Appi, mustanahaline!

Paar päeva tagasi jäi mulle Facebookis või Delfis silma uudis, et üks lapsevanem oli endast välja läinud, sest lasteaias õpetati tema last mustanahalise nukuga kätlema. Ma olen enne ka sarnaseid teemasid lugenud, et mis mõttes on lasteaias mingid rahvaste päevad või nädalad ning laps peab mustanahaliseks riietuma. Jube lugu küll eksju.

Ma reaalselt ei saa sellistest väiklastest ja kitsa silmaringiga inimestest aru. Mis mõttes on probleem, et lastele õpetatakse, et inimesed on erinevad, et on olemas erinevad kultuurid ja erinevad tavad? Kas need vanemad kujutavad ette, et nende lapsed jäävad vaid pisikesse Eestisse ega puutu kunagi kokku inimestega, kes on natukene teistsugused? Me elame muutuvas maailmas, mustanahaline inimene Eesti lasteaias/koolis/tänaval ei tohiks olla midagi sellist, mis paneb silmi pööritama. Mis siis veel saab kui lasteaeda/kooli/tänavale satub rätikuga või burkas inimene? Mida see väiklane eestlane siis teeb? Minestab ära või palub oma lapsel igaks juhuks silmad kinni panna?  Ausalt, palun selgitage mulle, kust sellised inimesed tulevad, kes kõike võõrast kardavad? Ja me ei räägi siin massilisest pagulaste invasioonist, vaid lihtsalt sellest, et lastele tutvustakse erinevaid inimesi ja kultuure. Ise imestame, miks meid rassistideks nimetatakse.

Idat ei vaadanud tema Norra lasteaias keegi imelikult. Kuigi ta rääkis teist keelt. Ei vaadanud keegi imelikult ka Aleksandersit, kes läti keeles rääkis. Ega Samiri, kelle ema rätti kandis.

ja lõpetuseks üks tõestisündinud lugu Eesti lasteaiast. Lasteaeda tuli inglisekeelne laps. Õpetaja, kelle inglise keele oskus oli kehv, võttis vanemad ja lapse sõbralikult uksel vastu, ulatas käe ja ütles “My name is Silja”.

“M Sorry,” sai ta isalt vastuseks.

Õpetaja üritas veelgi püüdlikumalt end tutvustada. “My name is Silja.

Ikka vastuseks: “M Sorry”.

Õpetaja tundis end päris kehvasti, et ei suuda isegi oma nime selgeks teha vanematele, et isa vabandama peab, et aru ei saa. Peale mõningat kohmetust ja uusi püüdlusi sai selgeks, et isa ei öelnud “I´m sorry”, vaid oma nime “M`Sri”

6.päev: mudane laps

Ma tean, et mu lasteaiateemalised postitused kütavad alati kirgi ja seepärast tahan ma kõige pealt öelda, et ma üldistan, ma tean, et on erandeid, kuid minu arvates vajab Eesti lasteaiasüsteem muudatusi, ja suur osa minu kriitikast on tegelikult suunatud lapsevanematele. Kui see öeldud, tahan ma öelda, et lapsevanemana on mul siiralt kahju, et mu laps ei saa käia Norra lasteaias, ausõna, koli või lapse pärast Norra tagasi.

1

Eestis lasteaiasüsteem on minu arvates veider kombinatsioon vanaaegsest iganenud traditsioonist ja edukultusest. Asju tehakse “nii nagu alati on tehtud” ja “see on meie traditsioon” ning ” ei saa võrrelda Eestit ja Norrat, kuidas sa aru ei saa”.  Lisaks hakkab juba lasteaiast pihta lapse õpetamine. Minu jaoks ei ole lasteaed eelkool. Lasteaed peaks olema koht mängimiseks. Ma ei saa aru, miks peaks kolmeaastane oskama lugeda, kirjutada, matemaatikat, geograafiat, inimeseõpetust, religiooni, miks ta ei või kõige sellega oodata kuni ta kooli läheb? Ah jaa õigus, kui ta seda kõike ei oska, inglise ja soovitavalt ladina keeles, siis ta ei saa ju eliitkooli sisse. Ja see on ometi kõige alus! Jah, muidugi ma liialdan, aga ma lihtsalt vaatasin, milline on Norra lasteaia päevakava. Ehitasime maja, mängisime liivakastis, läksime kell üheksa õue ja päeval olime ka väljas. Kui ma Ida täna kell üheksa lasteaeda viisin, jooksid pooled lapsed ( suuremad ja Idavanused juba õues ringi).  Lapsed on lapsed! Õppimiseks, selliseks päris õppimiseks, on aega terve elu. Sellega ei pea alustama beebieas. Ei võida see, kes kõige esimesena mähkmevabaks sai, kõndima hakkas, rääkima hakkas. Ausalt!

22119297_1518624628176076_958678614_n

Jumal, kus ma tunnen puudust sellisest garderoobist, kus on olemas riided igaks ilmaks. Keegi ei tassi iga päev riideid koju ja keegi ei pea muretsema selle pärast, et midagi jääb maha.

Täna oli ilus ja kuiv ilm, sellest hoolimata sain ma tagasi määrdunud lapse, sest kedagi ei huvita, kas ta jope ja püksid jäävad puhtaks. Ükski vanem ei tule selle pealegi, et õpetajale öelda, et hei kuule, miks sa ei jälginud mu last, kuidas ta nii must on, kuidas me niimoodi koju/poodi/autosse/linna läheme. Lasteaiariided (kallite brändide või suvaliste supermarketite omad) on lasteaiariided. Note to self: eelmisel sügisel ajasin ma Idale taga fliis/villa/vms kombet talveriiete alla, mis oli Eestis üsna keeruline ülesanne. Osta homme Skogstadist ära fliiskombe! 20 eurot ja riietamise mure lasteaias lahendatud.

8910

Lahkumine oli lasteaiast oli ikka jälle kurb. Kõikide sõpradega oli vaja mu eest ära joosta, sest “emme sa tulid liiga vara” ja kõiki kallistada, sest “ma tahan talle ja talle ja talle ka head aega öelda”. Õnneks aga olid emotsioonid metsas vorstide grillimisest ja sõpradega matkamisest nii laes, et mul õnnestus ta vahvli ja pruuni juustuga (jeesus, mis laps, et ta võib seda koledat juustu kilode kaupa sisse ajada!) ära linna meelitada.

453

Aa, ja kõige olulisem! Ma ei pidanud lasteaias jalanõusid jalast võtma ja keegi ei vaadanud mulle viltu.

2

Ma ei liialda kui ma ütlen,et kui mul oleks natuke rohkem teadmisi ja natuke rohkem finantse, siis ma teeks lastele Eesti ka sellise “Norra lasteaia”. Kuhu ilmselt ükski vanem oma lapsi ei tooks, sest kuidas nad siis algkooli sisseastumiseksamid ära teeksid ja teiste lastega võrdsed (või eelistatavalt naabri lastest paremad) oleksid kui nad päevad läbi vaid metsas müttaks, liivakooke teeks ja lugema ei õpiks.

 

 

4.päev: kuidas lapse süda murda

Tööpäeva lõpuks otsustasin ma Idale head meelt valmistada ja me läksime tema Norra lasteaiast läbi. Seda plaani ma muidugi päris otsast lõpuni läbi ei mõelnud ning sain hakkama korraliku seebiooperiga. “Vaata, Hedvig, sinu selja taga!” hüüatas Pernille ja tegi pähe kõige suuremad silmad. Ida puges häbenedes minu selja taha. Natuke häbenemist ja keelte segadust ning juba läksid väikesed sõbrannad lasteaia peale jalutama. Järgmisel hetkel ilmus välja Magnus, kes tegi veel suuremad silmad pähe kui Pernille oli teinud. Näole tuli maailma suurim naeratus.

Lapsed said just mänguhoo sisse kui oli aeg lahkuda. Seda osa ma läbi mõelnud ei olnud. Muidugi tähendas see palju pisaraid ja viha ning segadust, et miks ta ometi oma Norra lasteaias ei või olla ja sõpradega mängida. Kui me autosse istusime ja Ida pisarsilmi oma lastele lehvitas, jooksid nii Pernille, Magnus kui Emil teisel pool aeda autole järele ja hüüdsid “Iiiiiiiiidaaaaaaa!” Ühtepidi nii armas ja teistpidi nii kurb.

Lapse tuju parandamiseks lubati Idal homme lasteaeda minna ja teistega kaasa matkale. Saavad metsas kakaod juua ja vorste grillida. Meie tegime eile väikese matka peaproovi. Ilus ilm oli ja kui päev otsa oled auto istunud, siis natukene kõndimist oli lausa hädavajalik. Tsiteerides Ebapärlikarpi – “muidu sured ära!”

IMG_2781IMG_2793IMG_2795

Ida had a short reunion with her Norwegian kindergarten friends yesterday. To go visit the kindergarten for half an hour was not my best plan because for a minute I really thought I broke my daughter´s heart. It was hard to explain to her why she could not stay, that we had just come to say hello.

Her best friends Pernille, Hedvig and Magnus were so happy ans surprised to see her. it was like in the movies when a lost child returns. Magnus had the biggest smile on her face and the girls were just so happy that they wanted to show Ida all the  new things they have in the kindergarten.

When we had to leave Ida was crying, screaming and kicking. It really was hard to see her like that. Heart broken. When we left and she was waving to her friends with tears in her eyes the children ran after her screaming “Iiiiiiiiiiiiiidddaaaaa!”. Again like in the movies. With the sad end. 

But to have a happy ending to this “movie” I asked if Ida could go to kindergarten tomorrow and she was so lucky that she can go camping with others in the woods tomorrow as well. They can drink hot choclate and grill pølser. Something she (and me too) really misses from Norway. 

Vaesed õpetajad ja iseloomuga Ida

Ida on äärmiselt vahva ja terane tüdruk, mõnus killumeister ja loogika on tal raudne nagu lastel ikka. Näiteks hiljuti kõndisime me lasteaiast koju ja Ida küsis lasteaia lähedal olevate majade juures, et miks meie siin lähemal ei ela. Vastasin, et meie elame Ussipesas. Ida arvas, et me peaksime siia lähemale kolima ja naabriks hakkama Sofiale (või kes iganes see oli, kes tal parasjagu sõber oli). “Aga mis siis meie kodust saab?” küsisin mina. Ida vaatas mulle suurte silmadega otsa ja vastas: “Siis on siin meie kodu.” Just nagu ennetades järgmist küsimust, lisas veel, et Hugo ja kiisud toome ka siia. Nojah.

Aga Ida on väga iseloomuga tüdruk, (vist) halvas mõttes emasse. Kui jonn peale tuleb, siis ei taha see kuidagi lõppeda. Pole mingi probleem tund aega järjest nutta, sest poest ei ostetud kommi. Ja mitte niisama nutta, vaid nimelt üle võlli keerates, sest kui me jonni ignoreerime, on vaja ju kuidagi tähelepanu saada. Isegi kui jonni enam ei tule, pisaraid ammugi mitte ning ise enam nagu ei viitsiks ka on vaja  meie närvidel mängida. Ida on selles meister. Nagu lapsed ikka unustab ta asju ja nii võib juhtuda, et lasteaeda unustatud mänguasja hakatakse kodust otsima, keeratakse maja pea peale ning nutetakse, et me oleme mänguasja ära peitnud. Sellistel hetkedel ta täiesti keeldub meid kuulamast ja lihtsalt ajab oma rida. Nii kaua kuni me käratame. Jah, mina olen see vanem, kes oma lapse peale häält tõstab ja julgen seda ka välja öelda. Peksa ei anna rihmaga, aga vahel on tunne küll selline, et tahaks väljast vitsa tuppa tuua, lihtsalt hirmutamiseks. Jajaaa, ma tean, et head lapsed need kasvavad vitsata, aga vahel suudab ta mind nii hulluks ajada, et… (jumala eest, ei pea lapse heaolu pärast muretsema ja kartma, et me teda siin metsas nüpeldame, ma lihtsalt räägin teoreetiliselt.)

Mina saan nii rääkida. Mina saan häält tõsta. Aga lasteaias õpetajad ei saa. Eile suutis Ida lasteaias ära unustada, et ta oli oma Lotte koju toonud ja hakkas seda lasteaias taga otsima. Nii dramaatiliselt, et õpetaja pidi lausa Marekile helistama, et uurida, kas Lotte ehk kodus ei ole. Mul oli õpetajatest siiralt kahju. Mina kui lapse vanem, tohin ärritudes kasutada ka karistamist, aga nii palju kui ma olen aru saanud, siis õpetajad tänapäeval enam last karistada ei tohi. Jällegi ei pea ma silmas, et laps nurka herneste peale põlvili pannakse või püksirihmaga kere kuumaks nüpeldatakse, aga ma olen aru saanud, et lapsi peabki vaid hellitades ja paitades kasvatama. Laps tekitab draama, ei kuula sõna, sööb õpetaja närvid ära, aga õpetaja peab säilitama rahulikkuse, samal ajal on tal veel 68 last kantseldada.

Ida on väga kange iseloomuga ja ma täitsa usun, et ta teeb õpetajate töö täitsa keeruliseks aegajalt. Kui me õhtul Idale järele läheme, siis õpetajad ikka ütlevad, et täna oli hea päev, (ise)loom oli terve päev peidus. Ühtepidi on hea, et ta on kange ja iseloomukas, aga teistpidi on ikka jube keeruline. Eriti õpetajatel.

Kodus püüdsime me Idale õhtul ka selgitada, et ta ei tohi õpetajatega niimoodi nutta, et see on väga kole ja teeb õpetajad kurvaks. Ida lubas, et ta homsest enam ei tee niimoodi. Jah, ma ju tean…et kuni järgmise korrani. Juba hommikul tekitas ta draama, et kes tema krõpsud ära sõi, no läks meelest, et ise sõi õhtul.

 

Ristisõda tatiste ninade vastu

Igal sügisel hakkab see sama joru pihta. Ärge viige oma tatiste ninadega lapsi lasteaeda! Asi ei ole üldse nendes tatistes ninades. Laps on samasugune nagu me ise. Minu jaoks on kõige suurem haigus üldse nohu. Ma võin vabalt toimetada ka 38kraadise palavikuga, aga kui mul on nohu, olen ma nagu halvatud. Kaks päeva on mul olnud kurk valus ja hommikul ärgates olen ma nagu puuga pähe saanud, mu enesetunne on olnud nii kehva, et ma olen oma tööasjad teinud ära voodis lebades. Ma ei ole haige, aga mul ei ole ka hea olla.  Nina on mul vesine aastaringselt, selline krooniline nohu tüüpi asi, aga see ei sega mul elamist, elamist segab vaid see nina-kinni-paks-tatt-tüüpi nohu. Ma otsustan, kas ma olen töö ja muude toimetuste jaoks haige, oma enesetunde, mitte tatise nina järgi.

Sama on lapsega. Tatine nina sügisel EI OLE haigus. Sellest on sada miljonit korda ka räägitud, aga ikka hakkab igal aastal pihta see nutulaul, et miks osad vanemad oma haiged lapsed lasteaeda viivad. Haige lapse lasteaeda viimine on tõesti väär ja üks normaalne lapsevanem ei poe vabanduse taha, et aga mul on ju vaja tööle minna. Tööle on vaja minna ka nende laste, kes haige lapse poolt nakatatud saavad, vanematel. Ma olen lasteaedaest kuulnud küll lugusid, kus vanemad annavad lapsele hommikul palavikualandajat ja lapse lasteaeda viivad, aga saate ju isegi aru, et kui ma räägin normaalsetest vanematest, siis ma ei pea silmas selliseid vanemaid, kes nii käituksid. Normaalne lapsevanem tunneb oma last ja teab ta enesetundest, kas laps tohib lasteaeda minna või mitte. Kui me oleme käinud reisil või meil on olnud väga aktiivne nädalavahetus, siis ma lasen Idal kodus ühe päeva puhata, sest ma tean, et ta vajab seda. Ma tean, et mul on teiste vanemate ees eelis, mul on see võimalus.

Kuid ausalt jätke see liigne kanaemandus ja ärge mõelge üle iga tatise nina pärast. Ja päriselt, kui te tahate oma lapse immuunsussüsteemi natukene tugevdada, siis õppige oma lapsi õigesti riietama. Kui kalendris tuleb ette keerata septembri lehekülg, ei tähenda see automaatselt, et lapsed tuleb talveriietesse riietada, nii et nad nagu väikesed kubujussid ringi tatsuvad. Ei pea panema selga mitut kampsunit ja jopet ning jumal teab mida veel. Õppige kasutama õigeid materjale  ja riietage laps kihiliselt. Ostke lapsele lasteaeda “lasteaiakombe”, pange sinna alla bambus/meriinovillane pesu ja rohkem ei ole vaja. Lasteaiariided EI PEA olema kaunid, kallid ja viimase mudeli joped, mantlikesed, vaid PRAKTILISED ja vastupidavad riided, milles laps saab aktiivselt liikuda ning milles on mugav ning soe.

Pealegi Eesti lasteaedades, kus ühe töötaja kohta on ilmselgelt liiga palju lapsi, peaks “lasteaiakombe” olema lausa kohustuslik. Seda on lihtne selga panna ja seljast ära võtta, jalad-käed sisse, lukk kinni ja sups ning valmis. Laps saab ise ka hakkama. Ei pea õpetaja vahetama “toapükse” “õuepükste” vastu ja vaeva nägema saja erineva jopekese ning kampsuniga.

IMG_5246.JPG

 

Võib olla kui me õpiks õigemini riietuma, ei kütaks oma ruume 26kraadini, ei hoiaks aknaid kogu aeg kinni ning oskaks iga ilmaga väljas käia, oleks vähem tatiseid ninasid, pisikuid ning igasügisest hala haigete laste üle.  Te ju kujutate ette, kuidas mind vaadatakse kui hoolimatut ja halba ema, kui ma lasen Idal sügisel ja teinekord ka talvel, vaid peapaelaga õue minna;)

*Jah, ma tean, et osa lapsi on nõrgema tervisega, aga ma ei räägi eranditest, ma räägin üldiselt. Eesti inimesed ei oska end vastavalt ilmale ja meie kliimale riietuda. Lihtsam on iga sügis ja talv vinguda halva ilma üle.

Kui kurb on olla

Ida oli eile väääääääga pahuras tujus, kohe meenutas nooremat mind, kui mul jonnihood peale tulid ja üldse ei tahtnud ära minna. Nii minu peegelpilt oli. Aga see selleks.

Lõpuks kui Ida jälle mu sõber oli, istusime me köögisaare taga ja tegime süüa. “Kas lasteaias oli ka täna paha tuju?” küsisin mina. Ida noogutas ja hakkas rääkima, et teised ei meeldi talle, aga tundus, et ta tahtis öelda, et tema ei meeldi teistele. Ma siis püüdsin aru saada, mis juhtus. “Kõik lapsed ütlesid, et nemad ei ole minu sõbrad,” lausus Ida lõpuks nukralt. Ma ei tahtnud seda küll uskuda, aga lasin Idal rääkida ja püüdsin aru saada, millest siis probleem tekkis.

“Keegi ei tahtnud mulle kätt anda,” kurtis ta, “ja siis ma ütlesin neile karjumise häälega, sa pead minu sõber olema ja tema ütles, et ei ole minu sõber.” Uskuge mind, kui me räägime “karjumise häälest”, siis Ida oskab päris korralikult häält tõsta. Jällegi väga emasse.

Ma püüdsin Idale siis selgitada, et alati ei peagi keegi kätt andma, et Ida ise ka ei taha mõnikord mulle või kellelegi teisele kätt anda. Ida noogutas just nagu saaks aru ja lisas siis vihaselt, et “aga nad ju peavad mu sõbrad olema!” Kuidas sa seletad kurvale nelja-aastasele, kelle jaoks hetkel kõige suurem ähvardus on “ma ei ole sinu sõber”, et tegelikult keegi ei mõelnud seda nii? Ja et karjudes ei saa kedagi kästa oma sõber olla?  Kuidas lohutada ja selgitada asju kui laps sellise asja peale kurb on?

 

Lapsega tööle

Lasteaiad on nüüd siis puhkusele läinud ja kuni augustini on võimalik laps panna valverühma. Kuna mina valverühma ei poolda, ses mõttes, et kuidas ma lihtsalt ootamatult viskan lapse võõraste laste ja õpetajate keskele, siis olengi mina nüüd üks neist emadest, kes on valikute ees – 1) kas laps tööle kaasa või 2) lapsega koos koju jääda. Viimast ma endale lubada ei saa, sest nagu te teate ei ole ma 9-5 töötaja, mul ei ole mingit puhkust. Ma võin muidugi puhata kuna ma heaks arvan, aga see tähendab seda, et tasu ma ei saa.

Ühesõnaga. Ma pean hakkama saama koos lapsega. Kas 3,5-aastase lapsega on võimalik koos tööl käia? Ida on tegelikult väga tubli ja sõnakuulelik laps, ta on harjunud minuga igal pool kaasas olema, kuid ometi kipub ta aegajalt käituma nii nagu iga väikene laps ehk siis jonnib ja tujutseb ning ikka kõige ebasobivamal hetkel. Minu jaoks.

Esimene kord võtsin ma Ida kaasa lattu. Seal läks kõik kenasti. Ida aitas mul pakkida ja kuulas kenasti sõna. Mängis omaette rahulikult ja oli nii vaikselt, et keegi ei saanud arugi, et ta kaasas oli. Ma julgesin ta kaasa võtta ka teine kord. Seekord oli Idal paha tuju. Talle ei sobinud, et olin talt ära võtnud ühe pastaka ja hakkas karjuma. Järgmisel hetkel sodis ta veekindla markeriga täis koosolekuruumi laua ja kolmandal hetkel nuttis nagu pöörane kui talle joonistamiseks pinalitäis vildikaid ja suur paber toodi. Terve kontor oli tema kisa täis. Kolmas kord ma teda kaasa võtta enam ei julgeks. Seda enam, et mitte kõik ei arva, et lapse koht on kontoris. Mina iseenesest ka, aga ikka tuleb olukordi ette… Kuidas ma suvel koosolekutele edaspidi lähen? Ma ei ole veel seda välja mõelnud. Marek ei puhka enne augustit.

Täna võtsin ma Ida jälle kaasa. Teise töökohta. Esimesed tund aega läks väga kenasti. Ida mängis omaette ja ei seganud kedagi. Ka järgmised tund aega oli ta vaikselt ja lasi mul kenasti oma tööd teha. Te ju teate, et vaikus ei tähenda kunagi head. Mina teadsin ka, aga otsustasin riskida ja lasta tal laua all põrandal vaikselt toimetada. Kui ma oma loo kirjutatud sain, leidsin ma laua alt üleni vildikatega täissoditud Ida, pealaest jalatallani. Lisaks oli ta suutnud oma riided veega märjaks teha ja nõudis nüüd, et ta võiks need ära seljast võtta. Nii oli mul ühel hetkel töö juures kaelas väike paljas porgand, kelle tallaalused olid ka siniseks joonistatud. Ma proovisin edasi tööd teha, aga siis hakkas pihta “tahan juua”, “tahan pissile”, “tahan koju”, “miks ma ei või vett prügikasti kallata”, “tahan küünelakki”, “miks ma ei või küünelakiga värvida”. Keskendumine oli võimatu. Me pakkisime asjad kokku ja tulime koju.

Okei, mina SAAN tõepoolest ka kodus töötada, aga need, kel sellist luksust ei ole, kuidas nemad olukorra lahendavad? Kõik lapsed käivadki valverühmades/lasteaedades? Ma ei ole eriline kanaema ja Ida on ka väga vintske sell, kes ilmselt saab igal pool hakkama, kuid mulle tundub see nii vale. Ma saan aru, et lasteaialastel peab ka suvel puhkus olema, kuid mulle meeldib natukene siinkohal jälle see Norra lasteaiasüsteem. Lasteaed on küll terve suve avatud, kuid laps PEAB suvel kaks nädalat puhkama. Eestis võiks ka sama olla. Oma lasteaed on ikka kogu aeg avatud, kuid lapsed peavad suvel puhkama. Nii saaks ära hoida selle, et mõni vanem viib lapse ka oma puhkuse ajal lasteaeda, selleks, et ise puhkust nautida.

Veider värk ikka minu arvates need valverühmad. Minule igatahes ei meeldi. Kuid kui teist valikut ei ole, siis…Augustiks ma igaks juhuks panin Ida valverühma ka kirja. Nii igaks juhuks kui ikka tuleb kodust väljaspool ka rohkem tööd teha.

Ja ma tõesti veel suutnud välja nuputada, kuidas ma uuel nädalal saan minna koosolekule ja intervjuud tegema. Veinikoolitusele ja koolituspäevadele teda ka kaasa ei võta. Lihtsalt on kohti, kuhu ka ei sobi last kaasa võtta. Kodus saab Ida väga hästi aru kui ma ütlen, et nüüd ma teen tööd ja siis mängime või et hetkel ei sega, emme peab töö ära tegema, suuri lollusi ei kipu ta ka tegema ning jonni tuleb ka üliharva ette, kuid väljaspool kodu ei kipu ta aru saama, et on hetki, kus ma ei saa temale tähelepanu pöörata. Mitte et ta peakski, aga noh…saate aru küll, ma ei ole töö juures siiski esmajärgus ema, vaid töövõtja, minu fookus peab olema tööl.

Eks ole näha, milliseks suvi kujuneb. Lapsega tööl käies:)

Ja kui teil on lugusid, mis haakuvad sõnadega “suvi” ja “Delfi Naistekas”, siis andke mulle teada. Juba homme liigun ma Tartu kanti, et ehk sealgi midagi põnevat kinni püüda ja siis ootab mind Peipsiäärne Varnja küla.

 

 

 

Printsessid ja jalgrattad ja kostüümid ehk lasteaiast

Mingil hetkel juhtus nii, et Röövlitütar Ronjast kasvas Printsess, kes igale poole tahtis minna oma peokleitides. Kui ma ütlesin, et lasteaeda ei tohi peokleidis minna, et sellega minnakse peole, vastas Ida mulle, et olgu, ta ei tahagi lasteaeda minna, vaid peole. Loogika on Idal omal kohal. Mulle tuli meelde see ütlus, et vali oma võitlusi ning samuti, et mu väike sugulane pidavat lasteaias vaid oma printsessikleitides käima. Nii siis väikene printsess oma kleidis lasteaeda läks. Ma ei tea, kas ta oli trendsetter või soovis ta kleiti selga panna, sest kellelgi teisel oli, igatahes hakkas mulle üha enam printsessikleite lasteaias silma. Nõiaring. Mulle tegelikult ei meeldinud see, aga ma tean, et on mingi vanus, kus lapsed tahavad neid kohutavaid kleite kanda ja miks siis rõõmu keelata. Mulle ei meeldinud see põhjusel, et ma kartsin, et võib olla kellelgi pole selliseid kleite, võib-olla ka võimalusi ja see võib stressi tekitada nii lastes kui lastevanemates. Mingi aja pärast juhtuski, et osad vanemad hakkasid pahandama. Ei, nad ei hakanud pahandama sellepärast, et nende lastel ei olnud selliseid kleite, emmed-issid olid lausa kleite ekstra ostma läinud, nad pahandasid sellepärast, et lapsed komistavad ja kukuvad oma kleitidesse. See oli mu meelest jabur. Igatahes nõudsid nad, et kleidid ära keelatakse. Ühtepidi ma mõistan seda, teistpidi jälle mitte. Teate, kuidas Ida Lillehammeri lasteaias see kleitide mure oli lahendatud? Lasteaia rühmas oli kast karnevaliriietega. See oli laste lemmikkast. Igal hommikul ja õhtul võis näha lapsi selle kasti kallal askeldamas ja end printsessiks või jumal teab, kelleks riietamas. Nad mängisid. Väga lihtne lahendus. Sobiks mu meelest ka Eesti lasteaeda kui poleks ühte miinust. Lapsed ju ei mängi lasteaias:D Ja pealegi ajaks see ju toa sassi, aga oh õudu, sassis lasteaiarühm on ju lausa katastroof!

Kui nüüd sarkasm kõrvale jätta, siis mina jõuan jälle tagasi sinna, et ma pean lapsele lasteaeda asju kaasa vedama. Talvel olid need kelgud ja suusad, nüüd rattad, nukukärud, jumal teab, mis veel. Rulad?  Jumala eest, ma olen nii laisk ema nende virkade vanemate kõrval, et ma ei viitsiks iga päev ratast kaasa tassida. Ma vaatan õudusega neid vanemaid, kes pagasnikust mitu suurt ratast päevas kaks korda sisse ja välja tirivad. Ma ei tassiks ratast kaasa Idale, aga ma pean, sest teistel on. See on nii tüütu! Ja mõnikord läheb meelest ära, siis on laps kurb. Aga kui mu lapsel polegi ratast? Kui ma toon teda lasteaeda jalgrattaga, st et mina sõidan jalgrattaga ja laps on lapsetoolis? Kuidas ma siis seda paganama ratast transpordin? Norra lasteaias oli jälle lihtne. Lasteaias olid olemas lasteaia rattad. Kui laps tuli oma rattaga lasteaeda, siis see tõsteti päevaks kenasti aia taha, et ei tekiks kisa-kära ja “minu-oma”-tüli. Ma ei viitsi seda ratast tassida iga päev. Kas ma tõesti olen ainus laisk? Ja kui keelatud on printsessikleidid, siis peaks olema keelatud ka rattad ja rulad. Et oleks võrdsus.

Aga kas me saame kõike keelama hakata? Kuidas siis koolis? Telefonid on keelatud, sest alati on kellelgi parem telefon. Reisimine on keelatud, sest see võib teistes alaväärsust tekitada. Riietus? Kuidas riietust reguleerida? Ma ütlen teile. Koolivorm. Ma ei tee nalja. Ma olen ausalt koolivormi poolt. Ja miks mitte ka lasteaiavormi poolt. Siis ei peaks vanemad omavahel võistlema ja keegi ei peaks muretsema printsesside kleitide pärast. Rattad ja kõik muu mudru lubaks lapsel küll kaasa võtta, kuid paneks need päevaks kuhugi hoiule.

Täna läks Ida lasteaeda nukukäruga. Ma ei tea, kas see on lubatud. Aga kellelgi oli kaasas ja Idal oli ka vaja. Eks ma kuulen, kui mõni vanem jälle leiab, et lapsed võivad nukukäruga end vigastada ja see tuleks ära keelata.

Lõpetuseks on mul kahju ma ei tea, kas Idast või endast. Ma ei armasta käsitööd. Ma olen alati kartnud, et mingi hetk tuleb lasteaias tegema hakata kostüüme igasugu pidudeks. Nüüd ma olengi olukorras, kus ma pean järgmiseks reedeks Idale Aafrika kostüümi tegema. 1) ma ei taha 2) ma ei oska 3) mul ei ole aega 4) ja kõik muud maailma vabandused. Ma tegin hommikul lasteaias nalja, et vaene Ida, sina hakkad lasteaias olema see laps, kellel hakkavad olema kõige koledamad kostüümid, kui üldse, sest su ema ei oska neid teha või unustab ära. Ma tundsin, kuidas teised emad vaikselt omaette mõtlesid, et mis ema sa selline küll oled.

Mugav ema. Ei midagi rohkem ega vähem.

//Sometimes I really do feel like a bad mom. Or a mom that doesn´t fit into Estonian sociaty of rules and regulations. I am still not used to kindergartens in Estonia. It doesn´t mean that I don´t like the people working there – I think at least Ida is lucky with teachers. They are marvellous people loving their job and giving all to children. I don`t like the system and to be really honest I do not like other parents. Simple as that. I think they are overprotective and overthinkers. 

Like at the moment the girls are in the age where they want to be princesses and wear their princess dresses everywhere, to kindergarten as well. I thought, well, some fights are not worth fighting and let Ida wear her Anna/Elsa dress to kindergarten. I do not know if she was the trendsetter or wanted to wear the dress because someone else was, but suddenly I noticed more and more dresses. Anway, as I thought some parents started to complain. Not because they where worried that some children may feel left outside, but because they can fall with the long dresses. I mean, they are children, they fall anyway. I loved how the love for dress up and princess dresses were solved in Ida´s Lillehammer kindergarten. There was a dress-up-box full of clothes. The kids loved to play with the clothes, dress up and be princesses, boys and girls. It could be the solution here as well, but there is one “but” – children in Estonian kindergartens are not playing:D

Then there is this taking bicycle to kindergarten every morning. It is so annoying. I am too lazy to do that, but I have to. Ida will be sad if she will be the only one without a bike. Why there are not bikes in kindergarten? What if I do not have a bike, don´t have means to buy a bike? I know what avarage wages are in Estonia – I think it is insane how much we need to buy for children for so little money. I could leave one of Ida´s bikes to kindergarten, but that is not allowed either. Things might get stolen. Insane post-soviet world. Always have to think about what if it gets stolen. And the saddest part is that things to get stolen.

Last I feel sorry for Ida. Or myself. They will have a spring party now next friday and mothers have to make costumes for their children. The theme for Ida is Africa. I need to find will and knowledge, which I do not have, to somehow magically make her an African tutu. Gosh! When I today joked about this, saying that poor Ida she will be the one always with the shabbiest costumes because of her lazy mother, I felt the other mothers looking at me think what kind of a mother are you. 

A lazy one. Simple. 

Täimure

Tegelikult on see üks nendest postitustest, mida ma mõtlesin, kas üldse kirjutada või mitte, sest tegu on ikkagi murega, mis seotud mu lapsega, ja kuna mul endal on oma koolipõlvest sellel teemal trauma, siis…noh ma ei osanudki seisukohta võtta. Kõik jääb ju internetti üles…Kuid ma otsustasin sellest siiski kirjutada, sest ma olen aru saanud, et täid ei surnud Nõukogude Liiduga välja ja probleemiga on kimpus paljud. Võib olla see postitus aitab siis kaasa sellele, et ei mina ega teised sama murega ei tunneks nii häbi?

Ühesõnaga jutt täidest. Idal on kaks korda lasteaias peast täid leitud. Esimene kord keetsime me reaalselt kogu elamise üle (siinkohal tuleb ikka kasuks, et ma Mr Poppinsi ja Monki ristsugutisega koos elan) ja seebitasime, šampoonitasime, õlitasime end erinevate täivastaste vahendite terve perega. Ma võin pea anda, et probleem sai kõrvaldatud. Ja nüüd siis jälle uuesti sain samasuguse teate, et Idal on külalised.

Mul tuli nutt peale. Jah, ma sain teada, et Norras ja Rootsis ja Taanis on see täiesti tavaline igapäevane nähtus, kus keegi ei tee teist nägugi. Tehakse kuur läbi ja ongi meelest. Meie aga elame siiski postsovjetlikus ühiskonnas, kus täidesse sugugi nii suvaliselt ei suhtuta. Kui ma koolis käisin, siis minu jaoks oli kõige õudsam hetk see, kui klassi astus sisse täikontroll. Lappas kõik lapsed läbi ja need, kelle peast midagi leiti, kutsuti kaasa arstikabinetti. Üsna tihti olid täid peas lastel, kes olid vaesematest või probleemsematest peredest ja nii hakati loomulikult täidega lapsi kohe narrima. Minul ei leidnud täikontroll kunagi peast täisid, aga mul on täid olnud. Selleks, et ma ei peaks häbi pärast maa alla vajuma, võttis mu vanatädi mu juuksed (ja mul olid PIKAD paksud juuksed) ette ja puhastas need karv karva haaval tingudest puhtaks. Pea lasti Dihlofossiga üle ja pandi kilekott pähe, et kõik võimalikud mitte oodatud külalised ära sureks. Ebainimlikke mooduseid täideks vabanemiseks oli veelgi, aga mul ei ole need õnneks lihtsalt meeles. Igatahes sain ma tänu tädi kannatlikkusele täidest lahti ja ei pidanud kunagi narrimise all kannatama. Aga ma kartsin täikontrolli terve oma algkooli ja vist ka veel põhikoolis, sest ma teadsin, et mul on täid olnud ja ma teadsin, kuidas teisi täide pärast narriti.

Mul on täidest lapsepõlvetrauma. Ma tean nüüd, et arvamus nagu oleks  peatäid on märk kehvast hügieenist, on aegunud ja ekslik ning nendega võib kimpus olla ka piinlikku puhtust armastav inimene, kuid mul on ikka peas kinni teadmine, et nii arvati kui mina koolis käisin. Siis oli see suurim häbiasi üldse. Tänapäeval räägitakse küll, et täid ei ole häbiasi ja sellest tuleb julgesti rääkida, kuid mul on ikka häbi. Mitte oma lapse pärast, vaid enda kui vanema pärast. Miks on minu lapsel juba teist korda täid?

Ja mul vasardab peas üks lause, mida üks õpetaja (mitte Ida lasteaias) ütles. “Oh, ärge muretsege, et teie need täid lasteaeda viisite, meie siin hoiame silma peal lastel, kes on ….khm…noh…peredest, kust täisid on varemgi tulnud.” Ta pidas silmas kehvemal järjel olevaid peresid.  Aga hetkel oleme ju meie üks “selline pere, kellel silma peal hoida tuleb”!

Norras oli välisukse peal sarnase mure korral suur silt “selles ja selles rühmas on märgatud täisid, palun vaadake oma laste pead üle!”. Ma lugesin seda silti, võdistasin küll õlgu, kuid rohkem ma sellele murele ei mõelnud, kui et ka kammisime Ida juukseid hoolikamalt. Siin meenus mulle aga, et sel teemal ühe lasteaia juhatajaga vesteldes, ütles ta, et sellise murega saadetakse vanematele meil, üldine, ilma nimesid nimetamata, umbes sama nagu Norra lasteaias oli uksel hoiatav silt, et vanemad oleksid teadlikud, kuid et kellelegi ei saaks teised näpuga näidata. Kui te arvate, et vanemad ei hakanud juhatajale helistama, et siiski välja uurida, kes lasteaias “probleemne” laps on, kellest tuleks eemale hoida, siis te eksite.

Üks õpetaja ja kümme last / One teacher and ten children?

Ma olen peaaegu rahu sõlminud sellega, milline on lasteaia üldine päevakava ja kombed, muidugi on asju, mida ma ikka mõistma ei hakka, sh ka pisikeses esikus jalanõude jalast ära võtmine kui esikus on porivaip olemas,  aga olgu. Las nad siis voolivad ja tantsivad ja õpivad laua taga päevast päeva, siis on lihtsalt minu kui lapsevanema asi oma aktiivsele lapsele nädalavahetusel rohkem liikuvat tegevust õues pakkuda.

Millest ma aga aru ei saa on üleüldine korraldus lasteaedades. Ma ei räägi Ida lasteaiast ja kindlasti on erandeid, aga üldiselt tundub mulle, et see on ikka pigem tavaline probleem. Ma ei suuda aru saada, kuidas on niimoodi, et mingist kellast läheb õpetaja abi ära ja õpetaja jääb lasteaeda üksinda nt kümne lapsega. Vist oli seadus nii, et kui on kümme last, siis üks õpetaja peab nendega hakkama saama? Palun selgitage mulle seda, kuidas üks inimene peab hakkama saama nendega, kuidas saab tal olla silmi kümnele lapsele? Või siis sellepärast istuvadki lapsed enamuse ajast laua taga ja joonistavad, panevad puslesid kokku, sest vaid nii on võimalik vaadata, et Jaan kuhugi ei roniks, Maribell midagi alla ei neelaks, Mikk ja Rasmus ei kakleks, Ida midagi ei lõhuks.

Ma saan nüüd aru, miks paljud õpetajad ei taha lastega õhtul õues olla. Talvel tuleb kümnele lapsele selga panna sokid ja kindad  ja fliisid ja kombed. Mind ajab isegi ühe lapse riietamine hulluks. Ja kui palav hakkab esimestel lastel kui nad peavad ootama kuni viimased riidesse saavad. Minu meelest oleks loogiline, et lapsed läheksid välja nö osade kaupa. Paned neli tükki riidesse ja saadad õue, siis järgmised neli ja järgmised neli ja järgmised neli. Päeval tuleb ju riidesse saada 20+ last. MÜSTIKA! Õue aga saata ei saa, sest vaid üks õpetaja on. Õpetaja abi koristab ja peseb põrandaid sel ajal. Miks on vaja neid põrandaid pesta kogu aeg? Päevas mitu korda? Ja mänguasjad kõik ära panna sel ajal kui lapsed õues on?   Ma küsisin ühelt oma tuttavalt lasteaia õpetajalt, et kas siis nii ei saa, et saadad lapsed riburadapidi õue, et teiste rühmade õpetajad on ju ka õues ja saavad silma peal hoida. Saate te aru, et paljudes lasteaedades ei saa rühmade õpetajad isegi omavahel läbi. Et kui võõra rühma laps satub valele territooriumile (wtf on üldse lasteaias vale territoorium), siis teine õpetaja ei suuna eksinud last oma rühma juurde tagasi.

Kui ma küsisin, et aga mis saab siis kui ühel lapsel on pissihäda või veel hullem, laps pissib kogemata püksi, et kes siis laste järele vaatab, eriti siis õhtusel ajal kui lasteaeda on jäänud rühma peale vaid üks kasvataja, sain ma teada, et vaene õpetaja korjabki kõik kümme last kokku ja need ootavad rahulikult esikus, kuni õpetaja ühe lapsega wc-s toimetab. See on ju julm! Õue ei saa neid ka üksinda jätta, sest siis hakkavad vanemad ette heitma, et lapsed on ilma järelvalveta üksinda väljas ja võivad ju aiast välja jalutada. Siin kohal ei saa ma jälle aru, mis mõttes nad aiast välja saavad jalutada? Kas lasteaia väravad on siis lahti? Ida Lillehammeri lasteaias oli väraval suur silt, et lapsed on liiga väärtuslikud, et nad ära tohiks kaduda ja sellepärast oli väraval lisaks tavalisele kinnitusele ka kett ümber, mida lapsed ei osanud lahti teha. Ja lapsed jooksid vabalt KOGU lasteaia territooriumil ringi. Tihti kui ma Idale järgi läksin, tuli ta üles otsida, sest küll oli ta maja taga jalutamas või kusagil peidus. Keegi ei hoidnud neil KOGU AEG silma peal, sest lasteaias oldi kindlad, et aiast välja nad ei saa.  Üks õpetaja oli suurema rühmaga maja ees, teine õpetaja vaatas aegajalt, mis maja taga ja mängumajades toimub, kolmas valvas kiikede ja liumägede juures, et keegi alla ei potsataks ja viga ei saaks suures mänguhoos. Aegajalt siiski said lapsed ka haiget, kuid keegi ei süüdistanud õpetajaid hooletuses, sest lapsed lihtsalt mängisid.

Eesti lasteaias on teisiti – õpetaja on kõiges süüdi. Ja ma saangi aru, miks õpetajad eelistavad pigem sees aega veeta lastega, üksinda on õues liiga palju vastutust ja ohtusid. Üks õpetaja isegi kurtis, et ta kardab hämaras lastega õue minna, sest õu on pime, hoov suur ja mõni lapsevanem “unustab” ka värava lahti, kui siis midagi peaks juhtuma, on õpetaja pea pakul, et ta lastega “valel ajal” väljas üldse oli. Kui ma oleks lasteaia õpetaja, siis ma oleks lastega enamuse ajast väljas, sest õues on lastega palju lihtsam tegeleda, aga ka ei suudaks ma üksinda lastekarja kantseldada.

Ma ei saa aru, kus on loogika, et kümne lapse peale on lasteaias VAID üks õpetaja ja kui olemas on ka õpetaja abi, siis mille kuradi pärast tema peab vaid põrandaid pesema ja süüa ette tõstma ning varem miks tema tööpäev varem lõppeb? Lasteaed on lahti kuue-seitsmeni, aga õpetaja abide tööpäev lõppeb mõnes lasteaias juba pool viis.  Minu loogika ütleb, et enamus vanemaid on tööl viieni ehk siis umbes poole kuueni on lausa terve rühm lapsi lasteaias. Ei?  Kuidas siis abi ära saab minna? Miks neid kasvatajaid lasteaedades nii vähe üldse on?

Ma ei saa (jälle) aru.

IMG_8954.JPG

There are still things I don´t get in Estonian kindergarten system. I found out that the law says one teacher is enough for ten children and even if the kindergartens are open until seven o´clock, the assistant teacher may leave at half past four, which then means one teacher has to handle 20+ children. ALONE. That is insane! 

I mean I now understand a bit why some teachers do not want go outside with the children. In wintertime dressing one kid makes me sometimes go crazy, imagine dressing 20. I asked a friend of mine, why they don´t dress them in smaller groups, so that the first ones could go outside already. But there is no one to watch the children outside, she answered. Where is the assistant then? Cleaning and washing the floors. It made me laugh. It is a kindergarten, where children play. Why is there a need to wash floors twice a day, but away the toys when children are outside? Wouldn´t it make more sense to let the children put away the toys at the end of a playing time and wash the floors in the end of the day? 

And the worst part. When in the evening time ONE teachers is outside with group of children and one of them suddenly needs to go to the toilet or has had an accident, the teacher gathers ALL the children, takes them inside and they wait in the hallway until teacher is in the toilet with one. How annoying for children and hard for the teacher! As I understood even if other teachers are outside, they only hold eye on tehir own group. Of course the children are not allowed to be outside without adult supervision for these 10 minutes, because then the parents are not happy. The children may get lost, go out from the yard, no one is looking. How can the children get lost in the yard? If the gates are not closed, it is the parents fault, who do not understand the importance of this. If the gates are closed so that children cannot open them themselves and the parents always lock the gates, there would not be a problem if children are outside for some minutes without the teacher. 

Why there are so few teachers I do not understand.