Lugu sellest, kuidas ma nii vihastasin, et mul tuli kõrvadest auru

Alles paar nädalat tagasi kiitlesin ma sugulasele, et näed, pole enam üldse Idaga tülisid olnud ja siis kui tal mõnikord ikka pahandusi juhtub, siis ma isegi enam ei vihasta, vaid pigem tunnen talle kaasa, et ta end pärast kehvasti tunneb ja püüan teda lohutada. Sugulane ütles ka, et see on selline äge level, kus tunned lapsevanemana, et oled nii palju suur inimene, et oskad juba lapse peale mitte pahandada. Ma noogutasin ja tundsin enda üle uhkust.

Ma jätan selle osa vahele, kus kõik maailma parimad vanemad hüüavad kooris et issand, see peabki ju nii olema, mis ema sa oled kui lapse peale kurjaks saad ning ma ei hakka isegi selgitama, et Ida oskab närvid viimase piirini viia, sest sellele järgneks samasugune, issand jumal, oledki saamatu ema nagu me alati oleme õelnud.

Tagasi ATH rongile*

Käsi südamel, mul on ATH diagnoosidest kõrini. Mul on ka depressioonidest kõrini. Aga see ei tähenda sugugi, et ma seda häiret ja haigust ei mõistaks. Olen alati mõistnud, ei ütle inimesele, kel mure, et kuule, viitsid, tee meile teene ja kao ära, oma valik, et haige oled. Ja olles ise siiski haige olnud (võib valetan endale, et kasutan minevikuvormi, sest mu tuju on viimasel ajal olnud ikka ülitundlik), siis ma tean, et kui on kahtlused, siis tuleb abi otsida.

Kahtlused on mul mõnda aega olnud.

Lugu sellest, kuidas mul oma lapse ees kogu aeg süümekad on

Alustame algusest. Ida on väga tore laps. Nutikas, abivalmis ja südamlik. Eile kui me hilisõhtul olime vanaemaga lennujaamas hüvasti jätnud ja kodu poole sõitsime, hakkas Ida autos nuuksuma. Nuuksub ja küsib siis vaikselt, et kas mul on ka nii, et kui oled vanaemaga koos olnud ja siis pead head aega ütlema, siis tuleb kurbus peale. Vastasin talle, et muidugi. Et ma küll kaklen oma emaga pidevalt, aga ikka on kurb kui ta ära läheb. Seletasin siis veel, et ega see, et vanaema tõreleb, ei tähenda, et ta ei hooliks, et ta väga armastab, kuid ta tahab, et meil läheks elus hästi, et me läbi lööks ja seepärast ta ongi alati nõudlik (olnud). See ei ole paha. Pigem on see (olnud) edasiviiv jõud.

“Jaa, ma tean,” vastas Ida, “vanaemal on hea süda, aga vahepeal meie ise oleme tema vastu kurjad.” Ja ma tundsin jälle, kuidas mus tõusid esile ema-süümekad.

Kas mina olengi see oma küla “joodik-emme”?

Mul on mingid oma «lapsepõlvetraumad”. Kellel ei oleks, eks. Aga olles kasvanud üles ajal, mil pooled asjad, mis võisid juhtuda, oli häbi tipp, siis olen need kenasti endaga täiskasvanu ellu kaasa kandnud. Võibolla on need sellised pisiasjad, millele suurem osa inimesi ei mõtlegi, aga minul on need taagana kaasas.

Alustame sellest, et emme ajas mind lapsena alati kääridega taga. Ei, ta ei olnud vägivaldne. Tal oli kinnisidee, et küünealused peavad puhtad olema ja nii ta siis kogu aeg mind küünekääridega taga ajas. Ja oi ma mäletan, kuidas ma sain pahandada kui maalt mustade küünealustega koju tulin. Milline häbi. Ja issand, ma mäletan kui ma kunagi täid sain. Tädi istus minuga tunde ja juuksekarv juuksekarva haaval käis kõik mu juuksed läbi, et jumala eest täikontrolli käigus ei selguks, et mul on ikkagi mõni tingupoeg pähe jäänud. Täid olid häbi tipp. Täid olid vaid mustadel inimestel ning lastel, kelle vanemad ei hoolitsenud selle eest, et lapsed puhtad ja korrektsed oleks. Korrektselt riides, juuksed alati korrektselt kammitud ja kindlasti mitte ei ole neil kunagi täisid. Ega musti küünealuseid.

Kas ma ainult sinuga kaheksesi võiks kuhugi minna?

Ma ei tea, kas see kõlab nüüd valesti, aga mul sai korraga inimeste limiit täis. Selles mõttes, et ma tundsin eile, et ma ei viitsi enam korraks kellegagi arvestada. Suvi on lühike, tegemisi palju, inimesi palju, jutte palju ja nüüd kui tööelu uuesti hooga pihta algas, tunnen ma, et tahaks natukene nädalavahetuseti rahu.

Jah, see kõlab tegelikult valesti.

Lugu sellest kui lapse loomingulisus lappesse läks

Ma ausalt pean tunnistama, et ma kartsin suvevaheaega. Selles mõttes, et kuidas ja kus Ida need kolm kuud on, sest enam ei ole ajad sellised, kus vanaemad olid kodused ja lapsed terveks suveks maale saadeti. Ei, ei, see ei ole üldse etteheide, ma peangi silmas seda, et ajad on muutunud ja isegi kui vanavanematel ja teistel sugulastel on puhkused, siis kas nad on kohustatud lapselapsi hoidma kogu aja? Või noh pigem ei saa eeldada, et neil ei ole ka endil plaane ja puhkust vaja.

Ühesõnaga hakkasin ma oma peakeses mõtlema, et kuidas ja kus, et kedagi ei ahistaks, aga saaks ise tööl käia ja Ida ei peaks kas olema meiega kaasas või üksinda kodus olema. Pean ka seda tunnistama, et ega ma väga ei kipu teda üksinda jätma (issand, võib olla ei võigi? aga no paar korda ta on ikka mõned tunnid üksinda olnud).

Juuksuris kuuldud jutud

Sissejuhatuseks küsin, kas te Tinder Swindlerit olete Netflixist vaadanud? Mulle viskas seda pidevalt ette, aga kuidagi tundus, et pole minu teema, ja valisin ikka teisi filme ja dokumentaale. Eile tuli sõbrannadega see dokumentaal jutuks ja kuna ta kiitis, siis mõtlesin ära vaadata. Hea meel, et teda kuulasin, sest väga hea dokumentaal – ei ole taaslavastus, vaid inimesed oma nägude ja nimedega ning looga, kuidas hurmur neid rahast lagedaks kooris, nii et tüdrukud maksavad ikka veel laenusid tagasi, samal ajal kui noor hurmur elab rahulikult luksuslikku elu edasi. Väga peenelt võrgutas tüdrukud ära, pani nad armuma ja endast hoolima ning siis enda pärast muretsema, nii et tüdrukud ta elu päästmiseks tegidki, mis noormees palus.

Alati selliste lugude valguses ma mõtlen, et kuidas on võimalik niimoodi kedagi pimesi uskuda, et ju siis mingid ullikesed, kelle kohta hea lihtne mõelda, et ah ise olid lollid, aga no kurat täiesti normaalsed naised olid, armunud lihtsalt. Kui näinud olete, siis mida teie arvate – kas olid ullikesed, kellelt oligi lihtne raha välja lüpsta, või mõistate neid tüdrukuid ja miks nad seda tegid? Kui näinud ei ole, siis soovitan vaadata.

Vinguda ei taha, aga ikka vingun

Ma päriselt saan aru, et see on vaid meie traagika, et elame metsas, käime linnas tööl, laps on iga päev pikapäevarühmas ja kui oleks vaja talle järgi minna ootamatult nagu täna, siis ma ei saa, sest ma olen linnas. Niigi pean ma suht palju linna ja kodu vahel kühveldama ning võttes arvesse kütusehindasid ning seda, et nelivedu neelab kütust nagu hull, siis ma tahangi vinguda. Lihtsalt selleks, et kõik see endast välja vinguda, kuna olukord pahandab mind ja ma ei tea, kuidas seda lahedada.

Esimese lahendusena tuleb muidugi pähe, et tuleb leida kodulähedane töökoht. Nagu see oleks ka kõige lihtsam leida eksju. Et lööd aga cv keskuse lahti ja töökohad kodulähedalt on varnast võtta. Muidugi midagi ju pakutakse, aga ma ei taha küll kedagi solvata, kuid ma ei taha müüjaks minna, ega koristajaks. Pole päris minu töökohad. Ja veelkord mitte sellepärast, me halvustaks neid töid, vaid seepärast, et ma arvan, et olen päris palju tööd teinud, et olla mõnel teisel ametikohal. Kodukontor? Vot ma ei teagi, sellega on nii, et ma küll naudin neid hommikuid kui ma ei pea kell kuus ärkama ja saan juba kell kaheksa oma arvutis klõbistada kodusel diivanil, aga alati on mõned agad. Esiteks on mul alati tunne, et pärast keegi mõtleb, et see on ebaaus, et miks mina võin ja teised ei või ning teiseks ega siis kodus ei taha ka vaid tööd teha. Kodukontoril on eelised, aga on ka mitte-eelised. Koer tahab pissile, kass kakleb, keegi vaatab telekat. Ma küll enamuse ajast arrrrrmastan kodukontorit, kuid kohati ikka tunnen, et see pole päris see. Vanasti mul oli üleval väike kontorinurgake, nüüd on seal meie magamistuba. Ühesõnaga vingun lihtsalt, sest ei taha sõita ja kontoris olla, aga ei taha ka kodus olla. Mis see lahendus siis on?

Tõsised jutuajamised lapsevanemana

Teate, mis mulle lapsevanemaks olemise juures kõige vähem meeldib? Tõsised jutuajamised. Väga lihtne on olla cool lapsevanem, lubada ja osta kõike, aga ma ei taha selline olla. Ses mõttes et jah, mul ei ole tema jaoks millestki kahju ning mulle täiega meeldib temaga koos igasugu asju ette võtta, nii et meil mõlemal on lahe, kuid ma olen juba oma olemuselt veidikene rangem, et päris cool ema minust kunagi ei saa. Kuigi ilmselge on ka see, et Ida on ära hellitatud. Eks sellel on erinevaid põhjusi ja midagi rohkem ei saa öelda, et kui ise oleme süüdi.

Meil on olnud tülisid ja pahandusi ja karjumisi, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe Ida juures teatud käitumismustrid ja suhtumine asjadesse, ja kui meie mõlema iseloomud kokku panna, siis sealt tulebki kokku plahvatus kui me hakkame asju selgeks rääkima. Ma saan aru, et olen 40 ja vanem ja peaksin suutma olla rahulik ning kavalusega ehk meelitama/keelitama, kuid ma ei ole ka see musterema, kes igas olukorras oskab õigesti käituda, kuigi teoreetiliselt ma tean, mida ja kuidas peaks. Nii palju kui mul aega on, püüan ma erinevatel webinaridel ja koolitustel osaleda, väga palju head infot saab kusjuures, kuid ikka on nii, et mõtlen, et ahhaa, peaks käituma nii ja issand, ma pole selle peale tulnudki, kuid siis on see olukord käes ja kõik mu uued ja vanad teadmised lendavad vastu taevast.

Alles hiljuti rääkisime me TikTokist ja selle ohtudest. Selgitasin ja rääkisime ning tundus, et sai aru, miks temavanused ei peaks seal tegema tantsuvideosid. Manjana postitus aitas kusjuures päris hästi, sest nii sai „paha võmm“ olla keegi teine ja mina olin vaid hääletoru, kes edasi rääkis ohtudest. Ja siis avastan ma eile, et Ida on teinud video, kus ta kirjutab, et otsib sõpru, et võiks pargis kokku saada. Jah, tema pidas silmas seda, et mängivad Robloxi, aga mul lõi sellise punase tule põlema, et ei osanudki midagi kosta peale selle, et videod ära kustutasin. Ei osanudki midagi öelda ja kuna emotsioonid oleks minust võitu saanud, siis otsustasin vait olla ja mõelda välja, kuidas sellest teemast räägime. Oleme ausad, ma eile olin nii šokis, et  kui oleksin oma suukese lahti teinud, siis see oleks lõppenud lihtsalt tüliga. Kui teil on nüüd soovitusi, kuidas kaheksa-aastasele selgeks teha, miks netis kedagi parki kohtama ei tasu kutsuda, siis need on teretulnud. Tuleviku mõttes. Täna oli ta sunnitud minuga 45 autos istuma ning sunnitud mind ka kuulama. Ega sealt midagi tarka vastuseks ei tulnud kui, et “sõbrannad tegid” ka, kuid ma pidasin monoloogi, miks selline asi ohtlik on.

Aga jätame selle teema kõrvale, et miks talle üldse konto. Me oleme sellest rääkinud, meil on siin kokkulepped ja kui ta nendest üle astub, siis seda kontot seal ka ei ole enam. Ka seekord ma ei keelanud tal seda kontot ära, vaid püüdsin teda tunnustada nendes asjades, milles ta tugev on. Et oskab hästi videosid teha, on tubli videote kokkupanija, pakkusin välja võimalusi asjadest, mida ta teinud on varasemalt nt youtubeis ja mis oleks võib olla kasulik ning keelamise asemel püüdsin teda suunata. Kas see toimib ma ei tea, hetkel jälle tundus, et mõjus.

See on üks nendest tõsistest vestlustest, mida ma ei taha üldse pidada. Mitte et ma kardaks vähem cool või sõber olla, vaid ma tunnen, et minu taustteadmised ja hirmud internetiohtudest on suuremad kui tal, aga ma ei oska nende ohtlikkust (nagu näha) selgeks teha. Seda, kes “perverdid” ja “sekskurjategijad” on ma talle ka seekord selgeks ei teinud, kuid “kurjategija”, “teevad haiget” ja muud sellised sõnad, mis siiski tema peakeses juba olemas on, tundusid mulle, et jõudsid kohale. Eks mul ei jää muud üle kui kontrollida ja jälgida, mida ta teeb. Päris keelamise usku ma ei ole, siis tekib hoopis rohkem uudishimu ma kardan. Seda on näha ka sellest teisest vestlusest, mida pidime täna pidama.

Rahateemaline. Nagu te Instagramist ehk juba teate, siis Ida jättis meelde minu App store parooli ning katsetas eile, peale seda kui ma olin talle ühe mängu ostnud ning öelnud, et üksinda ärgu proovigu, sest vaid salasõnast ei piisa, kas mu sõnad peavad vett või mitte. Ei pidanud. Piisas vaid salasõnast ja nii ta endale 60 euro eest Roblox jm mänge tellis. Meil oli kokkulepe, et ta ei tee selliseid asju ise ning muidugi olin ma pettunud, et ta mu usaldust kuritarvitas. Samas on mul hea meel, et avastasin selle tööl, sest mul oli aega oma emotsioonid alla suruda (see rahulikuks jäämine igas olukorras ei ole minu tugevus) ja mõelda, kuidas sellele probleemile ning olukorrale läheneda, nii et see oleks rahulik vestlus ning Ida ka midagi õpiks. Ta ei tunne raha, tema jaoks on 130 eurot laagri eest maksta selline summa, et “emme, kas sa mu sõbranna eest ei saa seda ära maksta”. Selleks, et ta ei kulutaks oma kogutud raha ja sünnipäevarahasid niisama poest nänni ostes ära, on tal ka iganädalane taskuraha. Viis eurot. Sellega võib ta teha mida tahab ja raisaku see kasvõi esmaspäeval ära, siis lihtsalt tuleb uue esmaspäevani oodata. Aga muud suuremad summad on kogumispurgis ja selle kasutamist tuleb enne meiega arutada – jätkuvalt võib ta oma raha eest osta, mida ise soovib, aga mitte nii, et võtab 20 eurot kaasa ja läheb sõpradega krõpse ostma. On ka erandeid. Mõnikord ma luban. Aga see tähendab, et ta on enne minult küsinud.

Nüüd aga läks ta minu jaoks ikka üle piiri ja mulle tundus, et ei piisa vaid sellest, et “ära rohkem tee”. Kuidagi peab ta aru saama, et 60 eurot ei kasva puu otsas ja minu arvates peab kaheksa-aastane ka juba saama õppetunde. Üks minu mõte, mida talle ka juba tutvustasin, on see, et paneme kapi otsa uue “60 euro purgi” ja Ida kogub oma taskurahast sinna kulutatud raha tagasi. 12 nädalat! Ma tean, et me ei ole kumbki nii järjepidevad, aga kui saame kasvõi kuu aega hakkama ja ta näeb, et nelja nädalaga sai ta kokku alles 1/3, siis võib olla see mõjub? Lisaks sain ma teilt Instagramist palju mõtteid ja üks variant on ka see, et läheme temaga poodi, valime koos välja korvitäie asju, mis meile mõlemale meeldivad ( 60 euro eest) ja siis oleme sunnitud need tagasi panema ning saama hakkama näiteks 20 euro eest, sest “nädala eelarvest kulutas Ida 60 eurot ära ja peame 20 euroga hakkama saama”. Mulle tundub, et kui visuaalselt näidata kui suur summa on 60 eurot, siis see toimib paremini. Muidugi võib olla tänapäeva lastel ongi taskuraha nädalas 60 eurot ja naerate siin minu “suure summa” peale, aga ma leian, et hoolimata sellest, et on aasta 2021 ja elu on paaaaalju muutunud sellest ajast kui mina laps olin, ei peaks ta nö karistuseta jääma.

Niipalju ma teda juba tunnen, et sellest ei ole kasu kui ma pahandan. See on nagu hane selga vesi, ühest kõrvast sisse ja teisest välja,ma loodan, et kui ta näeb, et tegudel on tagajärjed (issand, ma siinkohal pean silmas vaid raha teemat, mitte seda interneti teemat, seal kavatsen ma kaagutada ja õpetada ja targutada nii palju kui torust tuleb, aga ka mitte pahandada), siis mulle tundub, et see on õigem suund.

Hahh, ma mina arvasin, et lapse saamise juures on sünnitamine ja magamatus kõige hullem. Yeah right. Õigus oli neil, et aina hullemaks läheb ja aina eelajaloolisena mina end tunnen. Muidugi olen ka mina vanemate ja vanavanemate rahakotist raha pätsanud (vabandust, kui sellest alles nüüd, 30 aastat hiljem teada saite. päriselt piinlik on, et seda teinud olen kunagi), aga millegi pärast ma ikka mäletan, et need probleemid tekkisid ikka vanemana kui olid juba peole minekud ja muud sellised värgid.

Kes oleks arvanud, et see vanemaks olemine nii keeruline on. Pole siis ime, et lihtne on end tunda läbikukkujana või mõelda, et mida ma valesti teen. Teistel ju pole selliseid probleeme. Või on?

“See pole mingi narrimine!”

“See pole ju mingi narrimine!” ütlesin ma Idale kui ta järjekordselt mulle helistas, et öelda, et keegi narrib, seekord olla klassivend öelnud, et poiss X on Ida peika. Kohe kui olin selle lause välja öelnud tuli mulle meelde üks tarkus, mida olin kuulnud või ise välja mõelnud, et lapse muret ei tohi pisendada. See, mis minu jaoks ei ole mure, võib tema jaoks olla maailma kokku varisemine; see, mis minu jaoks, ei ole narrimine, võib temale hinge minna ja teda kummitama jääma. Aga kuidas siis õigesti käituda? Ma päriselt ei oska. Sest mis narrimine see siis ikka on, keda meist lapsepõlves ei “narritud”, et “pruut ja peigmees paaris…”? Aga ajad on muutunud ja ma tunne, et mul jääb oskusi ning teadmisi puudu.

Alustame sellest, et Ida on saanud oma ema drama queen‘i geenid. Ta võib ilma probleemita sääsest elevandi teha. Alles ta helistas mulle ja nuttis südantlõhestavalt, et teised kiusavad, sest ta olla kedagi narrinud, “AGA MA JU EI OLE!” karjus ta mulle telefonitorusse ja enne kui selle ära viskas, lisas “et tema elu on mõttetu!” Vaadake, vana mina ei paneks seda tähele, sest mis see väike draama ikka teeb, kuid olles kuulnud nii palju laste ja noorte depressioonist ning hirmuäratavatest enesetapu numbritest, siis ei saa silma kinni pigistada. Võib olla sellest väikesest draamast hakkab lumepall veerema ja 16. eluaastaks on laps nii depressioonis, sest keegi ei kuula. Ma tunnen Idat ja tean kui ta liialdab, lausa luiskab, ma ei tea, miks ta seda teeb, aga teeb. Olen talle korduvalt rääkinud, et kui ta niimoodi luiskab, siis ma lõpuks ei tea enam, millal ta tõtt räägib ja ei saa teda aidata, kui tal mõni suurem mure on. Oleme talle korduvalt rääkinud “poisist, kes “hunt” hüüdis” ja lootnud, et see aitab, kuid ikka lipsavad need luiskelood ja liialdused sisse. Võib olla on see mingi ealine iseärasus ja läheb mööda, aga kui ei lähe ja valed lähevad suuremaks? Ja ei ole vaid enam meile?

Lisaks, millal ma tean, et tegu ei ole liialdusega ja ma peaksin sekkuma. Kas see “üks üheksanda klassi poiss lõi mind eile” on liialdus ja keegi lihtsalt müksas või keegi lõi päriselt ja ma peaksin sellesse süvenema tõsisemalt. See, kas Ida end avab ja olukorrast täpsemalt räägib, sõltub kõik tema tujust. On olnud juhuseid, kus ta samasuguse loo juurde räägib veenva taustaloo, nii et olen mures olnud ja lubanud vanematega rääkida, ja saanud talt siis järgmisel päeval teada, et tegelikult ei olnud asjad üldse nii hullud ja et “poisi ema juba ise rääkis poisiga”. Ma olen nõutu, kuidas teada saada, millal ma peaksin reageerima ja millal vaid lohutama, et see ei olnud ehk kõige hullem asi, mis juhtuda sai.

Edasi tulevad narrimised ja kiusamised. See teema on mu jaoks veelgi raskem, sest ma olen aru saanud, et error tekib juba minu peas üleüldiselt. Paljud asjad, mida ma ei pea ei kiusamiseks ega narrimiseks, olla seda justnimelt. Kui mitu korda ma olen enda kohta kommentaarides lugenud, et olen kiusaja? Võimalik, et ma olen nii rumal või edasijõudnud taseme kiusaja, aga ma tõesti peeglisse vaadates endas kiusajat ei näe. Drama queeni ja ülereageerijat näen küll. Tulles tagasi selle esimese lause juurde, kus ma ütlesin, et see pole miski narrimine, siis ma iga kord püüan rääkida, miks poisid midagi teevad ja kuidas nad mõtlevad, olen naljaga öelnud, et usu mind, poisid hakkavad veel nõmedamalt käituma, aga siis saan aru, et see on maailma kõige lollim lohutus. Esiteks juba eos sisestan talle, et see on okei kui poisid/mehed halvasti käituvad ja tobedaid asju ütlevad, sest nad on ju mehed ja teiseks minu ja Ida vanuse vahe on 32 aastat, meie teadmised ja ka naljad on väga erineval tasemel. Miks see peaks talle naljakas olema, et poisid hakkavad veelgi tobedamalt käituma? Tema ju ei tea veel, et ees ootavad armumised, kohmetud suhted, laused…Mina tean. Aga ma ei taha, et ta tunneks, et teda narritakse, isegi kui mina leian, et tema solvumine on tobe. Samuti ei taha ma, et ta iga sellise asja peale mulle helistaks ja nutaks. Aga ma ei taha ka, et ta tunneks, et ei või oma muret kurta, sest “see ju pole narrimine”. Olen püüdnud rääkida, mis on narrimine, kuid tegelikult tunnen, et ei oska seda vahet seletada.

Ma tahan toeks olla oma lapsele, ma tahan teda mõista, ma tahan talle selgitada, miks midagi tehakse, millised on erinevate tegude tagajärjed, aga see kõik on nii pagana raske. Aina raskemaks läheb see lapsevanemaks olemine. Ma tean, et olen oma depressiooniga talle juba liiga teinud ja pannud ta õlgadele liiga suure koorma, siis ma ei tahaks, et ma midagi veel rohkem “pekki keeraks”, sest ma ei oska. Ausalt, kui te oleksite mulle veel aasta alguses rääkinud noorte depressioonist, siis ma oleks ehk naerma hakanud, et mida te räägite, mis lumehelbekesed, kuid nüüd tean sellest teemast natuke rohkem ning mulle teeb päriselt muret, kuhu maailm liigub. Ühelt poolt justkui lumehelbekesed, teiselt poolt püüd olla parim, kolmandalt poolt ootused ja nendega mitte hakkama saamine, sotsiaalne surve, vanemate kiire elutempo, mitte kuulamine ja oma teadmistepagasi põhjal otsustamine, mis mis on mure. Muidugi kui mina mõtlen Ida muredele, siis jah, ma pean tunnistama, et suur osa nendest on minu jaoks pseudomured, aga ma ei saa seda talle öelda, sest mina ei ole kaheksa-aastane tüdruk aastal 2021. Tema mured on teistsugused, kuid mitte väikesed tema jaoks. Kuidas siis olla toeks, nii et ei tee lapsest päris lumehelbekest, kes iga lause peale endast välja läheb ja minema jookseb, aga kes ka tunneks, et tal on alati tugi olemas, ükskõik kui pisike see mure siis on? Isegi kui see mure on selline, et keegi pani su klassivennaga paari.

Fotod: Helin Loik-Tomson/Pere ja Kodu. Tehtud küll ühe teise loo jaoks, mida saate soovi korral lugeda siit.