Ida alustas täna hommikul uuesti Norra lasteaias käimist. Kuna me seekord tulime Norra lennukiga ja autot mul siin ei ole, siis tuli meil hommikul bussiga lasteaeda minna (oh, õudu, eksju!). Nii mõnusalt krõbe hommik oli. Natuke harjumatu, aga mõnus. Ninaots hakkas natuke külmetama.

Lasteaias olid lapsed juba elevil. Nii armas, et nad olid Ida tulekuni päevi lugenud ja õpetajad olid Idale juba kapi ette valmistanud. Lapsed olid Idale isegi kaarte joonistanud. Nii armas nendest, kas pole. Ida oli natukene häbelik, mis on täiesti arusaadav sest ta ei ole ju harjunud norrakeelse jutuvadaga enam, kuid loodetavasti läheb kõik kenasti.

Mina ise jalutasin tagasi koju, et oma pead tuulutada. Mul on Norras planeeritud 22.11 üks suur üritus, aga nii paljud detailid selle ürituse ümber on veel lahti, kuid aega nagu enam pole suurteks muudatusteks. See ajab mind hulluks. Esimest korda üle pika aja oli mul tahtmine kogu see Norra teema pikalt saata. Tehke siis ise paremini! Jalutasin oma viha välja – 7346 sammu tuli. Näppudel hakkas külm, sest ega siis mul ei olnud meeles kindaid kaasa võtta. Aga varatalvine ning hommikuselt unine Lillehammer oli ilus. Kuidagi koduselt mõjus. Ja rahustavalt!