulema, sest mul ei ole muud varianti. Peaks lausa terve nädala tulema, aga õnneks on Norras lasteaiad avatud ja me lähemegi järgmisel nädalal Lillehammerisse. Ida saab lasteaeda viia ja mina saan tööd teha.

Ja nüüd see teine pool, millest mu tuttavad (ja lasteaia õpetajad) on rääkinud. Et miks on lasteaed suvel suletud. Sest leidub vanemaid, kes ise puhkavad, aga laps käib ikka lasteaias edasi. Vanemad tahavad ka puhata. Ma ausalt ei ole seda uskunud, sest mis paganama inimene see on, kes ise naudib mererannas või koduaias suve, aga lapse saadab jalust ära? Kes teeb niimoodi? Mu tuttavad on kinnitanud, et see ei ole väljamõeldis ega liialdus, aga mina olen ikka skeptiline olnud. Mida rohkem ma aga loen igasugu uudiseid, viimati siis lapsest, kes ise koju jalutas lasteaias* ja kodus olev ema oli šokis kui laos ukse taga koputas, seda rohkem hakkan ma uskuma, et nad tõepoolest ei liialda. Okei, muidugi on ka muid põhjuseid, miks ema on kodus ja laps lasteaias, aga põhimõtteliselt hakkan ma aru saama, et osad inimesed viivadki lapsed lasteaeda jalust ära. Kas laps siis ei vaja nende arvates puhkust? Ida ajab meid päevas 3976497328 korda hulluks, aga sellegi poolest TAHAME me lapsega oma puhkust jagada. Lapsepõlv, mälestused, rõõm kõigi silmades (söödud närvid ka, aga las see olla seekord).

Ida Lillehammeri lasteaed on suvel kogu aeg avatud, aga vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel anda kolm nädalat puhkust, sellest kaks nädalat järjest. Paned kenasti kirja, millal laps puhkab ja kõik. Miks Eestis ei võiks samasugune süsteem olla? Lapsi on suvel niikuinii vähem, üks-kaks asendusrühma lasteaia peale ei tapaks ju kedagi? Jääks ära see iga-aastane stress, kuidas lasteaia suvepuhkus sugulaste, sõprade vahel ära katta. Ja laisad vanemad oleksid lihtsalt fakti ees. Lapsele puhkuse andmine on KOHUSTUSLIK.

PS: Ma lähen jumalast tihti närvi kui vanemad ei pane lasteaias väravat riivi. Ilmselt nii need lapsed välja saavadki. Keegi ei viitsi seda lisasekundit raisata, et laste turvalisus oleks tagatud, aga parastama ja süüdistama on kanged kõik kui lõpuks mõni laps lasteaiast välja jalutabki. Ilmselt nii oli ka selles Tartu loos. Olen kuulnud, et tegu oli väga hea õpetajaga, kellega see õnnetus juhtus, kuid juhtub ka parimatega. Et ei juhtuks, siis LAPSEVANEMAD RAISAKE SEE LISASEKUND, et värav lukku panna!

Idast saab “friskus”/Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto was that “there is no bad weather, only wrong clothing”

/ Eveliis / Leave a comment

Me oleksime sel nädalal pidanud Idaga olema Norras, et ta saaks veel viimast korda seal lasteaias käia, aga…Eestimaa suvi on nii imeline ja nii palju on üritusi, et oleks patt kodust ära minna, tööalaselt ei ole juuni-juuli Skandinaavias just töökuud ning ega see eesootav Disneyland järgmisel kuul ka kõige odavam lõbu ei ole, nii et sel kuul on mõistlik kulud võimalikult väikesed hoida.

Norras algaks Idal lasteaia viimane aasta. Ma hakkasin mõtlema, et aga võib-olla peaks laskma Idal veel aasta vaheldumisi Norras ja Eestis lasteaias käia. Küsisin Idalt, kas ta tahaks, vastuseks tuli “jaaaaaa”, uurisin Norras lasteaialt, mida nemad arvavad, rääkisin Marekiga ja nii ma taotluse lasteaiakoha pikendamiseks tegingi.

Koht on olemas. Ida läheb seega augustis lasteaia lõpurühma, mis selles lasteaias (võib olla on nii ka teistes lasteaedades, ma ei tea süsteemi nii täpselt) on natuke erilisem. Temast saab “friskus” – nad on eraldi majas ja teevad natuke rohkem suurte laste asju kui teised lasteaialapsed. Käivad matkadel, nii jalgsi, rattaga kui suuskadel, õpivad süüa tegema ja jumal teab, mida kõike veel. Tundub nii paganama äge! Friskus on vananorra sõna, mis tähendab inimest, kelle moto oli, et “pole halba ilma, on vaid halb riietus” ja see ütleb tegelikult juba kõik selle lasteaiarühma kohta. Ma arvan, et aasta friskusena tuleb Idale vaid kasuks.

34909179_834357470108580_8852828560935616512_n.jpg

2018 Friskuste lõpupidu

Ainus asi, mis mulle natuke muret tekitas (tekitab) on keel. Ida saab küll palju norra keelest aru ja on täitsa tubli enda soove norra keeles väljendama, kuid kindlasti mitte ei oska ta seda samal tasemel kui temavanused Norras elavad lapsed. Keelekeskkonnast kolisime me ju siiski pea kaks aastat tagasi ära ja see, et me vaatame multikaid, loeme raamatuid ja kuulame laule, ei ole päris sama. Ma näen, kui ta teinekord tahab midagi norra keeles öelda, aga sõnavarast jääb puudu. Samas on ta äärmiselt leidlik ja on end ikkagi arusaadavaks teinud. Lasteaia õpetajad on olnud fantastilised ja nii ei olnud terve see aasta üldse probleemi, et ta hakkama ei saaks. Ehk siis tegelikult ei teegi mulle muret tema poolik keeleoskus kui see, et kas see võib talle kuidagi ka negatiivselt mõjuda, et ta ei oska teiste lastega sama vabalt suhelda nagu emakeeles. Ma ei tahaks kuidagi oma teadmatusest lapsele stressi tekitada.

Aga kui ta ise tahab, küsib ikka minult, kuidas üks või teine asi on norra keeles, tahab koduski aegajalt norra keeles rääkida, õpetajad on öelnud, et polnud probleemi ning lastega on Ida sõber, siis ilmselt ei peaks ma muretsema, vaid keskenduma ja tundma rõõmu sellest, et Ida saab parima kahest lasteaiast. See ei kõla sugugi halvasti ju kui aus olla?

//

Me and Ida should have been in Norway this week so she could go to her nursery there for the last time, but … Estonian summer is just amazing this year with so many events going on, that it seemed stupid to leave. June and July are not active business wise anyway and our trip to Disneyland next month is not going to be a cheap one. Therefore, it seemed responsible to keep the costs down this month.

In Norway Ida would start her last year in nursery and I started to think maybe letting her to go both to Estonian and Norwegian nursery for one more year. I asked Ida, if she’d like that, and the answers was “Yeeeeeees”. Then I contacted the nursery in Norway what they think about this idea, spoke to Marek and applied for one more year extension.

We got the space and therefore in August, Ida will go to the senior class, which in this nursery (maybe in others as well, I am not sure about the system) is a bit special. She will become friskus – they will stay in a separate building and do more “big children” things than other. They will go hiking by foot, bike and even on skies, learn to cook and god knows what else. Sounds so much freakin’ fun. Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto wasthat “there is no bad weather, only wrong clothing”. That says it all about this nursery if I am completely honest. I believe that spending a year as friskus will only benefit Ida.

The only thing that concerned (concerns) me is language. Ida understands a lot of Norwegian and is very good at expressing her wishes, but she is definitely not as fluent as other children in her age living in Norway. We moved away from there nearly two years ago and though we still watch cartoons or read books and listen to songs in Norwegian, it is not the same. I can see that sometimes she wants to say something in Norwegian, but is lacking in vocabulary. But then again, she is very cleaver and still finds a way to express herself. The teachers in her nursery have just been fantastic and there was not once a situation that she couldn’t handle. So it is not her semi-complete language skills that worry me, but more if the fact that she cannot communicate as fluent as other kids, have a negative impact on her. No way would I like to cause my child stress simply because I didn’t know.

But if she wants, she still asks how one or another word is in Norwegian. Sometimes she wants to speak in Norwegian at home, the teachers have assured there has been no problems and Ida gets along with all the children. So I should really not be worrying, but feel happy that Ida can have the best of both nurseries. That doesn’t sound that bad to be honest, does it?

 

 

Juuksekarva lõhki ajamine

/ Eveliis / 15 Comments

Ühes Facebooki grupis arutati täna lasteaia toidumenüü üle, alguses tahtsin sinna kommentaari kirjutada, aga oleks liiga pikaks läinud ja tegelikult olen ma sellest ammu tahtnud kirjutada, nii et siit see lasteaia toidu teema tuleb. Vol1.

Kui mulle midagi Eesti lasteaias väga meeldib, siis on see söök. Või pigem söögikorrad.  Kolm korda päevas soe toit! Ma tean, et mu laps saab söönuks ja ausalt öeldes ei näe ma mitte mingit põhjust hakata kusagil lärmama, et appikene, kas tõesti pakutakse ka vorstikastet. Ma võiksin alustada kaugemalt, oma lapsepõlvest, kui vorstikaste ja kartul oli täiesti tavaline (ja maitsev!) toit, aga ma ennetan neid kommentaare, et ajad on muutunud ja midagi polnud saada ja sa ei saa võrrelda. Las see minevik siis jääb. Muidu hakkan veel heietama, kuidas mind sunniti hautatud kaalikat sööma ja koorikuga “kaamelitatti”. Kui viis päeva nädalas ei pakuta vaid vorstikastet, siis on mu meelest kõik ok. Nuudlisupp, plov, pannkoogid, lihaseljanka, tatar, värskekapsasupp, kartulipüree, kalasalat…Ühes nädalas Norra lasteaia terve aasta menüü.

Aga see menüü oli halb.

Probleem siis selles, et lasteaia menüüs neli päeva nädalas supp ja vahepalaks pakuti banaani/õunaVIILU. Kõige pealt siis probleem, et jumala eest kogu aeg supp, jube lugu. Ei ole jube lugu, on jube selektiivne lugemisoskus (tegelikult oli supile ka alternatiiv). Ja haarata kinni sõnast “viil”? Teate, ma ei tuleks selle pealegi, et sellest kinni haarata ja mõelda, et iga laps saab ühe viilu banaani. Ma oleks üsna kindel, et tegu on viilutatud banaaniga, aga issand jumal, sealsed emad läksid põlema – tuleb ikka täpsustada, et kas on üks viil või viilutatud. Ma ei taha teada, mis oleks juhtunud kui oleks välja tulnud, et ühe viilu saavad. Ilmselt oleks see lasteaed juba suletud kui lastest mittehooliv ja neile ohtlik asutus.

Me peaksime olema väga rahul, et Eesti lasteaedades on nii korralikud toidukorrad. Mina, laisk ja mugav ema, ei pea hommikul lapsele süüa tegema ega peale tööd mõtlema, kas laps on ikka päeval süüa saanud. Ma tean, et on. Kindlasti on asju, mis meeldivad rohkem ja mis vähem, aga ega neid keegi sööma ei sunni. Õnneks on selles suhtes ajad muutunud (vs keedetud kaalikas minu lasteaiapõlvest). Kõht saab täis. Toit on korralik. Ma olen veendunud, et kordi korralikum ja läbimõeldum kui paljudes kodudes, sest reeglid ja ettekirjutused eksju.

Ma ei liialda kui ma ütlen teile, et Ida Norra lasteaia nädalamenüü oli paar nädalat tagasi selline:

Esmaspäev: Leib

Teisipäev: Tursa-wrap

Kolmapäev: Leib

Neljapäev:  –

Reede: –

Ma tegin pilti ka, sest see oli nii naljakas, aga olen selle siiski ära kustutanud kahjuks. Mida need inimesed, kes meie lasteaia menüü sõnastuse ja valiku üle muret tunnevad, ilmselt sõrmega gramme ja kaloreid ka jälgivad, oleksid sellise menüü kohta öelnud? Lapsi hoitakse puha näljas? Kaks päeva närivad leiba, ühe päeva saavad sooja toitu ja kaks päeva ei saa üldse mitte midagi?

16684259_617141988496797_686219546853257945_n.jpg

Soe toit Norra lasteaias. Kõik on rahul. 

Tegelikkuses on nii, et hommikusööki söövad lapsed kodus või tuleb see neile matboksiga kaasa panna, üldiselt on sisuks võileivad. “Leib” menüüs tähendab, et lõunaks pakutakse võileibu. Pannakse lauale võileivamaterjal ja söövad nii palju kui tahavad ja millega tahavad. Ida lemmik on loomulikult pruun juust ja kaviar. Kaks korda nädalas (mitte päevas!) pakutakse Ida lasteaias sooja toitu – lasteaiaga on hästi läinud, väga vaheldusrikas ja hea toit on, aga on ka lasteaedasid, kus soe oit tähendab pakisuppi. No ja need kaks päeva, kus “midagi süüa ei pakutud”, need olid lihtsalt puhkepäevad. Võileibade kõrvale pakutakse samamoodi puu-ja juurviljade viile, aga seda ei ole tihti kirja pandud seinale, sest…no ma ei tea, ei viitsita tihti? Kui ma üks päev Idale järele läksin, sõid nad kõik koos õues jäätist. Kuumad ilmad olid. (Vähe sellest, et veevoolikust kasteti lapsi märjaks:D)

33468471_828099850734342_6870137520978395136_n.jpg

Lasteaiatoit igatahes ei peaks küll olema selline teema, mille kallal viriseda ja juuksekarva lõhki ajada. Kodus ära paku vorstikastet. Paku seda, mida sa ise õigeks pead.  Viriseda ja vinguda saab Eesti lasteaia- ja koolisüsteemi koha pealt hoopis muude asjade kallal. Minu arvamusi te juba teate kui olete seda blogi pikemalt lugenud.

Ida ja norra keel

/ Eveliis / 4 Comments

Me kolisime Norrast ära kui Ida oli kolmene ja ilmselt just sel ajal kui talle keel(ed) külge hakkasid. Ma olen püüdnud ikka norra keelt temas säilitada ka Eestis elades ja nii on meil hästi palju norrakeelseid multikaid, mida me vaatame. Mina ise õppisin keele selgeks peamiselt just telekat vaadataes (plussiks oli muidugi see, et olemas olid ka inglise keelsed subtiitrid, aga no ikkagi). Raamatuid loeme ka, aga see on natuke keerulisem, sest Ida sõnavara norra keeles ei ole nii hea ning tal pole kannatlikkust selleks, et ma loeksin norra keeles ja tõlgiksin eesti keelde. Samas pean ma ausalt ütlema, et ma pole väga palju püüdnud ka. Ega mul ka selle kannatlikkusega kiita pole.

Elu läks nii, et me hakkasime suhteliselt kohe peale Eestisse kolimist uuesti Norra vahet pendeldama ja ühel hetkel tundus täiesti loomulik, et võiks Ida panna uuesti ka Norras lasteaeda. Nii et ta ei peaks kogu aeg minuga töökohtumistel kaasas olema, vaid saaks vanade sõpradega uuesti mängida ja samal ajal keelekeskkonnas olla. Ida on hästi krapsakas ja energiline, aga samas ka hästi häbelik. Nüüd oleme me Norras käinud umbes pool aastat vist, nii et ta on iga kuu nädal aega ka Lillehammeris lasteaias ning kuigi ma teadsin, et ta sai keelest üsna hästi aru, siis norra keeles ta ise ei rääkinud enam. Õpetajad lasteaias muidugi ütlesid, et ta teeb end täitsa kenasti arusaadavaks ja nii ma väga ei mõelnud rohkem selle keele asja peale. Muidugi leian ma, et see on nii suur asi kui juba väiksest peale osata mitut keelt, lihtsalt niisama, ilma õppimata, aga eesmärk omaette ei olnud teda keelt panna õppima, vaid ma omas peas kujutasin ette, et kui  ta vanemaks saab ja tahaks keelt õppima hakata, siis on see tal palju lihtsam, sest ajusopis on keel olemas. Kas see ka tõsi on, ma ei tea, ma ei ole lastekasvatuse ega keeleteaduste ekspert, aga nii ma mõtlesin.  Ja see oligi üks peamine eesmärk, miks tal lasta siin lasteaias käia.

Muidugi kui ma nüüd mõtlen tagasi enda peale, siis ma olen tegelikult ka arg. Ma sain norra keele üsna kiiresti selgeks, aga suurema osa ajast olin ma vait. Ma ei julgenud seda kasutada. Nii, et selles mõttes on Ida minusse ja ma saan temast aru.

Minu suureks üllatuseks hakkas aga Ida seekord kui me Lillehammerisse sõitsime minuga norra keeles rääkima. Lihtsalt lambist. Mitte muidugi puhtalt ja soravalt, aga ta hakkas kasutama norrakeelseid lauseid ja ütles mulle, kuidas Pernille ühte või teist sõna ütleb. Peale kuuekuulist vaikust oli see minu jaoks päris üllatav. Nüüd proovib ta sõpradega ka norra keeles end selgeks teha. Sõnavarast jääb küll puudu, aga reedest saati on ta kodus püüdnud end norra keeles selgeks teha. Norra keel on muidugi ka ainus viis, kuidas ta saab tädi Klaudiat endaga mängima kutsuda, sest poola-inglise-eesti segakeel on veel keerulisem. Ja Ida päriselt püüab end norra keeles väljendada. Nii palju kui tal sõnu on. Julgelt. Muudkui küsib sõnu juurde. Kui ma muidu üritasin talle sõnu õpetada, vastas ta mulle alati “kui mina tahan niimoodi öelda, siis mina ütlen niimoodi”, aga nüüd proovib järele korrata. Huvitav, millest selline muutus?

 

Mis saab siis kui ema läheb tööle?

/ Eveliis / 20 Comments

Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et taevas kukub alla, aga pikemalt arutledes ei saa ma ikka aru, kuidas on võimalik oma elu ilma stressita korraldada siis kui mõlemad vanemad käivad tööl ja EI puhka suvel neli nädalast järjest. Või kui üks neist on alles tööle läinud ja teoorias üldse puhkust ei saa.

Eelmisel aastal ma juba olin hämmingus, et Eestis on lasteaiad (minu mõistes ikkagi terve) suvel kinni. Ma tegin kodukontorist tööd ja kuigi Idale oli raske selgeks teha, et ma ei saa iga sekund temaga mängida, teda aidata, talle tähelepanu pöörata, siis me saime siiski hakkama. Ma sain selgitusi, et lasteaed peab suvel sundkorras kinni olema, sest osad vanemad ei annaks muidu lastele üldse puhkust. Kõlab minu mõistuse jaoks nii arusaamatult, kuid õpetajate lugusid kuuldes, ma muidugi mõistsin seda. Sellegi poolest ma ei saa olla nõus, et selline lasteaia korraldus ei tekitaks probleeme. “Suguvõsa peale saab ikka hoitud,” sain ma eelmisel aastal vastuseks. Jah, okei – mingi aeg hoiab üks ja mingi aeg teine vanavanem, aga mis siis kui vanavanemad elavad kaugel, käivad tööl või ei hoia põhimõtteliselt lapselapsi? Tädid-onud-õed-vennad? Aga palun selgitage mulle, miks peaks üks tädi-onu oma puhkuse ajal minu last hoidma? Vanavanavanemad? Jah, kui te saite lapse noorena ja teie vanaema on ma ei tea…50? Minu vanaema on 86 ja ta on muidugi nii kange mutt et hoiaks ära ka, aga hallooo…ta on siiski 86 ja tema peale panustada ei ole lihtsalt isegi aus.

Niisiis, tuleb ikka  ise hakkama saada.  Aga mina läksin alles tööle ja mu abikaasa ei saa elu sees üle nädala puhkust. Isegi kolm päeva on tema töömaailmas liiast. “Pidid sa üldse tööle minema,” heitis Marek mulle NALJAGA ette, aga samas ei ole seal ju midagi naljakat. Kui ma eelmisel aastal vingusin, et mul on natuke raske terve suvi Idaga koos olla, siis oli see selline taustamüra. Sest noh ikkagi kodune ju. PÄRIStööl ei käi.

PÄRIStööl käimine on mind üldse pannud veel rohkem halva emana tundma. Esiteks jääme me Ida laulutundi kogu aeg hiljaks, sest ma püüan töölt viimasel hetkel ära minna, aga ummikud ja igasugu muud ootamatud takistused mõjuvad nii, et ükskõik kuidas ma ka ei kiirustaks jääme me hiljaks. Ja teiseks…Ida on oma lasteaia etendust, kuhu emad ja isad on ka oodatud, nii pikalt oodanud, muudkui vadistab et reedel on jänkude pidu. Ma pean talle homme ütlema, et kahjuks me ei jõua keegi jänkude peole, sest me lähme Norrasse. Töö. Ja lennupiletite hinnavahe reedeste ja laupäevaste piletite vahel oli 150 eurot. Üks õige ema valiks ilmselt lasteaiaetenduse, aga mina vean meid lennujaama. Ülejärgmisel nädalal on Idal Kaunite Kunstide etendus. Me oleme selleks isegi õppinud ja ma olen seda oodanud sama palju kui Ida. Aga…Töö. Ma olen Norras. Toon Ida koju ära, pakin uuesti kohvri ja lähen tagasi. Kirjutasin Marekile seinale, et “24.05 Ida etendus. kl 17. NB Eveliisi pole!”. Täna siis Marek luges seda ja küsis, et aga mis siis saab, et kas ta peab Idaga etendusele minema. “Vähe sellest,” vastasin ma, “sa pead Ida ENNE etendust lasteaiast ära tooma ja piisavalt enne etendust ka proovis olema.”

“Ütle uuesti, miks sa tööle läksid?” küsis ta. Ja nii tegelikult ongi, et kui ema ei ole kogu aeg enam kodus, siis kukub taevas alla. Elukorraldus on peapeale keeratud. Kõik on üks suur segapuder. Keegi ei saa aru, kuidas ja mismoodi elu nüüd välja hakkab nägema. Kui ma teisipäeval töö juurest  Ida laulutundi jooksin, küsisin ma kolleegidelt, et aga miks on nii, et isad ei pea mööda trenne ja etendusi jooksma, miks see on emade kohustus. Mu kolleegid naersid ja ütlesid, et isad võivad seda teha, aga see on emade RÕÕM.

Hea on, et ma olen sattunud sellisesse seltskonda, kus p…etunde ei loeta ja oluline on see, et töö saaks tehtud, vahet pole kus ja millal, aga kui ma olekski nüüd ootamatult klassikalisele 9-17 tööle läinud, siis…Ma ei oska isegi kaugemale mäelda. Juba praegu tundub mulle lasteaia suvepuhkuse ajal lapse hoidmise organiseerimine kõrgem matemaatika.

 

Det går veldig bra med Ida

/ Eveliis / 16 Comments

ehk “Idal läheb väga hästi” ütles mulle Ida rühmakaaslane Hedvig kui ma Idale eile lasteaeda läksin. Seletas mulle, mida Ida päeval teinud on ja mida ta praegu tegema jäi. “Aga mina lähen koju,” lisas ta muretult ja jooksis liumäele liugu laskma nii kaua kui ema väikese vennaga järele jõudis. Mütsi peas ei olnud, hõlmad olid lahti. Lähedal asuva kooli hoovil mängisid lapsed pusade väel palli. Väljas ei olnud otseselt külm, aga siiski november.

Olles nüüd harjunud Eesti lasteaia rutiiniga, tundus see kõik natukene harjumatu, aga samas nii mõnusalt kodune.  Naljakas, kuidas inimesed siin laste ja enda riietamisse nii suvakalt suhtuvad, lapsed ise otsustavad, mida nad selga panevad, kuna ja kui palju. Oma asi, kas on külm või soe.

Aga Idast.

Idal on esimene lasteaia nädal tõesti imehästi läinud, arvestades seda, et ta norra keeles enam rääkida ei julge/oska ning et ta Eesti lasteaias on vägagi tujukas laps, nii et õpetajad meile ütlevad alati, kuna oli draamapäev ja kuna rahulik päev. Siin ei ole ma nädala jooksul kuulnud Ida kohta kordagi ühtegi “kaebust”. Huvitav, millest see tuleb, et ta kahes lasteaias end nii erinevalt üleval peab? Ma mõtlesin, et ehk on asi tõesti keeles, aga selles ei ole loogikat, sest tegelikult peaks see teda veel rohkem vihale ajama kui keegi tast aru ei saa. Ma tunnen oma last. Mõnikord ma ei saa aru ja siis läheb põrgu lahti.

Ka kodus on ta olnud IDEAALNE laps. Ilma naljata. Kui meil kodus Eestis algab IGA hommik jonniga, lõpeb IGA päev jonniga ja vahepeal tuleb veel natuke jonni lihtsalt igaks juhuks, siis siin ei ole Ida nelja päeva jooksul ÜHTEGI KORDA jonninud. MITTE ÜHTEGI! Ja ma ei liialda. Ptüi, ptüi, ptüi, loodetavasti ei sõnu ma täna õhtut ja homme varahommikut ära. Meil on vaja kell pool viis ärgata, et lennukile jõuda.

Millest see tuleb, et ta siin on nagu ära vahetatud olnud? Iga päev lähen ma talle pool neli järgi (natuke harjumatu on nii vara jälle lasteaeda minna ja saan kätte läbimärja või mudase lapse), me sõidame bussiga koju, käime poes, jalutame koju, teeme süüa, vaatame multikaid ja hiljemalt pool kaheksa on Ida magama jäänud. Ise. Vabatahtlikult. Ilma jonnita. Sihuke idüll, et ma ei suuda aru saada, mis toimub.

Jõulud on ilmselgelt lähedal, sest poodidesse on jõudnud julebrus (jõululimonaad). 

Avastasin täna seinalt, et ühise koosviibimistunni ajal olid lapsed lisaks muudele tegevustele lugenud kõik koos päevi selleni, kuni Ida jälle lasteaeda tuleb. Mu meelest on see nii ütlemata armas.  Ajaa, no lõunaks ja õhtuooteks söövad ikka võileibu. Aga on elus. Kaks korda nädalas saavad sooja toitu ka;) 

Teisipäev

/ Eveliis / 2 Comments

Ida alustas täna hommikul uuesti Norra lasteaias käimist. Kuna me seekord tulime Norra lennukiga ja autot mul siin ei ole, siis tuli meil hommikul bussiga lasteaeda minna (oh, õudu, eksju!). Nii mõnusalt krõbe hommik oli. Natuke harjumatu, aga mõnus. Ninaots hakkas natuke külmetama.

IMG_3573IMG_3577.JPG

Lasteaias olid lapsed juba elevil. Nii armas, et nad olid Ida tulekuni päevi lugenud ja õpetajad olid Idale juba kapi ette valmistanud. Lapsed olid Idale isegi kaarte joonistanud. Nii armas nendest, kas pole. Ida oli natukene häbelik, mis on täiesti arusaadav sest ta ei ole ju harjunud norrakeelse jutuvadaga enam, kuid loodetavasti läheb kõik kenasti.

IMG_3581.JPG

Mina ise jalutasin tagasi koju, et oma pead tuulutada. Mul on Norras planeeritud 22.11 üks suur üritus, aga nii paljud detailid selle ürituse ümber on veel lahti, kuid aega nagu enam pole suurteks muudatusteks. See ajab mind hulluks. Esimest korda üle pika aja oli mul tahtmine kogu see Norra teema pikalt saata. Tehke siis ise paremini! Jalutasin oma viha välja – 7346 sammu tuli. Näppudel hakkas külm, sest ega siis mul ei olnud meeles kindaid kaasa võtta. Aga varatalvine ning hommikuselt unine Lillehammer oli ilus. Kuidagi koduselt mõjus. Ja rahustavalt!

IMG_3587IMG_3590IMG_3596

Ida läheb Norra lasteaeda

/ Eveliis / 3 Comments

Olles kokku puutunud nüüd nii Eesti kui Norra lasteaiaga, olen ma omapäi mõelnud, et ideaalne oleks midagi kahe lasteaia vahepealset. Kui ma viimati Norras olin ja Ida ka oma lasteaeda ning sõpru sai külastada, murdis see natukene meie kõigi südame. Näha oli, et Ida tunneb puudust sealsest lasteaiast ja sõbrad temast. Eriti kuna Ida rühma oli jäänud vaid kaks tüdrukut.

Minu töö on mitteüllatuslikult viinud mind jälle Skandinaaviasse, lausa nii, et mingi periood pean ma kuus 1-2 nädalat ilmselt kodust eemal olema. Esialgu mõtlesin ma, et üks kuu on Ida minuga kaasa ja teine nädal Marekiga kodus, aga nähes tema viimast reaktsiooni, kui ta sai olla seal lasteaias, mängida oma sealsete sõpradega, elads tädi Klaudia ja tädi Satu juures tekkis mul (tänu Pernille vanematele) üks mõte. Võib olla oleks võimalik Ida tagasi oma Lillehammeri lasteaeda panna?

22192910_10155497924486023_1271848802_n.jpg

Arutasime seda Marekiga ja leidsime, et see ei ole sugugi mitte halb mõte. Mõlemad olid nõus. Pernille vanemad olid samuti rõõmsad selle mõtte üle, kuid me otsustasime, et sel teemal ei räägi enne, kui on kindel, et Ida lasteaeda uuesti koha saab. Mina suhtlesin lasteaiaga,lasteaed kommunega (et saaks taotleda kohta alla 20%) ning täna saimegi me vastuse, et Ida on novembrist lasteaeda oodatud.

22207122_10155498009451023_1730361564_n.jpg

Ma tahan veelkord rõhutada, et mulle väga meeldib Ida Ääsmäe lasteaed ja sealsed õpetajad, kuid te ju teate küll mind… ma olen Norra (ja norra keele) fänn ning see uudis tegi mind rõõmsaks. Idat samuti. “Ida, sa saad varsti Pernille juurde lasteaeda minna,” teatasin ma talle.

“Jaaaa!” rõõmustas Ida, “kas homme?”

Loomulikult pidin ma ka Pernille vanemaid kohe teavitama ja ka neil oli selle üle vaid hea meel.  Uhh, nii äge, et tahaks kohe tähistada!

22554414_1533635486674990_2008134922_n.jpg

Nii poolootamatult saabki Ida kokku kahest lasteaiasüsteemist parima. #topeltlike

Head õpetajad

/ Eveliis / Leave a comment

Ida on täielik printsess/drama queen. Oma ema (ja vanaema) väike koopia vähemalt selles draama osas. Jumala eest, vaatan mõnikord ta jonnihoogusid ja mõtlen, et kust see kangus ometi tuleb, kuid tegelikult ei ole seda vaja kaugelt otsida. Geenid. Minu omad. Tundub, et Marekilt on ta saanud erakordse taiplikuse ja koristamisegeeni, minult iseloomu geeni. Ma tean täpselt, kui raske on jonni järele jätta, alla anda ja issand jumal, vabandust paluda. Ida on täpselt samasugune.

“Bestemt liten dame” (iseloomuga väike naine) iseloomustas teda Knut kui esimest korda 1,5aastast Idat nägi. Erinevates keeltes on see olnud ka läbiv iseloomustus Ida kohta. Kodus on temaga teinekord päris keeruline, sest ta teab kõike ise, tahab kõike ise ja trambib jalgu kui oma tahtmist ei saa. Üldjoontes tavaline nelja-aastane, aga väikese lisavimkaga. Ka lasteaias ei ole ta kõige lihtsam laps. Ka seal teab ta ise, mida ta teeb, kuna ta teha tahab, kus ta teha tahab. Aga päris nii ei saa. Ja siis tulevad jonnituurid, mis ilmselt ka õpetajate kannatuse proovile panevad.

Kuid ma tahaks neid õpetajaid kiita. Kohe päriselt. Jah, ma ei ole pärisrahul Eesti lasteaiasüsteemiga, kuid teinekord kui ma jälle seda kritiseerin, on mul natuke kehv tunne, sest ma kardan, et jääb mulje, et ma kritiseerin ka Ida õpetajaid. Sugugi mitte. Ma olen algusest saati olnud hämmingus, kuidas üks õpetaja saab hakkama 10+ lapsega, aga et nad suudavad olla ka mõistvad, hoolivad, arusaajad, lapsest lähtuvad (nii palju kui võimalik) selle eest neile suur kiitus. Mõni kord kui ma Idale lasteaeda järele lähen, ütleb õpetaja, et täna oli natuke draamat ka, aga ei “kitu” mulle. Muigab lihtsalt suunurgast, et kõike ei saa ka vanematele ära rääkida, mis lasteaias juhtub.

Eile siiski rääkis ühe “draama” lõpuks ära. Lapsed olid lõpetamas mängimist, sest oli söögiaeg, koristamise asemel oli Ida käed puusa löönud ja öelnud, et “mitte keegi ei lähe praegu sööma, vaid kõik mängivad kohe praegu minuga”.  Ilmselgelt ei saanud väikese direktori tahtmine peale jääda ja nii see draama tekkiski. Sööma nad siiski läksid, aga jonnituju tuli söögilauas uuesti meelde. “Kui sa mind kohe ei sööda, siis ma ei söö mitte midagi!” oli väike direktor öelnud.  Õhtul rääkis õpetaja mulle, et tema enda lapselapse kohta oli õpetaja öelnud viisakalt “huvitava karakteriga laps”.

Ma võin öelda, et Ida on sama “huvitava karakteriga” ja mul on nii hea meel, et talle on sattunud mõistvad ja toredad õpetajad. Oleks võinud ilmselt teisiti minna. Ehk siis ma tahangi lihtsalt öelda, et ma jään lasteaiasüsteemi kritiseerima, see on minu meelest iganenud, kuid ma ei taha, et õpetajad end halvasti tunneksid. Ma olen aru saanud, et lasteaedades on tõeliseid pärle, kes on kulda väärt. Idal on ka sellised pärlid.