Tõsised jutuajamised lapsevanemana

Teate, mis mulle lapsevanemaks olemise juures kõige vähem meeldib? Tõsised jutuajamised. Väga lihtne on olla cool lapsevanem, lubada ja osta kõike, aga ma ei taha selline olla. Ses mõttes et jah, mul ei ole tema jaoks millestki kahju ning mulle täiega meeldib temaga koos igasugu asju ette võtta, nii et meil mõlemal on lahe, kuid ma olen juba oma olemuselt veidikene rangem, et päris cool ema minust kunagi ei saa. Kuigi ilmselge on ka see, et Ida on ära hellitatud. Eks sellel on erinevaid põhjusi ja midagi rohkem ei saa öelda, et kui ise oleme süüdi.

Meil on olnud tülisid ja pahandusi ja karjumisi, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe Ida juures teatud käitumismustrid ja suhtumine asjadesse, ja kui meie mõlema iseloomud kokku panna, siis sealt tulebki kokku plahvatus kui me hakkame asju selgeks rääkima. Ma saan aru, et olen 40 ja vanem ja peaksin suutma olla rahulik ning kavalusega ehk meelitama/keelitama, kuid ma ei ole ka see musterema, kes igas olukorras oskab õigesti käituda, kuigi teoreetiliselt ma tean, mida ja kuidas peaks. Nii palju kui mul aega on, püüan ma erinevatel webinaridel ja koolitustel osaleda, väga palju head infot saab kusjuures, kuid ikka on nii, et mõtlen, et ahhaa, peaks käituma nii ja issand, ma pole selle peale tulnudki, kuid siis on see olukord käes ja kõik mu uued ja vanad teadmised lendavad vastu taevast.

Alles hiljuti rääkisime me TikTokist ja selle ohtudest. Selgitasin ja rääkisime ning tundus, et sai aru, miks temavanused ei peaks seal tegema tantsuvideosid. Manjana postitus aitas kusjuures päris hästi, sest nii sai „paha võmm“ olla keegi teine ja mina olin vaid hääletoru, kes edasi rääkis ohtudest. Ja siis avastan ma eile, et Ida on teinud video, kus ta kirjutab, et otsib sõpru, et võiks pargis kokku saada. Jah, tema pidas silmas seda, et mängivad Robloxi, aga mul lõi sellise punase tule põlema, et ei osanudki midagi kosta peale selle, et videod ära kustutasin. Ei osanudki midagi öelda ja kuna emotsioonid oleks minust võitu saanud, siis otsustasin vait olla ja mõelda välja, kuidas sellest teemast räägime. Oleme ausad, ma eile olin nii šokis, et  kui oleksin oma suukese lahti teinud, siis see oleks lõppenud lihtsalt tüliga. Kui teil on nüüd soovitusi, kuidas kaheksa-aastasele selgeks teha, miks netis kedagi parki kohtama ei tasu kutsuda, siis need on teretulnud. Tuleviku mõttes. Täna oli ta sunnitud minuga 45 autos istuma ning sunnitud mind ka kuulama. Ega sealt midagi tarka vastuseks ei tulnud kui, et “sõbrannad tegid” ka, kuid ma pidasin monoloogi, miks selline asi ohtlik on.

Aga jätame selle teema kõrvale, et miks talle üldse konto. Me oleme sellest rääkinud, meil on siin kokkulepped ja kui ta nendest üle astub, siis seda kontot seal ka ei ole enam. Ka seekord ma ei keelanud tal seda kontot ära, vaid püüdsin teda tunnustada nendes asjades, milles ta tugev on. Et oskab hästi videosid teha, on tubli videote kokkupanija, pakkusin välja võimalusi asjadest, mida ta teinud on varasemalt nt youtubeis ja mis oleks võib olla kasulik ning keelamise asemel püüdsin teda suunata. Kas see toimib ma ei tea, hetkel jälle tundus, et mõjus.

See on üks nendest tõsistest vestlustest, mida ma ei taha üldse pidada. Mitte et ma kardaks vähem cool või sõber olla, vaid ma tunnen, et minu taustteadmised ja hirmud internetiohtudest on suuremad kui tal, aga ma ei oska nende ohtlikkust (nagu näha) selgeks teha. Seda, kes “perverdid” ja “sekskurjategijad” on ma talle ka seekord selgeks ei teinud, kuid “kurjategija”, “teevad haiget” ja muud sellised sõnad, mis siiski tema peakeses juba olemas on, tundusid mulle, et jõudsid kohale. Eks mul ei jää muud üle kui kontrollida ja jälgida, mida ta teeb. Päris keelamise usku ma ei ole, siis tekib hoopis rohkem uudishimu ma kardan. Seda on näha ka sellest teisest vestlusest, mida pidime täna pidama.

Rahateemaline. Nagu te Instagramist ehk juba teate, siis Ida jättis meelde minu App store parooli ning katsetas eile, peale seda kui ma olin talle ühe mängu ostnud ning öelnud, et üksinda ärgu proovigu, sest vaid salasõnast ei piisa, kas mu sõnad peavad vett või mitte. Ei pidanud. Piisas vaid salasõnast ja nii ta endale 60 euro eest Roblox jm mänge tellis. Meil oli kokkulepe, et ta ei tee selliseid asju ise ning muidugi olin ma pettunud, et ta mu usaldust kuritarvitas. Samas on mul hea meel, et avastasin selle tööl, sest mul oli aega oma emotsioonid alla suruda (see rahulikuks jäämine igas olukorras ei ole minu tugevus) ja mõelda, kuidas sellele probleemile ning olukorrale läheneda, nii et see oleks rahulik vestlus ning Ida ka midagi õpiks. Ta ei tunne raha, tema jaoks on 130 eurot laagri eest maksta selline summa, et “emme, kas sa mu sõbranna eest ei saa seda ära maksta”. Selleks, et ta ei kulutaks oma kogutud raha ja sünnipäevarahasid niisama poest nänni ostes ära, on tal ka iganädalane taskuraha. Viis eurot. Sellega võib ta teha mida tahab ja raisaku see kasvõi esmaspäeval ära, siis lihtsalt tuleb uue esmaspäevani oodata. Aga muud suuremad summad on kogumispurgis ja selle kasutamist tuleb enne meiega arutada – jätkuvalt võib ta oma raha eest osta, mida ise soovib, aga mitte nii, et võtab 20 eurot kaasa ja läheb sõpradega krõpse ostma. On ka erandeid. Mõnikord ma luban. Aga see tähendab, et ta on enne minult küsinud.

Nüüd aga läks ta minu jaoks ikka üle piiri ja mulle tundus, et ei piisa vaid sellest, et “ära rohkem tee”. Kuidagi peab ta aru saama, et 60 eurot ei kasva puu otsas ja minu arvates peab kaheksa-aastane ka juba saama õppetunde. Üks minu mõte, mida talle ka juba tutvustasin, on see, et paneme kapi otsa uue “60 euro purgi” ja Ida kogub oma taskurahast sinna kulutatud raha tagasi. 12 nädalat! Ma tean, et me ei ole kumbki nii järjepidevad, aga kui saame kasvõi kuu aega hakkama ja ta näeb, et nelja nädalaga sai ta kokku alles 1/3, siis võib olla see mõjub? Lisaks sain ma teilt Instagramist palju mõtteid ja üks variant on ka see, et läheme temaga poodi, valime koos välja korvitäie asju, mis meile mõlemale meeldivad ( 60 euro eest) ja siis oleme sunnitud need tagasi panema ning saama hakkama näiteks 20 euro eest, sest “nädala eelarvest kulutas Ida 60 eurot ära ja peame 20 euroga hakkama saama”. Mulle tundub, et kui visuaalselt näidata kui suur summa on 60 eurot, siis see toimib paremini. Muidugi võib olla tänapäeva lastel ongi taskuraha nädalas 60 eurot ja naerate siin minu “suure summa” peale, aga ma leian, et hoolimata sellest, et on aasta 2021 ja elu on paaaaalju muutunud sellest ajast kui mina laps olin, ei peaks ta nö karistuseta jääma.

Niipalju ma teda juba tunnen, et sellest ei ole kasu kui ma pahandan. See on nagu hane selga vesi, ühest kõrvast sisse ja teisest välja,ma loodan, et kui ta näeb, et tegudel on tagajärjed (issand, ma siinkohal pean silmas vaid raha teemat, mitte seda interneti teemat, seal kavatsen ma kaagutada ja õpetada ja targutada nii palju kui torust tuleb, aga ka mitte pahandada), siis mulle tundub, et see on õigem suund.

Hahh, ma mina arvasin, et lapse saamise juures on sünnitamine ja magamatus kõige hullem. Yeah right. Õigus oli neil, et aina hullemaks läheb ja aina eelajaloolisena mina end tunnen. Muidugi olen ka mina vanemate ja vanavanemate rahakotist raha pätsanud (vabandust, kui sellest alles nüüd, 30 aastat hiljem teada saite. päriselt piinlik on, et seda teinud olen kunagi), aga millegi pärast ma ikka mäletan, et need probleemid tekkisid ikka vanemana kui olid juba peole minekud ja muud sellised värgid.

Kes oleks arvanud, et see vanemaks olemine nii keeruline on. Pole siis ime, et lihtne on end tunda läbikukkujana või mõelda, et mida ma valesti teen. Teistel ju pole selliseid probleeme. Või on?

6 thoughts on “Tõsised jutuajamised lapsevanemana

  1. Meil oli üks juhtum, mis mind täiega kettasse ajas ja ma ütlesin konkreetselt, et see 50 € on tema kulu ja tuleb tema rahakassast.
    Raha ei kasva puu otsas ja peab ikka õppetunde saama.

    Like

  2. Ega see lapsevanemaks olemine kerge ei ole 🙂
    Minul tuleb oma lapsepõlvest meelde, kuidas meie peres kadus ära see laste põhiline argument “aga teised ju kaaaa…”
    Selle peale küsiti julmalt, et “kui teised panevad pea ahju, kas siis sina paned ka?” Ja tehti selgeks, et ikkagi igaüks mõtleb enda peaga. Kui teised on rumalad, siis sina ei pea kõiki rumalusi järgi tegema. Jah, see võib tähendada, et võibolla keegi ütleb sulle midagi ebameeldivat või väidab, et ei taha enam su sõber olla – aga õiged sõbrad ei sunni teisi sõpru rumalusi tegema.
    Vot neid vestlusi mäletan ma siiamaani, 30 aastat hiljem 🙂 Sest see “kui teised panevad pea ahju, kas siis sina paned ka?” tekitas kiirelt piinlikkustunde, et MINA ju ei ole nii rumal ja ma ju oskan paremaid valikuid teha.
    Jah, rumalatel valikutel peavad tagajärjed olema. Tagajärgede osas oled sa juba päris mitu edusammu teinud – saan aru, et teil on kindlad kokkulepped tehtud. Sealt samm edasi oleks ka kokkulepped, et mis siis juhtub kui kokkulepetest kinni ei peeta. Nii on sotid selged ja kui kokkulepped ei pea, siis on ka tagajärjed teada (või noh, tagajärje raskusaste ja liik, täpsemalt tuleb ju iga “vägiteo” järel vaadata, sest kõiki vägitegusid ette näha ei suuda). Tagajärjed peavad muidugi vastama kordasaadetud sigaduse olemusele ja tasemele. Nende kokkulepitud tagajärgedega on ka järjepidevust vaja. Ei saa olla nii, et ükskord on tagajärg ja teinekord ei ole. Kui tagajärg on kokkulepitud, siis saab seda üsna kiirelt ja emotsioonitult rakendada. Nt kui on kokkulepe sotsiaalmeedia kasutuse osas, mida laps eirab, siis on tagajärjed enamvähem teada.
    Mul üks hea sõbranna toimib samamoodi juba oma lasteaialapsega. Laps teab suurepäraselt, mida mingit tüüpi sigadus tähendab (nt ei suuda külas korralikult käituda, ja see “korraliku” piir on ikka eakohane ja eelnevalt on ikka mitu hoiatust kui käitumine lappama kisub). Ja noh, kui siis sigadus korda saadetakse, siis pikka juttu ei ole. Pikka selgitamist ka pole vaja, sest kokkulepe on ju selline ja see oli lapse enda valik nii käituda. Kas siis väheneb/kaob ekraaniaeg vms. Selle pinnalt on juba palju rahulikum (ei, lapse esmane reaktsioon ei pruugi rahulik olla 😀 ) pidada lapsega vestlust, et miks seekord nii läks, mida õppida saab ja mida veel peaks arutama ja milliseid kokkuleppeid tegema. Last ennast saab edukalt kaasata nendesse aruteludesse, millised tagajärjed peaksid olema (sest laps peab aru ka saama, miks sellised tagajärjed on kokku lepitud). Lapsed reaalsuses tahavad selgeid piire, see annab neile turvatunde.
    Samamoodi valmistab see last ette edaspidi ühiskonnas toimima – et on olemas reeglid ja seadused ning nende rikkumisele järgneb karistus. Ning mitte karistaja ega seadus ei ole paha, vaid reeglite rikkumine on valik.
    Rahast arusaamise teema on muidugi hoopis omaette ooper. Ilmselt tuleks lapsega mängida rahamänge, kaasata teda kuu- või nädalaeelarve tegemisse jne. Et tekiks arusaamine raha piiratud hulgast ja sellest, mille vahel see raha jaguneb. Teete näiteks koos nädala või kahe nädala eelarve – et teil on x summa kasutada, sellest x läheb toidule, x bensiini peale jne. Koos kogute tšekke ja teete tabelit. Ja eelarves on ka lapsele meeldivaid tegevusi – nt kino teise nädala lõpus kui olete ilusti eelarves püsinud. Kui kusagil on ülekulu (nt laps pani ootamatult 60eurot hakkama), siis tuleb see millegi arvelt.
    Mul oli näiteks lapsena raha osa hea vanaemaga õppida – temal olid kõik kulud kaustikus alati kirjas, tegi lastele puust ja punaseks ette, et tema pension on niipalju ja arvutas alati palju peale poeskäiku raha järel on. Meil lastena oli ka kohe selgem pilt, õppisime poes juba kaasa arvutama ja küsima, et kas ühe või teise jaoks jagub. Ning saime väga selgelt aru raha piiratud hulgast ning kuluartiklitest.
    Oeh, sai pikk targutus….
    Tegelikult tahan lisada, et on väga äge, et sa oma mõtteid ja raskeid olukordi nii ausalt jagad. See annab paljudele sellist “õlatunnet” ja näitab lapsevanemaks olemist sellisena nagu see tegelikult on – koos kõigi rõõmude ja väljakutsetega.

    Like

    • Noh ütleme nii, et mida siin varjata. Neid ilulugusid ilmub jätkuvalt liiga palju ja kuigi ilmselt ongi olemas ka musterperesid, musterlapsi, musteremasid, siis mina üks neist ei ole ja saan ju siit ka häid soovitusi ja nippe, mille peale ise ei tule ega tea. Ja kui siis omakorda keegi saab veel “õlatunnet” ja nippe, siis kõik võidavad:)
      Õppisin ise sellest raha situatsioonist, pean tunnistama, et olen rahaga ka väga kehv majandaja, et ega ma peangi võib olla ka koos lapsega õppima ja tegema eelarveid, saan ise ka teada, kuhu minu raha kogu aeg kaob:)

      Like

  3. Minu lapsepõlv jääb 90ndate algusesse, mi oli nii vaene aeg, et sellist asja nagu taskuraha polnud mul üldse. Teenisin ise suviti rohides. Võiks ju öelda, et seetõttu sain teada, kuidas raha tuleb jne, aga ei. Ma lihtsalt olin kuidagimoodi räigelt kokkuhoidlik ning mitte kunagi ei ostnud oma raha eest komi jms. Kogusin konkreetsete asjade jaoks, milleks olid üldiselt kingad ja kleidid. 🙂 Õde pidi täpselt samamoodi oma raha ise teenima, aga tõmbas selle ka kohe saamishetkel sirgeks. Nii et jah, nõu ei oska anda. 🙂 Ema tagant pätsanud ei ole me aga küll kumbki kunagi, meil oli aga ka väga karm ema. Meie lapsepõlv oli aga tema jaoks majanduslikult ka kohe eriti karm aeg.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.