lapse kasvatamine

Suunamudimine vs päristöö

/ Eveliis / 13 Comments

Meelis kirjutas intrigeerival teemal, vastasin postituse alla ka kommentaarina, aga tundsin, et tegelikult on mul selle teema kohta rohkem öelda. Ma olen varasemalt ka oma arvamust avaldanud ja öelnud, et minu jaoks ei ole blogimine/tiktokkimine/instagrammimine nö päris töö. Tänaseks olen ma oma arvamust muutnud. Ma olen aru saanud, et sisuloome ja suunamudimine vahet pole mis kanalis võib olla päris töö ja see on okei, kui seda tehakse hästi (maitsed on erinevad, kellele ema, kellele tütar). Selles mõttes, et reklaami eest on ju alati makstud ja kui tänapäeva trend on, et sellisel kujul sisuloome on see, mida inimesed tarbivad ja mille eest tootjad maksavad, siis miks ka mitte. Tõesti, elu ei ole nagu Tammsaare romaanis, et tuleb vaid palehigis tööd teha, et vaid see on õige töö. Uued ajad, uued tööd ja trendid. Lihtne.

Samas tekitab see teema minus vastuolu. Ma näen oma lapse ja tema sõprade pealt, kui palju nad tarbivad täiesti mõttetut s…a (vabandust väljenduse pärast) ja ma näen, kes on nende eeskujud. Tiktokkerid ja juutuuberid, kes peegli ees keerutavad ja karpe unboxivad. Te võite heita mulle ette, et see on minu süü, et ma pole temaga piisavalt tegelenud, ega suutnud piisav õiges suunas suunamudija olla, aga teate, ma võin ka öelda, et koroona ja nö päristööl käimine on oma töö teinud. Ma olen pidanud tegema sotsiaalmeedia kasutuses järelandmisi ja jah, see on hetkel mulle valmistamas peavalu, et laps on liiga palju telefonis ja mulle ei meeldi kõik see, mida ta seal teeb, aga mul on ka töö ja ma ei saa 24/7 helikopter olla. Jaa, me räägime nendest asjadest ja jaa, ma kontrollin, aga ma ei saa seda teha kogu aeg. Tõesti, mu päristöö “segab” lapse kasvatamist.

Tagasi teemasse. Ehk siis mina peaksin oma lapse jaoks olema esmane suunamudija. Kahjuks olen ma tõesti hobiblogija, see on minu meelelahutus, väljaelamisviis ja hobi, natuke ka kommiraha teenimise koht, Ida on lapsest saati näinud, kuidas ma midagi kirjutan, pildistan ja eks ma olen ikka öelnud ka, et ära sega, ma pean selle valmis saama, sest tähtaeg ja tasu ja blaablaablaa. Seega pean ma esmalt vist endale otsa vaatama, aga samas mu sisetunne ütleb, et isegi parima tahtmise juures ei ole mina tema sotsiaalmeedia suunamudija, selles vallas olen ma vaid “ema, kes blogib ja teeb pilte”. Kui ma nüüd ühel päeval kuuleksin, et ta ütleks, et tema ambitsioon oleks olla suunamudija, siis ma oleksin pettunud küll. Ikka on emadel oma lastele ootused. Võimalik, et ebarealistlikud. Mis te arvate, et minu ema oli rahul, et ma läksin õppima skandinavistikat? Tema teadis, et ma lähen õppima juurat või politoloogiat, sest temal olid minu jaoks nii suured ootused. Mäletad, emme, sa ütlesid, et vähemalt suursaadik nagu Ene poeg, võiks sinust ikka saada? 18-aastaselt huvitas mind politoloogia ja juura sama vähe kui….mai tea, koristamine. Mina teadsin, et lähen ajakirjandust õppima. Ei läinud, sest hakkasin kartma akadeemilise võimekuse testi. Võtsin skandinavistika kõrvalaineks suhtekorralduse ja ajakirjanduse (või mis iganes selle asja peen nimi oli). Lõpetasin heade hinnetega, aga ikkagi teadmisega, et ema ei olnud rahul mu valikutega. Tookord. Täna ma isegi pole enam küsinud.

Ja nüüd ma mõtlengi, et kui Ida oleks ühe päeval suunamudija, siis mida ma tunneks. Mulle ei meeldiks see (how fucking ironic), aga ma oleks valmis seda toetama, kui sellel oleks mingi nišš, mingi teema, mingi omapära. Niisama peegli ees juustekeerutamine ei ole content, sorry, no ei ole. See ei ole töö. Sellisel juhul ütlen ma Meelise postitusele vastuseks, et tõesti, suunamudimine ei ole töö. Või siis ma olengi oma ema, kel olid oma arusaamad päristööst ja nö õigest tööst, et teatud asjad ei lähe sinna alla. Teine osa minust mõtleb, et aga miks? Vaatasin eile laevas baaridaame, poemüüjaid, tantsijaid, me kipume neid ameteid alahindama. Muidu saab sinust müüja, koristaja jaa nii edasi ütleme me tihti, aga mis nendel töödel viga on? Ja miks on tantsija vähem töö kui müüja/müügijuht? Ma imetlesin kõiki neid inimesi, kes teevad nö teenindavat tööd, nende oskus olla viisakas ja naeratav igal hetkel, see on imetlusväärne. Samas inimesed käituvad nagu põrsad. Sama on suunamudijatega. Nemad (meie?) oleme otsustanud olla reklaamnäod toodetele, teenustele – see on ju töö? See, et mina ei tee seda päristööna, ei tee seda vähem tööks.

Aga miks ma siis ei tahaks, et Ida hakkaks suureks saadeks suunamudijaks? Esiteks mulle meeldis see maailm, kus lapsed tahtsid saada emadeks, müüjateks, tuletõrjujateks, politseiks. Kui ma õigesti mäletan, siis mina tahtsin saada müüjaks, sest neil on kõik olemas. Oo, õnnis nõukaaeg. Vaadates mind täna, siis tegelikult ma ju olengi müüja. Ainult kõiki asju pole olemas:D Teiseks, mis siis saab kui kõik hakkavad vaid suunda mudima, sest glamuurne elu, tasuta asjad, ei pea käima koolis ja üheksast viieni kontoris? Hetkel on Ida öelnud, et tahab saada õpetajaks või politseiks. Samas on ta ka küsinud, et mis tööd Marimellid teevad, et tahaks sama tööd.

Mul oli kolm pikka autosõidu päeva, et Idaga rääkida elust ja asjadest ja väärtushinnangutest ja tööst. Eks ta suure osa lasi ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga ärge arvake, et ma ei räägi temaga sotsiaalmeedia võlust ja valust. JA kui te peaksite tiktokis nägema videot, kus ma poolalasti duši alt välja tulen, siis see pole keskeakriis, vaid hetk, kus ma sattusin Ida videot segama kogemata. “Emme, ära sega, ma teen videot just!” kuulsin ma vaid, (ÕNNEKS) käterätik ümber vannitoast välja astudes.

Alpaka ❤️

/ Eveliis / Leave a comment

Pole vist liiga palju asju, millega me Idaga ühel meelel oleks kui asi puudutab toitu, riietust, muusikamaitset, telefoniäppe. Ma ei teagi, mis neist minu jaoks kôige keerulisem on, millega hakkama saada.

Kohati ilmselt toit, sest pühaissamumeie, kuidas see laps ei söö midagi. Esiteks ta tôesti sööb vähe ja teiseks kui keeruline on teda panna sööma midagi uut. Muusikamaitse paneb mind ahastama ja ma môistan, millist peavalu vōisin ma kunagi tekitada nii oma emale kui naabritele. Hommikust õhtuni lōugas mu toas Must Q või siis tol ajal popp vaibakloppimine. Ida muusikamaitse on kusagil perekond Laikre (on vist?) ja “let’s get do business” vahel. Aa ei, teen liiga lapsele. Queen meeldib talle ka❤️🙏

Riietus. Oehhh… no mis ma oskan öelda, ega lapsevanem pole kunagi rahul. Aga mida vanemaks ja iseteadlikumaks ta läheb, seda eelteismelise stiili ta läheb. Pole absoluutselt minu maitse. Lisaks veel juurde kõik, mis on roosa ja blingiv. Selline ülevõlli pidulik. Ma võitlen endaga pea iga päev, et mitte öelda, issand, kas sa midagi mõistlikku ei saaks selga panna. Eriti kui sa kavatsed rokkstaarina puude otsas ronida. Kust tuleb arvamus, et rokkstaarid puude otsas ronivad? Ärge minu käest küsige.

On vaid üks asi, milles me oleme alati ühel meelel. Meile meeldivad loomad. Kassid, koerad, jänesed, alpakad. Norras elades olid meil nö oma alpakad, keda me kogu aeg käisime paitamas ja vaatamas. Maailma kõige nunnumad loomad. No vaadake neid!

Nüüd meil muidugi päris alpakasid ei ole, aga meil on üks teine lemmik. “Alpa”. Ehk siis jõuame ka ühe telefoniäpini, mille suhtes me oleme ühel meelel ja mille puhul mul ei ole kahju, et laps on telefonis. Meie pere on haaranud ALPA vaimustus! Tegelikult algas see vist juba umbes kuu aega tagasi kui Ida tuli lasteaiast ja rääkis vaimustusega kellestki “harivast Albast”. Ei jätnud enne kui ma sellenimelist äppi otsima hakkasin ja oma üllatuseks ka leidisin. Tõmbasin alla ja rohkem väga ei süvenenud. Kuni ühe hommikuni kui avastasin Ida enne kukke ja koitu ninapidi telefonis. Tahtsin juba pahandamata hakata, kuid otsustasin siiski enne “pane see Nastja kinni!” hüüatust vaadata, mida ta vaatab. Ja mida ta tegi? Arvutas, mõõtis kolmnurkade, ristkülikute külgede pikkust. Alpa äpis.

Mul on siiani pigem kogemus, et harivad ja õpetlikud äpid meeldivad pigem vanematele, lapsi kisub ikka suvaliste YT videoteni, aga vot see on küll selline äp, mille puhul mul ei ole kahju, et ta telefonis aega veedab. Täna jõudsime me Kaunite Kunstide Kooli natuke liiga vara. Et aeg läheks kiiremini, mõtlesin siis ise ka “alpatada” koos Idaga. Mõlemal oli lõbus! Ühesõnaga meie maja on vallutanud Alpa hullus. Kui me me paljudes asjades oleme Idaga eriarvamusel, siis alpakade suhtes oleme me ühel meelel:)

Neil on nüüd avatud ka e-pood – https://epood.alpa.ee/. Avamise puhul on hinnad -20%. Ka siin jäime me korraks eriarvamusele, et mida siis tellida. Ida ütles, et kõike, mina ütlesin, et pusa, tegime kompromissi ja tellisime nokatsi. Pakk oli automaadis kohal juba järgmisel hommikul. Ida pealt vaatan, et see on iga Alpa-fänni kohustuslik aksessuaar. 2021 kevade trend!

Ida hirmud

/ Eveliis / 16 Comments

See on nüüd üks selline teema, mis mulle korralikult peavalu valmistab, sest ühest küljest tahaks ju öelda, et kle, mis hirmud, lõpeta ära, aga teisest küljest võtan ma neid väga tõsiselt, sest ma tean, mida hirmud lapse jaoks tähendavad. Näiteks mina ise kartsin Idavanusena mingi periood “kollast maski”. Oli üks lasteetendus ja peale seda ei julgenud ma päriselt üksinda teise tuppa minna, sest ma kartsin, et ukse taga on kollane mask. Kui olin tädi juures, siis palusin onul alati enne tuppa minna, neile ei julgenud öelda, et kardan, aga alati leidsin ettekäände,miks onu kaasa kutsuda. Ma mäletan seda nii eredalt. Samuti kartsin ma pätte ja jällegi tädi juures olles tahtsin ma, et tädi magaks eespool, sest siis pätid ei saa esimesena mind kätte (paras egoist eksju). Samuti kartsin ma lapsena tohutult joodikuid. Meie maja esimesel korrusel elasid joodikud ja tihti oli esimese korruse koridor pime ja siis tundus see eriliselt õudne koht, ma pool lapsepõlve jooksin sellest koridorist kiiruga läbi, et saaks ruttu ruttu teisele korrusele oma korterisse. Naabermaja laste juurde ma ei julgenudki minna külla, sest nende esimese korruse koridor oli veel hullem, loomulikult elasid ka seal majas joodikud ja kui ma õigesti mäletan, siis lausa kahel korrusel. Teemast kõrvale kaldudes, issand kui palju joodikuid tol ajal oli, pole ime, et ma f..d up olen. A muide kui kollase maski ja voodialuste kollide hirmust olen ma välja kasvanud, siis joodikuid kardan ma siiani.

Aga Ida hirmude juurde.

Mingi hetk hakkas Ida kartma oma toas magamist. Alles me saime ta sinna magama ja loomulikult ei teinud see mind rõõmsaks, et ta jälle meie tuppa kolida tahtis. Ta ei öelnud ka midagi, aga ühel õhtul kui me õhtujutu lugemise lõpetasime ja natuke rääkisime, julges ta poetada, et kardab, et toas on Killer Clown (oo jaa, te ei eksi kui ma end tol hetkel aasta emana tundsin, sest kust see mujalt tulnud on kui YT-st. Ma küll üritan jälgida, mida ta telefonis teeb ja jälgib, aga kõike ja kogu aeg ei jõua). Sain talle selgeks tehtud, et tegelikult ju Killer Clowni pole olemas, et ta on ju ise kollide kompaniid vaadanud ja teab, et igasugu koletisi ei ole tegelikult olemas, aga aru oli saada, et hirm jäi. Teine hirm olid pätid. Selgitasin, et ükski pätt ei julgeks meie majja tulla, sest Dexter lihtsalt sööks iga sissetungija ära, aga Ida arvas, et redelist ja aknast ikka ju saavad sisse. Selgitasin ka, et meie kodu on meie kindlus ja kodus ei pea kartma, sest kui Dexter valvab alumist korrust, siis meie issiga valvame ülemist ja kuuleme iga väiksematki krõpsu.

Nüüd me oleme selles “kollase maski” faasis. Ida ei tunnista, et kardab üksinda majas liikuda, aga olles kunagi ise laps olnud ja teades neid hirme, siis ma saan aru, et see on jätkuvalt probleem. Ma olen nädal aega Idaga koos tema toas maganud (võimalik, et see ei ole kõige õigem samm, aga ma ei ole ka ekspert), et näidata, et seal ei ole kedagi, kollide ja pättide teemal rääkinud ja loodetavasti on tegu varsti mööduva hirmuga.

Kui kollastest maskidest, kollidest saan ma aru, siis teine Ida hirm on minu jaoks tunduvalt müstilisem ja arusaamatum. Ida on hull esineja, heas mõttes paras eputrilla, ei lähe mööda päeva kui ta kodus ei esineks, tantsiks, laulaks. Ja ta on selles kõiges väga hea. Päriselt andekas.

Mäletate seda Harjumaa laululapse võistlust, kus ta auhinda ei saanud? Peale seda tahtis nõudis ta, et ma ta tagasi Kaari Sillamaa kooli paneksin. Mudilasteatrisse ma teda enam ei pannud, sest mis mudilane ta enam on ja nii sai ta pandud 7-10aastaste Laste Muusikateatri nooremasse rühma. Alguses oli ta vaimustuses, aga siis (nagu Ida puhul tavaline) hakkas pihta see, et ta hakkas teisi (vanemaid lapsi) kartma. Kõige pealt ei tahtnud ta osaleda jõuluvideo tegemisel. Kavalusega sain ta ikkagi osalema. Aga uskuge mind, sellele eelnes jälle “ma ei taha seal enam käia”. Kui kodus Ida vaid tantsib ja oskab (minu arvates) geniaalselt improviseerida, siis koos teistega on ta nii häbelik ja kartlik nagu oleks samasugune puujalg nagu ema. Täiesti teine laps.

Muidugi ma saan aru, et ta on rühmas ainuke lasteaialaps, aga see pole kellegi teise jaoks seal probleem. Vanuse poolest on ta ju sama vana.

Nüüd hakkavad nad õppima räppmuusikali “Kolikambri müsteerium”. Kui me eelmisel nädalal käsikirja kätte saime ja ütlesin Idale, et hakkame lugema, hakkas ta nutma. Jällegi järgnes sellele, et ta ei taha enam käia. Ei aidanud ka see kui ütlesin, et ise ta ju tahtis õppida ja laulda ja tantsida, et saaks lauluvõistlustel paremaid kohti. Selle peale avaldas ta arvamust, et võit ei ole üldsegi tähtis. Kuidas ma sellele vastu vaidlen, kui see on mu enda põhiargument. Minu jaoks tõepoolest ei ole võit tähtis (aga talle ju oli/on). Õhtul voodis sellel teemal rääkides selguski, et ta jälle kardab lihtsalt teiste ees esinemist, ta kardab, et midagi läheb valesti ja keegi naerab ta üle. Meil oli hiljuti lasteaias ka arenguvestlus ja ka sealt tuli välja see, et Ida võib täiesti ootamatult lukku minna, sest ta kardab, et vastab/teeb valesti ja siis ta parem ei tee. Ma ei tea, kust tal see hirm tulnud on. Me päriselt kodus ei ütle talle, et “sa ei oska, sa ei saa hakkama”, pigem me kiidame ja julgustame ja tunnustame ka pisikesi asju. Kavalusega saime ometigi nii kaugele, et Ida ei tahtnud enam “jälle koolist ära tulla”, vaid leidsime talle kõige vähesema tekstiga rolli.

Miks ma teda nö sunnin esinema ja koolis ikka käima? Ma võin 100% väita, et tegelikult ta tahab ja naudib seda ning kui ma annaksin hetkel alla, siis hiljem kahetseksime me kõik. Mu sõbranna, keda ma võtan lastekasvatuse teemadel suure eeskujuna, ütles kunagi, et mingi hetk ei tahtnud ka tema üliandekas (päriselt üliandekas!) laps trennis käia, aga siis ta lihtsalt sundis, sundis, et käid selle aasta lõpuni ja siis vaatame, mis edasi saab. Edasi sai nii, et “ei taha” läks üle. Ma püüan Idaga sama teha, et ta hirm ära kaoks. See ei ole vaid konkreetselt selles koolis, vaid sama on olnud ka sajas muus olukorras (tantsulaager, luuletusevõistlus, pildistamine…) – ta nii tahab ühte või teist asja teha ja siis läheb lihtsalt lukku. Kardabki nii, et pisarad silmis. Ja järgmisel hetkel ei karda ta mitte midagi, esineb nii nagu oleks lavale sündinud.

Ma ise loodan natukene, et me suudame pereteraapias selle probleemiga tegeleda. Ma ise püüan küll endast parima anda, aga jube raske on, sest ma täpselt ei mõista, kust see hirm tuleb ja miks.

Kui poiss patsist sikutab…

/ Eveliis / 17 Comments

Mõnikord tuleb Ida lasteaiast koju ja ütleb, et poisid kiusavad, räägib oma mure ära ja 90% juhtudest on need sellised kiusamised, millele ma väga isegi tähelepanu ei pööraks, sest poisid. Me kõik teame, kuidas poisid on lapsepõlves ühel või teisel moel kiusanud. Kuidagi on nagu elu juurde käinud. Nüüd ka, osa minust ei võta seda üldse murena, mõtleb, et noh, mis kiusamine see siis on, aga teine osa minust, see osa, kes lapsevanemana on arenenud ja teab, et lapse muret ei tohi alavääristada, saab aru, et minu elukogemus on tiba pikaajalisem kui Idal ja tema ei tea, et nii on alati tehtud, sellised on mängureeglid alati olnud.

Idat on mõnes mõttes lihtne kiusata. Ta hakkb hästi kiiresti nutma või isegi mitte nutma, aga teeb igast asjast välja ja suure numbri ning nii nagu me teame, siis see sütitab seda nö kiusamist. Ma ütlen nö kiusamist teadlikult, sest ma tunnen meie lasteaia lapsi ja seal ei ole pahatahtliku kiusamist. Ühesõnaga olen ma Idale õpetanud, et nii kaua kuniks keegi ei tee haiget meelega, ei tasu lihtsalt välja teha, tuleb minema kõndida ja ongi kõik. Mind on ka lapsena poisid narrinud, aga ma vist olin juba siis nii “kõva pähkel”, et ma ei teinud neist välja ja narrimine oligi pigem selline ühest kõrvast sisse teisest välja ning poiste jaoks mingi omamoodi piiride katsetamine või kampa võtmine, sest juba hetk hiljem mängisime me kõik koos luurekat ja trihvaad. Sõpradena. Pigem kiusasin ma vanemana ise poisse, togisin neid joonlauaga või torkisin pastakaga. Pahatahtlikult ei ole mind kunagi narritud ega kiusatud. Mu kasuisa poeg kunagi üritas, aga ta oli lihtsalt jobu ja õnneks me temaga väga kokku ei puutunud. Seega minu kogemused poiste kiusamisest on just need juuksest sikutamised, mille kohta vanemad alati ütlesid, et “kui poiss nii teeb, siis sellepärast, et sa meeldid talle” ja mis kiusamine see on, sest nii nagu ma varem ütlesin – nii on alati tehtud ja nii on alati väikeseid tüdrukuid lohutatud. Kas see ka teaduslikult tõestatud fakt on, keda see huvitab. Nii lihtsalt on asjad alati olnud.

Kui Ida ühel õhtul jälle rääkis, et poisid togivad või tirivad patsist, siis minu esimene vastus talle oli vana hea klassika. “Aga, kas sa tead, miks poisid nii teevad? Sest siis kui poiss patsist sikutab, siis sa meeldid talle, aga ta ei julge seda teistmoodi väljendada,” selgitasin ma emalikul toonil. Ja hetk hiljem sain ma aru kui loll selgitus ja vabandus see tegelikult on. Me sisestame tüdrukutele maast madalast, et on okei kui poisid halvasti käituvad, sest nii nad väljendavad oma tundeid? Hiljem võib olla isegi armastust? Kes meist siis ei teaks seda ütlust, et kui lööb, siis armastab. Ja naised kannatavad ja leiavad vabandusi, sest mehed ju tegelikult armastavad. Miks me (ja kui ma ütlen “me”, siis ma üldistan ja pean silmas oma aja väljalaskeid, keda on kasvatatud teatud tõekspidamistega) ajame tüdrukutele kärbseid pähe ja leiame juba maast madalast õigustusi poiste halvale käitumisele? Igaks juhuks ma nüüd ka ütlen, et ma räägin nüüd jälle üldiselt, mitte et poisid päevast päeva Ida lasteaias tüdrukuid sikutaks patsist, neid jalaga lööks, togiks või “kakajunniks” kutsuks. Aga kuidas on õige tüdrukule enda eest seismist õpetada? Ilma selle “sa meeldid talle” jurata?

Teine osa kiusamist on natuke karmim mu jaoks. Jällegi, rõhutan, et ma ei usu, et see on pahatahtlik, vaid süüdistan ausalt öeldes puhtalt televisiooni/internetti. “Mõnikord nad ütlevad, et ma õues löön sulle jalaga näkku või kägistan ära,” kurtis Ida ükskord. Mitte et ma nüüd arvaks, et keegi kedagi päriselt ähvardab, aga ausalt öeldes sain ikkagi väikese šoki sellest, milline on seitsmeaastaste sõnakasutus. Samas ei peaks, sest ma olen ju näinud, milliste sõnadega üksteist kommenteeritakse kasvõi TikTokis. Sellised “ähvardused” on lausa leebed. Püüdsin jälle Idale selgitada, et ilmselt see tuleb mõnest filmist, poiste mängudest ja küsisin, kas keegi ka päriselt haiget teeb, nii et peaks kartma või muretsema. “Ei, me tegelikult oleme kõik sõbrad, lihtsalt nad ütlevad nii ja siis astuvad kanna peale või lükkavad,” selgitas Ida. Mida sellise asja juures öelda? Kuidas lapse murele reageerida? Kuidas sellist asja vältida? Kas seda üldse saab vältida? Selliste vestluste puhul tunnen ma end lapsevanemana nii rumalana. Tahaks öelda, et ära pane tähele ja keera selg, mängi teistega, kes nii ei ütle, aga siis mõtlen kaugemale. Mingil määral jääb seda kiusamist ju alati olema, selle eest ei saa kaitsta. Saab vaid last õpetada enda eest seisma ja olema tugev. Aga kuidas? Või mis see õige käitumine on? Ma ei saa talle vaid öelda, et tead, ära tee välja, siis nad rohkem ei kiusa. Või peaks minema vana tallutud rada pidi ja ütlema lihtsalt, et “tead, siis sa lihtsalt meeldid neile, see on alati nii olnud.”

Ma tahaks Idat õpetada nii, et ta ei oleks ise kiusaja (sest oma õrnast hingest hoolimata oskab ta kohati ka ise kiusaja olla), et ta ei oleks “kitupunn” ega “tänapäevane lumehelbeke”, aga et ta oskaks ka enda eest seista kui vaja. Uhh, see vanemaks olemine läheb aina raskemaks ja mina arvasin, et beebiiga on raske. Jälle oli õigus neil targematel, kes ütlesid, et oota, raskeks alles hakkab minema.

Covidioodid

/ Eveliis / 19 Comments

Alustame algusest. Ma ei tahaks üldse enam koroonast kirjutada, aga tahame me või mitte, on see kahjuks hetkel nii aktuaalne, et sellest ei saa lihtsalt ei üle ega ümber. Võib olla suudaks ka kui meedia ei jagaks debiilseid reportaaže sellest, kuidas inimesed peale neljandat kodupäeva on hullllllumas.  Ennetan kommentaare ja ütlen ära, et jah, hetkel ma tunnen end õnnelikuna, et ei pea kodukoolitama oma lapsi, olen vaid ühe lapse ema ja elan metsas, oma majas, ilma naabriteta. Jah, ma tean seda, seda ei pea mulle nina alla hõõruma hakkama.

Siiski pahandab/ärritab/ajab vihale mind see, et inimesed on lastega kodus olnud ja kodust pidanud tööd tegema umbes nädala jagu, aga virina järgi on tunne nagu oleksime aastaid istunud totaalses isolatsioonis. Appi, kui ma pean veel lapsega kodus olema, siis ma hüppan aknast alla! Saate nüüd ehk aru, millist tööd teevad meie õpetajad igapäevaselt selleks, et “me aknast alla ei hüppaks”? Appi, kui ma ei saa sõbrannadega veinitama, siis ma suren ära!  Tegele vahepeal perega, hinda ümber oma prioriteedid, vaata enda sisse, kui pead nädalas korra kindlasti oma pere juurest minema saama! Appi, kui ma pean püüdma tööd teha kodust, siis ma lähen hulluks! Appi, ole õnnelik, et sul on veel töö, mida teha, tahaks ma vastu karjuda! Siinkohal ütlen ma veelkord, et ma mõistan, et mitme lapsega kodus olla, neid samal ajal panna koolitöid tegema panna ning samal ajal kodust töötada (mõni kangelasema/isa üritab ka veel kodu korras hoida), on keeruline, aga, inimesed, mõtleme nüüd veidike laiemalt.

90584889_3144162712261965_4883659930478837760_o

Esiteks,  palun seletage mulle, mis noortega juhtus? Kas ei ole aastaid olnud probleem, et neid tuleb toast arvuti tagant ja telefonist õue peksta? Nüüd korraga on kõigil vaja õues koguneda? Kui võiks ilma kellegi etteheideteta istuda telefonis/arvutis. Sama tegelikult ka inimestega, kes aastaid ei ole end liigutanud, vaid on rahulikult teleka ees diivanil kulgenud. Miks need inimesed kõik nüüd rappa ronivad? Või Stroomi randa grillima? Okei, Stroomi ranna grillikontingent on vist alati platsis olnud kui vähegi päike soojendab, aga kõik need inimesed, kes ühtäkki on hakanud vaata et tervisesportlasteks, kus nad varem olid? Varem nautisid telekat ja diivanit, aga nüüd saavad pahaseks, et peavad kodus olema? Olgu, jällegi, ma olen ühtepidi eeliseisus, aga korteris elades saab guugeldada ka teisi kohti, kus liikuda, kui see üks õnnetu raba ja üks õnnetu rand. Ärge olge covidioodid*. Ja issand jumal kui palju on tegelikult kodus ka koos teha. Seda ütlen mina, kes üldse ei armasta mängimist nagu teate. Ja-jaa, ma läksin natuke lihtsama vastupanu teed ka ja lubasin kassid tuppa. Guilty as charged. Samas olen mänginud pool hommikut “Aliast”, värvinud ära pool maailmakaardist (vt Instagramist kui rohkem huvi), lugenud “Pipit”, teinud lollusi ja lubanud teha lollusi. Töö kõrvalt. Kodu koristus on kannatanud tõesti, aga õnneks on see teatavasti mul isepuhastuv.

Väike soovitus ka lapsevanematele, kes ei ole kunagi oma lapsega jalutamas käinud, vaid on piirdunud mänguväljakuni jalutamisega: ärge siis kohe võtke ette sajakilomeetrist jalgsimatka igavusest või et peab ju liigutama. Võite muidugi võtta ka, aga siis ärge imestage, et laps ära väsib/tüdib ja jonnima hakkab. Ta ei ole harjunud. Siin ei saa olla lapse peale pahane, vaid tasub peeglisse vaadata. Kui varem ei ole viitsinud liigutada, siis nüüd ei sa üleöö imet loota. Natuke tahaks selliste kohta ka covidioodid öelda.

Ja siis see vingumine, et kodus on raske ja igav ja läheme hulluks ning tööd on raske teha. F…juu, läinud on nädal! Nädal! Naljameemid olukorra kohta on muidugi tõesti vaimukad, aga kui hädapätakad me siis tegelikult oleme, kui nädal- paar meid juba rivist välja lööb (ja me ei tea, mis meid ees oota veel võib olla). Jaa, ühe lapsega on võib olla kodus lärmi vähem ja ma tõesti saan oma asjad tehtud, see tähendab muidugi ka mulle järelandmisi oma nõudmistes ja natuke aja planeerimist, aga üksikul lapsel metsas on ka igav, ta tahaks mängukaaslast, nii et ei ole vaid ühega lihtne, mitmega raske. Pean vist endale siinkohal ka õlale patsutama, et olen nii laisk ema olnud, et Ida on pidanud ka ilma 24/7 seltsiliseta hakkama saama. Hetkel tuleb kasuks. Tema leidlikkusel ei ole piire ning tahes tahtmata tunnen ma kerget uhkust selle üle kui näen, mida ta suudab korda saata vaid paari puutoika, käbi ja teiste kättejuhtuvate vahenditega. “Oskar ja asjad” raamat tuleb vägisi silme ette.

Õnneks on ka kodukontori mõistes Ida nii mõistlik laps, et ta saab aru kui mind segada ei tohi, ma pean ütlema, et Ida ei ole vist kunagi nii mõistlik ja arvestav ja arusaaja olnud kui praegu. Jonnihooge tuleb ikka ette, millisel lapsel ei tuleks, aga neid on umbes 80% (muidugi ma ei ole tegelikult seda % välja arvutanud) vähem kui muidu. Sülitan ka kolm korda üle õla kohe. Preemiaks superkäitumise (või peaks supper kirjutama, et te ikka saaks aru kui super laps on olnud?) eest käisime ka täna küla peale rattaga sõitmas. Pean ütlema, et ma ei olnud seda lubadust täiesti läbi mõelnud, ja tundsin end ka nagu covidioot, kes aru ei saa, et kodus peab püsima,  Idale olid sõnad peale loetud, et kedagi ei kallista, kui on rohkem inimesi, läheme kohe ära, pärast peseme kohe käsi jne jne, aga ikka oli covidioodi tunne. Rohkem ei lähe, mis sellest, et inimesi nägime me küla peal kokku vähem kui kümme. Isegi kui tahaks minna. Ma ei taha olla üks neist covidiootidest, keda ma näen ikka veel itsitamas, et ahh yolo, suva.

Mis tei inimesed viga on, et te ei suuda aru saada, mida meilt palutakse, et me ei kannataks kauem ja rohkem? Oma tervis ei huvita – hea küll. Teiste tervis ei huvita – hea küll, oled sitapea. Aga kas see huvitab, kuidas me (jah, sina ka!) lõpuks kodus ilma sissetulekuteta elame? Kas see paneb mõtlema, et me ei räägi enam sellest, et peame ägeda kodumaise kreemitootja  toodangu välja vahetama, vaid sellest, et raha ei kasva puu otsas, seda ei kasva juurde, isegi kui seda unes väga paluda. Kui see sulle just ei ole seadusega ette nähtud, olukorrast hoolimata, sest “juhtus nii, on kohatu, aga mis sa teed, seadus on selline”. Õnneks saab selle palgalisa õilsalt ära annetada. Palun ärge olge covidioodid, ärge ronige kogunema, sest jumala eest, mida rohkem me eirame, sest igav, seda kauem see “kodus istumise põrgu” kestab. Ilma seadusega ettenähtud palgatõusuta. Läinud on vaid nädal! Mida me nädala, kuu, paari pärast teeme? Ärme nüüd kasuta kõiki ressursse selle üle vingumiseks, et kodus peame olema! Veel.

Ida võttis olukorra kokku filosoofiliselt: “Need, kes ei sure keroonaviiruse** kätte ära – neil läheb hästi, aga need, kes surevad – nendel ei lähe!”

Niisama muuseas küsin, et kui mul on tekkinud kuiv köha, siis kas ma pean eeldama (nii nagu ma tavaliselt teen), et see on tingitud sellest,et ma käin kevadel esimeste soojade ilmadega kohe suht paljalt riides või ma võiksin (peaksin?) helistama perearstile, lootes, et mind ei naerda välja?

*covidioot (kui te aru ei saanud)= Covid19+ idioot ehk inimene, kes ei võta kuulda soovitusi ja käitub nagu oleks täiesti suvaline argipäev ning soovitused/nõuanded on nõrkadele.

**ma ei suuda teda parandada, sest see on natuke armas, kuidas ta seda valesti ütleb

See lasteaed ajab mind hulluks!

/ Eveliis / 7 Comments

“Ida, jääme täna koju!” meelitan ma Idat üle päeva lasteaiast koju jääma. Mitte et mulle ei meeldiks rahu ja vaikus, aga kas te teate kui tüütu on last hommikul lasteaeda viia kui tead, et ise ei pea kuhugi minema ja mis veel kõige hullem, et tegelikult saaks vähemalt kaheksani voodis olla, aga ei. Ida peab saama lasteaeda. Kui muidu ma ikka kuulen muret, et lapsed ei taha lasteaeda, siis meil on risti vastu.

Eile keelitasin ma Idat Tartusse. “Vanaema ja tädid ja Jimmy ja vanavanaema – kõik ootavad sind. Lähme vaatame seda tagurpidi maja ja jõuluturgu,” keelitan ma. Ida ütleb, et okei, lähme, aga reedel, sest tal ei ole enne aega. “Homme ongi reede, ” luiskan ma. Ida pööritab silmi, ütleb et täna on kolmapäev, homme on see teine päev ja alles siis on reede. Pagan!  Hommikul proovin uuesti – jää koju või lähme oleme natuke Tartus. Ei, ei taha ja kõik. “Mis seal lasteaias siis nii erilist on, et üldse ei saa ära olla?” küsin ma. “Seal saab meisterdada,” vastab Ida. Luban, et võtame meisterdamise asjad kaasa, aga lähme ikka. Ei. Enne reedet printsess Hernetera ei taha. Tee või tina. See ajab mind hauda. Mu mõistus on otsas, kuidas teda keelitada koju jääma/kaasa tulema. Jah, ma võiksin ka olla lihtsalt vane, ja öelda, et lähme, eks ta alguses kisaks, aga küll see ka üle läheks, kuid ma ju nii ei taha. Igal õhtul kui ma mõtlen, et no äkki nüüd õnnestub mul ta ära keelitada, et magaks kauem hommikul ja teeme midagi koos, on tema klõpsti üleval enne kukke ja koitu ning nõuab lasteaeda. No mis värk sellega on?

Teine teema, mis mind hulluks ajab on riietumine. Ida ei taha end talveriidesse panna. Samal ajal kui teised käivad talvekombede ja pükstega lehvib tema ikka ringi kummikute, seelikute ja jopede ning õhukeste kinnastega. Muidugi on minust kahepalgeline teda sundida riidesse panema, sest ma ise nagu te teate käin viimase hetkeni paljaste varvastega. St jalanõude sees:) Kindad on käekotis, mütsi ei ole ja heal juhul viitsin mantlihõlmad kinni panna eest. Minu vabandus on, et ma olen täiskasvanu ja minu enda teadlik valik, kas jääda haigeks või mitte, aga mis on Ida vabandus? Olen talle ka seletanud, et ta jääb haigeks, õues hakkab külm, aga ei…Kõik püksid võiksin ma põlema panna, talevpüksid olen suutnud õnneks lasteaiakappi sokutada ja loobunud neid talle hommikuti/õhtuti jalga panemast, paksud kindad pannakse vist ka alles käsu peale lasteaias kätte. Seletan Idale, et teistega võrreldes on ta nagu hilpharakas ja teised võib olla vaatavad, et me oleme napakad, aga ei morjenda see ka. Ma olen ausalt alla andnud. Nii et kui te näete mu last poolpaljalt ringi jooksmas, siis ma ei ole mitte lohakas lapsevanem, vaid ma olen tüdinenud igapäevasest vaidlusest, miks talvel tuleb end riidesse panna. Jääb haigeks, siis ongi kodus (ptüi, ptüi, ptüi). Loomulik tagajärg.

 

Headeks vanemateks saamise koolitus: järeldus #1

/ Eveliis / 6 Comments

Vaadates Ida varasemate sünnipäevade pilte ja tegeledes mingil määral “headeks vanemateks saamise koolituse” kodutööga jõudsin ma tõdemuseni, et mind ei ole oma lapse jaoks kuus aastat olemas olnud. Kui ta oli vastsündinu olime me ametis restoraniga, vahet ei ole kui hästi või halvasti me sellega hakkama saime, aga fakt on see, et meil oli kaks beebit, mõlemad ühepalju tähtsad. Olgem ausad, me natuke panustasime restoranile ka rohkem, sest esiteks säästud ja teiseks ega me kumbki ei osanud beebiga kodus olla.

1

Ma olen varem ka julgenud tunnistada, et esimesed eluaastad olid Idaga rasked. Ei olnud ainult roosamanna ja ei olnud vaid naer ja kilked, oli palju magamata öid ja nuttu, aga nii nagu mind tookord lohutati (ja oi kuidas see EI lohutanud!) on see meelest läinud. Meelde ongi jäänud need nunnud hetked. Mõnikord isegi vaatan tagasi ja mõtlen, et issand milline häda ma olin, et mida ma hädaldasin, endal ilus ja terve laps kodus. Nojah. Samas mäletan ma siiski nii palju, et uuesti ma seda kogeda ei tahaks.

1

2

Kolmandaks eluaastaks hakkas olukord lahenema, ainuke väike viga oli selles, et me ei arvestanud Ida iseloomuga ja võib olla on see just üks põhjus, miks me hakkama ei saanud tihti. Ida on keskmisest kangem, jonnakam ja tujukam. Te võite mulle vastu vaielda ja öelda, et kõik lapsed on sellised, jah nüüd koolitusel ma kuulen, et kõikidel on selles vanuses teatud samad probleemid, aga uskuge mind Ida on kange. Ta on suutnud ka kõige kannatlikumad inimesed endast välja viia ning oma 38 eluaasta jooksul olen ma kolm korda näinud, et mu onu üldse kellegi peale endast välja läheks.

Kui ma nüüd vaatan tagasi, siis ma pidasin end tihti halvaks vanemaks, sest ma ei saanud aru, miks meie laps ideaalselt oma voodis ei maga, miks ta poes kisendab, miks ta auto ette tahab joosta, sõna ei kuula. Täna ma julgen selle peale isegi natuke naerda tänu koolitusele. Ei ole ma midagi nii halb olnud, ma lihtsalt ei teadnud. Ka kõik see, mida ma Idalt eeldasin ja mida ta minu arvates valesti tegi tuli tema teadmatusest. Kuidas ta saaks teada, kuidas on õige, kui ta on maailmas olnud vaid kolm aastat ning alles avastab elu? Saate aru, et ma ei olnud tegelikult selle peale mõelnud enne koolitust. Nii lihtne asi, aga ei tulnud selle peale. Eeldad ju, et enne magamaminekut tuleb hambad pesta ja ööriided selga panna või et kooki süüakse kahvliga ja poest ei saa lihtsalt asju võtta, sest kõik teavad seda. Aga kuidas peaks seda teadma väikene laps? Kui keegi ei ole talle seda selgeks teinud. Teinud talle selgeks reegleid ja rutiine?

3.13.23

Neljandaks aastaks olime me ausalt Idal lasknud endale pähe astuda. Tema otsustas meie majas, kes ja kuna ja mida teeb. Tegelikult on see ka hetkel nii. Tegu on äärmiselt nutika lapsega ja ta tabab kohe ära kui me oleme ebakindlad või ei ole ühel meelel või kui meil on kiire olnud. Kiire on meil olnud kogu aeg.  See võib olla ongi olnud meie suurim traagika, et me ei ole olnud üksmeelel. Võib olla on nüüd küll hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi, igatahes oleme me tänu koolitusele püüdnud rohkem ühel meelel ja rahulikumad – olemas – olla. Kümne minuti mängu reeglist püüame kinni pidada ja päriselt lapse jaoks olemas olla. Uskuge mind, see on raskem kui see tundub. Aga ma näen, kuidas Ida oskab tänu sellele palju paremini omaette mängida. Vaatan teisi temavanuseid, kes vanemaid “ahistavad” või pigem vaatan ma vanemaid, kes ikka on hädas samade probleemidega, millega meie maadlesime 3-4-aastase Ida puhul, ja mõtlen, et ahhaaa, teil oleks hädasti seda koolitust vaja. Ma ei saa end nüüd pidada jube targaks vanemaks, aga nüüd kui ma näen palki enda silmas, märkan ma aina enam pindu ka teiste silmas ja ausõna ma tahaks mõned inimesed ise sinna koolitusele kaasa võtta. Kas teie kuueaastane viskab end poes röökides veel pikali, sest te ei osta talle tavalise poeskäigu ajal mänguasja? Kõige esimest suvalist mänguasja? Ida ei tee sellist asja enam ammu, küll aga olen ma näinud kuueaastasi kes seda teevad, sest vanemad murduvad ja ei ole end kehestanud.

4.14

Kui jällegi sellest koolitusest rääkida, siis lisaks väikestele nippidele, mis see annab, on see mulle andnud ka enesekindlust vanemana. Teate kui hea on kuulda, et on ka teisi, kes tunnistavad, et kõik ei ole alati roosamanna ja lapsekasvatamine on kohati väljakutse. Mulle on alati tundunud, et avalikult tuleb rääkida, et kõik lapsekasvatamise juures on imeline ja need, kes julgevad midagi muud öelda, on kas läbikukkujad või siis raskemal juhul minusugused lapsepeksjad. Tore on inimestega oma muresid ja kogemusi, edulugusid ja läbikukkumisi jagada. Natuke nagu AA koosolek, aga minule meeldib, need kaheksa korda, mis me juba käinud oleme, on pannud mind rohkem enda sisse vaatama, ennast analüüsima.

5.15

Ma olen eneseanalüüsi ja koolituse käigus jõudnud kahele järeldusele.

Midagi oleme me siiski õigesti teinud, sest nutu- ja tujutsemishoogudest hoolimata on Idast kasvanud tark ja pigem sõnakuulekas laps. Tuleb vaid õigetele nuppudele vajutada. Eriti viimased kuu aega on ta 99% olnud musterlaps. Ptüi, ptüi, ptüi!  Eks ma tegelikult aiman, et seal taga on natuke ka järeldust number kaks, aga sinna ma veel jõuan.

Selle nädala kodutöö oli reeglite ja rutiinide väljamõtlemine ning lapsele ühe kodutöö andmine. Me oleme küll rangemapoolsed vanemad kuid konkreetseid reegleid ja rutiine meil ei ole, pole siis ime, et mingid asjad meil välja ei tule. Näiteks tahan ma alates sünnist Idat meie voodist välja puksida, ei ole õnnestunud. Nüüd alustasin ma “beebisammudega”. Idal on seina peal magamamineku tabel. Iga õhtu kui ta 20:30 voodisse läheb, saab ta tabelisse panna kleepsu. 14 kleepsu = kingitus. Me oleme jõudnud seitsmenda kleepsuni (väikeste mööndustega, sest sünnipäeval tundus vale teda magama sundida).  Sealt edasi tuleb uue 14 kleepsu tabeliga järgmine samm meie voodist välja kolimise poole. Meil pole siiani olnud järjepidavust. Ma sunnin ka end olema järjepidev. Jällegi, nii lihtne asi, mille peale ma ise ei tulnud. Veider, kas pole?

Koduste töödega aitab ta ammu hea meelega. Talle konkreetse ülesande välja mõlemine oli minu jaoks kõige suurem pähkel. Laua katmine? Jaa, aga me ei söö laua taga iga päev ja koos. Prügi välja viimine? Jaa, aga meie prügikast on kõrge ja ta ei jaksa täis prügikotti sinna visata. Koristamine? Tolmu pühkimine? Seda kõike teeb ta ise suurima hea meelega. Eile tegime me Marekiga all korrusel tööd ja Ida mängis üleval. Tuli ühel hetkel alla ja ütles, et tal on mulle üllatus, et tulgu ma vaatama. Ma olin valmis millekski, mis mind väga heas mõttes ei üllata, aga minu üllatus oli suur, kui Ida oli meie magamistoas voodi ära teinud. “Ma tegin voodi ära, onju ma nüüd olin hea laps, ma tahtsin sulle üllatust teha,” ütles ta särasilmselt. Ma teadsin, et seal on mingi “aga”. “Kas sa nüüd paned mulle põrsa sisse raha?”. Sinna see koer maetud oligi. Ma ju ütlesin, et taibukas laps. Ma kunagi motiveerisin teda nii kodutöid tegema, nüüd pean ma talle selgeks tegema, et iga liigutuse eest ei maksta raha. Või makstakse? Kuidas ja mille eest teie lapse hoiupõrsast täidate?

Ühesõnaga, ühel või teisel moel, per aspera ad astra, on Idast tõesti kasvanud tubli laps. Üks päev küsis ta mult, et miks ma teda juba eekooli ei ole pannud. Ma ei osanud vastata.

Teine ja ilmselt olulisem järeldus on see, millega ma seda pikka postitust alustasin. Mind ei ole kuus aastat lapse jaoks olemas olnud. Miks ma ütlen “ma”? Mitte ei räägi mitmuses?  Ma ei teagi täpselt, aga mul on tunne, et see on kuidagi seotud lapsepõlvega. Ma olen kasvanud isata ja võib olla olen ma endaga kaasa võtnud teadmise, et isa on pigem taustajõud, et on hea kui ta olemas on, aga et ema on see, kes peab olemas olema. See kõlab sürreaalselt, ma tean, aga ma olen hakanud aina enam tundma, et ma tahan olla rohkem kohal. Mitte isegi kodusem, vaid koos lapsega. Teate, oli see BBL töö, mis ta oli, aga mulle meeldis see, et ma sain seda tööd teha lapsega koos. Mul oli teatav vabadus, mis mulle sobis. Ma olen sellisest lapsega koos (töö)trippimisest puudust tundnud. Tema ka. Ühesõnaga, nii nagu ma siin juba vihjeid olen andnud, siis peale pikka kaalumist ja mõtlemist (esimest korda elus) otsustasin ma oma praeguse töökoha välja vahetada. Ausalt kahju on (jälle, esimest korda elus), aga kahju oleks ka kui ma ei teeks vanemana seda, mida ma tunnen, et hetkel pean tegema. Ma ei oleks kunagi uskunud, et mina valin emaks olemise prestiižika kontori asemel. Samas olgem ausad, ma ei jää ju päris koduseks, uued väljakutsed (natuke kardan, et suur amps, aga mulle on väljakutsed ja ambitsioon ning areng oluline!) ootavad juba ees, lihtsalt ma saan rohkem olemas olla, vajadusel Idaga koos jälle (töö)trippida ja nautida veel seda vabadust, mida annab meile kõigile aeg enne koolialgust.

DSC01346.JPG

All that said, pean ma ka tunnistama, et diiva-printsessi geen on Idal siiski tugev. Käbi ei ole kännust kaugele kukkunud. Ja see vanem käbi omakorda oma kännust, niisama vahemärkusena ütlen.  Me peame selle iseloomuga hakkama saama. Nii nagu Marek saab hakkama minu tujutsemisega ja  mina tema torisemisega.

А это жизнь, это карма? 

Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #2

/ Eveliis / 9 Comments

Järjekordne headeks vanemateks saamise koolitus selja taga ja kuigi me järjekordselt feilisime kodutööga, mängida lapsega iga päev kümme minutit, olen ma suutnud sellele olukorrale ka loominguliselt läheneda. Alustame lõpust. Neljapäeval tulin ma konverentsilt koju ja olin suhteliselt sidrun, aga süüa oli vaja teha ja peas vasardas mõte, et mängida tuleb ju ka. Lihtsam oleks olnud võtta vana hea kergema vastupanu tee – mine vaata multikaid ja pärast vaatame, mis teeme. Samas ei tundunud nagu õige ka. Küsisin Idalt, kas ta tahaks minu juures köögis joonistada, samal ajal kui ma süüa teen ja kui söök tehtud, siis joonistame koos. Idale mõte sobis! Mulle ka, sest kaks ühes ju. Vahepeal kui lillkapsas kees ja kana haudus, kamandas Ida mind ka joonistama. Teate, ma ei ole suurem asi joonistaja (süüdistan kunstiõpetajat, kes mu loovuse tappis, mulle terve kooli aja sisendades, et ma ei oska joonistada), aga kuidagi läksime nii mängu sisse, et esimest korda elus ma nautisin joonistamist. Selle nädala kodutöö oli lisaks lapsega mängimisele olla ka nö spordikommentaator, et ei küsi lapselt, mida sa teed ja mis see on ja kas see on, vaid kommenteerid kirjeldavalt kõike seda, mis laps teeb. Mis selle eesmärk on, sinna me veel jõuame. Mingi hetk tundus mulle, et hoopis Ida on sellel koolitusel käinud, sest tema suunas ja õpetas mind, mitte vastupidi ning ma pean tunnistama, et lastes tal seda teha, sain ma oma joonistamise krambist üle ja nautisin koos tegemist.  Andsin Idale ka kleepsud, mis me koolitusel oma soorituste eest saame ja selgitasin Idale, et iga kord kui me oleme head vanemad, siis me saame sellised kleepsud. Ida muidugi arvas, et ta hakkab neid kleepse koguma ja paneb külmkapi peale oma kogu, et siis me kõik näeme, kui head vanemad me oleme. Rumal see laps kohe kindlasti ei ole. Mingi hetk rääkisin ma Marekiga ja Ida osutas kleepsule, kus on kirjas “kuulan oma last” ning tuletas meelde, et peame teda kuulama.

70864878_380586012897054_6062255173328175104_n

71005949_762752800821291_3008463920416423936_n

Aga kirjeldav kommenteerimine ehk spordikommentaatoriks/loodusdoki kommentaatoriks olemine. Mida see tähendab ja miks see hea on? Teate, kuidas ma lähen lukku/endast välja kui keegi töö juures kohe tuleb küsima mu käest, mis see on, kas see on nii, kuidas see seal selliseks läks. Aga mida ma teen lapsega ise? Mis see on? Mida sa nüüd joonistad? Kas see on hobune? Mis number see on? Mis värv see on? Nii nagu mina ise, täiskasvanuna, tekib ka lapsel tunne nagu teeks ta kontrolltööd. Mis on nende küsimuste esmärk? Mida me mängimise ja küsimustega tahame saavutada? Seda et ta õpiks? Või seda et ta mängib ja omandab mängu käigus infot?  Ehk siis selle asemel, et kohe küsimustega peale lennata tuleks olla kommentaator, kes ütlebki, ma näen, et sa tegid sinise triibu ja kollase ringi, et laps saaks sisse elada “kontrolltöö vooru”, mitte kohe küsida, miks puu on sinise tüvega ja lehed kollased. Võib olla laps ei olnudki puud joonistamas?  Teine asi, mida me (ilmselt kõik) teeme on see, et me keskendume sellele, mis on valesti. Mäletate koolis etteütlust? Millised sõnad tõmmati alla? Need, mis olid valed. Ja punasega. Aga miks mitte keskenduda sellele, mis on õige? Tõmmata rohelisega alla need sõnad, mis on õigesti? Me kipume lapsi nii suunama ja oleme nii kinni selles, et laps peab olema koolivalmiduse poolest parem kui naabri-Mari, aga me unustame ära, et nii me tapame lapse loovust. Ma olen ise ka seda kordi öelnud, et ärme õpeta lapsi nii agaralt, neil on koolis aega õppida küll ja lasta oma loovust tappa. Pole vaja kohe 3-6-aastast last “kontrolltöödega” kiusama. Kommenteerime rohkem ja küsime vähem. Tulemuseks on lapse keskendumine ning eneseusalduse edendamine.

Üks asi, millega mina varasemalt hästi palju vaeva nägin, oligi see, et mulle tundus, et laps mängib valesti. Mina ju tean, kuidas puslet kokku pannakse, mina tean et sellest ei ehitata torni, mina ju tean, et sellest peab tulema pilt. Kui laps ei saanud hakkama, siis ma tegin tema eest ise asja ära, sest 1) sai kiiremini ja 2) oli justkui mängitud, et jäta nüüd mind rahule ja tegele oma asjadega. Tegelikult peaks laps saama puslest torni teha kui ta tahab ja vanemad ei pea kommenteerima, kuidas on õigesti, vaid julgustama ning emotsionaalset toeks olema. Kui torn läheb viltu ja kukub kokku ning laps muutub tusaseks, et ei saa hakkama, siis ei peaks kohe ütlema, et “ma ju ütlesin, et pusletükkidest ei saagi torni teha”, vaid kommenteerima, et last julgustada. Ma näen, et sa püüad torni teha, sa oled väga tubli, et sa pingutad ja uuesti proovid, see ongi raske, emme-issi ei saa ka alati hakkama – need on vaid mõned soovitused julgustavaks kommenteerimiseks. Oluline on mitte lapse eest ära teha, vaid toetada, et laps proovib. Kiitma ei pea ka iga liigutust, vaid ikka seda kui ta saabki hakkama, eriti kui saab hakkama siis kui vanemad on öelnud, et meie ka ei oska alati ja see võibki raske olla, sest nii tekib lapse tunne, et ta ei ole üksinda nö koba ja tal tekib “ma saan hakkama tunne”. Kui läks hästi peale jõupingutust, saab laps enesekindlust.

Nädala feil: Ida ei saanud kahvliga spagettide söömisega hakkama. Meile Marekiga meenus kohe, et ahah, selline olukord, kus me saame nüüd koolitusel õpitut kasutada. Et kommenteerime ja toetame ja ütleme, et see võibki mõnikord raske olla ja meil ei tule ka alati välja. Koolituse teoreetiline laps ei läinud kohe närvi kui hakkama ei saanud ja koolituse teoreetilised vanemad ei läinud kohe närvi kui laps jonnima hakkas. Teoorias oli see kõik palju lihtsam. Praktika oli aga selline, et kõik me kolm läksime närvi. Mina viisin karjuva Ida ülesse oma tuppa, kus ta karjus 28 minutit, et ta ei taha seal olla, kuigi Marek ütles talle vahepeal kaks korda, et kui sa jonni lõpetad, võid alla tulla. 28 minutit hiljem tõin ma ta toast allakorrusele tagasi. Edasi olime me ideaalne perekond, aga teoorias omandatu jäi praktikas katsetamata. Me oleme liiga lühikese süütenööriga kõik. Kui te arvate, et ma seda feili koolitusel ei julge jagada, siis te eksite. Selle koolituse juures mulle meeldibki just see, et me ei pea teesklema. Keegi ei mõista su üle kohut, vaid kõik saavad aru, et me oleme lihtsalt inimesed, kes tahavad oma vigade ja eude ja probleemidega.

Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #1

/ Eveliis / 25 Comments

Tänu heatahtlikele lugejatele käime me nüüd Marekiga “halbadest vanematest heade vanemate voolimise koolitusel”. Kolm korda oleme käinud. Enne koolitust kuulsin ma: 1) Issand, see on vapustav koolitus, 2)see on nii jabur koolitus, 3) sul võib seal natuke keeruline olla, sest kontingent on muidu teine (kui lapsepeksjad?)* ja see muutub sulle natuke liiga nämmutavaks. Ma otsustasin, et ma lähen koolitusele avatud meeltega. Marekiga seevastu nii lihtne ei olnud. Talle kui mehele ei mahtunud pähe, et keegi teda vägisi koolitusele saadab. Kui ta sai teada, et meid ootavad ees ka rollimängud, läks ta “lukku”.

“Issand, ma saan aru, et ma Dale Garnegie koolitusel käisin (78 aastat tagasi – minu märkus) ja tegin rollimänge, sellest ma saan veel aru, see on kasulik, aga lastvanemate koolitusel…” torises ta.

“Hmm, et tööalane koolitus tundus mõtekas ja siis võib end niiöelda lolliks teha, aga kui asi puutub oma peret ja last, siis on see ajaraiskamine?” torkasin mina. Pealegi, ma olen ema soovitusel (issand, “Võsareporter” ja isa soovitusel klipp tuli täiega meelde paregu) selle D.G raamatu läbi lugenud. Mu meelest on see täielik p..k, aga see selleks. Mind pani imestama, et Marek arvas, et tööalane koolitus, mille eest tuli maksta, on asjalikum kui koolitus lapsekasvatamisest, mis meile määrati. Tasuta. Õnneks sai ta ise ka aru kui rumal ta väljaütlemine oli ja nii “vedas” ta end koolitusele. Veab ka järgmised 13 korda.

Mis ma selle kolme korraga õppinud olen? Ma toon paralleeli köögivaldkonnast. Ma armastan süüa teha, see on üks minu kirg, mõni kord vean näpuga raamatus järge ja katsetan, teinekord ei viitsi üldse, sest ei tule välja ja lihtsam on poest pelmeene osta. Magusad küpsetised on täiesti lootusetu. Kümnest koogist kaheksa keeran ma kindlasti pekki. Isegi keedutaigna, mis pidada nii lihtne olema. Mida ma siis tegin? Ma panin end kirja kondiitrialaste teadmiste baaskursusele. Saate aru, BAASkursusele, kuigi ma olen umbes 20 aastat köögis katsetanud ja kõige rumalamaks end siiski ei pea. Emaks olen ma kuue aastaga kasvanud. See ei ole lihtne olnud. Mitte et ma ei defineeriks end emana, defineerin küll, see on maailma kõige parem tiitel ja amet, aga ma olen aastatega aru saanud, et ideaalid minu peas ja tegelikkus on kaks eri asja. Hea vanem ei ole see, kes lapsele kõike lubab ja halb vanem ei ole see, kes last distsiplineerib. Isegi endast välja läheb. Aga lapsekasvatus on nagu keedutaignast ekleeride valmistamine. Tundub imelihtne, kuid ilma väikeste nippideta on raskem.

Täpselt nii ma sellesse koolitusse ka suhtun. Ometi tunnen ma juba peale esimest nädalast koolitus, et ma olen feilinud. Nö kukun eksamil läbi. Hea, et koolitajatel on ka hea huumorisoon olema ning igasugu nalju (mitte vaid minu suust) ei vüeta ohumärgina, vaid suhtusviisina. Meie esimese kahe nädala kodutöö oli iga päev kümme minutit mängida lapse juhitud mänge. Tundub lihtne? Just. Aga tegelikkus on jälle midagi muud. Me hängime päevad läbi koos oma lastega, aga kui palju me kohal oleme, palju me koos teeme, vaid üks ühele aega veedame?  Kümne minuti leidmine päevas võib olla paras väljakutse. Hea näide abielust: me oleme päevast päeva koos, ent ometi heidetakse abielus teineteisele ette, et koos midagi ei tehta. Sellest me saame aru, et koos olek ei ole koos tegemine, aga lapse puhul me seda ei taju. Mina eriti, sest mulle ei meeldi mängida nagu ma korduvalt olen öelnud. Kuid, ma siiski pean ütlema, et kui me teeme süüa, siis laps tõepoolest otsustab, mida ta tahab salatisse panna. Isegi kummikomme koos majoneesi ja majoraaniga. Kaudselt on see ju ka lapse juhitud mäng? Fun fact of the day: räägin Idale, et teeme söögi ära, siis koristame ja siis mängime, mida ta tahab. Ida küsib, et kuna me siis talveriided välja võtame garderoobist ja suveriided ära paneme. vastan, et täna vist ei teegi seda, sest muidu me ei jõua mängida, uneaeg tuleb enne peale. Ida vastab selle peale, et aa okei, siis ma täna ei taha mängida. Teeb see siis minust halva vanema, et ma ei mänginud lapsega 10 minutit päevas või hea vanema, et ma läksin lapse juhitud “mänguga”, mis ka mulle oli kasulik, kaasa?

Nädalas on seitse päeva. Seitsmest päevast “mängi kümme minutit” sain ma ristid teha neljale päevale. Nendest ka vaid kaks olid selle koolituse mõistes klassikalised lapse juhitud mängud. Värvimine ja legod. Teised kaks olid garderoobi korrastamine (kuigi Ida valis välja sahtlid, kuhu ta mis riided tahab panna ja me veetsime ilma aega mõõtmata üle kahe tunni lõbusalt aega) ja trips-traps-trull. Viimane neist on koolituse järgi lausa vale mäng, sest lapse juhitud mängus ei tohi olla reegleid. Minu kasuks räägib see, et Ida ise tahtis just seda mängida, aga omal moel ja ma läksin sellega (hambaid risti surudes) kaasa).

Igatahes “kodutöö arvestuses” – mängi lapsega kümme minutit päevas ma feilisin juba peale teist tundi. Kahel õhtul seitsmest ei olnud mind kodus, kolmandal ei olnud Idat. Lihtne aritmeetika a la dagmar Lamp tembeldaks mind siin automaatselt jälle inimeseks, kes üldse ei tohiks end emaks nimetada. Mis mõttes ei leia kümmet minutit päevas? Vat ei ole tõesti nii lihtne kui tundub.

Mida ma kahe nädalaga õppinud olen?

  • Ma ei ole ainus “halb vanem”. Teistel lastel on oma lastega samasugused või sarnased väljakutsed. Oi, see on hea tunne. Ausalt!
  • Alati on midagi kiita ehk ole siiras! Kui lapse joonistus/meisterdus tundub kole, siis ei pea seda ilmtingimata tunnustama ja kunstikoolivääriliseks kiitma, vaid tunnustada saab ka püüdu, protsessi, mitte tulemust. Muide, ma ei tea, kas minu ema tegi seda loomulikust intelligentsist või kogemata, aga siis kui ma käisin lapsena kergejõustikus, siis ta kunagi ei kiitnud mu tulemusi (sest neid ei olnud), ent alati tunnustas mu soovi seal käia ning püüdlikkust. Võib olla sellistest asjadest ongi mu kõrge enesehinnang alguse saanud. Ma millegi pärast kahtlustan, et mu ema tegi seda kogemata, aga näed, 38 aastat hiljem saan ma teada, et lisaks sellele, et ta oli megarangem, tegutses ta tänapäevaste koolituste järgi õigesti. Aitas kaasa lapse arengule. Huvitav samas, et koolis sama loogikat ei kasuta(nud) kõrgharitud õpetajad. Nii kala kui ahv pidid aja peale puu otsa ronima, et saada hea hinne.
  • Kiida üksinda mängimist sõnadeta (nt thumbs up) keset mängu. See soovitus tekitas meie grupis diskussiooni. Kes on see vanem, kes julgeb riskida sellega, et katkestada lapse mäng = kaotada oma aeg, lihtsalt selleks, et kiita. Väidetavalt pidi see toimima, et mõne aja pärast laps jääbki omaette mängima, sest ta teab, et see on kiiduväärt. Aga valmis tuleb olla ka selleks, et laps jätab esialgu mängu pooleli ja küsib, et miks sa nii tegid.
  • Kas te mängite oma lastega lauamänge? Meie mängime Doominot ja Reisi ümber maailma, mõlemat väga edukalt ja reeglite järgi. Kas te teate, et uuringute järgi ei soovitata alla 7-8aastaste lastega reeglitega mänge mängida? Ja et tegelikult on lauamängud soovituslikud alates 10. eluaastast? Ma jäin skeptiliseks. Ilmselt ma muidugi ei ole pdev haridusteadlaste tulemustes kahtlema, kuid ma siiski arvan, et see kõik sõltub veidike ka lapse iseloomust ja oskusest, et päris nii mustvalge ikka ei ole. Mis teie arvate?
  • Lõpetuseks piiride seadmine. Kas “mängime kümme minutit” ja siis läheme magama/siis läheb emme oma tegemisi tegema, tähendab raudse reeglina, et kümne minuti möödudes ON lõpp, no matter what, või saab/peab/võib olla paindlik ning “oota, ma panen selle klotsi veel ära/vaatan selle multika lõpuni” on adekvaatne piiride nihutus, sest ikkagi laps? Meil kipub ikka olema nii, et “aa okei, vaata/tee siis veel see asi ära”. Pole siis ime, et Ida reeglitest ei hooli. ta teab, et need on ujuva tähendusega.
  • Kes ja kuidas koristab mängu lõppedes? Kuulub see mänguaja sisse või on tegevus peale mängimist? Meil on Idaga tihti kokkulepe, et kui ta elutoas mängib, siis ta peab asjad ära viima pärast. “jah,” vastab ta kindlalt, “ma teen seda.” Kui on koristamise aeg, ütleb ta 1) ma ei viitsi 2) see on ebaaus, et sa ei aita või minu uue lemmikuna – ära kamanda mind, mul on oma elu, sina ela oma elu. Ta on kuue-aastane.

Mida ma olen nende kolme koolituse jooksul mõelnud?

  • Kuidas teised vanemad siia koolitusele sattusid? nad tunduvad nii normaalsed. nad ei saa ju ka lapsepeksjad olla.
  • Minust ei saa kunagi ideaalema, kes lapsega iga päev kasvõi kümme minutit leiab, seda planeerib, no matter what selle aja leiab, AGA ma annan endast parima. Teen nagu Toots kasvõi pool rehkendust.
  • Ida on sel nädalal olnud rahulikum, sest ma olen püüdnud olla rahulik(um) ja teatud hetkedel olemas, kohal.
  • Kas Ida hakkab vabatahtlikult magama minema koolituse lõpuks nagu on üks eesmärke?
  • Kas mina suudan rahulikuks jääda ka siis kui Ida 40 mintutit röögib, sest kaisukaru Roosi jäi maha ja Minnie ei aita mitte kuidagi? pluss kõik muud 8720891 igapäevast olukorda, kus ma end abituna tunnen ja tahaks vaid karjuda.
  • Kas me jõuame lapsekasvatuslikes küsimustes Marekiga lõpuks üksmeelele ja toetame teineteise otsuseid?

Te võite siit esimestest emotsioonidest välja lugeda, et no on alles idioot, nii basic asju ei tea, aga ma jään sinna keedutaigna ja ekleeride võrdlusse. Retseptiraamatu järgi teen ma kõik õigesti ja ei ole ma köögis totaalne hälvik, ent ideaalset ekleeri ei ole ma 38 eluaasta jooksul suutnud ma välja võluda, Vanemaks olemine on sama. Ma tean basic asju, aga nendest väikestest nippidest jääb puudu. Kas ma need siin koolitusel leian ja kas/kui paku neist abi on, selgub detsembriks.

Lõpueksamit tehes;)

*Lumepall, kuidas minust sai lapse esiväärkohtleja, läks veerema siit.

 

 

 

Internetist tuntud lapse esiväärkohtleja

/ Eveliis / 18 Comments

Mõtlesin, et viin täna oma lemmikajakirjanikule, väga austatud Dagmar Lampile, raamatu esitluse puhul ohakaid või lähen lihtsalt küsin tema kui eksperdi käest, kuidas olla sama hea lapsevanem kui tema. Mina nagu te võib olla mäletate olen internetis tänu tema õli tulle valamisele tuntud kui lapse esiväärkohtleja ja tegelikult kulub hea nõu ju alati ära. Siis aga mõtlesin ma “Imeliste aastate” vanemluseprogrammi peale, kus me nüüd sellest nädalast Marekiga 16 nädalat järjest käima hakkame.

Ma pidin eile täitma ankeedi, kus ma pidin kirjeldama, millised on minu murekohad lapsevanemana ja lapsega ning teate, milliselt mõttelt ma end leidsin? Hoolimata sellest, millise mulje ma mingile võõrale grupile inimestele internetis jätta võin, on mul olemas kõik eeldused selleks, et olla hea (okei?) vanem. Just nimelt eeldused. Ma ei ole sündinud nö hea-ema-geeniga. Igasugu lapsega meisterdamised ei ole absoluutselt minu tassike teed, samamoodi ei oska ma tegelikult mängida ei nukkude ega isegi Legodega, ütleme nii, et mulle lihtsalt ei meeldi. Mulle ei meeldi ka see kui kodu näeb välja kui lasteaed. Ma lähen hulluks kui elutuba ja terass on täis mänguasju. Mänguasjadel on oma koht. Liivakast ja lapse tuba. Seal käigu kasvõi mänguasjatornaado üle. Ma ei ole isegi suurem asi raamatute lugeja, st ettelugeja. Püüan küll, aga ega see mu lemmiktegevus ikka ei ole.  Ahjaa, mänguväljakud ja mängutoad on minu arvates vanemate piinamiseks välja mõeldud. Kohutavad kohad on mu jaoks igasugu batuudikeskused.

Küsite, miks mul on üks laps ja kas ma tõesti ei taha rohkem lapsi. Ma vastan teile täiesti ausalt – ma armastan oma last kuuni ja tagasi, rohkem kui midagi muud siin maailmas, ei ole midagi imelisemat kui leida tema tillukesed käed ümber kaela ja võtta ta kaissu ning teda lihtsalt kõvasti kõvasti kallistada, aga kõik mu närvid, mida peaks jaguma ka teis(t)e teoreetiliste laste jaoks, on see inglinäoga põrguline ära söönud. Kui ma saaksin teada, et olen ootamatult rase, siis abort oleks minu ainuke vastus sellele olukorrale. Karm või mitte, aga nii ma tunnen. Ei ole minus (enam) mitme lapse ema geeni.

Asju, mis mulle lapsevanemaks olemise juures ei meeldi, on palju. Õnneks on ka asju, mida ma naudin täiega. Mulle meeldib Idaga käia teatris, kontserdil, muuseumis, reisil, vaadata koos multikaid ja teha koos süüa. Lasta tal salati jaoks hakkida tomatit (jah, päris noaga!), keerata kokku salateid ja kooke. Mulle meeldib talle selgitada maailma asju, mulle meeldib näha, kuidas tema nendest asjadest aru saab. Mulle meeldib kui ta oma lapselikul moel räägib tõsistest asjadest. Loomulikult on ka see osa vanemaks olemisest, mis laseb minust teataval määral lapsemeelsust välja saada, mulle suurim nauding.  Mulle meeldib tal lasta ise asju kogeda, katsetada, aga loomulikult ka suunata. Mulle meeldib tema entusiasm, isegi tema energilisus, mulle meeldib tema leidlikkus ja loomingulisus. Sellest on nii palju ka endal õppida. Kuue aastaga on Ida kasvatanud mind tunduvalt huvitavamaks inimeseks. Julgemaks. Julgemaks väljendama oma tundeid ja mõtteid, loomingulisemaks.

Ma julgen öelda, et ta on pidanud loominguline ja leidlik olema oma mängudes, sest nii palju kui vähegi võimalik, ei kasuta me telefoni lapsehoidjana. Mitte et ta õigel hetkel ei oskaks meie nõrkust ära kasutada ja ikka see telefon välja nihverdada, aga ta teab, et totrused, kus Elsad ja Ämblikmehed wc-potist sädelevat lima alla lasevad on rangelt keelatud. Aegajalt mulle tundub, et Ida elu on nagu Kihvirähki raamatus, kus Oskar suveks maale vanaema juurde saadeti, ta telefoni maha unustas ja pidi nii leidma muid lahendusi selleks, et igavuse kätte mitte ära surra.

DSC08899DSC08908

Neid ridu kirja pannes hakkas mulle korraks tunduma, et oot, mis eeldustest ma räägin. Ma ju olengi hea ema. Aga on ka üks varjukülg. Ida on nutikas tüdruk, mis tähendab ka seda, et ta on väga hea manipuleerija. Ta on keskmisest kangekaelsem tüdruk, ta võib tunde su närve süüa, alguses vaikselt jonnides ja jalgu trampides, siis kõvemini ja valjemini, siis asju pildudes ja lõhkudes, siis hüsteeriliselt. Meenutab mulle kangesti üht teist tüdrukut, kes kunagi end wc-sse lukustas ja nuttis, sest tukk hoidis valesti ja föönitamine tegi asja hullemaks, oli valmis vihast fööni vastu maad katki viskama. Vot seda tüdrukut meenutab Ida mulle. Nimesid ei nimeta, aga see tüdruk on hetkel, 38-aastasena, muutunud tunduvalt rahulikumaks. Aga kui plahvatab, siis plahvatab nii, et kõik ehmuvad. Lapsevanemana ei ole see kõige parem omadus. See ei ole üldse hea omadus. Ma kaotan enesevalitsuse. Ei, te ei pea jälle muret tundma, et kedagi siin majas rihmaga nüpeldatakse, aga ma karjun, ma karjun oma lapse peale. Ma püüan rahulikult, ma püüan vaikselt, ma püüan mõistusega, aga ma näen, kuidas mu jõud ja sõnad ei käi viieaastasest üle ja ma ei oska muud teha kui ta peale häält tõsta. Sealt edasi juba Mareki peale, et ta ei ole minuga ühte meelt lapsekasvatuses ja et ta on lapse ära hellitanud ning nii see lumepall veereb. Me karjume.

See teebki minust halva vanema. Halva vanema, kel on eeldused olla hea.

Ilmselt on selle põhjal nüüd lihtne mind hukka mõista, ma ei heida teile seda isegi ette, aga samas teate kui hea tunne mul on olnud kui teised, kes Idaga kauem on kokku puutunud, on öelnud, et ma täitsa mõistan, miks sa ei suuda rahulikuks jääda.  See kuidagi lohutab mind. Mind lohutab kui ka teised on rääkinud, millised probleemid nendel kodus on (olnud), mind lohutab see. Ausalt. Samas ma ei taha lohutust, ma ei taha ettekäändeid. Ma tahan olla hea ema. Alustuseks piisaks isegi okeist.  Ja sellepärast ongi mul hea meel, et meid on ees ootamas 16 nädalat koolitust. Sellepärast ongi mul ükskõik, mida teised minust arvavad või millise uue artikli mõni asjatundjast ajakirjanik siit kokku kirjutab. Sellepärast ei karda oma tundeid ja mõtteid ausalt jagada, sest ma tean, et selle asemel, et jääda halvaks vanemaks ja lasta raisku eeldused olla okei vanem, teen ma ise midagi. Enda ja oma pere jaoks.

Ohakad jätan Dagmarile viimata.